kolmapäev, november 18, 2015

Rootsi vanglas

Nädalavahetusel sai kruiisil käidud ehk siis ametliku nimetusega "aastakoosolekul osaletud". Logistika oli väga keeruline - nimelt kõigepealt tulid Rootsi kolleegid oma kruiisiga laupäeva hommikul siia ja seejärel sõitsime meie koos nendega õhtul Rootsi tagasi, et veeta pühapäev Stockholmis. Kummaline oli see, et mitte ühelgi korral ei küsitud meilt ühtegi dokumenti, rootslased olid kajutikaardid meile välja võtnud ja nii lihtsalt jalutasime laeva ning sealt maha. Samal hommikul oli Prantsusmaal terrorirünnak olnud ja väidetavalt kontrolliti sellega seoses ka piire rohkem. Ahjaa, tagasiteel oli üks meist mütsi liiga ninale tõmmanud ja tema tõesti tõmmati muheleva politseiniku poolt laevast väljuvate massist välja ning sunniti dokumenti näitama.
Tallinnas õnnestus meil võõrustamine üsna edukalt, käisime Lennumuuseumis ja Paksus Margareetas ning jõudsime vahepeal korraliku kõhutäie süüa esimeses vanalinnas ette tulnud söögikohas, milleks oli Texas Honky Tonk & Cantina ning mingit ajaauku või kiirustamist ette ei tulnud. Jah, täpselt umbes nii palju asju saabki mandril läbi käia kui tuled kruiisireisile. Mina olin mõlemas meremuuseumi osas varasemast käinud, seega erilist vau-efekti polnud. Toit oli hea, mulle maitses, samas minuga täpselt sama praadi söönud inimene väga rahul ei olnud ja meie suures seltskonnas oli arvamusi seinast-seina. Igatahes on seal ameerikalikult suured praed ja saab tasuta nachosid (meie saime miskipärast, aga meid oli ka palju ja me sõime-jõime palju). Tegelikult nägi meie algne plaan Paksu Margareeta asemel ette bowlingut, kuid Kuursaalis olid laupäevased broneeringud ammu enne seda tehtud kui meie jaole saime ning Lennusadama resto, kus süüa plaanisime, oli puupüsti täis. Korra jooksime ka Raekoja platsilt läbi, sest üks külaline oli Eestis esmakordselt. Raekoja platsil käis parajasti vilgas jõululaada ülespanek, seega jäi mulje veidi kaootiline. Selle asemel aga leidsid külalised Raeplatsilt ühe geopeituse aarde, mida mina varem näinud ei olnud ja seega see oli äge. Teine äge asi oli vaade Paksu Margareeta katuselt (pildi tegi mu kolleeg ja ma pole selle kasutamiseks luba küsinud, aga ma lisasin omalt poolt seepiafiltri, seega ehk on jokk):
Peale seda pidimegi laevale suunduma. Laev oli pooltühi, keegi kusagil ei räusanud ega kakelnud, isegi kardetud lainetust polnud. Kõhud Ameerika toitu täis, sundisime end veel überkallis A La Carte restoranis sööma., sest firma sünnipäev ju ikkagi. Mina sõin hädaga kolmveerand 11 eurosest Caesari salatist, mis maitses identselt oma poole odavama suguvennaga mandrilt. L.-le tõsteti 22 euro eest ette toores käntsakas tuunikala fileed ja kuum kivikamakas, et grilli aga ise. Praadimises kindlasti oma võlu oli, aga kas see just nii palju väärt on, ei tea. Vaatasime ära ka kohustusliku keskööshow, mis oli üsnagi kergestiununev. Keegi tantsis, keegi laulis, plaksutati. Seejärel läksime magama. Sel korral öösel häiret ei tehtud. Ärkasin selle peale, et vannitoas veeres mööda põrandat mingi väike ümmargune ese, liikudes vastavalt lainetusele ühest seinast teise. Mõtlesin, kas ronida narilt alla ja ese tuvastada, aga ei viitsinud, lõpuks jäi see kuhugi kinni ja lõpetas mu häirimise. Hommikul eset ei leidnud. Kuidas mul küll nii kerge uni saab olla, imestasid teised, kes midagi kuulnud ei olnud.
