teisipäev, detsember 05, 2017

Sokirahvas otsib kinki

Ma ei salli kingituste tegemist, sest ma olen idealist. Ma tahan, et minu tehtud kingitus teeks rõõmu ja leiaks kasutust ning ma eeldan, et ka mulle tehakse kingitusi, mis tulevad üllatusena, aga tabavad täpselt märki. Tegelikkuses käib see asi aga enamasti nii, et kõigepealt mangutakse "ütle, mis sa tahad?" ja siis kingitakse neid asju, mida vaja, ilma igasuguse üllatuseta või siis saadakse mingi üllatavalt kummaline kink, millega midagi teha ei oska.

Peresisesed kingid on meil üldiselt stiilis "see asi, mida raudselt tahaks, aga kuna on jõulud, saab selle ostmise teiste kaela veeretada".  Ma saan näiteks Hole'i drummari Patty Schemeli biograafia Hit So Hard, mille tellimisega ma end nüüd vaevama ei pea. Eesti keelde seda vaevalt tõlgitakse. Teine eelistus oli Bruce Dickinsoni elulugu, aga see oli ingliskeelsena Rahva Raamatus müügil (1 eksemplar!) ja odavama hinnaga, kui netist tellides, seega ostsin ära (enne kuulasin maad, et ega seda mulle ometi juba kingituseks tellitud pole). Seoses sellega, et Maiden Eestisse tuleb on nüüd küll oht, et äkki nad ikka tõlgivad ka raamatu ära...

Teine variant lisaks vajalikule asjale, on minu puhul ka "see asi, mida ise tahaks, ilmselt teine tahab ka". Väga libedale teele minek. Oh, ma olen ikka neid plaate kuulanud ja raamatuid lugenud, mille kingisaaja lihtsalt riiulisse ära on pannud. Ma kahtlustan, et sellistes kingitustes nähakse minu soovi enda maitset peale suruda ja seetõttu nimme ei kuulata/loeta. Ma ausõna ainult hea pärast...

Miks mulle see kingituste teema ette jäi, on aga see, et Mini koolis on klassijuhatajale taaskord kinki vaja. Ükskord ma juba kirjutasin (vist, sest ei leia üles), kuidas otsustati talle mingi mitmesajaeurona kauss kinkida. Mina ei tea, mida ma kausiga teeksin. Ilmselt jääks see kuhugi kappi või kapi peale tolmu koguma ja kui ma selle hinna teada saaks, hakkaks ma nutma - selle raha eest oleks ju saanud endale mõne mälestuse hankida, mitte mälestuseseme! Nüüd käidi välja idee 135 eurose salli ostmiseks. Taaskord minu emotsioon, et kuidas saab sellise mõtte peale tulla?! Mida selle salliga teha? Kui mulle õlasall kingitaks, ma läheks peegli ette ja poetakse paar pisarat, sest minu maailmas kannavad selliseid asju +80 aastased, kellel vanadusest tingituna kogu aeg külm on.

Asjad on kahtlase väärtusega kingid. Raamat ei ole asi. See siis see eilne teema, mille kohta Hendrik Alla on päris muhedalt kirjutanud. Ma ka ei saa aru, kuidas saab võrrelda võrreldamatut. Sokid, küünlad, tassid...ja raamatud? Sokk, ok, see on vähemalt praktiline, kulub ära. Küünal - jah, on inimesi, kes neid kodus põlevatad, mina nende hulka ei kuulu. Viimati põletasin küünalt siis, kui kass oli kuhugi kusnud, et lõhna lahjendada - külalised arvasid tõsimeeli, et kahtlaselt hubane olemine meil ja mõnus koogilõhn...Tass. Hmm, mina ei oleks tassi üle õnnelik isegi mitte siis, kui see on väga personaalne ja minule mõeldes tehtud, sest - mul ju juba on tass, millest ma joon. Mida ma kahe tassiga ikka teen? Ei hakka ju vana tassi niisama ära viskama ja katki nad sunnikud mul ka ei lähe. Just vaatasin, et mul on töö juures kohvitass, millel peal milleeniumikalender - üks väike täks on all, aga kuu aja pärast peaks siis tassi 18. sünnipäeva tähistama...Raamat on see-eest elamus, väike omaette maailm. Ma isegi mõtlesin, kuidas selline võrdlus sai tekkida - kui ainsad raamatud, mida inimesele kingitakse, on mingid "100 mõttetera rumalale inimesele"-stiilis kinkekäkid, äkki siis tõesti umbusaldad raamatuid? Aga reklaamis kirtsutasid nina ju lapsed ja lasteraamatud on reeglina kõik toredad (ok, on ka hulganisti kehva tõlkekirjandust, aga lapsed enamasti seda vahet ei märka).

