laupäev, august 29, 2015

Puhkus mandril 2015

Üks päev puhkust on tegelikult veel jäänud, aga üldiselt olen selle viimase nädala lihtsalt kodus aklimatiseerunud. Oleks muidugi eelistanud suve lõppemist suvilas leinata, aga kuna meil on nüüd teisipäevast alates kass olnud, siis tehti meile selgeks, et sellise elukaga suvilasse ei minda ja eks ilmselt oligi ka kassile alguses parem kui ta veidi oma uue koduga harjuda sai. Selle viimase nädalaga on mulle selgeks saanud, et oma kodus puhkamine on tegelikult täielik anti-puhkus, mul küll enam mingit puhkusetunnet ei ole. Olen ju niikuinii pea viimased kolm aastat kodus istunud. 1. septembrist lähen kontorisse tagasi. Imelik. Ei ole tegelikult tunnet, et nii kaua eemal oleks olnud, seda ehk seetõttu, et tööd tegin ma ju kodus edasi.
Aga puhkusest siis. No nagu ikka oli selle aasta puhkus lihtsalt fantastiline! Ilmade osas saime taaskord jackpoti. Juba mitu aastat on juhtunud, et suve ilusaimad ilmad on just nimelt augustis, aga sel aastal oli august võrreldes kahe eelneva kuuga eriti meeldejääv. Ja ma käisin nädal tagasi oma sünnipäeval ujumas! Seda nalja pole küll ikka aastaid juhtunud, et minu sünnipäeval kuum ilm oleks - alati on augusti lõpp juba sügisemaiguline olnud, noh nagu praegune nädal näiteks. Samas lapsepõlve sünnipäevapilte vaadates oli siis alati ilus ja palav ilm. Midagi vist ikka on selle kliimaga lahti.
Puhkuse alguses põrutasime kohe kaheks nädalaks suvilasse. Pole mõtet passima jääda, hea puhkuse tagab ainult see, kui saad oma harjumuspärasest keskkonnast välja. Kõigepealt käisime nagu juba traditsiooniks saanud Sagadi mõisas Puupäevadel. See on üks igavesti vahva üritus, kus erinevaid ülesandeid tehes tuleb kontrollpunktides kleepekaid koguda ning lõpuks saad oma vaeva eest väikese meene. Me oleme muide kolm aastat pähkleid saanud, varasematel aastatel läbi loosiõnne, sel aastal said vist kõik pähkleid. Ülesanded on harivad ja toredad, lahendamist nii lastele kui täiskasvanutele, saab oma käega meisterdada, hobustega sõita, parvetada, sõuda jms.
Järgmiseks otsustasime ära käia Narvas. Võrreldes mõne aasta taguse Narvas käiguga on päris palju muutunud. Näiteks promenaadil polnud me käinud.
Samuti ei olnud ma enne linnuses sees käinud, see oma kaheksa korruse ja Põhjaõuega võtab päris arvestatava aja. Muuhulgas on neil seal selline tore asi, et piletit ostes saad žetoone (me saime 2), mille eest saad Põhjaõues endale meeneid soetada. 2 žetooni eest saime näiteks kaelakee ja prossi. Kohe selline "saime tasuta" tunne tekkis. Kahjuks ei olnud Minu Narva raamatut käepärast, kus oli sees nii mitmeidki toidukoha soovitusi ning otsustasime külastada mingit "T.... Trahteri" nimelist toidukohta otse Peetri platsi ääres. Peale menüü vaatamist lasime vaikselt jalga, sest korralikku praadi seal alla 13 euro ei saanud, samas menüü oli selline pigem pubilik ning interjöör a la 90ndad (Tartu restoran Central, kes mäletab). Läksime siis Astri kaubanduskeskusesse, mis oma stiililt teeb silmad ette teistele omasugustele  - selline pigem Soome keskusi meenutav avara aatriumiga lahendus, ning sõime sealses bistroos. Eesti keelega saime kenasti igal pool hakkama. Pärast käisime veel H&M-is. No miks meil peab see ülehinnatud Next siin Tartus olema, aga mitte H&M? Lasteasjad olid seal uskumatult odavad ja ka ägedad. My Little Pony, noh. Tagasitee kavatsesime ette võtta läbi Narva-Jõesuu (tegelikult plaanisime veel kohti külastada, aga Narva võttis palju rohkem aega ja suvilasse jõudsime ikkagi alles kella kaheksaks õhtul...). Eksisime korra Narvas ära ka ja sattusime kohalikku magalasse. Päris huvitav kogemus, mõelda kui palju eestimaalasi elab tegelikult selles totaalses kivilinnas. Mööda Narva jõeäärt Narva-Jõesuu poole sõites jäi tee äärde lahe vaade otse üle jõe Venemaale, samuti ka punatähega tank, mille juures ma oleks hea meelega pilti teinud, aga kahjuks oli seal pildistajatest järjekord (ei tee nalja!). Jõesuus oleme ka ainult kevad-talvisel ajal peatunud, nüüd oli tore näha, kuidas see suvisel ajal ikka täitsa Jurmalat meenutab ning et turiste ikka liigub seal. Ontika paekallas on samuti endiselt hurmav. Toila Oru park jäi kahjuks järgmiseks korraks, sest aega lihtsalt ei jätkunud.
Paar päeva sai taas rannas pikutatud. Ma pole elus nii pruun olnud kui praegu, mis sest, et kõrvaltvaataja ilmselt miskit erilist ei aduks. Meri oli soe ja meduusine. Rahvast oli palju.
Pidin korraks Tartusse tagasi põikama, sest sõbrannal tuli sünnipäev. Põikamine osutus keeruliseks, sest isegi suuremate linnade vahel käivad meil bussid ainult hommikul vara ja õhtul hilja ning kella viieks sihtkohta jõuda on võimatu. Läksin siis Tapa kaudu rongiga. Andke andeks, aga küll see Tapa on alles kole koht! Jõudsime tunnike enne rongi väljasõitu ja lihtsalt ei olnud mitte kusagil olla. Park, maharaiutud jalgadega Kalevipoeg keskel, oli nii räpane, et istuma ei kutsunud. Laste mänguväljakut vist ei olnudki terves linnas. Rongiga sõita oli siiski tore, varem olen ainult pimedas seda vahemaad läbinud, aga nüüd nägin ära kui palju on meil tegelikult seda raudteeäärset võsa ja veel sellegi, et ikka eksisteerivad raudteeäärsed aiamaad, kus tüübid datšade ees šašlõkki grillivad. Arvasin, et see on juba ammukadunud maailm, mida ma vaid lapsepõlve Elvas käimistest mäletan, aga ei olegi nii. Ja Eestimaa on ikka suur ja lai, sest Tapas rongi istudes näitas termomeeter tagasihoidlikku + 23 kraadi, peale Jõgevat aga tõusis näit + 27 peale. Tartus astusin konditsioneeritud õhuga vagunist otse sauna. Sünnipäev oli tore, kuulasime Antoniuse õues Liisi Koiksoni laulu ja Raivo Tafenau bändi muusikat. Üks külastaja minestas palavuse tõttu. Hilisõhtul käisin oma elu esimesel Tartuffil. Tartlane küll, aga alati augustis puhkusel ja kodulinnast eemal. Film, mida vaatama sattusime oli mu meelest siiski jama, "Poistekoor", Dustin Hoffman mängis, aga süžee oli selline etteaimatav klišee. Samas ei kujuta ma ette, kuidas oleks sellises melus võimalik mõnd tõeliselt kaasahaaravat filmi vaadata. Mina kui poolpime ja keskendumisvõimetu pidin küll pidevalt sõbranna käest üle küsima, et mis nüüd juhtus või mis ta nüüd ütles. Kuna me sõbrannaga kohtume enam-vähem korra aastas, siis ei hakanud filmile suuremat rõhku panema ka. Lihtsalt huvitav oli see, kuidas tema suutis korraga märgata filmi ja arendada vestlust, aga minule valmistas selline rööprähklemine raskusi.
Järgmisel päeval peale poolunetut ööd saunaks köetud korteris, sõitsime sõpradega suvilasse tagasi. Plaan oli Viru Folgile minna, aga asja lähemalt uurides selgus, et sel aastal on ka festivaliala tasuliseks tehtud ning piletite ostmisega olime ka juba liiga hilja peale jäänud. Samuti oleks autodega opereerimine keerukaks läinud (parkimine oli juba 15 eurot!) ning tasuta buss läks samuti veidi kaugelt, et sinna oma laste ja kompsudega minema oleks hakanud. L. muidugi sisises kogu selle rahaahnuse peale niigi. Tšillisime ja grillisime siis niisama. Mina otsustasin sportlik olla ja + 26 kraadiga rattaga sõitma minna, veepudeli unustasin maha nagu juba traditsiooniks saanud. Poolel teel tundsin, et eesmärgiks seatud neemetippu ma ilmselt siiski ei jõua ning võtsin uueks sihiks 2 km metsa sees asuva kivi külastamise. Metsas oli veel palavam, tuult ei olnud, iga krabina taga võis olla karu ning keegi oli kõik mustikad ka ära korjanud, millest hädavajalikku vedelikku oleks saanud. Lõpuks tuli veel laudtee ka, kust ma otse loomulikult rattaga alla käisin. Ei jõudnud selle kuramuse kivini, keerasin otsa ringi, peale seda nägin silti - kivini 350 meetrit. Ilmselt jäi mul kuskil 100 meetrit minna. Jõudsin koju, jube dehüdatratsioon ja sellest tingitud peavalu. Sport ei ole ikka lollidele.
Pühapäeval kui sõbrad lahkuma pidid, otsustasin ikkagi Folgile minna. L. viis meid Miniga autoga kohale ja tagasi tulime tasuta bussiga. Tegelikult oli täitsa tore. Pühapäevane päev ja vähem rahvast oli ka. Mina maksin viis eurot sissepääsu eest, Mini sai tasuta. Kuulasime Kait Tamra kontserti, mis oli tasuta ning Mini käis ka natuke Namgari vaatamas, mis aga jättis proovi ajal palju parema mulje kui hiljem esinedes, kuna alguses kõlasid igavamad lood ning huvitavaks läks ilmselt alles siis kui meie enam ei viitsinud. Melu oli Folgil tore nagu alati, muuhulgas sõin elu parimat sushit, oli teine täisvegan variant veel. Peale kolme aastat kiibitsemist ostsin lõpuks omale haaremipüksid sealt ära. Konkurentsitult kõige koledam riideese naisterahva seljas meeste arvates - mingi küsitlus väitis nii. Ema puhkis kah, et need olevat ammu moest väljas ning trenditeadlikud inimesed selliseid asju enam ei kanna (jah, mu ema väljendab end nii), aga ma olen muidugi tuntud kui trenditeadlik, eks.
Veel paar päeva rannas ja mõtlesime taas Ida-Virumaa poole suunduda. Netist sihtkohta valides jäi silma Kukruse polaarmõis. Oli selline ambitsioonikas pisike kohake, mis tutvustab kunagisi mõisavalitsejaid läbi nende retke Sannikovi maale. Me valisime kompassiga seikluse läbi mõisa. Noh, see mõis oli tegelikult ikka üsna väike selle seikluse jaoks ja meie kompassikäsitlemisoskused polnud ka just kiita, aga hakkama me saime. Kõige ägedam oli minu meelest see osa, kus sai vanaaegseid kostüüme proovida. Täiskasvanute kostüümid olid autentsed, lastele olid millegipärast Jyski printsessikleidid, mille selga proovimisest Mini keeldus. Iglu ja kelgukoerad olid ka täitsa olemas.

Lõunat söömas käisime Kohtla-Järve Hesburgeris. Oleks keegi kümme aastat tagasi öelnud, et Kohtla-Järvel saab Hesburger olema, oleks ilmselt kõht kõveras naernud.
Poole puhkuse pealt sattusime külapeole Nancyt kuulama. Väga kõva üritus oli, koju komberdades kukkusin võsa vahel põlve puruks. Tõeline suvi! Selgus, et ma suudan Nancy repertuaari siiani peast kaasa laulda. Peo lõpetas võimas ilutulestik. Ilus oled Eestimaa!
Kuna järgmiseks nädalavahetuseks oli plaanitud saarte-reis, siis taandusime selleks hoogu võtmiseks Lõuna-Eestisse. Esimene peatus oli Taevaskoda, kus lapsena klassiekskursioonidel oksendamiseni käidud. Lapsena tundus see koht võimsamana kuidagi. Edasi Setomaale. Tsäimaja oli esmaspäeva puhul kinni, ringi tuterdas Tanel Padar oma seltskonnaga, kes miskit sügisel linastuvat saatesarja filmis. "Tanel Padar ja ta sõbrad" - jube hea lihtne saateidee muidu - võta mingi kuulus inimene ja käi tal sabas kui ta oma sõpru-tuttavaid külastab! Tsäimajas resideerus Jalmar Vabarna seekord. VIP-id Setomaa muuseumi hoovilt vaadatuna:
Seejärel sõitsime taas mööda Vene piiri, vahepeal tekkis sarnane tunne nagu filmis "Ümber suunatud" , kus ootamatult Leetu sattunud gängsterid satuvad veel ootamatumalt Venemaale, kus neile piiritsoonis tank vastu sõidab. Meile õnneks ei sõitnud, aga igasugused liikumist keelavad sildid olid tee ääres küll. Autoga sai seevastu vabalt liigelda. Olime siis vahepeal Venemaal või mitte, ei saanudki aru. Ei olnud üldse plaani Piusa koobastesse minna, sest Mini oli seal juba kevadel käinud ja meie käisime ka mõned aastad tagasi seal maa all, aga väikest peatust tehes avastasime, et sinna on tore külastuskeskus ehitatud ja jäime ikkagi filmi vaatama ja ekskursiooni kaasa tegema. Külastuskeskus (ülalt nahkhiirekujuline):
Hinni kanjon ja Rogosi mõis jäid seetõttu küll külastamata (plaanisime õhtuks Tartus tagasi olla), aga need me olime ka varem läbi käinud. Tagasiteele jäid veel üks ilusa vaatega vaatetorn:
Ja Vastseliina kindlus:
Ees ootas eepiline reis saartele aga kuna see postitus on juba eepilised mõõtmed omandanud, siis jätan siinkohal vahe sisse ning elust saartel pajatab juba järgmine lugu.




Kommentaare ei ole: