laupäev, august 29, 2015

Puhkus saartel 2015

Pealkirjaks sai küll Puhkus saartel 2015, aga loomulikult alustasime oma teekonda ikka mandrilt, kus me ka lihtsalt läbi ei sõitnud vaid parimates kohtades peatusime. Üldjoontes kordas reis meie viie aasta tagust teekonda, mis toona kestis vist päeva kauem, kuna ööbisime lõpus ka Pärnus ning veetsime päeva Viljandis. Sel korral tulime pühapäeval otse Saarest Tartusse ja tegelikult oli see ikka üsna väsitav. Ma ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui meil praamiga vedanud poleks. Tänu õigele ajastusele saime ka tagasiteel peatusi teha, vastasel juhul oleks pidanud kogu tee lihtsalt tuimalt sõitma, sest reisikaaslased pidid esmaspäeval tööle jõudma.
Aga algusest siis. Läbi imekauni Eestimaa sõites oli meie esimene plaanitud peatus enne õhtust Haapsallu jõudmist Paldiski. Eelmine kord käisime Türisalu pangal, seekord siis Paldiskis, kus keegi meie seltskonnast varem käinud ei olnud. Linn ise pole eriline vaatamisväärsus oma tavaliste viiekordsete majadega (võrreldes näiteks Sillamäe ägedate hrjuštšovkadega), aga vaade pangalt on küll muljetavaldav.


Siin siis ka mina oma moest maas haaremipükstes:
Järgmise peatuse tegime selle aasta hitt-vaatamisväärsuse juures ehk siis Rummu karjääris. Terve tee äär oli autosid täis pargitud, ime et üldse ära mahtusime. Koht ise on vinge küll, nagu kusagil lõunamaises liivakõrbes. Ilusa helesinise vee efekti saab kõige paremini siiski ülevalt filmides.

Vesi oli päris külm, isegi lapsed ei tahtnud sisse minna (nende jaoks oli liiga järsk sügavaksminek ka) ja mägede otsa me koos lastega turnima ei läinud. Uhke koht!
Edasi - Nõva rand. Peatusime seal ka viis aastat tagasi. Sel aastal oli uskumatult palju rahvast. Ilus rand on, aga vesi jätkuvalt ujumiseks liiga külm. Kaotasin Mikro sandaali täiesti müstiliselt ära. Ehk on seal kusagil vajuv liiv? Aga te vaadake seda taevast - mitte ühtegi pilve! Imeline!