Toit on ka alati hea kink, mu meelest. Mu ema aga arvab teisiti: toit - liiga tavaline, ei jää mälestust; raamat - terve maja on neid täis, pole kuhugi panna, raamatukogud on olemas; kinkekaart - pealesunnitud kohustus, ei leia aega realiseerimiseks. Milleks kogu see äng, kui inimesed lihtsalt on nii pagana erinevad oma eelistustes? Aga, ei, ilma kingitusteta ei lähe kohe mitte (mulle vabalt läheks), lastele on vaja täit komplekti pühadest, on vaja etendada õnne kõigile, ei piisa sellest, et ainult nemad kinke saavad. Koolis muuseas läks läbi see variant, et ei tulnud kinke vaid tuli ühine teatrikülastus, kuigi leidus vanemaid, kes teatasid, et nende laps tahab küll midagi konkreetset ja käegakatsutavat saada. Siinkohal meenub kunagine lastetrenni jõulupidu, kus iga vanem pidi ise oma lapsele kingi ostma, rõhutati, et midagi väikest. Mini sai värviraamatud, aga üks teine tüdruk sai ponide lossi...

16 kommentaari:

  1. Mul tunne, et inimesed ei taju, KUI teistsuguses maailmas TEISED inimesed elavad või kui erinevad on meie harjumused ja eelistused.
    Lõhnaküünalde põletajad ei adu, et on peresid, kus pole küünlaid.
    Raamatute mittelugejad ei adu, et on peresid, kus kõik lastest raugani loevad.
    Vildisusside või kootud kinnaste kandjad ei usu, et teistele ei meeldi sussid või kudumid. Nad usuvad siiralt, et kui nood teised lollid vaid korra prooviks susse-käpikuid, oleks nad laksust konverteeritud.
    Jne.

    VastaKustuta
  2. Ma olen sinuga suht samas paadis, sest ma ei tahaks küll kingiks tassi või küünalt saada – mul on juba lemmiktass ja kui ma uue saaks, siis oleks ju moraalne kohustus seda kasutada, aga kuidas ma loobun oma ideaalse suurusega lemmiktassist, kuhu ma juba kinnisilmi kohvi kallata oskan? Küünlaid ma ei põleta, eriti lõhnaküünlaid, sest mulle ei meeldi, kui mu kodu millegi järele lõhnab, mis ei ole just toit või puupliidisuits. Aga raamat ... jaa, selle võtaks vastu iga kell. Oleneb muidugi raamatust ka, Kaia Kanepi elulugu või Mihkel Raua uut üllitist ma ei taha, aga Jaak Juske uut raamatut tahaks jälle see-eest väga. Keeruline lugu selle kinkimisega. Me oleme oma perega lahendanud igajõuluaegse stressi nii, et kinke lihtsalt ei tee. Saame kokku, sööme jõululõunat, vb anname üksteisele piparkooke ja asi ants. Mujalt mul õnneks kingiohtu oodata pole, sest õnneks suhtuvad mu sõbrannad mõttetutesse kinkidesse samamoodi nagu mina. Vahel muidugi satun olukorda, kus oleks vaja midagi kinkida (nt külla ei taha ma kunagi tühjade kätega minna, eriti jõuluajal), sel juhul olen ma kaasa haaranud midagi söögipoolist. Vb on see ka muidugi minust tohutult ebaviisakas, sest kusagilt ma kunagi lugesin, et isevalmistatud toidu kinkimine on õudne fopaa – jumal teab, mida sa sinna sisse pannud oled ja kuidas teinud ja raudselt saab teine inimene nüüd mürgituse.

