teisipäev, august 18, 2015

Robert Seethaler. Tubakapoodnik

Raamatu märksõnadeks võiks olla armastus, Sigmund Freud ja Teine maailmasõda. Vähemalt üks neist kolmest peaks enamikku huvitama. Lisaks tuleks mainida, et raamat on uskumatult köitvalt kirjutatud. Lugema hakates oli mul algusest peale tunne, et tegemist on ühe väga hea suvelugemisega. Sellisega, kus tõsised teemad on humoorikasse võtmesse pandud ja lõbusad lugeda. Lugu sellest, kuidas kogenematu noormees esmakordselt armub. Ütleme nii, et pool raamatut seda ongi. Edasi enam lõbus olla ei saa, sest nii lihtsalt läks, saabus aasta 1938 ja kõik sellega seonduv. Raamatu lõpuosa meeleolu meenutas mulle pigem Remarque´i.
Aga algusest peale siis - On aasta 1937. Salzkammerguti külakesest pärit 17-aastane Franz Huchel kolib Viini ja asub õpipoisina tööle väikeses ajalehtede ja tubakatoodete poes. Ma võtaks raamatu tutvustusest ainult selle ainsa lause, muud polekski vaja. Loomulikult ta armub, kohtub erinevate inimestega ja astub omal kombel ellu nagu kõik temavanused kõigil aegadel teinud on, tema aeg aga juhtub vägagi eriline ja armutu olema. Ühelt poolt ongi tegemist looga noore inimese kujunemisest, ikka üle kivide ja kändude, teiselt poolt aga mõjutavad seda kõike ühiskondlikud sündmused, mis algul ennast vaid taustal aimata lasevad, kuid lõpuks kogu loo hiidlainena enda alla matavad. Alati on olemas inimesed, kes tahaksid vaid oma elu elada ning siis need teised, kes tahaksid võimu elusid kontrollida, ilmselt on neid viimaseid küll vähem, kuid kahju suudavad nad teha märkimisväärselt. Ei saa öelda, et raamatut lugedes poleks tänapäevaga paralleele tekkinud. Iseloomulik on see, et raamatu peateema ei olegi ju see, kuidas juute üha enam taga kiusama hakatakse, vaid pigem see, kuidas kadedus sunnib inimesi omaenda rahvuskaaslaste peale kaebama: "krdi juudiarmastaja!" Kui sa ei vihka koos minuga, siis sa ei ole enam oma, mis sest, et sõdisid varem minuga samal poolel ja samade aadete eest. Pärast kui asi tõsiseks läheb, on korraks kehv tunne küll, kuid õnneks see ununeb nagu kõik halvad asjad siin ilmas. Ja no eks nad olid ikka natuke ise ka ju süüdi. Inimeseks jäämine nõuab sellises olukorras pingutust. Raamatu peategelane saab sellega hakkama. Ta ei ole küll mingi kangelane, ta mõistab, milleni tema valikud lõpuks viivad, ta kardab, kuid sellest hoolimata klammerdub ta inimlikkuse külge - Sekundi murdosaks avanes aken tulevikku, selle vahelt puhus talle näkku sulaselge hirm, talle, väikesele, rumalale, jõuetule poisikesele Saltzkammergutist. Kas ta trotsis oma hirmu vaid seetõttu, et ta oli noor ja uljas? Seetõttu, et tal midagi kaotada ei olnud? Kas teised valisid tugevama poole seetõttu, et nende elu oli neile armsam? Aga kellele ei oleks tema elu armas? Kas elul on väärtus kui see maha müüa? Miks mõned inimesed hakkavad natsiks, aga teised mitte?
Minu meelest on autoril natsideeelse ja -järgse aja vastandamine väga hästi välja kukkunud. Nagu "Sõrmuste isandas", kus kõigepealt on imeline väikeste järvede ja puudesaludega Kääbikumaa ning pärast laskub kõige selle peale Sauroni punane ja kõikenägev silm. Noh, eks "Sõrmuste isand" olevat ju ka samast teemast inspiratsiooni saanud. Endalgi kerkis lõppu jõudes süütunne - kuidas ma võisin esimestel lehekülgedel niimoodi õndsalt muheleda, kas ma ei teadnud siis juba ette, kuidas see kõik lõppeb? Eks see ole vist ka inimlik - naerda nii kaua kuni veel võimalik. Suur osa inimesi naerab ka siis, kui see naer on teiste üle ning sa tead, et ühel hetkel saab pilkest kividega loopimine. Me ei arvanud, et see nii lõpeb, on väga tavaline vabandus.
Hästi kirjutatud ja mõtlemapanev lugu.

1 kommentaar:

  1. Tolkien ise põtkis küll käte ja jalgadega vastu, kui "Sõrmuste isandat" II maailmasõjaga seostada püüti - esiteks ei meeldinud talle üldse üksühesed seosed, aga kui ta üldse mingit inspiratsiooni möönis, siis pigem I maailmasõda, mis teda põlvkondlikel põhjustel rohkem mõjutas.

    VastaKustuta