Õhtuks jõudsime Eesti ühte ilusamasse linna Haapsallu. Viis aastat tagasi juhtus seal nii. Sel aastal ämblikke ei olnud. Sest sääski ju ei olnud ka. Jumal tänatud. Aga taaskord ei tulnud mitte ükski pilt promenaadist välja! Päriselt. Ööbisime samas kohas, kus eelminegi kord, Vanalinna Bowlingus. Hea asukoht (kohe linnuse kõrval), taskukohased hinnad, meeldiv teenindus, korralikud toad. Ööbimised broneerisime me sel aastal ette. Viis aastat tagasi läksime ekspromt. Kaks ööbimist kolmest olid meil sel aastal samad kui viis aastat tagasi, poleks Kalana Hiiumaal täis olnud, oleks ilmselt selle ka sama võtnud. Kuidagi vedas nende toredate ööbimiskohtadega esimesel korral. Sel aastal oli näha, et Hiiumaal on tegelikult üsna raske ööbimiskohta leida, me soovisime Kärdlast väljapoole jäävat kohta ja need olid peaaegu kõik täis, vähemalt need taskukohasemad variandid (eeldasime 15 eurot inimese kohta, enamasti oli puhkemaja rent ca 100 eurot öö). Eeltöö on tõesti soovitav ära teha, sest palju lihtsam on puhata kui tead, et ei pea mingist kellast alates öömaja otsima hakkama vaid see ootab sind kindlalt ees. Samas juhtus viis aastat tagasi, et netist ette vaadatud koht osutus tegelikkuses piltidest üsna erinevaks.
Sõime väga häid pizzasid Haapsalu Pizza Grandes, mängisime õhtul bowlingut ja panime hommikul padavai praami poole ajama. Praamid, jah. Kodus öeldi, et olete hullud või? Sel aastal ei saa saartele üldse minna, järjekorrad on vähemalt viietunnised! Ainsaks praamisõiduks, mis meil broneeritud oli, oli sõit Hiiumaalt Saaremaale, ülejäänuid enam sel hetkel (keset nädalat samaks nädalavahetuseks) broneerida ei saanud, kõik bronnid olid tehtud. Jõudsime tund enne väljumist sadamasse, meie ees oli tavajärjekorras veel kolm autot. Jee! Jalutasime rõõmsalt mööda kaid ringi, ilm oli absoluutselt fantastiline, tuuletu ja ühegi pilveta. Nägu hakkas pilve minema siis, kui bronnide sappa muudkui lisandus autosid ning samuti tahtis laevale pääseda kümme rekkat ja mitu bussi. Me ei saagi siia peale! Raisk, noh! Jälle üks tsemendikoormaga tuleb! Oi ma ei või, siia ma jäämegi! Siiski selgus, et praam on üllatavalt suur ja kõik, kes sadamas ootasid, mahtusid ka peale. No vaadake seda siledat merd!
Esimene peatus Hiiumaal oli Soera talumuuseum. Käisime seal ka viis aastat tagasi ning üks tüüp meie seltskonnas vahepeal veel kahel korral kui ta Hiiumaale sattus. Mitte, et me tohutud etnograafiahuvilised oleks, aga selle talu perenaine on lihtsalt niivõrd vahva ja räägib lugusid niivõrd ägedalt, et pead sinna tagasi minema. Selgus, et sel korral meil vedas - proua panevat kahe nädala pärast ameti maha. Loodetavasti on ta ametijärglane samamoodi hingega asja juures.
Edasi suundusime Kõpu poolsaare tipu poole, et vaadata, mis seal Kalanas toimub ja ehk ka natuke kala kaasa osta. Teele jäi Paradiisirand, kust otsustasime läbi käia. Paradiisirand on tuntud surfamiskohana, aga sel päeval ju tuult ei olnud, seega me neid kuulsaid laineid ka ei näinud. See-eest oli ka niisama väga õdus olemine, rahvast eriti ei olnud, vesi sillerdas, lapsed korjasid ilusaid kive ning märkamatult möödus paar tunnikest. Sellest andis minu puhul hiljem märku punaseks tõmbunud nina.