    VastaKustuta
  3. Kinki, definitely,
    seda me otsime, jah, kinky.
    Ega lapsed meist lollimad ole.

    Mida iganes Juur ja Peeter arvavad,
    aga raamat ei ole kinky, lihtsalt ei ole,
    sest enne tuleb lugema õppida ja näppida...

    VastaKustuta
  4. Mulle meeldib personaalne tass, ühe just lõhkusin mõned kuud tagasi ära, teine veel elab. Aga ega ma ära ei sure ka muidu, mul on kruuse kodus tohhuiaa. Küünal - jõulude ajal ikka põletan mõned. Ja hingedepäeval ja küünlapäeval ja ... iseasi, et mul neid PALJU ei kulu, aga mõni harva on teretulnud. Söögi söön ära, kinkekaart on phmt raha, miks see peaks mulle TÜLIKAS olema? Igatahes vähem tülikas kui potilill.
    Phmt mulle võib kõike tavalist kinkida, ma kasutan ära =)
    Aint raamatuga on praegu natuke iselugu. Mul on pooleli praegu ... 4 tükki. Kusjuures ükski pole halb. Aga ma jaksan lugeda nii krdi aeglaselt ja vähe korraga, et ainult visadusega saan mõne läbi ka vahel.
    Kui raamat just RÄMEhea pole.
    Mida ka vahel juhtub =)

    VastaKustuta
  5. Mulle võiks küll keegi salli kinkida :D Ma kogu aeg koon aga omal ikka ei ole ilusat. Ma tõesti kannaks ja samas oleks see toetus kohalikule käsitöölisele. Mulle sellised asjad lähevad korda...

    Aga olen 100% nõus! Inimesed on väga erinevad ja sa võid end kandiliseks rääkida-vihjata-vihjeid jätta, ema küsib ikka otse "kas ma toon lõnga" ja mina olen muidugi alati nõus. Lõng on parem kui COOPi letist hirmus lilleline tekikott või 5 erinevat käterätti, mis ei sobi ei vannituppa ega kööki. Aga ma ei lähe ju seda emale ütlema... Kui lõng, siis lõng. Mis siis, et mul on üüratud varud ja isegi kui ma iga päev kooks, ikka jääks üle. See selleks, naljaga pooleks :)

    Parim, mis mina olen kingituseks saanud, oli pisikene pakk ühelt vanainimeselt, milles olid kuskilt reisilt kaasatoodud tualett-tarbed. Kuskilt Türgi hotellist lapselapse poolt kaasa haaratud ilmselt ja vanainimesele kingituseks toodud... ja tema omakorda pani need mulle jõulupakki koos lõhnaküünla ning pooliku käteõliga. Viimane oli muide väga hea, teised asjad läksid prükki, kuna olid lõhnastatud.

    Meil on liiga hea elu, vingume isegi kinkide üle :P

    VastaKustuta
  6. Ahjaa, unustasin. Meil on suguvõsas üks vanaproua, kes alati ütleb, et tal ei ole mitte midagi vaja. Ta on diabeetik ning lapsed kingivad talle alati tähtpäevadeks hunnikute viisi odavaid kommikarpe... vot sellest ma aru ei saa. Nagu kahju oleks emale spets diabeetikutele mõeldud maiuseid osta kui nii suur soov on just magusat emale vedada. PArem ära siis tõesti midagi osta...

