esmaspäev, august 28, 2017

Puhkusemuljeid vol 2 - Pärnu

"Spontaansed" nagu me oleme, sõitsime killavooriga puhkuse teise nädala alguseks Tartu tagasi, sest sõber oli mokaotsast maininud, et soovib koos meiega saartele sõita ja siit üheskoos alustada tundus mõistlikum. Loomulikult teatas sõber pärast meie "Siin me nüüd oleme ja seiklusteks valmis!" telefonikõnet, et ta ikka ei tea ja ei saa ja võib-olla ja võib-olla ka mitte...Lubas ilusat ilma ja meie kükitasime nõutult Tartus. Algul mõtlesime omapäi saartele põrutada, aga Booking erilisi ööbimisvalikuid ei pakkunud. Mõtlesin siis (meenutagem eelmist sissekannet ja sealset vihjet sellele kui tõsiselt ma enda poolt orgunnitavaid asju võtan, eelinfoks järgnevale siis), et mis me üldse nii kaugele läheme, läheks äkki...Pärnusse? Viimati käisin ma Pärnus suvisel ajal rannas umbes 15 aastat tagasi...Niisama, koleda ilmaga spaatamas olen küll käinud ja sealjuures õndsalt ohanud, kui tore see kõik suvel oleks - seega, miks mitte. Ööbimisvariandiks olid kõigepealt majakesed tenniseklubi kõrval, aga L. avastas sama hinnaga katusekorteri Papiniidu uues "pilvelõhkujas", viimasel korrusel pealegi. Liiga hea, et olla tõsi? Loomulikult! Panin kohe bronni kaheks ööks, sest ilmateade lubas suve. Vaatasin siis, et mida hekki, kuidagi kolme öö hind tuli maksta? Ma olin raudselt kindel, et seda kusagil ei olnud, sest "ma ju lugesin kõik läbi", aga täna kontrollisin ja tõesti-tõesti, hästi pisikeses kirjas on all, et "hinnas ei sisaldu koristustasu". Nagu mida? See koristustasu oli muuseas ühe öö hind mitte mõni närused paarkend euri. Tühistada muidugi ka enam ei saanud. Mis te arvate, kui hästi ma magasin ööl enne Pärnusse sõitu? Loomulikult harjutasin oma peas läbi kogu seda tiraadi, mida ma üürijale välja paiskan, kui kohale jõuan....Mis te arvate, mis ma tegin, kui kohale jõudsin - loomulikult naeratasin mesimagusalt ja kirjutasin alla lepingule, kus muuhulgas kirjas, et tuleb ise koristada olemasolevate vahenditega...Päriselt. Selline möku olengi. Elasin ennast voodis väherdes välja ega tahtnud puhkust rikkuda.

Koht oli ju iseenesest äge, uus, korras ja mullivanniga kahetoaline korter. Vaade rõdult:

Ma olen ju Bookingus ka varem bronne teinud ja säärast "lisatasuga" susserdamist pole enne näinud. Kui on ilus koht, siis võiks viisakalt kallimat hinda küsida, ma oleksin olnud seda ka nõus maksma, aga nüüd jäi kogu ilust hoolimata kehv tunne sisse.

Aga Pärnust siis. Jõudsime kohale kõvasti enne check-in-i aega, sest ilm oli ju ilus ning otsustasime niisama randa jalutama minna. Tol esimesel päeval oli ilm veel veidi tuuline ja nii suundusime kõigepealt söögikohta otsima. Kujutate ette - ranna Steffani oli täiesti pooltühi! Ei saanud ju võimalust kasutamata jätta, sest varem pole sinna kunagi löögile saanud. Tellisime nelja peale suure pannipitsa, valisime mingi variandi küüslauguga, ise lapsi lohutades, et "ega seda niikuinii tunda pole". Huvitav oli selle Steffani pitsa juurest aga see, et tõepoolest kõiki komponente oli hästi tunda. Noh, saimegi meie rohkem. Ma ei tea, kas ta just Eesti parim pitsa on, mulle endale meeldivad üldiselt õhukesed Itaalia pitsad rohkem, aga seda me Steffanis ei proovinud. Midagi halba küll öelda ei ole, ka teenindus oli kiire ja sõbralik.

