teisipäev, veebruar 16, 2016

Mees lastehaiglas?!

Ajendi kirjutamaks kolme aasta tagustest sündmustest andis Urmas Glase blogipostitus meestest haiglates. Nendes haiglates, kus tavaliselt on emad lastega.
Meil on ju kõik korras, mehi sünnituselt minema ei aeta, olemas on perepalatid ja kõik muu kaasaegne. Tagurlik on see, kes julgeb arvata, et mehe koht ei ole sünnitusel. Sellega peaks ju korras olema? Jah, enamiku värskete lapsevanemate jaoks haiglakogemused sellega piirduvad. Esimese lapsega oli mul samuti selline lugu, teisega sattusin aga sügavamale haiglaellu piiluma.
Tuleb tõdeda, et mina tegelikult kogu korralduse traagikat täies mõjus ei tajunud, minu jaoks oli tegemist paratamatusega, sest mul oli ka vanem laps, kelle eest mu mees nii ehk naa hoolitsema pidi ja seega oli arusaadav, et ta ei saanud haiglas meie juures viibida. Õnneks oli mul tore ja terava keelega toanaaber, kes täiesti õigustatult küsis: "Aga miks ainult mina siin olen?" Ta elas Tartust kaugel, ta mees sai teda harva külastada ja neil oli esimene laps. Ei olnud mitte mingit võimalust, et nad oleksid saanud mingisuguse peretoa või kasvõi ajutiselt oleks mees saanud tema ja lapse juures viibida. Meie, naised, seevastu saime ööpäevaringselt 2 tunni kaupa magada, sest meil tuli lapsi toita. Jah, loomulikult, ainult naine saabki last rinnaga toita, kuid 90% meist ei saanud oma last enamiku ajast rinnaga toita, me mässasime sondide, pudelite (ja pumpadega), sest meie lapsed olid sündinud liiga vara ning neil ei jätkunud jõudu imemiseks. Seega oleks meil olnud kõvasti kergem kui me oleksime saanud oma töökoormat kellegagi jagada. Lisaks toitmisele oli meil ka mitmeid muid ülesandeid ning neid oli oluliselt rohkem kui õigeaegselt sündinud laste vanematel, seega ei saa ka öelda, et seesugune pidev hoolitsus ongi tavaline äsja emaks saanud inimese argipäev. Söömas ja õues jalutamas (see oli muide kohustus, et mitte hulluks minna, mitte eralõbu) saime käia siis, kui palatikaaslane meie last valvas. Eks me pidasime vastu. Kõrvaltoast peitis neiu oma abikaasa tuppa ära ja see sai jääda kauemaks kui külastusaeg ette nägi - neil juhtus pulmaaastapäev olema...Koristaja soovitas meilgi mehed akna kaudu sisse lasta, toona tundus see meile liiga ekstreemsena, kuigi aken oli tõesti esimesel korrusel...
Kõige paremini avaldus kogu korralduse absurdsus meile siis, kui osakonda saabus mees. Üksik mees. Täitsa ilma naiseta! Kõik olid elevil. Nii patsiendid kui personal. Huvitav, kas sellist asja oli varem ka juhtunud? Kõik tundsid vaikselt mehele kaasa ning arutlesid isekeskis, et ilmselt on naise tervis veel nii kehv, et ei luba lapse eest hoolitseda. Hiljem selgus tõsiasi (ilmselt keegi julgem küsis otse), et naist ei tulegi. Ongi ainult mees. Sest naine läks ära ja teda ei huvita. Ennekuulmatu lugu! No miks? Inimesi, sealhulgas naisi, on väga erinevaid. Mees istus ööd läbi kuvöösi kõrval. Iga kord, kui ma läksin oma lapsele süüa viima, ta lihtsalt istus seal. Tagantjärele mõtlen, et äkki oleks temagi hea meelega vahepeal tunnikeseks suigatanud, aga talle ei olnud lihtsalt kohta. Intensiivpalatites olevate laste emade jaoks on emade tuba. Seal on koos mitu naist, kes käivad kellaajaliselt oma lastele süüa viimas ja neid hooldamas, kasutades sealjuures rinnapumpa. Kuhu sa selle mehe seal niimoodi paned? Kuna mees oli pärit kaugelt, ei olnud tal kuhugi mujale minna ja nii ta siis istuski ööd läbi kuvöösi kõrval? Ma siiralt loodan, et see päris nii ei olnud. Hiljem, kui lapsed juba kosunud olid, pandi emad paarispalatitesse koos oma lastega. Minu lahkumisel haiglast tegime ühe naisega nalja, et ehk pannakse sulle mees toanaabriks - nagu väike perekond, ei tea, mis su oma mees selle peale ütleb? Pärast sain teada, et nii läkski. Eks ta ilmselt ebamugav olnud, aga hädas inimesed on ju üksteisele toeks ning taluvad ebamugavusi viisakalt.
Mees lastehaiglas on endiselt täielik anomaalia. Loomulikult - ruumi ongi vähe, isegi naiste jaoks, mehi satub sinna harva, aga ikkagi. Pere ühtsuse tundmine on ilmselt üks olulisemaid asju, mis inimesi liidab. Haiglas on üksindust eriti raske taluda. Mehed pidavat samuti isarolli kergemini sisse elavat, mida varasemalt neil imikuga kokkupuude on. Sünnitusosakondades on suur töö ära tehtud, kui ainult raha jätkuks, võiks seda pere ühtsuse põhimõtet ka lastehaiglates juurutada, sest minu meelest võimaluste olemasolu tingiks ka muutuse mõtteviisis.
Oluline märkus - tegelikult on enneaegsetega tegelemine Eestis üliheal tasemel. Seda, kuidas meil emad saavad lastega koos haiglas olla, tuuakse teistele riikidele eeskujuks. Mujal see nii ei ole ning selle tulemusena suureneb oht, et enneaegsest beebist lihtsalt loobutakse. Analoogia - naine on lapsest eemal, lähedust ei teki, ta hülgab lapse. Mees perest eemal oleks ju justkui loomulik?