    VastaKustuta
  7. Ma tahaks küll raamatut. Aga ma ei usu, et mul oleks nii rikast lähedast sugulast/sõpra, kes raatsiks ERMist 70-eurose Mannineni raamatu tuua. Ülejäänud raamatutega on nii ja naa. Ma väga armastan lugeda, aga olen sealjuures snoob.

    Tassid mulle meeldivad, aga mul on neid juba päris palju, nii et suvalise tassi üle ma enam rõõmustada ei oska - kuhu ma nad panen lõpuks? Sokke läheb ikka vaja, süüa on ju mõnus, aga odavad šokolaadikarbid kipuvad seisma jääma. Küünlaid aeg-ajalt põletan (paluks ilma lõhnata!). Viimaste aastate kõige mõttetumad kingitused on seebid. No kuulge, kui musta te arvate mu olevat? Need seebid haisevad ja ei pese ju! Üksainuke käsitööseep meeldis, see oli Saaremaa päritolu ja heinamaa lõhnaga ning toimis ka seebina. Lavendliseebi suskasin lõngakappi ja loodan, et see natukenegi koisid peletab.

    Kõige parem on ikka see, kui ei pea mingeid kingitusi tegema ega saama. Jääks palju jama ära. Jama nende kingituste otsimise ja ostmisega ning teiseks saadud kingitusi ära visata on justkui nõme, aga teha ju ka enamusega ei ole midagi. Kui just hädapärast midagi kinkima peab, olgu siis raha. No tõesti. Siis ma saan ise ERMi minna ja Mannineni raamatu osta ja õnnelik.

    VastaKustuta
  8. Ja mida siis teha?
    Raamatud ei sobi sest ei mahu ja äkki ta ei loe?
    Raha on labane.
    Kinkekaardid ja piletid halvad, sest aega realiseerida pole.
    Tassid jm sisustuskaup nõme, sest ei sobi kööki.
    Sokid ja särgid ja sussid ... iiigav.
    Kommi ei söö ja toidust ei jää mälestust.
    Mänguasjad ei mahu enam ära. Ja joonistus- ja meisterdamusasjad ka.
    Riideid ja elektroonikat tahaks ise valida.
    Ja kui.midagi tellida või soovida, pole üllatust...
    Rämpsu ja asju ei taha.

    Hakkan aru saama jõulustressist :) :)

    VastaKustuta
  9. Naah, inimestel on liiga palju raha lihtsalt =P

    VastaKustuta
  10. ma võiks kohe pika nimekirja teha raamatutest, mida ma tahaks (kõige hullem, et enamikku ei saa ka raamatukogust, sest lähim raamatukogu, kus neid leidub, on kuskil Saksamaal või paremal juhul Rootsis).

    Aga sokkidest rääkides: ma elan mehega, kellele võib alati sooje villaseid sokke kinkida ja kes rõõmustab nende üle.

    ja head söögiasjad on ju samuti väga head kingitused.

    Lõhnaküünaldega on jah see häda, et nad lõhnavad, muiduküünlad on täitsa lahedad.

    (ja VVN, need su tehtud süüteroosid süütavad nii mis kulda.)

    VastaKustuta
  11. a mis puutub tollesse reklaami, siis olenemata sellest, mida keegi kingiks tahab ja mida keegi kinkida kavatseb, on kõige rohkem põhjust pahandada vast hoopis lapsevanematel, kes üritavad oma võsu rohkem lugema suunata - reklaamitud hoiakud ju torpedeerivad nende üritust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just. "Normaalne" on ju see, et raamatud on jamad ja ükski laps ei taha lugeda.

      Kustuta
  12. Jee, rõõmustan üleni!!!

    VastaKustuta
  13. Okei, oma tassid on teil kõigil olemas. Aga külalistele kohvi pakkumiseks võiks ju ka mõni olla :P

    https://9gag.com/gag/a4G01Gw

    Mina tahaks sellist.

    VastaKustuta