Peale kalaostu ja muude sisseostude tegemist otsustasimegi ööbimiskoha poole sõitma hakata. Võib ju öelda, et mida te sinna Hiiumaale üldse läksite, ainult korraks rannas käima või? Aga tegelikult oli palju toredam niimoodi rahulikult võtta kui iga hinna eest kõiki kohti läbi sõita nagu me viis aastat tagasi tegime. Ööbisime seekord sellises kohas nagu Pauka puhkemajad, Nõiamajas. Oli selline omaette kompleks erinevas suuruses majakestega, pererahvas ise resideerus sama hoovi peal, sai sauna, sai tiiki hüpata, lastele oli mänguväljak. Nõiamaja oli kahekordne palkmajake, pesemine ja wc olid hoovi peal. Grillisime ja tšillisime siis seal maja ees ning kõik normaalsed inimesed (peale minu siis) käisid ka saunas ning meessoost isendid ka tiigis. Ainuke mure oli see, et kõige suuremas majas peeti samal õhtul sünnipäeva. Sellist korralikku süldibändiga sünnat. Eks ma valmistasin end ette, et magada ilmselt ei saa, kuid mingi ime läbi lärmi tuppa kosta ei olnud ning üldse lõpetati pidu kahtlaselt vara ära. Ja Hiiumaal olid sääsed!
Hommikul selgus, et tegelikult on seal kuskil puude taga ka üks väga ilus rand, kuhu me pererahva suunamisel kohe ka autorattad seadsime. Rand haises räigelt (enne seda oli paar väikest tiiki), kuid oli tõesti imeilus ja absoluutselt inimtühi. Fotokas jäi muidugi autosse. Peale randa pidime hakkama sadama poole suunduma, sest seekordseks reisiks oli meil broneering olemas. Jõudsime taas vara ning läksime sadamakõrtsi kohvile, parajasti võeti ahjust välja esimene laar värskeid pirukaid, millele me kohe otsa peale tegime. Mmmm! Tagasi auto juurde jõudes nägime, et pealeminek oli juba alanud ning kuna meie auto seisis teistel ees, siis põikas rahvas meist mööda, et praamile saada. Sadamatööline manitses, et niimoodi on esimene bronn maha ka jäänud, sest oli parajasti poes kui laadimine käis. No me jõudsime tegelikult ikka oma viisteist minutit enne väljumiskellaaega tagasi ja tegelikult pääsesid kõik peale. Ka see üks mitte-bronn, kes üksinda oma sabas ootas. Laevas kohtasin taas Evelin Ilvest, keda ma (ja kogu ülejäänud Eesti Elu24 vahendusel) juba Viru Folgil näinud olin. Lisaks nägin ka Kristiina Ehinit, kelle raamatut ma siin arvustasin hiljuti (edit: see oli juba märtsis? oeh...). Tuli välja, et ta oli meie seltskonnast ühe inimese kooliõde, Eesti on väike.
Esimeseks peatuseks Saaremaal said Angla tuulikud. Ma olin seal aastaid tagasi käinud ja imestasin, milline kompleks sinna oli ehitatud - varem olid ju lihtsalt tuulikud tee ääres, aga seekord küsiti tuulikute vaatamise eest perepiletina 6 eurot. Lisaks tuulikutele olid seal eksponeeritud ka erinevad loomad - nägin esimest korda, kuidas küülik urgu läheb, ning ehitatud juurde muuseumimaja, kus toimetasid erinevad õpitoad. Muuseumi jaoks meil jaksu ei olnud, sest kõht oli jubedalt tühjaks läinud vahepeal.
Nälja peletamiseks ei olnud mul seekord plaan mitte mingisugust burksikohta külastada vaid gurmee-elamus saada. Oli ju ikkagi minu sünnipäev (mis sest, et ma olin selle hommikul ära unustanud...ja ega keegi enne seltskonna teise naisterahva ärkamist seda meelde ka ei tuletanud...)! Igatahes oli mu sõbranna ja vahelduva eduga blogija Carry Saaremaale Roosi talu lambarestosse tööle asunud. Tegelikult olin küll nädal enne reisi planeerides teada saanud, et Carry on sealt juba lahkunud, aga kohta külastada soovitas ta ikkagi. Tegemist ei ole aga mingi Kuressaare peatänaval asuva söögikohaga vaid nagu gurmeekohtadele tänapäeval iseloomulik, asub see täielikus pärapõrgus. Carryga kokku saamine läks meil kiirmeetodil, sest tema oli just mandrile viivale praamile kiirustamas, aga tere sai ikka ära tehtud ja kingitus üle antud, otse Kaarma kiriku ees parkimisplatsil. Sain talt mingid juhtnöörid ka, kuidas restosse kohale jõuda, aga koostöös gps-iga jõudsime lõpuks ikka mingil hoopis uuel viisil pärale. Peale mitut valepööret kusagil jumalast hüljatud kruusateel, mis tundus olevat tsivilisatsioonist kilomeetrite kaugusel. Loomulikult tabas mind siis ahastus oma sõprade pärast, kes seda kõike minu kapriiside tõttu taluma pidid. Asi see oleks olnud siis kuskil Kuressaare burksiputkas nälga kustutada? Aga järsku ilmusid puude vahelt hobused - mustad, valged, hallid, igasugused! Sõid täielikus rahus kadakate vahel! Ja siis terve hiiglaslik parv haigruid! Või sookurgi? No igatahes mingeid haruldasi kurelaadseid linde:

Ja siis lõpuks hulgaliselt lambaid. Mitte neid tavalisi valgeid, vaid musti ja halle, ainuke valge kambas osutus hoopis lambakoeraks. Olime lõpuks kohale jõudnud.

