neljapäev, november 26, 2015

Vastandite ühtsus ja võitlus

Eile tekkis mul tunne, et tahaks ühele inimesele, kes taaskord jagas seda toredat postitust, kuidas vett kaks korda keeta ei tohi (sest sinna tekivad muidu kurjad kemikaalid), kirjutada: "Huvitav, et istusime füüsika tunnis kõrvuti ning enamasti olin mina see, kes magas, aga hoolimata sellest mäletan selgesti, et mitte millestki midagi iseenesest tekkida ei saa." Täpsemalt on see teema lahti kirjutatud siin kui kedagi huvitama peaks. Muidugi ei kirjutanud ma sellele inimesele miskit. Miks? Esiteks, ma oleks ju võinud kirjutada vähem irooniliselt ja lihtsalt linki jagada, aga kuna see inimene jagab säärast saasta pidevalt, siis ma lihtsalt ei suutnud. Teiseks, ma ei usu, et see tema põhimõtteid kuidagi muudaks või silmaringi avardaks, kuna see veekeetmise asi on üks süütumaid, millesse ta usub. Põhiline, aga miks ma ei vaevunud midagi ütlema, oli see, et vastasel juhul oleks ma ilmselt pidanud selle inimesega dialoogi astuma (või veel hullem, hakkama võitlema lisaks paari ta mõttekaaslasega) ja seda ma oma närvide huvides poleks kuidagi tahtnud. Äkki on see probleem? See, et me tahame konflikte vältida ning seetõttu pigem eemaldame vaikselt oma uudisvoost nende inimeste postitused, kelle maailmavaade meie omaga ei ühti? Ma ei ole kindlasti ainus, kes nii teeb. Ja mis dialoogist me üldse räägime, enamasti vastatakse enda mõttemaailmast kardinaalselt erinevatele postitustele justnimelt niimoodi irooniliselt nagu mina teinud oleks ja tegelikult see elimineerib dialoogi juba eos. Ah, tegelikult isegi need, kes tõesti südamest viisakalt seletada püüavad, jooksevad enamasti vastu seina. Ma ei ole veel näinud olukorda, kus keegi tunnistaks, et ahaa, ma tõesti polnudki sellele niimoodi mõelnud vms. Siis lähebki lahti sildistamine. Igaüks tunneb, et just teda ja temasuguseid rünnatakse. Samas räägitakse, et erinevus rikastab. Omas mullis elamine paneb jälle tundma, et kõik arvavadki nii nagu meie ja nii võime reaalsusega kokku põrgates halva üllatuse osaliseks saada. Ma jälle mõtlesin, et kas iga arvamus ikka rikastab? Mõni äkki hoopis taandarendab? Mulle ikkagi tundub, et mõni idee on sammu võrra kõrgem kui teine. No näiteks kui inimesed mu ümber usuksid ikka veel orjandusse, aga mina leian, et see on juba üks läbikäidud etapp ning kõik peaks aru saama, et orjandus pole mitte hea, kas minu rikastumine erinevuse läbi peaks olema selline, et ma aktsepteeriksin seda, et "eks orjandus ole ikka ka üks variant võrdsuse kõrval"? Tolerants ei tähenda ju sugugi seda, et ma kõiki arvamusi ühtviisi õigeks pean pidama, tolerants on see, et ma aktsepteerin, et lollil on õigus olla loll ja ma ei löö talle selle eest kaikaga pähe või ei võta vastu seadust, mille kohaselt on loll olemine kuritegu.
Eelnevast tulenevalt mõtlesin ka sellele, miks öeldaks, et vastandid tõmbuvad. No ei tõmbu ju? Välja arvatud magnetitest rääkides. Mind ei tõmba inimeste poole, kelle vaated minu omadest kardinaalselt erinevad. Ma ei saa öelda, et vastandid tõmbuvad selle põhjal, et mul on palju erineva taustaga sõpru - taust võib ju erinev olla, aga see, mis meid ühendab, on siiski mingisugune sarnasus taustade erinevusest hoolimata. See, et mulle meeldib ballett ja sulle jalgpall, ei ole mingisugune vastandlikkus veel, need on lihtsalt erinevad huvid. Ütleme, kui meil oleks mees, kes armastab tervislikke eluviise, teeb regulaarselt sporti jne ning neiu, kes veedab päevad teleka ees krõpsu süües, siis nemad oleks tõesti üsna ebatõenäoline paar. Samas, kui neil on mingi ühine idee, mis tervislikkuse üle trumpab a la nad on mõlemad pühendunud loomaõiguslased, siis võiks neist ehk isegi asja saada, kuid just nimelt selle ainsa sarnasuse pärast. Kui ma mõtlen nüüd enda jaoks kõige vastandlikuma meesisendi peale, siis selleks võiks näiteks olla Erki Nool. Ei ühti meie hobid, maailmavaade ning ka tema välimus ei pane mind õndsusest õhkama (pisikesed, pruunid ja kurjad silmad) - miks peaks mind sellise inimese poole tõmbama? Mulle tundub, et see vastandite tõmbumise idee on äärmiselt pealiskaudne.
Aga ikkagi, kas hoida teisitimõtlejaist eemale või lasta neil end arendada, mistahes suunas siis? Mulle tundub, et mida vanemaks inimene saab, seda armsamad on talle tema seisukohad ning hingerahu ja ta lihtsalt ei viitsi enam kellelgi end kõigutada lasta. Vanasti, kui mu ema rääkis, kuidas keegi midagi lolli tegi või ütles ja tema selle peale käratas, et ....., mõtlesin ma alati, et "käratasid sa jee, sa lihtsalt mõtlesid oma peas, et võiks nii öelda, aga tegelikult olid viisakalt vait." Nüüd mõtlen, et ehk on oma arvamuse armutu välja ütlemine ainus tee, kuidas ennast kaitsta? Sõpru jääb muidugi vähemaks, aga kas neid ongi nii palju vaja? Kas konflikte on alati vaja vältida? Äkki on parem õudne lõpp kui lõputu õudus? Kas viisakam on ikka näkku naeratada ja siis selja taga kiruda? Lihtsam ja levinum kindlasti. Muidu oled kohe vastik konfliktne inimene. Eks see muidugi sõltub ka, emotsioonid lähevad ju enamasti üle. Mõtled, et oi kui hea, et ma eile tal nägu täis ei sõimanud, täna on ta ju täitsa tore - kuni järgmise korrani. Äkki ei peaks üldse armu andma? Või elegantselt eemalduma, kui veel võimalus on. Raskem teha, kui öelda.