Hommik algas jälle rootsi lauas. Sõime. Mõtlesime, et järgmisena saame ju alles Rootsi kontoris lõunaks ette tellitud pitsat. Maabudes selgus, et lõuna käib ikka Rootsi aja järgi, ehk siis oli viimasest suurest söömisest täpselt 2 tundi möödas kui meie ette ilmusid 10 isuäratavat Itaalia pitsat. Pressisin kaks tükki sisse. Mitte pitsat siis, vaid tükki. Kokku ca poole ühest pitsast. Rootslased andsid meile täna teada, et neil on veel 2 pitsat kapis ja nad tõesti rohkem ei jõua süüa...Rootsi kontor oli kadedakstegevalt äge. Neil on massaažitool. Võitlesime Seisime selle nimel järjekorras. Maksvat 8000 eurot. L. uuris, et Argo Aderi firmast saaks odavaima 1500-ga kätte. Äkki, kui me pool kontorit vallandame, saame seda endale lubada? Järjekord oleks lühem ja? (EDIT: Lugesin just kristallkuuli blogist, et neil osteti kontorisse 6000 euro eest vaip, selles valguses pole 8000 massaažitooli eest üldse mingi summa, oeh, ma ei tea hindadest ikka üldse midagi).
Peale enese oimetuks söömist ootas meid Stockholmi kesklinnas ees Prison Islandi nimeline seiklus kohas nimega Laserkindlus (lingi alt näeb ka mõningaid pilte). Saime aru, et see on mingit sorti Escape-roomi laadne üritus, millised ka meil nüüd popiks saanud on. Tegelikult oli asi siiski veidi mastaapsem, nimelt oli seal ühe toa asemel 28 erinevat, kus siis mitmesuguseid oskusi appi võttes ülesandeid lahendama pidi. Meid jagati kolme gruppi, 4+4+3 inimest ja siis saigi mööda maja jooksma minna. Enamus tube nõudis kombinatsiooni füüsilisest, taktikalisest ja vaimsest tegevusest. Ütleme nii, et füüsilist oli minu jaoks veidi liiga palju. Või vähemalt minu riietuse jaoks, mis oli selline, et saaks pärast linnas jalutada ning Ida-Euroopalikult olid mu saabastel veel kõrged kontsad ka - katsu sa niimoodi kuhugi ronida. Põhimõtteliselt oli minust kasu vaid paaris-kolmes toas, ülejäänutes möllasid kaks meie meeskonna meesliiget, kes higisest kehast ei hoolinud. Enamikku tubadest me ära lahendada ei suutnud, põhihäda oli selles, et kindlat ülesannet ei olnud, tuli lihtsalt jälgida kahte lampi, sinist ja punast. Punane hakkas vilkuma kui olid läbi kukkunud. Sageli hakkas see vilkuma tuppa sisenemise viiel esimesel sekundil - katsu siis aru saada, mida sinult seal toas oodati! Iga tuba andis erinevalt punkte ja iga tuba võis korduvalt katsetada. Üks edukas tuba, mille läbisime, oli näiteks selline, et tuli nö varastada Mona Lisa. Seinal oli maal, selle keskel nupp, maali ees piire. Nii kui vastu piiret läksid, oli kaputt. Avastasime siis, et vastasseinal on hunnik muid maale, millest ühe all on ka nupp ja samuti on nurgas väike orvake, kuhu sisse ronides leiab mingi numbrikombinatsiooni. Tuli siis selle koodi abil deaktiveerida piire ning korraga vajutada nuppe mõlemal maalil, sellega sai ülesanne tehtud. Enamasti oligi teemaks erinevates keerulistes kohtades asuvate nuppude üheaegne vajutamine mitme inimese poolt, aga oli ka tube, kus pidi lihtsalt punkte koguma (me ei saanud sellest mängu ajal aru ja imestasime, et miks seal mingit märguannet ei ole). Tuba, millega keegi meist hakkama ei saanud, oli aga näiteks kolme keerleva palgiga ruum, kus palkide otstes nupud. No proovisime mitu korda, ei õnnestunud, sest palgil püsti olla ei võinud ja samas roomates ei tohtinud jalad mingist joonest allapoole rippuda, siis registreeris andur selle mahakukkumisena. Teine tiim väitis,  et nemad jõudsid lõppu ja vajutasid üheaegselt nuppe, aga ikka süttis punane tuli. Kõiki tube me läbi käia ei jõudnudki. Samal ajal jooksis ruumides ringi ka kari algkooliealisi lapsi, sest seal korraldati ka laste sünnipäevi. No ei tea mina, mismoodi need lapsed seal hakkama said, kui meilgi oli füüsiliselt raske (mul ei ulatunud jalad ühelt laavatükilt teisele, et üle vulkaani saada ntx) ja  päris head taipu ja koostööoskust nõudis see asi ka. Ilmselt on lastel niisamagi pimedates katakombides jooksmisest rõõmu...Kokkuvõttes jäi meie tiim teisele kohale. Hurraa! Mängus Simon says, kus pidi järjest meelde jätma värviliste lampide vilkumise suuna ja sageduse ning igal ringil lisandus üks uus liikumine, saime lausa päeva parima tulemuse. Tegelikult oli äge, lihtsalt dressid ja tossud oleks võinud seljas olla ja pärast võinuks sauna saada. Boonuseks oli kogu kompleksis levinud nõukaaegsele võimlale iseloomulik lehk. Juttu jätkus igatahes pärast kauemaks, et "kuule, kas te ka sattusite sinna tuppa, ja kuidas te seal seda tegite jne".