Saaremaal Kandla külas, kus Carry andmeil pidi elama 10-15 inimest, asub Roosi talu lambaresto, kus me siis sel aastal minu sünnipäeva pidulikumat osa tähistasime. Hoone ülemisel korrusel tehakse käsitööd - lambanahku ja muud lammastega seonduvat. All korrusel saab lambaliharoogi maitsta. Mina sõin lambalihakotletti ja mulle väga meeldis. Mulle üldse lambaliha meeldib. Ma ei saa aru, mis kasukamaitsest osad inimesed räägivad - kas see ongi see maitse, mis mulle lambaliha juures meeldib, või siis ei ole ma sellist halba kasukamaitselist liha lihtsalt saanud? Ilusti on olemas ka lastepraad - makaronid lambalihapallidega. Kogu menüü on veidi itaaliapärane, sest kokk on itaallane. Magustoidu hitt on tiramisu. Ma ei ole seda varem eriti söönud, seega võrdlusmomenti napib, aga mõnus ja mahlane oli see küll. Peale meie sõi seal veel paar laudkonda, seega inimesed ikka leiavad põnevad kohad üles. Kohapeal leidsime ka ühe huvitava Saaremaa toitu-jooki tutvustava kaardi, kus kõik seesugused varjatud pärlid kirjas. Oleks võinud selle kaardi juba varem kusagilt leida. Näiteks see mõnus külm Pöide õlu, mida me lammaste kõrvale jõime - oleks võinud ka selle villimiskohast läbi käia, kahjuks jäi see meie teekonnast kaugele.
Mida tuleb kindlasti teha peale kõhu korralikult täis parkimist? Loomulikult ujuma! Ehk nagu ma Karujärvest väljudes nentisin - sain oma kotletti ühe korra veel maitsta kui see peale vette hüppamist mulle kurku kargas. Tulite Saaremaale selleks, et järve ujuma minna? Normaalne.
Peale suplust Kuressaarde poodi, kus suutsime Minit traumeerida, kuna taaskord oli poe taga Tivoli ja Viljandis sellest maitse suhu saanuna ei tahtnud ta lõbustuspargist võitluseta loobuda. Mul oli veel meeles hiljutine taaskohtumine kotletiga ning ma sundisin teda sellest mõttest loobuma.
Ööbimiskohaks oli meil seekord taas Järve Turismitalu (vaatasin just pilti kodulehelt, kus nende peamaja on paigutatud otse mereranda, ehk siis taaskord Photoshopi imed, aga tegelikult on tegemist väga toreda kohaga), kus käisime ka viis aastat tagasi ja kus meie seltskonna üks liige juba neljandat korda peatus. Valikus on seal erinevaid majakesi, meie oleme alati olnud kõige tagumises palkmajas, kus kaks korrust, kaks magamistuba, köök, saun ja kõik mugavused sees. Plussiks see, et tegelikult oled teistest ikka üsna eraldi seal. Seekord ei ööbinud meie ümber näiteks mitte kedagi. Mererand on paarsada meetrit üle maantee minna ning seal on vesi alati soe olnud. Boonuseks on ümber maja jalutavad mägiveised. Kunagi olid ka metssead, aga nendega läks nüüd pahasti (pandi profülaktika mõttes magama Veterinaarameti käsul).





Öösel on metsavahel nii pime, et wc-sse minemiseks on raske voodist teed välja leida. Hommikul jätsime pererahvaga hüvasti - ka väga toredad inimesed, tegid meile kunagi ka oma peamajas ekskursiooni - ning läksime südame värinal vastu reisi eeldatavalt kõige suuremale seiklusele ehk siis kuidas saada pühapäeval Saaremaalt tagasi mandrile. Et asi põnevam oleks, seadsime endale teele ka takistusi  - näiteks otsustasime mitte lahkuda Kuressaarest ilma et mõnes õdusas kohvikus hommikukohvi joome ja saiakesi sööme. Samuti põikasime Muhu saarel läbi Koguva külast. Sadamasse jõudsime veidi peale keskpäeva. Viis kilomeetrit enne sadamat imestasin, et kus see saba siis ometi algab, siit juba peaks ju paistma? Sõitsime ja sõitsime, paar autot kihutas ikka mööda ka. Lõpuks jõudis saba meile vastu vana kõrtsihoone juures, kust sadamasse veidi alla kilomeetri. Ma olen ikka palju kaugemalt alustanud ja ka paari tunniga hakkama saanud! Kokkuvõttes saime kella kahese praami peale, olles poole kahesest väga napilt (miski viie-kuue auto võrra) maha jäänud. Jeee! Tegelikult oli see täpselt optimaalne aeg, et õhtuks normaalseks ajaks Tartusse jõuda. Tegime veel väikese pikniku ja ujumise peale Kilingi-Nõmmet tee ääres oleva järve ääres, kus kunagi Punk`n`Rolli peeti.
Ja nüüd Tartu. Hall argipäev. Päevitus juba kulub. Vihma sajab. L. telgib kuskil järve ääres, paras talle. Aastaringselt võiks puhata. Kui aastaringselt Eesti suvi oleks. Mitte see selle aasta juuni-juuli oma, vaid suvi päikese ja soojaga. Mis mõttes seda ainult üheks kuuks jagub? Kõik oli hea, aga nüüd tahaks vinguda juba :)









Kommentaare ei ole: