reede, veebruar 15, 2019

Eesmärk pühitseb abinõu

Üldiselt tahaks oksele hakata nende viimase aja uudiste peale. Ma siin mõtlesin, et kuidas üldse on võimalik, et lõputöö plagiaat välja ei tule? Mismoodi on võimalik kirjutada terve lõik viitamata teooriat, kui on teada, et üks ühest samast allikast refereeritud lõik teooriat on juba väga halb stiil. Mingisugune lõik, või veel hullem leheküljed viitamata teksti? Kas neid töid ei loetud iialgi läbi?
Ma mäletan nii oma baka- kui magistritööst, et juhendajaga käidi kogu tekst sõna sõna haaval läbi, ei jäetud kivi kivi pealegi. Bakatöös oli mul näiteks lause selle kohta, kuidas USA-s peale valimisi enamasti kogu administratsioon vahetub ning me murdsime pikalt pead selle üle, kas sinna peaks mingi allika ka juurde panema või on see siiski nn "üldine teadmine". Akadeemilise töö teooria osas ei saa olla ühtki viitamata mõtet, sest hilisem osa peab põhinema mingitel varasematel uuringutel, teooriatel, see on vundament, millele hakatakse ehitama ning samuti peab see olema süntees erinevatest teooriatest, mitte nii, et leidsin ühe hea artikli selle teema kohta ja kirjutan selle teooria ossa ümber. Artikleid peab olema mitukümmend ja töö autor peab suutma need omavahel seostada ja ühtseks loogiliseks teoreetiliseks raamistikuks siduda. See ei ole mingi paganama referaat, et keegi kirjutas ühes kohas nii ning mina siin küsitlesin kümmet inimest ja järeldasin sellest, et tõepoolest nõnda ongi.

Mismoodi sa lähed sellist saasta kaitsma? Minu kiiks oli see, et ma ootasin lausa kaitsmist. Minu töö on minu lapsuke, ma tean sellest kõike ja tahan teile ka rääkida, küsige ainult rohkem küsimusi! No ja siis teises skaala otsas on need - vahet pole, saaks aint kaelast ära, mul on seda paberit vaja - tüübid. Ilmselt see tuleneb taaskord minu võimetusest tegeleda asjadega, mis mind ei huvita. Kirjutada 80 lehekülge teksti asjast, mis ennast ei eruta? Võimatu. Ma püüdsin näiteks oma teist magistrit (mu esimene nelja-aastane baka võrdsustati hiljem magistriga ning ausalt öeldes oli see kõvasti mahukam ka kui hilisem 2,5 aastane "päris-magister", kusjuures ma ei saagi hästi aru, kuidas Vakra toona oma baka kolme aastaga kätte sai) kirjutada algselt EL-i hiljuti jõustunud andmekaitseseadusest ja selle toona eeldatavatest mõjudest Eesti mäluasutustele, aga EL õigus (ja õigus üldse) on minu jaoks maailma kõige igavam valdkond ning ma lihtsalt andsin alla. Kõrvalepõikena, ma tahtsin kunagi õigust õppima minna (et ropult rikkaks saada) ja eeldasin, et küllap see mulle meeldib, geenid ju, isa on õiguse lõpetanud, aga selgus vastupidine. Õigus on õudus, halduses oli mitu õigusainet kohustuslikuna, ma ei saanud isegi aru, mida ma kaasuste lahendamisel õigesti, mida valesti tegin. Mu aju sulgub nende teemade juures, mille ta igavaks on tunnistanud.

