teisipäev, november 10, 2015

Käisin inimeste seas ehk esimene koolituspäev

Meile saadetud inspektor juhtus olema vägagi sõbralik, kes möönis ka ise tõika, et ei näe mingit mõtet väikekontorite külastamises, kus suurimaks ohuks on salakaval vaibaäär või näppe kõrvetav kohvivesi. Aga no töö on töö ja nii mind siis tervisekaitsespetsialistiks määratigi. Või noh, eks ma ikka ise ennast määrasin, kuigi ebaseaduslikult, sest seda ei võivat ilma koolitamata inimesega teha. Samas sain kiita, et olin koolitamata inimesena riskianalüüsi valmis teinud (kamoon, meil on ju Internet!) ning see sobis täiesti. Jäi veel üle sissejuhatava juhendamise toimumise kohta mingi paber tekitada - mis sest, et kolme- kuni kümneaastase hilinemisega, aga ikkagi. Koolitusel pidin teada saama, kuidas seda teha. Ette rutates võin öelda, et esitasin koolitusel suisa sellekohase küsimuse, millele sain vastuseks, et guugelda, küll neid blankette leiab. Nojah, muidugi, loogiline ju.
Aga see koolitus! Oo jaa, see oli elamus! Teate, ma ei suuda eriti hästi kohaneda kui pean kohe hommikul rinda pistma kommentaaridega: "Oi, tüdrukud! Näe, veel üks mees siin teile silmarõõmuks!"; "Eks ikka viskab mehel närvi mustaks kui naine kodus kaagutab ja lapsed karjuvad!" ; "Ihiihii - mida te veel mu eraelust kuulda tahate?!" ; "Minu kehavormidega ilmselt ka igale poole ei sobiks, aga no mis teha, mulle meeldib hästi süüa" (rõhuga sellel, et ütleja ise oli sale naine, aga auditooriumis istus nii mõnigi selline, kelle jaoks see kommentaar ilmselgelt kohatuna kõlas) ; "Kas keegi teab, mis on andragoogika? (vaikus, ma eeldan, et pigem ebamugavusest kui teadmatusest) Ei teagi keegi? Seda ma arvasin, seda ei tea kunagi keegi!" Appi! Kuhu ma sattunud olen? Kas saaks akna kaudu lahkuda? Umbes sellised olid mu esmased mõtted. Ilmselt on tegemist igati pädeva inimesega, aga no see keskealise beibe stiil ei lähe mulle kohe kuidagi peale. Kui ma kuuskümmend saan, pea blondiks tõmban ja oma sõbrannasid ilma irooniata tüdrukuteks kutsuma hakkan, siis laske mind maha. Ok, mul ilmselt ei ole siis enam ühtki sõbrannat alles ja ilmselt aitab selline "omamehelik" käitumine koolitust kellegi meelest hubasemaks muuta, aga ausalt öeldes ei naernud väga ükski ruumisviibijaist. Meenus mu kooliaegne vene keele õpetaja, kes mingi ea saabudes ka järsku pea blondiks tõmbas ja noortepärast teemat arendama hakkas. Meeldejäävaim näide oli see, kuidas püüdsin praktikast pääseda vabandusega, et pean oma koera hoidma ja õpetaja vastas selle peale, et "koerte jaoks on ju ka hotellid olemas, kus nad süüa-juua ja oma vajadusi rahuldada saavad. Mis te naerate? Loomadel on täpselt samasugused vajadused nagu inimestelgi!" Mille peale nii mina kui kõrvalseisnud klassijuhataja diskreetset naeratust näol hoides vaikselt trepist alla taanduma hakkasime...
Teine koolitaja oli samuti hoolitsetud välimusega daam, kes armastas üle kõige kõigile südamlikult läheneda. Näiteks pidime esimese ülesandena enda kõrval istuvale inimesele komplimendi kirjutama. Korraliku eestlasena ehmatas see mu ikka põhjalikult ära, eriti veel seetõttu, et minu kõrval istus mees. Kas sõna "sümpaatne" on kuidagi paljulubava alatooniga või siiski täiesti neutraalne? Mida ma teen, mida ma teen, aju, ruttu, ei-ei, põsed ei värvu punaseks, ei-ei!!?? Minu naaber lahendas selle muidugi hoopis galantsemalt, küsides mult lihtsalt, et " kas me oleme tuttavad?" Ilmselt kvalifitseerub see komplimentide alla. Ja kuna me siin provintsis ikka enam-vähem üksteise nägusid teame, siis vastasin, et jah, mille peale mees pidas vajalikuks pealtkuuljaile lisada, et ei, see ei olnud vastus abieluettepanekule. Krt, ei punasta, ei punasta, neutraalne irve näole! Oma galantsuse nullis ta aga hiljem täielikult sellega, et pidas mind enda paralleelklassiõeks olles ise minust 7 aastat varem lõpetanud. Oeh. Mine veel inimeste sekka, eks. Ka teisel koolitajal jätkus mingeid imelikke slaide stiilis "kuidas mõjub stress meestele" vs "kuidas mõjub stress naistele", kusjuures variandid olid minu jaoks tõepoolest üllatavad a la peavalud meestel ja ärrituvus naistel. Kui keegi koolitatavatest ei nõustunud, et temal neid sümptome esinenud oleks, leidis koolitaja lihtsalt, et ju me siis oleme sellised imelikud. Nojah. Kolmas koolitaja oli mees ja tema oli lihtsalt igav. Luges teksti slaididelt maha ega üritanud ebamugavat nalja teha.
Koju sõitsin bussiga. Kogu tee tegid teismelised bussi tagaotsas peerunalju ja ülejäänud bussisviibijad põrnitsesid enda ette pilgul "Oh God, please kill me!".

3 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Aga meil lugeda oli vähemalt lõbus :D

notsu ütles ...

Näedsa, onu Heinost on naisversioon täitsa olemas, see võib vahel meelest äragi minna.

ritsik ütles ...

jajah, põnevad tüübid :)
Meil just eile käis kontoris tööohutuse inspektor või kuidas neid hüütaksegi ja täiesti asjalik mees oli. Märkas kohe töökohti, kus polnud piisavalt valgust, juhtmepuntraid põrandal, mida meie it-mees ei viitsi ära likvideerida ja seda, et mõnel töökohal puhub konditsioneer otse kuklasse. Kui kohustuslikud tema ettekirjutused firmale on, ei teagi, aga kui need täidetaks, oleks abi küll.