Peale väsitavat vanglapõgenemist pidid naised linna suunduma ja mehed kardiga sõitma minema (ma eelmine kord käisin, tegemist sisekardirajaga, kus bensuaurud õhus ja tiireldakse muudkui üht ja sama ringi, mul läks umbes viiendal ringil süda nii pahaks, et pidasin paremaks sõit pooleli jätta). Tuli aga välja, et aega on järel täpselt nii tobedalt, et eriti miskit ei jõuagi. Vihma hakkas ka sadama. Kooberdasime korra mööda Drottninggatanit kuningalossi suunas, ma käisin oma lemmikpoes RockZone , seda siis nii, et ülejäänud seltskond seisis selle aja poe ees vihmas ja paar julgemat tüdrukut tulid minuga poodi. Ime siis, et ma sellise pinge all midagi osta ei suutnud. Lõpuks ootasime pool tundi lihtsalt taksot, mis meid sadamasse viiks.
Laevas oli meil kinni makstud õhtune rootsi laud ja kast õlut. Loomulikult alustasime rootslastest kolleegide lahkudes viimasest, kõhud olid meil kõigil ikka veel täis (õlu mahub ilmselgelt alati). Tegelikult me küll tüüpiliste joomaturistide moodi ei lällanud, vaatasime vaid kõik koos kaasavõetud arvutist Simpsoneid. Garjatšie estonskie parni, või kuidas see oligi. Rootsi laud oli lõbus. Nimelt ei antud seal ilma rahata mitte klaasikest vettki. Ainult tee ja kohv! Isegi klaasid viidi minema, kui saadi teada, et me ei kavatse normaalsete inimeste kombel ülehinnatud veini larpima hakata. Prae kõrvale kohvi on imelik juua, seega jõin oma elu esimese piimaga tee. No et olen ikka rebel ja võtan prae juurde piima, mis sest, et ei lubata. Vastik oli. Toit oli nii ja naa. See, mis tundus hea, polnud seda teps mitte ja see, mida esmapilgul võttagi ei julgenud, osutus maitseelamuseks. Dolmad on näiteks vastikud aga maniokk jube hea. Vähemalt sai proovida. L. võttis kogemata artišokki ja ei jõudnud ära kiruda. Aga mõni näe, peab delikatessiks. Miks, jäi mullegi arusaamatuks. Lisaks tuli meil geniaalne idee (mis on küll raudselt ammu järele proovitud) smugeldada rootsi lauast toitu välja pabertopsikutes, millega kohvi võib võtta. Peale põhilauast kõhu täis mugimist avastasime, et ruumi teises otsas olnud lastelaua kõrvalt, kust sai näiteks jäätist ja pannkooke neile, kellele peenemad pipstükid ei meeldi, leiab ka "tänavatoidu" lauakese, kus endale burksi, friikad või taco kokku keerata saanuks. Nii mõnigi oli õnnetu.
Õhtul vaatasime jälle keskööshowd, seekord oli burlesk, mis tundus parem kui eelmise õhtu etendus. Kuulus Eesti moekunstnik käis ringi ja lantis suitsuruumis ilusaid poisse. Varsti hakkas meil jälle igav ja kobisime magama. Järgmise hommiku rootsi laua toiduga pidin aga esmaspäeva õhtuni vastu pidama, sest tagasi kontorisse jõudes oli tööuputus. Selline "aastakoosolek" siis - kümne aasta pärast jälle!
Lõppu Tallinna sümbol - lehmkajakas (nunnukene):


Kommentaare ei ole: