esmaspäev, aprill 25, 2016

Minu nädalavahetuse 5 hetke

Ma olen jube õel ja kaval ning teen oma reeglid, sest kuigi Kristallkuul tahtis kangesti teada mu päevade konkreetsest kulgemisest, siis otsustasin ma, et ilmselt  enne reisi enam linna peale haigusi otsima ei lähe ja püsin need viimased päevad kodus. Seega pole siin mitte mingit kulgemist. Aeg seisab. Raamatute lugemiseks jääva ajaga on aga hetkel nii, et aega on jalaga segada, kuid raamat, mida loen, on nii igav, et ei taha seda kuidagi kätte võtta. Tegemist aga Varraku lugemisklubi ette antud teosega, millest end siiski läbi närima pean. Kui ei oleks, jätaks ilmselt pooleli, samas intrigeerib mind raamatu küllaltki kõrge keskmine hinne Goodreadsis ja ma tahan aru saada, kuskohast see ometi tuleb. Aga sellest raamatust pikemalt kunagi siis, kui ta läbi loetud saan.
Niisiis 5 hetke. Nädalavahetuse peale tuleb ehk isegi ära?
Esimene piiikkkk hetk, mis täitis mure ja frustratsiooniga kogu mu nädalavahetuse oli see, kui hakkasin vahetama laste voodipesu. Eelhetkeks sellele oli mälupilt haiguseajast, mil vaatasin voodis enda ümber ringi ja avastasin, et olen meeltesegaduses valge voodipesu vahel (mulle ei meeldi valged riided, aga kui koju on mõni sattunud, siis kasutama nagu ikka peaks ju) ning kogu see valge on pea ühtlaselt mustaga kaetud. Kassi karvadega siis. Tegin pilti ka, aga fotokas ei anna seda õudust edasi:
Need mustad peened kriipsud on kõik karvad. Karvad omakorda moodustavad armsaid, putukakujulisi tutsakuid, mida võib näha näiteks sellel pildil lapse sokkide peal:
Nii et ma ei imestanud sugugi kui eelmisel nädalal ämmal külas käies avastasin, et too oli enda pärslase pooleldi ära püganud (pooleldi, sest tervenisti kass ei lasknud ning kippus hoolimata manustatud unerohust hammustama...). Varem seda õudust polnud, kevadhooajal otsustas kass aga talvekasuka maha ajada ja kahjuks ei teinud ta seda korraga, nii et oleks tekkinud üks konkreetne karvahunnik (miks kassid kesta ei võiks vahetada nagu maod?) vaid jaotas oma karvad kogu kevadesse laiali. Isegi minusugune mitte-esteet oigab. Keegi soovitas kassile õli anda. No ma ei tea, õli teeb inimestel ju kõhu lahti? Enne siiski hunnikud karvu kui hunnikud seda teist asja. Kvaliteetsööki saab muidu. Lihtsalt, on inimesi, kes kasvatavad kodus pikakarvalisi kasse. Mismoodi nad kevade üle elavad? Laste voodit puhastasin karvarulliga (see kleeppaberiga variant, kust kasutatud paberi ära tõmbad) ning mul kulus oma 10 paberit, kõik peale kasutamist tihkelt mustad. Karvapall ise on aga nii jube nunnu, et kuidas sa frustreerud sellise peale? Ikka võtad kaissu ju (pildil ta küll kaissu ei taha vaid vaatab häirunud ilmel, et mida ma ometi klõpsin ja siiberdan kui tema magada tahab).
Meeldejääv hetk nr 2 oli Mini poetatud lause: "Aga mõnel tüdrukul on ka noku!" Teema tekkis sellest, et ma provotseerisin teda öeldes, et "päriselt ka tahaksid endale venda? Iuuu, poistel on ju nokud!" No ma olen selline hästi täiskasvanulik lihtsalt. Igatahes tol hetkel ma teadsin täpselt, keda ta mõtles. Nimelt olime Pärnus saunas ja sinna tuli üks Soome ema oma imeilusa pojaga, no sellisega, nagu vahel ikka juhtub - suured silmad, pikad ripsmed, õlgadeni lokkis juuksed. Ma siis ütlesin Minile, et see oli ikka poiss. Minil jäi suu sõna otseses mõttes lahti - aga tal oli ju täitsa tüdruku nägu ja pikad juuksed! Mõnikord veab jah. Aga muidu, kuidas seletada, et tegelikkuses see sugude värk pole tõepoolest alati nii lihtne? Ma arvan, et hetkel liiga vara veel selleks, aga samas on huvitav näha, kuidas lapse meelest ongi need piirid hägused.