17 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Kindlasti pole sa ainus, kes salaja Unfollow klõbistab ja probleemi parema meelega ingoreerib, kui maailma parandama hakkab. Ma olen samasugune ja tean teisigi. Kuigi ma täiega austan neid, kes viitsivad maailmaparandamisega tegeleda, mul endalgi mõni selline sõbralistis ikka leidub, tänu kelle kommentaaridele ka igasugustele huvitavatele threadidele peale satun.

Ma ei taha tüli kakkuda seetõttu, et kui ma neid inimesi kuskil kunagi nägema peaks, siis oleks ebamugav olukord. Kunagi ma kirjutasin enda FB staatuseks, et palun eemaldada mind sõbralistist homofoobidel, rassistidel ja Ojulandi laveritel. Selle avaldusega ütles sõprusest lahti üks inimene, kellega tööalaselt kokku puutun. Enne saime väga hästi läbi, me lihtsalt ei sattunud neid teemasid kunagi puudutama. Pärast kustutamist on meie suhe jahenenud triviaalsetele viisakuste vahetamisele.

Seda teemat, miks "tolerast" lollide ideede suhtes ei pea tolerantne olema, arutati ju alles hiljuti päris palju. Kui idee on kedagi ahistav või kellegi õigusi piirav, siis ei ole selles idees mitte midagi tolereeritavat ja see ei saakski kedagi rikastada. Kui mõni arvab, et vett ei tohi kaks korda keeta, siis mind see samas otseselt ei häiriks :D Kuigi olgem ausad, sellised avaldused lausa kutsuvad trollima.

Marca ütles ...

Päriselus ma olen ka enamasti vait, eriti just nende arvamuste osas, milles ma vähemusse kipun jääma. 1:1 olukorras isegi julgen öelda, aga niimoodi, et pool suguvõsa vahib suu ammuli pealt, et "mis sellele nüüd sisse läks?!" ei taha väga. Nii ongi siis mingid teemad, millest julgen vestelda ja teised, mille puhul hoian pöialt, et need jutuks ei tuleks, sest mine tea, äkki ajab keegi mu veel nii närvi, et teen lõpuks suu lahti :)
Ükspäev lipsas üle huulte mingi EKRE teemaline nali ja kui siis isa mainis, et ega see ongi ju ainuke erakond, mida valida, oli mul endal paar päeva tagantjärele süda paha. See pani jälle omakorda mõtlema, et kuidas ma nii kännust kaugele potsatanud olen ikka mõnes asjas....

Manjana ütles ...

Ma lugesin su postitust ja aina õnnitlesin ennast, et näe kui hea, et mul enam FB-d pole, närvid korras ja ei mingeid dilemmasid, kas kommenteerida või mitte.

kuigi, jah, kui mul veel oli fb, siis kõik need, kelle postitused, kommentaarid või ebameeldivate kommentaaride laikimised mulle ei meeldinud, sai unfrenditud. mu fb sõbrad teadsid seda, aga vahest ikka mõni lasi rihma lõdvemaks ja sai selle eest ka kohe karistatud :D konkreetselt. ei mingit salaja unfallomist, see ei käi minu iseloomuga kokku.

aga nende inimestega vaidlemisest, kellega mul on kardinaalselt erinevad arvamused, loobusin ma juba ammu. ma tean oma pedagoogilisi- ja andragoogilisi andeid - mina ei suuda kedagi ümber kasvatada ja niisama lolliga vaielda on ju lihtsalt rumal. päriselus arutlen ma huvitavatel teemadel ka ainult nende inimestega, kes arutlemise kunsti nautida oskavad. ma võin leida suvalisel teemal mõlemalt poolt argumente, aga vastane peab ka teadma, kuidas väideldakse, mitte endast välja minema või lihtsalt noogutama. kuigi, jah, vees keetmisel tekkivate kahjulike keemiliste ühendite teemal mul argumendid puuduvad, ma reaalteaduslike faktide teemal ei vaidle üheski vanuses inimestega.

ehk - loobu FBst ja kaovad kahtlased virtuaalsed dilemmad ja stressitekitajad automaatselt :)

Marca ütles ...

Ma olen sellele FB-st loobumisele viimasel ajal üha tihedamini mõelnud küll. Samas seal on üks mäng, mida mulle mängida meeldib...ja üks hea hilbugrupp...ja no mõnikord saab miskit huvitavat ikka ka teada jne. Uudiste lugemisest võiks vist ka loobuda, aga äkki jään ma kuidagi väga teadmatusse nõnda? Vähemalt selle lubaduse andsin, et kommentaare enam ei loe. Samas kommentaarid on sellised suvaliste inimeste arvamusavaldused, mis niiväga ei loksuta võrreldes sellega, kui mõni tuttav taas "pirni" paneb.

Mariliis ütles ...

Mis mäng see on? (Sõltlane aktiveerus)

Uudiste lugemise kohta - ma loobusin Postimehe lugemisest ja juba täitsa jupp aega tagasi. Nii kommentaaride kui selle üldise rassistliku tonaalsuse poolest. Sellest ajast saati olen avanud täpselt kaks korda, keegi on andnud lingi, et vaata korra seda. Selle asemel saan uudised EPL-st, mille eest pidin mingi koguse eurosid välja käima, ei mäletagi enam, palju, aga ei midagi konti murdvat. Kommentaare ei loe. Operatiivselt saan infot err.ee-st. Ja kuna tööga seoses on Twitter lahti ja jälitan seal Guardiani, BBC-d ja Huffington Posti, tuleb sealt ka ports välisuudiseid nii selle kohta, kes keda kuskil alla pommitanud on kui ka selle kohta, mis on Beyonce'i lemmikpitsa. Ja katsu aint väita, et ma olen teadmatuses! :D

Manjana ütles ...

candy crush :D ma ei mängi arvutiga, aga nimi on ilus.

ma olen nüüd 2,5 kuud ilma olnud. jah, ma ei tea millise pildi keegi on ülesse pannud. õde oli väga lahedaid pilte teinud. käisin tal külas ja ta siis näitas. päriselt. niikuinii on liiga palju infot ja see info, mida on mul on päriselt vaja, jõuab ikka minuni.

aga ma tegin endale suva nime ja pildiga fb konto, et ma saaks üritusi vaadata ja seda lehte, kust ma neid näitlemise asju hangin. ühtegi sõpra mul seal pole ja ei võta ka, aga üritusi saab kõige mugavamalt fb-st vaadata, ilma kontota neid ei näita.

Marca ütles ...

Õige, Manjana :) Mul on ta telefonis ka, aga seal on see mure, et telefoniversioonis puuduvad kõige uuemad levelid ja ma ei viitsi oodata, kuni neid sinna juurde tehakse...
Hmm, sellel nn libakonto mõttel on täisa jumet. Ainuke häda on jälle selle pagana mänguga, sest ma konkureerin seal ühe vana kolleegiga ja kui mul sõpru pole, siis ma ju ei näe, kui kaugel tema on :P Lihtsaim viis oleks ilmselt lihtsalt pealehest kohe mööda vaadata ja mängima asuda, mida ma enamasti teengi, aga vahel on ikka kiusatus vaadata, et noh, mis siis ka ilmas toimub...

Mariliis ütles ...

Vana hea Candy :D Sellest sõltuvusest loobusin ma ka juba päris tükk aega tagasi, aasta on kindlasti täis.

Kaur Virunurm ütles ...

Uudised? Proovige mõneks ajaks loobuda KÕIKIDEST jooksvatest Eesti uudistest. Et ei ava delfit, postimeest, ee... midaiganes. Paberlehte võib lugeda ja nädalalehti ka. Uskuge, hakkab PALJU parem.

Marca ütles ...

Usun täiesti. Varem käis meil paberleht, aga sellega seoses tekkis makulatuuri kuidagi liiga palju. Enamik lugemisväärseid asju on aga netis niikuinii vaid tasulised (näiteks kohalikud uudised a la avati uus kohvik, tuleb huvitav üritus jms), seega tulebki ilmselt hakata taas lehte tellima.

Manjana ütles ...

uudistest loobumine pole üldse keeruline, ma loen ainult pealkirju, sest enamus imelikke uudiseid, mida ma klikin, on raha eest ja ma põhimõtteliselt ei osta ajalehest asju, need pole seda väärt. aga lõpuks enam ei tahagi klikkida, sest see "maksa ja loe" ajab närvi. ja igasuguseid negatiivseid uudiseid surmast, sõjast, õnnetustest ei loe ega vaata ma niikuinii, sest neid tehakse meil stiilis nagu keegi pervar tahaks adrekat saada.

ma ei mängi ei arvutis ega telefonis, juba üle 10 aasta. esimene sõltuvus, millest ma lõplikult vabanesin.

notsu ütles ...

Mu väikevennal on üks sõber, kes suudab imetlusväärse kannatlikkuse ja viisakusega veekeetmisvastastega (olgu see siin üldmõiste, mis haarab rohkem kui _ainult_ veekeetmise teemat) vaielda. Ja ma olen vahel näinud, et ta saavutab mingil määral tulemusi, just tänu sellele, et ta jääb alati viisakaks ega otsi võimalust teisele öelda, et too on loll, vaid vastupidi, otsib ühist pinda, mille kaudu info teisele söödavamaks teha.

Ma ise olen vahel püüdnud sama ja ka mul on vahel õnneks läinud, aga mul ei jätku alati närvi ja siis ma parem hoidun sellistest teemadest. See on üks põhjus, miks ma endale FB kontot ei tee.

A.-l on konto, tema hoiab närve enamasti sel teel, et lihtsalt ei loe, mis seal toimub. Aga kui mõni agressiivsem tegelane tahab kangesti poleemilistel teemadel suhelda ja privas kirjutab, siis ta vahel viitsib. Ja kuna ka tema on hästi pika meelega, siis ei ole need vestlused tal tüliga lõppenud. Ta kirjeldas suhtlemist ühe vandenõuteoreetikust EKRE-fänni ja pagulasvastasega - et kuidas ta oli hoolega hoidunud kasutamast sõna "sallivus" (mis on teatud inimestele nagu härjale punane rätik) ja rõhunud rohkem kristliku terminoloogia peale, stiilis ligimesearmastus ja värk, sest too tuttav tundis end just selles diskursuses turvaliselt.

TT ütles ...

Mina olen sihuke tüüp kes oma arvamust vaka all ei hoia kui tegu ikka mingi überlollusega. Samas esitan oma argumendid selgelt, külmalt ja irooniliselt lihtlause vormis, et adressaadil oleks võimalus aru saada, millest räägin (vee molekul koosneb kahest vesiniku ja ühest hapniku aatomist. Molekuli iseloomustavad järgmised keemilised ja füüsikalased omadused: ... jne ...). Korrektsuse mõttes lisan ka lingid autoriteetsetele allikatele, mis toetavad minu seisukohta. Paraku annan endale aru, et ebausul või usul põhinevaid veendumusi pole võimalik ratsionaalsete argumentidega ümber lükata, sest need ei põhine faktidel ja ratsionaalsel mõtlemisel. Õnneks ei pea seda tihti tegema, sest sõprade tuttavate hulgas mõni üksik, kes väidab et "maakera on lapik" ja needki on millegipärast loobunud minu juuresolekul seltskonnas oma usku kuulutamast :)

Kaur Virunurm ütles ...

Mul on FB konto. Sots-meedias on alati inimesi, kes pmst on üsna mõistlikud, aga kelle suhtlusviis on kuidagi häiriv. (Küllap olen ma ise ka üks neist.) Enamjaolt on see üleliigne enesekindlus koos mingit sorti maailmavaatega. Aga ma annan endale aru, et see häirivus on ainult interneti kaudu suhtlemise süü; kui ma sama inimesega istuks koos saunas või töölaua taga, oleks kõik okei, nett aga võtab ära kogu kehakeele ja muu "õli", mis tavalist suhtlemist pehmendab-leevendab. Seega ignon ma neid häirivusi ja kõik on okei. Mu FB konto ei sega mind. Enamasti.

Veekeetjaid ma internetis eriti ei kohta. Mu sõprade seas on neid vähe või üldse mitte või suudavad nad oma imelikkust hästi vaka all hoida.

Marca ütles ...

Samamoodi nagu nett, segab suhtlust mu meelest ka telefon, seetõttu ma üldiselt väldin neis kanalites oluliste inimestega teemade arutamist ja eelistan näost-näkku suhtlust. Mulle on samuti netisuhtluse (blogi) põhjal öeldud, et olen ülbe või siis on minupoolset nalja solvanguna võetud. Teisalt on mõni päris-elus möku netis niivõrd huvitava inimesena tundunud, et armu või ära :P

notsu ütles ...

Mul on päriselu-tuttavate hulgas mõni, kellest ma üldse ei imestaks, kui nad seda veekeetmise asja usuks. Pärissuhtluses annab suhtlust piirata valdkondadega, kus see ette ei tule. FB-s tuleks mu vaated millele iganes päris kiiresti kõigile tuttavatele ilmsiks ja oleks tüli majas - ma ei usu, et ma suudaks hoiduda ühel või teisel teemal kommenteerimast, kui teema mulle ette satub ja ma põlema lähen, või isegi kellegi teise postitust laikimast, kui ta minu arust hästi ütleb. Või noh. Võib-olla suudaks, aga jõle tüütu oleks niiviisi kogu aeg keelt hammaste taga hoida. Lihtsam on kasutada suhtluskanaleid, kus ma saan kergemini valida, kes mind mis teemadest rääkimas kuuleb.

Marca ütles ...

Ma ise ka üldjuhul arvamust ei avalda FB-s. Ainult ühel korral viskas kopsu üle maksa ja jagasin FB-s oma postitust (http://marcamaa.blogspot.com.ee/2014/10/eesti-rahvas-nouab-tsaari.html) solvumiskultuuri teemal (sest kõik ülejäänud mu sõbralistis tundusid teisiti arvavat). Noh, tulemus oli ikkagi see, et blogis kommenteeriti aga FB-s laikisid seda vaid Mariliis ja üks mu sugulane :) Ehk siis enamik ilmselt ei märganudki. Rohkem laigin ise vaikselt mõttekaaslaste postitusi seal, nagu vaikne vastuhakk või nii :) See auditooriumi mitte adumine on minul küll probleemiks, kuigi mul on võrreldes keskmise FB kasutajaga vähe sõpru. Peale pahameelehoos oma blogiposti jagamist mõtlesin küll, et oh issand, nüüd saavad nad ju mu blogile jälile ning meenus ridamisi inimesi, kes on mu sõbralistis, aga esimese hooga meelde ei tulnud ning kes ilmselt blogist midagi meeldivat ei leiaks. Keegi mind aga ära ei kustutanud sõprade hulgast ja sõimukirju pole ma ka veel saanud, ilmselt on infot nii palju, et kui ma neid just spetsiaalselt ei huvita, siis nad ka ei loe seda, mida ma kirjutan. Kohutav hoop egole, muidugi :)