teisipäev, oktoober 10, 2017

Hanya Yanagihara. Inimesed puude võras.

Ma kirjutasin umbes pool arvustust valmis ja kustutasin seejärel ära, sest ma ei suutnud öelda midagi etemat, kui on kirjas juba olemasolevates arvustustes. Nii et kui tahate saada raamatust head ülevaadet, siis lugege sehkendaja blogist, ERR-i portaalist ja Päikesejänku lugemispäevikust.  Samas hoiatan, et tegemist on tõelise spoileriga (sai sellele sõnale ometi eestikeelne vaste või mitte?!), ma ise lugesin taustast mitte midagi teadmata ja tegelikult oli see "mida krdit ma ometi lugesin?!" kaant sulgedes päris värskendav.

Et siis üks noor Hawaii päritolu naine on võtnud kätte ja kirjutanud loo homoseksuaalse pedofiilist valge vanamehe silmade läbi. Ma kunagi tahtsin ka provokatiivne olla ja kirjutada loo, mille minategelane on gaymees, aga sain toona aru, et ikka liiga raskeks läheb. Võib-olla polnud ka lihtsalt piisavalt eneseusku. Hanya Yanagihara on mu meelest selle keeruka ülesandega väga hästi hakkama saanud (ma ei teadnud lugema hakates midagi ka autori soost, eeldasin, et mees), ta on liha luudele kirjutanud tegelikkuses eksisteerinud inimesele. Ma ei tea, miks ma lugema hakates eeldasin, et see pedofiilia osa on väljamõeldis - ilmselt saaks päris kopsaka kohtuasja kaela, kui olemasolevale isikule säärase kombe külge kleebid...

Igatahes, mulle väga meeldis (selle raamatu kontekstis on meeldimisest muidugi raske rääkida, ka mõned Goodreadsis arvustajad panid loole hindeks ühe pelgalt teemavaliku tõttu, samas see on mu meelest veidi silmakirjalik, raamat on ju osavalt kirjutatud) see, kuidas lugu oli üles ehitatud ja mismoodi lugejat lollitati. Kõigepealt sissejuhatus, kirjutatud ühe nö jüngri poolt, mille tõttu jääb mulje, et süüdistused ongi laest võetud ning loole tõsiseltvõetavust lisavad allmärkused, mis siiski kunagi ei puuduta lugejale silmahakkavaid kahtlasi kohti. Samas, ka peategelase prototüübiks olnud mehe Nobeli-lehel keskendutakse kuivalt tema suurtele saavutustele.

Lugedes hakkab silma aga muudki, millest kui loomulikust üle libisetakse (suhted perekonnas, halvastivarjatud misogüünia, emotsioonitu suhtumine uurimisalustesse jne), välja arvatud siis viimane "puändi-peatükk", mille sissejuhatuse autorist jünger "lugeja huvides" välja jätab. Lõpus saame muidugi teada, miks. Autor ise seda tsenseerinud poleks, enda silmis ei teinud ta midagi valesti.

Pedofiiliat kõrvale jättes on ju raamatu suureks teemaks kultuuride konflikt. Kuidas lääne tsivilisatsioon hävitab ainulaadse eksootilise külakese. Kahju, kole, sadu kordi ajaloos juhtunud. Siinkohal on teemaks aga ka see, mida teha kultuuriga, mille tõekspidamised tänapäevase moraaliga kohe kuidagi ei haaku? Peategelane ei näe selles probleemi - nende kultuur, nende kombed, mida on meil siin ohkida? Kas on nii, et omal maal tehku, mida tahavad, peaasi, et meile seda peale ei suruta? Vägagi aktuaalne ka praeguses maailmas. Kas me peaksime sallima meie jaoks ebainimlikke initsiatsiooniriitusi või püüdma teisi harida? Ka siis, kui on selge, et selle harimise tulemusena kaob üks unikaalne kultuur täielikult? Taaskord, parem kui me sellest kõigest midagi ei tea?! Las müttavad seal oma džunglis ja elavad kui loomad, mis meil sellest või vastupidi, misjonäri kombel - toome ka neile õnnetutele valgustuse. Misjonärid üldises plaanis võitsid nagu ajaloost teada, iseasi, kas ainult sel põhjusel või pigem omakasu tõttu. Aga kas sealt ei saanudki "kogu jama" alguse? Oli meil vaja neid koloniseerida?!

Eks kõik need tundmatusse džunglisse tungimise lood lõpevad üsna ühtmoodi ja õnnetult.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar