Ma olen teist kõigist nii üle!

Muidu võiks seda ju noorusest tingitud ülereageerimiseks nimetada, aga mu meelest kirjatüki viimane lause esitleb just niisugust halvasti varjatud "aga mina!"-positsiooni. Las nad tähistavad, ammugi ju teada, et sageli on kõige uhkemad hoopis põhikoolilõpetajad, eriti need, kellel hilisemas elus enam ühtki lõpetamist ees ootamas pole. Miks sellist plärtsatust arvamusartiklina välja pakutakse, jääb arusaamatuks. Selline teatud blogide tase: 10 inimest, kes mulle ei meeldi/10 asja, mis on nõmedad jne. Omast arust väga vaimukas, aga lugejale jääb kehv tunne sisse. Mitte et ma ainult lilledest ja liblikatest lugeda tahaks või isegi ei nõustuks, et lõpupeo nimel kaitsmise edasilükkamine narrus on, aga mida see kellegi isiklik pahameelepurse ikka paremaks teeb? Pigem oleks ehk teema bakalaureusekraadi devalveerumine, see, mida ja kuidas keegi tähistab, jäägu igaühe enda südamele. Kas need, kes aktusele kohale ilmusid, korralikult kleiti kandsid ja lilli vastu võtsid, peaks end nüüd natuke pahasti tundma? Mõttetud väikekodanlased, selle asemel aidaku Aafrikas vaeseid (nagu mina seda teen...või mida iganes autor seal tegi, millegipärast pidas ta väga oluliseks selle ära mainimist)!

Kindlasti on veel narrimaid tegevusi ja asju, mida inimesed tähistavad, pole kellegi asi ennast eeskujuks seades teistele sõnu peale lugeda. Las nad olla, ei ole see ju kuidagi kahjulik, ehk osake tarbimismentaliteedist, aga ega sellest ka niimoodi naeruvääristades jagu ei saa.

Lugesin just "Minu Fidži" läbi ja seal ärritas mind tegelikult natuke see sama teema. Mina - õilis seljakotirändur vs teised häbematud tarbimisturistid. Ilma selle võrdluseta oleks palju parem lugeda olnud. Jah, ma olen mugav inimene, ei taha, et igal hetkel esimese maailma vastutust looduse reostamise eest minu õlule veeretatakse! Ok, mitte just seda, pigem häiris mind autori usk sellesse, et just seesugune rändamisviis - üksi ja seljakotiga - on parim võimalikest. Veel enam, lisaks rändamisele rõhuti ka sellele müstilisele "enese tundmaõppimisele", justkui seda muudmoodi teha ei annakski. Ma olen siiski veendunud, et "ainus vabadus on inimese enda peas" ja enda tundma õppimine võib toimuda ka muul moel. Nii nagu üksiolemiseks pole vaja füüsiliselt üksinda olla.

Huvitaval kombel olen seda palju kuulnud - kellegi tundmaõppimiseks tuleks temaga koos reisile minna. Ilmselt võib see kehtida sõprade puhul (aga miks seda üldse tahta, kui niikuinii koos elama ei plaanita hakata?), aga näiteks elukaaslasega ma sellel erilist mõtet ei näe. Igapäevaelu sisaldab piisavalt väljakutseid ning enda näitel võin küll öelda, et samasugune fuuria olen ma nii kodus kui piiri taga. Kui palju inimesi otsustab lahku minna pärast ühist reisi ja kui paljud pärast ühist last?

Enda puhul tean ma selgelt ka seda, et kui mulle antakse vabad käed teha seda, mida ma ise tahan, siis enamasti valin ma magamise...Seega, mul on vaja inimesi, kes mind utsitaks, üksi seljakotireis ilmselgelt ei õnnestuks ("ah, ta magab juba viiendat aastat seal palmi all, kohalikud toovad talle halastusest toitu...") Ma ei ole lihtsalt rahutu natuur. Ma ei tunne loomulikku kihku kogu maailm läbi käia. Ma olen isegi aru saanud, et on olemas kohti, kuhu ma üldse hea meelega ei kipuks. Ma tahan mugavust. See ei tähenda, et ma kiidaks heaks vastutustundetut turismi, mille käigus loodust hävitatakse ja kohalikke ära kasutatakse. Et õppida inimesi tundma? Noh, ma olen siiani mõistnud seda (ja tõesti, reisimise kaudu), et üldjoontes on inimeste soovid ja vajadused kõikjal maailmas ühesugused, erinevad vaid kultuurid, kombed, võimalused. Ei saa elamist õppida loodusrahvastelt, sest enamus neist oleks samasugused tarbimishullud nagu meie, kui neil võimalus avaneks ("Minu Indoneesia" oli selle koha pealt väga huvitav ja silmiavav, samas kurb raamat).

Ah, ühesõnaga, igaühele oma, universaalseid valemeid pole, ainus, mis mulle tõsiselt pinda käib, on see, kui targutama tullakse ja elama õpetatakse. Katsu ise minu nahas elada!

P.S. Enda tundmaõppimisest veel, et kui ma sellest mõtlesin, kostis kõlaritest järsku see lugu:

"It's only when I lose myself in someone else, that I find myself" See on ilmselt praegusel individualistlikul ajajärgul päris ebapopulaarne tõdemus, aga mulle tundub see südamelähedane. "Without you I´m nothing" (Placebo) ja "Bez tebja mne bizdetz" (tundmatu autor Annelinna maja seinal). Kuidagi seostub see sõltuvussuhtega ja võib-olla ma kuidagimoodi olengi siis sõltlane, aga no üksi seljakotirännakule ennast avastama minna ikka ei taha.