4 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Mul ei ole midagi küsida ega lisada, ütlen vaid, et oli huvitav ja mõtlemapanev lugeda.

geagea ütles ...

Marca, see on väga oluline, mis Sa kirjutad. Minu lastel ei olnud küll midagi hullu, kuid ühega 10 päeva ja teisega 4 päeva sai bilirubiini tõttu intsensiivis veedetud. teisega oli lihtsam, siis ma juba teadsin, mis värk on, aga esimesega oli ikka väga jube. Ise pärast rasket sünnitust vaevu liikumisvõimeline, murest hullumas, magamata, võitled selle pumbaga ööd ja päevad läbi samal ajal, kui su laps kuvöösis lamab, sond ninas. Olen nõus, et pered peavad olema koos, kui neil endil selleks soov ja võimalus on.

Marca ütles ...

Jah, lisama peaks vist ka selle, et Eestis on tegelikult 3 esimese tasandi valmisolekuga haiglat, kus väga haigeid lapsi ravitakse, 2 neist Tallinnas pluss Tartu. Nende vahel siis jagatakse Eesti põhimõtteliselt kaheks - oled pärit Saaremaalt, Narvast või Paidest - lähed pealinna, Tartu teenindab kogu Lõuna-Eestit, Viljandi ümbrust, lisaks satuvad siia naised Venemaalt ja Lätist, kes eelistavad siinseid haiglaid enda riigi omadele, kuid kui laps osutub abivajajaks, saadetakse nemadki Tartusse. Minuga ühel ajal oli haiglas Läti naine, kes ütles, et temal on siit koduni veidi üle 300 kilomeetri. Mõned lapsed peavad haiglas kosuma kuni pool aastat. Sellisel juhul lubatakse emad muidugi vahepeal koju, aga ikkagi oleks mingisugust hotellilaadset asutust hädasti vaja.

Pikajuukseline Ema ütles ...

Ma mäletan, et meil 5 aastat tagasi oli ka üks mees. Kui ma õigesti mäletan, siis naist polnud, ei õnnestunud päästa. Isa käis ja toitis last, aga ei ööbinud haiglas. Ausalt öeldes oligi raske kuvööside juures passida - eriti nende suuremat jälgimist vajavate laste juures - seal polnud tooligi. Ei istu seal keegi, v.a. õde arvuti taga.

Meil oli üks kaksikute ema, kellele öö enne kojusaamist mees appi tuli. Kiitis veel uhkelt naisele, et täna öösel söödan mina lapsi, saad ka lõpuks välja magada! Paraku ei olnud tal õrna aimugi, et nii need asjad ei käi, eriti kui kaksikud erinevatesse tubadesse on paigutatud ja sööta tuleb samal ajal.

Meeste või peretoa poolt olen küll, aga ruumipuudus on ju see, mis tegelikult takistab. Kuvöösid ja voodid võtavad ruumi, vahepeal koliti meid rohkem kokku kui oled võimaldasid, sest uued lapsed lihtsalt ei mahtunud juurde! Vähegi kobedamad saadeti ära koju, mõni tuli küll paari päevaga tagasi...
Aga kõik kasvasid ja enamus pääses koos lapse/lastega välja.