Postimees on taasavaldanud Marek Sammuli arvamusloo mõne aasta tagant, kus lahatakse plagiaadijuhtumit doktoritöö puhul. See annab enamus vastuseid küsimustele, mille üle ma siin alguses imestasin. Ma olen sellega väga nõus, ju mul olid lihtsalt ideaalsed juhendajad mõlemal juhul või siis oskasin ma neid hästi "ära kasutada" (sest üks noormees väitis, et vähemalt üks neist juhendajatest oli täitsa jama ega aidanud teda üldse, ma kahtlustan, et probleem oli selles noormehes). Sammul kirjutab: "Olen mõnda aega õpetanud kursust magistrantidele ja imestanud, et nende kirjatööd on sageli puhas plagiaat. Selline hinnang tuleb neile suure üllatusena – nad on neli aastat ülikoolis samamoodi «kirjutanud» (loe: teksti kopeerinud) ja keegi pole neile öelnud, et nii ei käi. Sageli tunnistavad nad, et keegi pole neile nende kirjatööde kohta üldse midagi öelnud." Ma usun seda. Mina olin juba kooliajal see vastik laps, kes õpetajat asendama panduna õpetajast endast rangem oli. Ma olen olnud kaitsmistel, kus inimesed saavad C-sid ja mõelnud, et tule taevas appi, kes säänse jura üldse kaitsmisele lubas? Aga ju ongi reaalsus nii karm, et tegelikkuses saavad need tööd C-sid. Näiteks oli minu kooliajal teema Laine Randjärvele antud doktorikraadiga. Küsisime toona oma õppejõult, et mis värk on siis, miks läbi lasti? Too ei tahtnud midagi rääkida, ütles ainult et kui meie poleks lasknud, küll keegi teine ikka oleks, saamata tal see kraad ei jääks, sest tal on seda vaja. Päriselt, inimesed saavad kraade selleks, et neil on seda vaja? Inimesed suudavad teha asju, mis neid muidu väga ei vaimusta, aga on vaja ära teha? Ma mõtlen tõelisi pingutust nõudvaid asju nagu ülikooliõpingud? Eks siis muidugi eesmärk pühitseb abinõu. Raske orjatöö vs kõik ju teevad üle jala, see pole mingi patt! Ilmselt valib enamus "mul on seda kraadi vaja"-rahvast  viimase variandi. Mul on see õnn, et ma olen perfektsionist. On ju isegi mingi vanasõna, et kui korralikult ei tee, pole mõtet üldse teha, see on vist ammu maha vaikitud?

Samas see on ilmselt mingi elu üldine seaduspära. Mu eks jõudis ka töövaidluskomisjoni sellega, et tema tegi (ehitus)tööd aeglaselt, korralikult ning nõudis selleks kalleid vahendeid, tööandja süüdistas teda aga priiskamises, sest noh, kiiresti, kehva materjali ja kehva kvaliteediga saab ju ka tehtud ning kasum tuleks suurem. Ma saan aru, et kuskil on ka tasakaalupunkt nende kahe äärmuse vahel, aga enamasti hakkavad silma ikka need must ja valge. Ja mulle tundub, et üha enam ikka see kähku, lõdva randmega ja kaelast ära.

Üldisest valetamisest ja vassimisest erinevate teemade juures ei hakka rääkimagi. Ju siis on elu näidanud, et see tasub piisavalt ära, miks muidu.

19 kommentaari:

  1. Kallis vahend teeb töö efektiivsemaks, aeglast tööd ei saa ju sellega põhjendada. Üks töömees nõudis ka toredaid tööriideid ja tööriistu aga tassis need kuhugi ära töö jäi vinduma ja pärast üritas iseenese vigastamisega töövaidluskomisjonis väita, et tööandja teda peksis, aga oh õnnetust olid pealtnägijad.
    Mõni inimene arvabki, et juhib maailma oma võlujõu ja tarkusega kuniks keegi tuleb ja näitab õige koha kätte. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No vahend siis ses mõttes, et kallim materjal. Materjal töö kiirust ei mõjuta.

      Kustuta
  2. Kusjuures mul oli ka mingi koht, kus ma enda meelest ütlesin midagi täiesti iseenesestmõistetavat, aga juhendaja ütles, et peaks viite ka panema. Ja siis me nuputasime kahekesi, et leida mõnda raamatut, kus oleks ka kirjas, et rohi tõesti on roheline, et sinna viidet juurde panna. :D

    VastaKustuta
  3. Mul oli nn juhendaja, kes ei mu baka- ega makatöö (4+2 süsteemis) valmimise protsessi minu mäletamist mööda muul moel ei sekkunud, kui et pani kaitsmise kuupäeva paika ja korraldas selle logistika. Bakakaitsmisel leidis ka oponendi, makaoponendi leidsin ma ise (ja kuna ma saatasin talle juba töö algse versiooni ja tema saatis kohe oma kriitika vastu, osutus tema praktikas rohkem juhendajaks kui juhendaja).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on jah huvitav, et osa juhendajaid on sellised. Mul oli ju makaga see teema, et juhendaja eeldas juhendamise eest ka tasu (ta oli teisest teaduskonnast) ja siis tekkis arusaamatus, kuna minu teaduskond juhendamise rahastamist ette ei näinud. Huvitav, kas mõni "juhendaja" ka palka on saanud? See Kovalenko ju oli majandusteaduskonnast ning seal peaks juhendajate tasustamine kehtima näiteks.

      Kustuta
    2. Olin TLÜs külalisõppejõud ja sain makatööde juhendamise eest tasu. Koosseisulistele ei ole eraldi tasu ette nähtud, kogu see töö kuulub kuupalga sisse.