Kolmas hetk oli laupäeval, kui mind sunniti pannkooke tegema. Meil on nii, et L. teeb suuri ülepannikaid ja mina teen väikseid junne. Ma ei oska suuri ümber keerata (ja ega mul see keeramine ka väikestega alati õnnestu). L. ei oska väidetavalt väikseid teha, ma ei tea, kuidas see võimalik on. Igatahes vorpisin neid junne teha siis, oleks võinud pilti ka teha kui kaunilt vormitud nad mul tulid, aga hetkel juba otsas kõik, ning mõtlesin, mis imelik kultustoit on pannkoogid ja koogid üldse. Mul ei tekita need mingeid emotsioone. Ei tekita nüüd, ega tekitanud lapsepõlves. Tegelikult ma tean, et tänapäeval teevad mõned kondiitrid ja koduküpsetajad ka tõeliselt häid kooke, kuid minu mälus seondub kook pigem nende mõttetute käkkidega, mida nõuka-ajal saada oli. Lisan, et meil kodus ei küpsetatud, ilmselt sellest see ühekülgne arvamus. Nõuka-aja tort oli ilge võist roosidega plönn, vahel alati üks ja sama moos. Ainsana kõlbasid tordi pealt beseed. Muud pagaritooted: moorapea - taas võikreem ja kakaolaadne ollus peal, keeleke - alati kuivanud lehttaigen, millest hambad läbi ei murdnud, Moskva sai - kollase läila plöga nimel ei olnud mõtet kogu selle kuivanud saia järamisel kohupiimakorp - ainuke veidi enam väärt sai, juhul kui ääred ära visata ja kohupiimale keskenduda, vastlakukkel - sai, lihtsalt kuiv sai, mina läksin alati vastlapäeval kooli hernesupi, mitte nende pätside pärast, pontšik - kilekotis kuivanud junn, läks alla vaid ohtralt suhkrusse kastetuna, konjakitoru - läila kuubis. Stritsel, saiavorm, võeh, üks kuivanud sai kõik. Igatahes, tundub, et kui te ei soovi sattuda saiakeste ahvatlevasse võrku, ärge neid jumala eest kodus valmistage! Ainukesed head asjad nõuka-ajast olid kirju koer ja kass Arturi kook, mida kellegi sünnipäeval pakuti ja neid olen ka kodus nüüd järele teinud ning tõesti kõlbavad (erinevalt poe analoogidest).
Kuna mitte midagi ei toimunud, L. nimelt ei läinudki sinna sünnipäevale, kus ilmselt rahehoogudes õues poolkülmununa lõdiseti - mitte et ma oleks teda survestanud, vaid ta ise jõudis sellele tõdemusele, siis hakkasin mina suvest unistama ja ohkama, kuidas võiks kuhugi reisile minna. L. on ses osas väga tore, et avab kohe Interneti (mis muidugi tal kogu aeg nina ees lahti on) ja kukub planeerima.  Õudusega avastasime, et kui minu kriteerium on päike ja soojus, siis L. leiab, et sellest ei piisa, tema tahab tegevust ka. Juba mitu aastat räägib ta mingist Nordkapist. Püha taevas! See on ju Euroopa põhja tipp! Ma ei taha kügeleda kusagil külmas, ükskõik, kui ilus loodus ümberringi on. Ma olen käinud kehva ilmaga Londonis (see vist on üsna paratamatu) ja Viinis ning ma ei mäleta neist kummastki pea midagi toredat. L. väidab, et suvel on Lõuna-Euroopas jube kuum, 30 kraadi. Kui ma kunagi Luxemburgis käisin, oli 40, aga see oli vinge! Paar meetrit said käia ja siis jälle kohvikusse külma joogi taha! Kas pole see nauding?! Hea, et veel Gröönimaale ei taha! Või Islandile, ahjaa, sinna ta tahab ju küll, aga õnneks on need kohad liiga kallid ja liiga kaugel. Mulle tundub, et need viimase aja kehvad suved on mu muutnud inimeseks, kes oleks nõus kõik oma talved Egiptuses samas hotellis veetma. Omal ajal me pööritasime silmi seesuguste fantaasiavaeste tüüpide üle. Kõik soojad maad on aga usu- ja muid hulle täis läinud, kuhu see vaene Ida-Eurooplane nüüd pagema peab? Neljas hetk oligi see, kuidas me Google Mapsis panime paika teekonna Rijekast Veneetsiasse, kaks ja pool tundi ning oledki Nordica otselennu sihtkohast kõige ilusamas linnas üldse....Tegelikkuses aga...Ma ei tea, mitu reisi me niimoodi juba paika pannud oleme. Keegi ütles, et planeerimine on juba pool reisirõõmust, aga minu meelest küll mitte.
Viies hetk on kõige tüüpilisem minu päeva hetk ehk siis praegune. Istun arvuti taga, tööaeg jookseb, tööd ei ole täna veel tulnud, kell on pool 11. Mõtlen, mida ette võtta, kui Internet läbi saab. Põhimõtteliselt sellised need päevad ongi - ootame suve, et elama hakata. Või mingeid vahepealseid süllekukkuvaid sündmusi. Hetkel on esmaspäev ja ma ootan reedet. Enne seda peab asjad kokku pakkima. Muid kohustusi nagu väga polegi. Laste järele vaadata, aga nendega mul üldiselt probleemi pole. Välja minna ei saa ega taha. Natuke tatised veel mina ja Mikro ning ilm on ka selline, et ei kutsu kuhugi. Kui ma kontoris käin, siis on sama teema - paar korda linna peal käia on tore, aga kui just šoppamishimu pole, siis polegi midagi teha. Päeva kõrghetk on lõuna - et no mida siis täna pakutakse. Kuskil poole neljast koju ära, molutame, et lapsed lasteaiast ära tuua, sööme, molutame, et õhtut veeta. Mida siis muud teha, kui raamatuid lugeda?