Kuna söödud saime üllatavalt ruttu, tekkis rattalaenutust vaadates uitmõte, et äkki rendiks "aga no kuhu me lapsed paneme ja no ilmselt ikka ei saa, aga no lähme igaks juhuks vaatama". Tuli välja, et kõike sai, isegi mitme lapse vedamiseks mõeldud kärusid. Me võtsime küll vaid lapsetooli, millega L. Mikrot vedas ja Mini sõitis ise lasterattal, aga igatahes väga hea, et nii laiad võimalused olemas on.  Rattal näeb ikka kõvasti rohkem kui autos ja jala ei suudaks lapsed eriti pikka maad käia. Ilmselt ma polegi Pärnut kunagi nii põhjalikult avastanud, kui seekord rattaga. Läksime selle "tagumise" sillani välja, kuskil pooleteisetunnine ring tuli, mööda jõeäärt on hea ja turvaline sõita, igasugu ägedad vanad majad läbisegi uute ja vähemägedatega ka. Õhtuks oli selg päikesest punane ja jalad väsinud, aga läksime veel ka rannas uitavate mägiveistega lihtsate lehmadega (pilti vaatasin, sain aru...)tõtt vaatama.
Nagu öeldakse, "iga asi on millekski hea", siis see meie ootamatu Pärnusse saabumine sattus samale ajale, kui mu vanemad Haapsalus olid ja sellega seoses tekkis plaan ellu viia vanaema viimane soov ehk siis Pärnu muulilt merre.

Järgmisel päeval pididki nad Haapsalust meie poole sõitma hakkama, me otsustasise neile vastu minna ehk siis Valgeranda. Valgerannas käisin ma samuti ca 15 aastat tagasi kui praamijärjekord lõputu tundus ja meid ööseks mandrile sundis, mäletan, et sõitsime siis lihtsalt autoga randa ja panime telgid üles. Praegu seda enam teha ei saa, rannas on seikluspark ning ka rannaäärne on korda tehtud. Samas on see siiski veidi "metsikum" rand kui Pärnu vms, vetelpäästet mu meelest pole ja rannatoole keegi ei rendi. Meenutas mulle veidi Peipsi Alajõe kanti.
See oli pmst see üks päev, mil oli päris suvi:
Oo ilus hetk, sa viibi veel!
Kaua me rannas ei olnud, sest juba tulidki vanemad ja me alustasime oma missiooni. Muul, kus vanaema oli veetnud oma elu õnnelikumad hetked. Mööda neid lõputuid kive ronides viskasime nalja, kuidas vanaema raudselt lippas siin kontsakingadel, sest selline ta oli. L. lastega andis üsna ruttu alla, sest lastele oli see ronimine selgelt ohtlik (nad ka ei teadnud, miks me sinna ometi ronime...). Ka mina tabasin end mitmel korral mõttelt, et äkki lähen üksi lõpuni - imelik oli tunda muret oma vanemate pärast, kogu elu on ju see asi vastupidi käinud. Lõpuks me päris tippu ei läinudki, sest seal olid kalastajad ja muud rahvast, vaid leidsime ühe sobiva koha enne. Igatahes see teekond päikeses keset merd oli midagi hoopis meeldivamat kui tuha sängitamine mulla alla. Ilmselt ka meeldejäävam. Õnnelik lõpp.

Meie salgake teel:

Pärast seda pingutust läksime Jahtklubisse sööma ja peale seda kui vanemad Haapsallu tagasi suundusid, läksime meie randa. Möödusime oma teekonnal ka kuulsast naisterannast, kuhu krutskivennast bussijuht kunagi mu isa koos klassivendadega lahti lasi - "Minge poisid, siit otse saab kohe randa!" Toona said nad naiste nahutamise osaliseks, meie austasime inimeste privaatsust ja läbi naisteala ei lõiganud. Rannas oli tore, päike õhtuks enam ei lõõsanud nii tapvalt, rahvast siiski jagus - täielik idüll.

Järgmisel hommikul oli taeva katnud tuttavlik hall ilgus, luksuskorteri rõdulgi oli jahe kohvi nautida. Mõtlesin kõigile neile õnnetuile rikkureile, kelle jaoks sellised ja kõvasti hullemad ilmaolud nende merevaatega rõdudel on tavapärane asi - meil siin mere ääres on tuul ja raju hoopis tavalisemad nähtused kui päike ja leitsak. Pakkisime kõik üsna ruttu kokku ja vaatasime, et jumala eest kuhugi mingit märki meist maha ei jäänud - võõrustajal oli õigus 10 päeva jooksul peale lahkumist lisakulud arvele lisada. Kuna krediitkaardiarved saabuvad kuuse hilinemisega, siis ega ma teagi, mis üllatusi veel ees oodata võib...No mullivann näiteks oli, aga lepingus sees, et vett tuleb säästlikult kasutada. Eks ma siis lasin lastel pooltühjas vannis lõbutseda...Ma olen ettevaatlik, noh.

Tagasiteel külastasime veel Tori põrgut ning käisime Viljandis Kõrgemäe tänavas autoga edasi-tagasi sõitmas...Üles on muide hirmsam minna, kui alla tulla.

Toris oli sombune, aga Viljandis juba päike paistis:


12 kommentaari:

  1. Kas sina olid see telkimise vastane? Me läksime Saaremaale, võtsime telgid kaasa ja panime oma kamba maha suvalisele RMK platsile. Midagi ei maksnud, bronnima ei pidanud ja oli uduromantiline. Lapsed solberdasid tundide kaupa meres ja no üldse oli hirmus hea.

    Telkimine annab võimaluse odavalt reisida. Skandinaavias saad end suvalise metsa alla paigutada ja null kulu. Igameheõiguseta "päris euroopas" pead kämpima, see tuleb paar eurot inimese kohta, aga jällegi - ei mingeid bronne, ei mingit stressi. Proovi, ehk hakkab meeldima!

    VastaKustuta
  2. Mulle tundub, et sel juhul teil vedas, kui saite sellise RMK platsi, kus oli romantiline, me käisime paar aastat tagasi Ikla kandis ja seal oli küll nii, et telk telgis kinni ning öö otsa võõrast tümakat garanteeritud. Kui ma leiaks sellise koha, kus saaks telkida massidest eemal, siis ma oleks nõus küll, mu tingimus on see, et saaks ikka öösel magada ka. Nõva rannas Haapsalu ligidal on samuti igal aastal massid, see on ilus koht ja oleme kaalunud seal ööbimist, aga no Kristallkuul kunagi kirjutas oma kogemusest, mis lõppes vist isegi politsei kutsumisega mingitele lärmajatele. Sel aastal käisime Pikakaril, see justkui üsna peidetud koht, aga telkijaid oli jälle pool metsaalust täis.

    VastaKustuta
  3. Meie RMK alal (Veere) oli rahvast küll, aga nood olid vaiksed. Ja see ala oli seal hiigla pirakas, oleks võinud pool kilomeetrit randa pidi edasi jalutada ja seal olla.

    Ma magan telgis enamasti hästi. Ja enamasti kauem kui kodus. Pole kassi, kes hommikul süüa noriks. Pole äratuskella. Lapsed magavad telkides veel kauem kui mina. Ainult päike võib liiga vara üles ajada. Slovakkias olime sel suvel kaks nädalat järjest kõik ööd telgis, ja Rootsis 10 ööd - totaalne puhkus. Nii et proovige veel, ehk hakkab meeldima :)

    VastaKustuta
  4. Hee, see Ikla kant ehk ilmselt Lemme telkimisala ONGI ilusa ilmaga hirmus koht. Sildistamine pole muidugi ilus, aga seal käib tõesõna pool Viljandi rullnokkadest nädalavahetusel pidutsemas :D Kui mere asemel järv ka sobib, siis soovitaksin näiteks Oore telkimisala Läti piiri ääres. Seal oleme korduvalt olnud ja on küll juhtunud, et satub mõni pere / seltskond veel, aga pidutsejate kambad sinna üldjuhul ei satu. Kõrvemaal on ka väga toredaid kohti, aga see toredam ots eeldab koos asjadega matkamist, sest autoga ligi ei pääse (st, et on autosid, millega pääseks probleemideta, aga see pole ilus ja ise seda kunagi ei tee :)).
    Telgis magamise eelduseks on minul hea küljealune ja korralik padi ja öine temperatuur mitte oluliselt üle +20, siis võib nädalaid telkida.

    VastaKustuta
  5. Lemme jah :) Mul sõbranna käib aastaid seal kõrval Krapis, aga mu meelest ka kuskil sellest "põhialast" eemal, sest esimesel aastal pätsati neil kuivanud käterätid ära "lihtsalt nalja pärast"...
    Mul on suht samad eeldused mugavaks telkimiseks. Padi on ülioluline, selle sain sel aastal selgeks. Sel suvel Eestis oli telkida muidugi paras katsumus, sest isegi juulis olid veel öökülmad.

    VastaKustuta
  6. Öine temperatuur üle 20 - kas Eestis oli sel suvel mõni selline öö? Ilmateenistuse statistika ütleb, et juuni-juuli-augusti keskmine öine temperatuur on Eestis vastavalt 10, 13 ja 12 kraadi.

    Sooja jaoks on vaja lihtsalt sooja magamiskotti. Eelmisel kevadel käisime telkimas, märtsikuu, öösel oli kindlasti alla 0. Minu telginaaber oli kogu öö üleval, sest külm. Mina magasin 10 tundi järjest. Ma isegi ei mäleta, millal mul viimati telgis öösel külm oli. Igatahes mitte paaril viimasel aastal. Isegi liustikul ööbides on soe olnud...