      Kustuta
  4. Mul oli ka väga hea juhendaja ja pidev vaidlus olin teemal: miks siin viidet pole?
    sest see pole kusagilt võetud, ma ise arvan nii
    aww... tööl on formaat!!! see ei ole essee, sa pead tegema referaadi ja kasutama teiste inimeste viidatud mõtteid...
    ja


    ei ole see kerge. ja mida aasta edasi, seda raskemaks vist läheb. sest kindlasti on keegi kusagil midaggi arvanud.,

    samas ma ei saa aru. KUI keeruline on öelda. Olin noor, loll, eksisin, vabandan. ..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eesti poliitikutest jääb üldse mulje, et vabandamine oleks nagu nõrkuse tunnus või igatahes mingi tabu.

      Kustuta
  5. Mina otsisin pikka aega allikat (olude sunnil saksakeelset), kus oleks lihtsalt ära kirjeldatud, mis oli Nõukogude Liit. Sest äkki mu tööd loeb 18-aastane Baierimaa sakslane, kes ei ole kursis.
    Lugesin/lasin silmadega üle selle jaoks meeletu koguse materjali, aga ega ükski ajaloo või kirjanduse õpik ei taha seda ühe lause või kasvõi 10 leheküljega defineerida...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mina arvasin, et õpikuid ei tsiteerita. Kas juba võib?

      Kustuta
    2. Äkki definitsioone võis neist otsida, sest üldjuhul teaduslikes artiklites neid pole ja alternatiiviks oleks Wikipedia? Ma muidugi täpselt ei mäleta ja igalpool pole see ilmselt ühtne ka.

      Kustuta
    3. Ilmselt Wikipedia maine tasapisi muutub paremaks ja nõudmised üldise taseme osas liiguvad vastu, st muutuvad vähem nõudlikeks. Aga alternatiiv Wikipeediale võiks olla Google Scholar, teatmeteoseid - nt Britannica.

      Kustuta
  6. Esiteks, mis mõttes õigus on õudus??? Mu õigusteadlase tunded on nüüd põhjalikult riivatud. :D
    Teiseks, ära nüüd nii kiirelt torma ka vaeseid õppejõude materdama tegemata töö eest. Tõsi ta on, et baka ja magtöödesse ei suhtuta alati täie pühendumusega. Või vähemalt ei saa nad arusaadavatel põhjustel nii palju tähelepanu kui doktoritööd. Viimased kirjutataksegi ju pideva juhendaja(te) kontrolli all, et tagada akadeemiline kvaliteet. Bakatööde juhendamine on aga sageli täiesti tänamatu ülesanne.
    Meil on ju massiharidus. Mäletan TÜ aegadest, et ühel õppejõul võis olla nt 20 bakatööd juhendada. Sellise mahu juures ei ole võimalik nende kõigiga võrdselt sama palju tegeleda ning tähelepanu lähebki paratamatult visamatele tüüpidele nagu Sina, kes ise käivad pidevalt ukse taga ja meilitsi oma küsimustega peale.
    Ja jälle, kuna meil on massiharidus, siis see paraku loob olukorra, kus motiveeritud üliõpilane on pigem harva esinev nähtus. Suurem osa parukast on ülikooli tulnud kõige muu kui õppimise enda pärast. Seega, üliõpilased ise sageli lasevad loha ega viitsi oma tööd südamega teha ja õppejõul ei ole nii palju töö- ja ajamahtu, et kõikide töödega detailselt tegeleda.
    Kolmandaks, see võib olla avab liiga palju asja köögipoolt aga õppejõuna olen isegi pideva ülikooli surve all hoida tagumikke toolidel. Ehk siis, ülikoolil peab olema teatud arv üliõpilasi, et üldse ellu jääda. Rahastus sõltub peamiselt üliõpilaste arvust.
    Ja sageli on ainus lubatud sanktsioon plagiaadi korral üliõpilane antud aines läbikukkunuks märkida ehk siis läheb aine kordamisele ja ongi kõik.
    Läbiva kvaliteedi tagamine on massikõrghariduse juures äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu.
    Ma ei taha siin õiendada, vaid osutada lihtsalt, et probleem ei ole ainult õppejõudude tegemata töös või üliõpilaste rumaluses (kuigi needki mängivad olulist rolli), vaid oluliselt komplekssem ja tuleneb suuresti kogu kõrgharidussüsteemist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei vaidle üldse vastu (va see õigusteadus muidugi :), pmst seda sama kirjutab ka Marek Sammul (kuigi teda ajendas kirjutama just olukord, kus doktoritöö juhendamisega olid kehvad lood). Masskõrgharidus on ilmselt ses teemas jah see võtmesõna.
      Oma juhendajate koha pealt ütleks aga, et pigem tuli initsiatiiv ikka neilt, mitte minult. Olid lihtsalt mingid konkreetsed tähtajad, et selleks ajaks olgu midagi olla ja üle vaatamiseks saadetud ning kui ei ole, siis ise tead. Mulle selline konkreetsus sobis hästi. Muidugi tagasisidet sain siis ikka ka.

      Kustuta
  7. Mul on tuttavate seal paar õppejõudu ja ma alati kuulan suu lahti kui nad praegusest ülikoolielust räägivad. Märksõnadeks - konkurents koolide vahel, üliõpilaste tagasisidelehed, rahastus. Need tagasisidelehed tundusid kriitilise tähtusega olevat, mille põhjal juhtkond järgmiseks õppeaastaks otsuseis teeb. Kõlas nagu elu müügiorganisatsioonis.

    Ma ise valisin teema 2. kursusel ja arendasin seda kuni bakani välja, kaitsesin 5. aasta lõpus. Siis oli 3+2 süsteem ja peale 3. olid tasemeeksamid, mille läbides võis rakendusliku võtta. Kui läbi kukkusid, ootasid aasta, et edasi saada. Teema oli selline, millega tuli kogu aeg arhiivis istuda. Õppejõud oli algusest peale kõrval juhendajaks ning otsis ka väljundeid, et uuritud materjali saaks avaldada. Meil oli kateedris õppejõud, kes kippus üliõpilaste kursusetöid oma doktoris ära kasutama aga ilma otsese viitamiseta. Kuna arhiivis tuli end registreerida säilikute lugemisel, siis oli hea ülevaade. Too õppejõud ei esinenud selles lugejate nimekirjas kunagi :) Juhendajat see pahandas ja ta tegi väga palju ära, et oma juhendatavaid kaitsta. Õnneks siis ei olnud veel netti sellises vormis nagu praegu.

    VastaKustuta
  8. Ma ei saa teist aru.
    Lõputöös oli kaks varianti:
    praktiline ehk eksperiment - mõõdad midagi, teed ise mõõteseadme, järeldad miskit;
    teoreetiline - arendad miskit uut teooriat.
    Nii üks kui teine pidi kokku minema meie juba olemas olevate füüsika uurimis-suundadega, ehk siis mõne FI või AAI või teor füüsika või muu instituudi teadustööga. Kõige esimene küsimus oligi "kuidas teie teema teadust edendab või millist uuringut edasi viib". Ka siis, kui sa sirgest õhust midagi leiutasid, tuli mingi seos välja mõelda.

    Referaat??
    Viited... millele?
    Mingi viidatav kirjandus oli pmst olemas, aga...

    Enamik mu kursavendi sehkendaski füüsika instituudis midagi teha. Ma ise Tõraveres kosmoloogidega.

    Te kirjeldate mingit mulle täiesti tundmatut viisi ülikooli lõpetamiseks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei ole ju erinev. See osa, mida need plagieerijad refereerivad ongi ilmselt teooriaosa. Sa pead ju ikka sellest ka kirjutama, mis varasemat teooriat su töö edasi arendab. Enda uurimus, eksperiment vms on lihtsalt töö teine osa, seda on ilmselt keerulisem maha teha (kuigi Vakra olevat võtnud sellegi kellegi teise tööst).

      Kustuta
  9. Ahjaa, meenus, et üks juhendaja vastas ca kahele kolmandikule mu kirjadest - ja mul oli vist veel hästi läinud, sest ta ütles, et ta lollidele küsimustele ei viitsi lihtsalt vastata. Juhised töö parandamiseks olid üsna üldsuunalised. Ta muidugi oli ka üsna ülekoormatud ja ma kujutan ette, et mu küsimused olidki üsna lollid, ma pole eriline akadeemik. Aga ei hoia sugugi kõik sul kogu aeg kätust kinni ja mõne puhul pole üldse tutiplutitamist, öeldakse, kas käib küll või mitte ning nii ongi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda küll, aga kui ikka on lehekülgede kaupa viitamata teksti, siis piisaks ometi ka "see ei lähe mittest", suuremahuline plagiaat tundub mulle lihtsalt tuvastatav. Muidugi ei pruugi tudeng soovitusi arvestada, aga ka juhendajale jääb ju halb märk külge, kui selline töö kaitsmisele läheb. Või ongi säärast jama nii palju, et enamasti saab ikka läbi ja jama sünnib tagantjärgi alles siis, kui keegi hiljem tuntud inimeseks saab ja kuri ajakirjanik kellegi vihje peale asja uurima asub.

      Kustuta