5 kommentaari:

ritsik ütles ...

Sama siin: on esmaspäev ja ma ootan juba reedet, et töönädal otsa saaks..
Sa kassi proovi äkki furminaatoriga menetleda? Mul kass ei lase end sellega kammida, aga koer on leplik ja eelmisel karvavahetushooajal oli elu kergem küll.

Marca ütles ...

Kus ma elanud olen, ma isegi ei teadnud, et selline asi nagu furminaator olemas on? :) Guugeldasin nüüd ja ilmselt peab soetama.

Nele ütles ...

Furminaator on minu meelest ülim leiutis (aluskarva kraasiks/kammiks kutsutakse ka). Algul tuleb loom paar korda üle kammida ja hiljem profülaktikaks nii kord nädalas kammida ning kassi karvade tombud ei veere enam mööda tuba nagu need oksakerad vesternides :D

Kaur Virunurm ütles ...

Kas teie kass ka viibib kogu aeg seal, kus inimesed midagi teevad? Meie oma istub söögilauas (tal on oma tool, lauale astuda ja käpaga palakesi õngitseda ei ole lubatud), jälgib hommikul meie riietumist ja kodust välja minemist, jälgib toidutegemist. Täna õppis pikalt raamatule paberi ümber panemist. Pmst on mul tunne, et meile on saadetud teisest tsivilisatsioonist vaatleja, kes püüab igast meie tööst osa saada ja kõik hoolega meelde jätta :)

Marca ütles ...

Meile on ka säärane spioon sattunud jah. Söögilauas on ta sujuvalt tite söötmistooli omastanud.