neljapäev, veebruar 11, 2016

Hoidke oma hobuseid kinni!

Käisin siis eile teatris, vaatamas VAT-teatri etendust "Masohhisti pihtimus". Mõtlesin arvustuse ka kirjutada, aga pole mõtet, sest Alvar Loog on Sirbis mu mõtted juba ammendavalt ja oskuslikult kirja pannud. Tõepoolest, liiga palju oli farsile rõhutud, kuigi oleks saanud ka hoopis mõjusamalt läheneda, mu meelest. Iga hinna eest rahva naerutamine, võimalikult tihti "sitt" ja "pask" karjumine ei šokeeri eriti kedagi. See on nii mainstream kui üldse olla saab. Mõnele, kes üldse teatris käinud ei ole, ongi need suisa Eesti teatri põhitunnusteks saanud. Ahjaa, Savisaare üle naermine muidugi ka ja üldse kohalikele poliitikutele viitamine.
Käisin teatris isaga, etendus toimus Tartu Uue Teatri saalis ja isa tähendas, et näha olevat oluliselt rohkem ärksamaid inimesi kui näiteks suures Vanemuises, mis pidavat nädalavahetusiti "pakse maainimesi" täis olevat. Isale etendus täitsa meeldis. Mulle jäi just mulje, et sellega püüti rõõmustada neid nö "paksu maainimese" tüüpi tegelasi. Minu jaoks tegid etenduse tugevaimad rollid hoopiski kõrvalosatäitjad, mitte peaosas olnud Raivo E. Tamm, kes mu meelest oli just endale omases hädise jobu rollis. Millegipärast reklaamitakse etendust aga pigem kui monotükki. Maxima Hitlerlik boss oli natuke üle võlli (loomulikult Maxima, mis siis veel oleks Eestis kohalik orjatöö võrdkuju), ametiühingute esindaja oli hästi mängitud, aga selgusetuks jäi, miks ta just selline oli. Nordea boss oli äärmiselt stiilipuhas. S&M klubisse sattunud advokaat samuti 5 +. Mega rolli tegi mu meelest Lauri Saatpalu Domina Laurana ja seda kõigest video vahendusel. Kogu tema intonatsioon ja näoilmed olid mu meelest priceless? imetabane? Kuidas see kõige popim sõna ongi? Lauri Saatpalu suur austaja olen ma muidugi juba lapsepõlvest saati, kui sundisin vanemaid endale Jõhvi kaubamajast Beep Shop Boysi kasseti ostma. On andekas inimene. L. millegipärast väidab end Saatpalu mitte taluvat, naljakas, kuidas mingi väike nüanss, seotus mingi alateadliku ebameeldivusega võib täiesti võõra inimese meile ebameeldivaks muuta. Siinkohal jõuangi rollini, mis mind etenduses kõige rohkem...eee...loksutas, ehk? - Ago Soots laulva antropomorfse hobusena. Oh, mind tabas vahepeal lausa ebameeldivusvärin kui oli aimata, et see tegelane kohe lavale astub! Ei, ta ei mänginud sugugi halvasti! Asi oli pigem selles, et ta mängis justkui natuke liiga hästi. Oli liiga inimesetaoline hobune. Kui ta lõpustseenis turvameest kehastades rahulikult lae all istus, ei häirinud ta mind sugugi. Mu üks esimesi teatrimälestusi on Vanemuises etendunud "Miki-Hiir tondilossis", mis mulle kuidagi väga jubeda tunde sisse jättis. Guugeldades tuli välja, et ma polegi ainuke, Delfi naistekas kirjutab keegi parema mäluga inimene, et "ainus kord, kus ma teatris karjunud olen, oli vaadates Vanemuise etendust Miki Hiir tondilossis. Seal oli Suksu Rangipuu ja talle vist tehti elektrishokki ja valgus vilkus ja muusika oli jube.. uhhh.. õnneks teised karjusid ka." Millegipärast on mulle mällu sööbinud õuduse allikana just inimkujuline hobune, mida siis lapsepõlves esindas see Suksu Rangipuu (lasteetenduses elektrišokki kujutada on ka muidugi tase omaette :). Ma ütlen, ega alateadvus ei unusta! Igatahes on igasugused hobusena käituvad inimesed minu jaoks kahtlased kujud ja tuleks minust eemal hoida. Saatuse irooniana on L. hobuse aastal sündinud. Õnneks ei käitu ta hobusena.
Lõpetuseks pilt ohututest hobustest, keda meil kodus hordidena leidub. Need konkreetsed on plastiliinist tehtud (Mini tegi koos sõbraga) ja mu meelest igavesti vinged. Etenduse pilte saab vaadata VAT-teatri kodukalt, seal on näha nii kappav hobu kui ka võluv Domina Laura.

Kommentaare ei ole: