Käisin esietendusel. "Arkaadia" Vanemuises

Nädalavahetusel juhtus taaskord lugu, mis kenasti illustreerib seda "soovi ja sa saad"-teooriat. Ehk siis pidime reedel Psychoterrorit kuulama minema, kõik oli kenasti organiseeritud ja puha, aga siis tuli teade, et kontsert lükkub määramatuks ajaks edasi. Nojah, ikka juhtub, teeme siis midagi muud - vaba õhtu ju sai valmis kaubeldud. Loomulikult ei toimunud sel päeval ühtegi muud normaalset üritust ja nii jäigi sõelale variant "ah, lähme ja vaatame niisama". Omaette mõtlesin, et tegelikult võiks täitsa teatrisse minna (sobiv lüürika Psychoterrorilt: "ma ei käi teatris, olen pastajana purjus"), aga loomulikult ei saa niimoodi eksprompt kuhugi pileteid. Reede hommikul siis teatas ema, et ta ikka lapsi hoida ei saa ja lisaks tuleb leida keegi, kes tema eest laupäeval Vanemuisesse "Arkaadia" esietendusele läheks. Ole ettevaatlik, mida sa soovid, eks.
Ma vist ühelgi esietendusel varem käinud ei olegi, igatahes hoiatati, et sinna tuleb kogu "Tartu eliit" kohale. Põhimõtteliselt nii oligi, lisaks mulle tuttavatele ülikoolitegelastele, poliitikutele ja ajakirjandusinimestele ning muidu seltskonnanägudele, luges isa üles veel terve hulga ärimehi ja advokatuuri liikmeid, kelle nägusid mul au tunda ei ole. Jube põnev, eks? Nagu Tallinnasse oleks sattunud. (Me käisime vanasti sõbrannaga pealinnas ja lugesime alati pärast üles, milliseid tuntud inimesi me tänavatel ja kaubamajas näinud olime - maarahva lihtsad rõõmud). Tekkis muidugi ka mõte, kui lihtne on Eesti-suguses riigis poole eliidi korraga maha löömine...
Aga kogu elevuse kiuste, etendusest nüüd. Tom Stoppardi draama kahes vaatuses, Ain Mäeotsa lavastus. Alustada tuleks tõdemusega, et tegemist on intellektuaalselt nõudliku tükiga. Kohutavalt tiheda tekstiga, kust mõne sõna mitte kuulmine võib oluliseks osutuda (aitäh, selja taga istunud IRL-i poliitik, kelle köhahood antud kommentaari tingisid). Kindlasti tuleks osta kava, sest seal seletatakse põhimõisted lahti. Fermat´ teoreem (mu mäletamist mööda maadles sellega ka Lisbeth Salander ja seetõttu olin kursis, millega tegu), kirjanduse uurimine, Lord Byron, loodusteaduste ja kaunite kunstide omavaheline seos ning vastuolu, valgustussajand - kõik need on märksõnadeks. Etenduse sisu tõi mulle kohe meelde A.S Byatt´i raamatu "Lumm", mille tegevus haakub päris palju "Arkaadia" omaga. Samasugune alguse venimise probleem tabab ka "Arkaadiat", tegemist on hädaga, mis kummitab kõiki teoseid, mille segane algus on sissejuhatuseks hilisemale otsade kokku jooksmisele, mille käigus tegelikult selgub, et kogu see "tarbetu venitamine" oli lõpplahenduse jaoks hädavajalik. Teine vaatus oli oluliselt hoogsam ja paeluvam. Ka siinkohal ei saa üle ega ümber meid ümbritsenud inimfaktorist, mis taaskord eriti soosiv ei olnud. Enne kui ma meie taga istunud sosistajatest vanapaarile oma surmatoova pilgu jõudsin heita, sisistas isa neile "kuss!" (täiskasvanud inimesed, päriselt ka?!) ning ka kõrval istusid kaks naisterahvast, kellest üks püüdis naerda iga vähegi võimaliku koha peal ning teine ei saanud ka peale korduvaid katseid selgeks, et tema tool krigiseb kohutavalt. Peale vaheaega me kumbagi paari saalis enam ei kohanud. Seega, ilmselt kohutas esimene vaatus mõned inimesed ära. Eks see kunsti kohus ole ju ka. Kohutada väärituid. Etenduse lõppedes tõusis rahvas igatahes püsti ja kuigi ka mu isa torises, et "niiii hea see etendus nüüd ka ei olnud", siis mina jäin päris rahule. Midagi teistsugust, midagi, mis sunnib korralikult jälgima ja kaasa mõtlema - ma arvan, et selline taotlus väärib aplausi.
Näitlejatest tegid minu meelest parimad rollid Jaanika Arum ja Priit Strandberg, kes ka enam-vähem peaosalised olid. Ragne Pekarevi diktsioon oleks võinud mõnes kohas parem olla, aga see võib ka vabalt minu kõrvade viga olla. Oeh, ja tuleb välja, et ma ei näe kaheksandast reast näitlejate nägusid. "Kurt ja pime käis teatris"-kohta päris ok arvustus. Järgmisel nädalal saan prillid muide, esialgu vaid lähedale vaatamiseks küll. Igatahes ma arvan, et kui sa oled inimene, kes viitsib raamatuid lugeda, siis sulle võiks "Arkaadia" meeldida. Ahjaa, feministi-šovinisti teema oli etenduses ka täitsa sees :)
Lõpetuseks paar kohmakat fotot (ega ma ju selle peale ei tulnud, et mu enda vari kenasti peale jääb) imeliselt kaunist kavast (kui seda viimasel fotol olevat lille vaadata, meenub kohe ka Elizabeth Gilberti "Jumalik puudutus", millega tegelikult ka etendust osaliselt seostada saab):