Kuidas mina süüdi jäin ehk manipuleerimise meistriklass

Pidime minema linna peale I. sünnipäeva tähistama. I. helistab, ütlen, et mul läheb veel aega, ta paistab sellest veidi häiritud, aga noh, ma tean, ta ongi selline, kergestiärrituv. Poole tunni pärast püüan tagasi helistada,  et olen valmis startima, aga I ei võta enam toru (kas see väljend kaob peagi - näiteks mu lapsed ei saa sellest aru, et mis "toru", telefon ei ole ju toru?). Helistan siis I. abikaasale, tolle telefon ei vasta samuti. Viskan omaette L.-le nalja, et ju läksid tülli, pole aega telefoni võtta. Röögivad.

Peagi helistab I. abikaasa tagasi, kuidagi rabistades, et jajah, nemad juba stardivadki, tulgu me siis ka. Niisama küsin, et mis toimub, üritasin teile mõlemile helistada ju? "No I. ei saa ju oma telefoniga hakkama!" Ahah, selge.

Paneme riidesse, järsku heliseb telefon taas, toru otsas jälle I. abikaasa, vihane: "Ei noh, ära jääb, me ei tule! I. on siin ikka nii endast väljas, et...Ta on ju nii abitu, ei saa absoluutselt tehnikaga hakkama! "
Mis ma oskan kosta, ütlen, et me juba minemas, niikuinii läheme linna, kui ümber mõtlete, tulge ikka ka.

Ei mõtle keegi ümber, meil ainult seisab valmisvarutud kingitus nukralt laua peal. Paar päeva hiljem helistan I.-le, et see sünnipäeva asi, noh, mul see kingitus siin ikka ootab.
I. mulle telefonis, salvavalt: "Tead, see rong on nüüd läinud! Teinekord võiksid sa ikka ka midagi öelda, kui ta niimoodi sulle helistab ja lõugab! Täiesti haige inimene!"
See ootamatu rünnak lööb mu täitsa pahviks - oota, nüüd olen siis mina osaline teie tülis? Mina olen see, kelle pärast sünnipäev pidamata jäi? Ja kuna reageerimisaeg on lühike, lähen ma kohe autopiloodile üle, käivitub lapsepõlvest tuttav programm - räägi alati seda, mida teine kuulda tahab, katsu tüli vältida, sest sa ei saa pooli valida, üht teisele eelistada, paindu vastavalt sellele, kellega räägid. "No mul telefon hakkis, ma ei saanud arugi, mida ta mulle ütles seal!" Püüa end välja keerutada, võimalusel üht teise silmis mustamata.

Alles pool tundi hiljem lähen L.-i juurde ja suudan selgelt välja öelda selle, mida mulle telefonis öeldi, enne seda on ikka "ta ei saanud ju niimoodi öelda!". See on see minu "käperdati külmkapi taga, aga ei öelnud ööd ega mütsi, sest olin nii üllatunud". Siis ma lõpuks tean, mida ma tegelikult oleksin pidanud ütlema, aga mida ma ei oleks saanud öelda, sest ma ei taha neid mõttetuid konflikte. Seega ma jään süüdi. Niikuinii on see kohe unustatud probleem (selle sama kõne lõpuks oligi unustatud, panime juba uue kohtumise ajagi paika, sest nii see meil käib). Ma üldiselt enam isegi ei solvu ega vihastu, ma lihtsalt imestan, milliseid võtteid üks inimene oskab kasutada, et talle endale alati ja igal juhul õigus jääks. Lihtsalt selline huvitav uurimisobjekt, võiks ju meistrilt õppida, aga ma kahtlustan, et sellist asja on raske õppida, see peab kuidagi loomulikult tulema. Ma lihtsalt vaatan ja imestan.
Jah, kindlasti ka sõltuvussuhe.