    Ma ei püüa kõiki inimesi telkima ajada, pole vaja ega mõtet. Aga telkimise võimekus annab reisimisele nii Eestis kui Euroopas mõnusa vabaduse ja odavuse.

    VastaKustuta
  7. Külmetamine on ilmselt individuaalne. Ma ostsin ka külmadeks öödeks -5 kannatava magamiskoti, nii külm Eestis juulis kindlasti polnud, aga mul oli ikka jube külm. Eriti just jalgadel, isegi villased sokid ei päästnud. Samas mul ongi jalgadel pidevalt külm, ilmselt verevarustuse teema. Ja ma olen ka telkinud inimesega, kes magas minu kõrval pesuväel ja ohkis kui palav tal on, mina samal ajal toppisin kõik võimalikud hilbud selga ja ikka külmetasin.
    +20 öö on kindlasti unistus Eestis, ma pigem ütleks, et vähemalt nii +15 võiks olla, aga sel suvel oli seegi ulmeline.

    VastaKustuta
  8. Täpsustuseks, et ma pidasin selle +20ga silmas teklkimist laiemale ehk meie äsjast kolmenädalast autotrippi Musta mere äärde, kus julgelt 2/3 ajast oli päeval pikalt üle 30 (Serbias sai korra ka 39 ära nähtud-kogetud) ja öösel 25 kanti - neis tingimusis ma telkides eriti pikalt funktsioneeriv ei ole. Sellisteks reisideks on meil küll kogu matkavarustus autos, aga telgime enamasti sinna- ja tagasisõidul, kohapeal katsume midagi muud leida. Muidu mulle hirmsasti kämpingud meeldivad, täitsa kogemata võib tõelisi pärle avastada (senises topis on mul näiteks üks Horvaatia põhjaosa kämpa, üks keset Bulgaariat olev ja viimasest käigust üks mõnus Slovakkia õunaaed).

    Mis Eestis telkimisse puutub, siis juuli alguses Suvesõidu ajal sai võistlejate laagris omavahel irvitatud, et sellist Suvesõitu keegi 15+ aasta jooksul ei mäletagi, kus õhtuti laagris suusamütside ja -jopedega käima peab :) Mind muidu päästavad ka villased sokid ja kui on võimalus autoga kola vedada, siis lisaks magamiskotile kasvõi mingi õhuke tekike, mida peale tõmmata.

    VastaKustuta
  9. Mhh, esimeses lauses peab olema "telkimist laiemalt" ...

    VastaKustuta
  10. Need kraadid magamiskottide peal on minu arust täiesti suvalised.
    Sooja magamiskoti ostmine on klassikaline valikuülesanne, kus kolmest omadusest saab-tuleb valida kaks:
    - soe
    - kerge
    - odav
    St saab sooja ja kerge, aga jube kalli koti; või kerge ja odava, aga üldse mitte sooja. Kui autoga sõita, on kaalust ükskõik, seega tuleb võtta raske, odav, soe kott. Kraadide vaatamise asemel peaks müüja arvamust küsima, mis muidugi tähendab, et pood peab asjalik olema.

    Eesti suveöö ongi üllatavalt külm nähtus :)

    VastaKustuta
  11. see on nii või teisiti maru subjektiivne ka. Kaur, sina oledki ju selline, kes käib meie talve klassikalise sita suusailmaga t-särgi väel ringi.

    Ma ise olen maganud magamiskotis septembris Valmiera kandis metsa all sambla peal, saime öökülma, isegi telki ei olnud, ometi magasime magusasti. Magamiskott ei olnud ka mingi ulmeline kosmosekott, vaid suvaline kaltsukast ostetud kerge kott. Kõik riided (peamiselt suveriided, sest Kesk-Euroopas oli olnud soe) olid küll seljas. Aga mul ongi magamiseks soojast keskkonnast tähtsam see turvatunne, et ma olen kas kindlalt kaitstud kohas (ruumis, mille ma saan lukku panna või mida ümbritseb piisav hulk tuttavaid inimesi) või siis võõraste pilkude eest piisavalt hästi varjatud (kottpime mets sobib väga hästi). No ja küljealune võiks enam-vähem pehme olla, mille jaoks metsasammal on samuti väga hea (oluliselt parem kui õhuke madrats põranda peal näiteks). Tõsi, kõva vihm juba natuke segaks (aga mingi ajani kaitseb selle eest hästi ka magamiskotile ümber tõmmatud prügikott, proovitud).

    VastaKustuta
  12. Eks ta on. Veelkord - ma ei ütle, et telk on lahendus kõigile ja kõikide maailma hädade vastu. Aga ta on võimalus. Ja õige varustus võib aidata.

    VastaKustuta