esmaspäev, veebruar 18, 2019

Enne mõtle, siis ütle**

Paar nädalat tagasi kirjutasin prohvetlikud sõnad: "Huvitav, ma pole elu sees (vannitoas) kukkunud, põrandaplaadid on mu meelest kuidagi tehtud selliseks, et nii lihtsalt ei libise. Võimalus muidugi on, aga see ilmselt reaalsem siis, kui vannist välja astuda, mul vanni ei ole. /Kukub homme pea lõhki raudselt:P/" 

Unustasin, et vanni asemel on mul saunalava. Pea jäi õnneks terveks. Imeline, ma olen siin kuus aastat elanud ja pole kordagi kukkunud, mainid korra ära ja kohe. Peab ikkagi selle moefopaa ära tegema ja vannituppa mingi libisemisvastase vaiba muretsema. Eriti kole on mõelda sellele, et tegelikult on kõik ülejäänud pereliikmed saunast tullest juba libastunud ka, aga vaibale mõtleme ikka alles siis, kui endaga juhtub.


Muidu käisin nädalavahetusel Tallinnas. Kuna algul paistis aega jäävat, siis mõtlesin praegusele blogimeemile* kohaselt siin selle enne välja hõigata, äkki keegi tahab kohtuda või nii, aga tegelikkuses ei jäänud aega (no näiteks sisustasin ma 40 minutit sellega, et istusin valesse suunda sõitvasse trolli ja üritasin siis stardipunkti tagasi jõuda...) ja nüüd lugedes tundub, et enamik blogijaid olid millegagi hõivatud ka. Kaks koledat varianti - hõikad välja ja keegi ei taha või siis tahavad need, kellega sa ise väga kohtuda ei tahaks (no need kurjad blogijad, keda ma kardan ning inimesed, keda ma üldse ei tunne  - siinkohal jääb ära arutlus sel teemal, miks mulle tundub läbi blogi, et ma mõnda inimest "tunnen" ja teist mitte, kuigi tegelikult ei tunne kedagi).

Aga Tallinn oli tore, sain näiteks esmakordselt elus Koplit näha ja Telliskivi loomelinnakut, Kalamajast rääkimata. Peaks kohe tõsiselt mingit pealinna ekskursiooni kaaluma, kahjuks ei tea ma oma lähikonnas kedagi, kes pealinnast huvitatud oleks ja seal ka sõita julgeks (kolkamentaliteet).

*Sellest blogimeemist, milles igaühel on erinevad küsimused olnud - nime vahetaks iga kell ära, kui teaks, mille vastu. Kunagi sai absoluutselt esimene ettejuhtuv võetud, sest Marca oli toona mu hüüdnimi, mis mujal ammu unustusse vajunud. Aga ses osas on mul sama palju loovust, kui näiteks tattoo osas - ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, mida võtta, mida jätta. Teisi blogisid ma ei taha nimepidi nimetada, feedlys on mul 70 blogi kirjas, katsu neist miskit valida, pealegi teeksin ma kindlasti kellelegi liiga niimoodi (jajah, ma nii leebe mutt, kusjuures tulin siia vihapostitust kirjutama algselt, pealkirigi "Kanakari võiks vähem kaagutada" oli valmis). Pere või mees ei tea mu blogimisest midagi ja kui ka teavad, siis vähemalt ei loe. Mulle on alati tundunud kummaline see, kui inimesed panevad üles pilte oma perest või blogivad suisa koos. Ma ei tea, miks. Ju on see minu jaoks isiklik asi ja teiste päevikusse pole viisakas pugeda (kusjuures mu lähedased on alati seda minu omasse mitte tungimist niimoodi põhjendanud). Kõige lõbusam on muidugi see küsimus, et kui elukaaslasele ei meeldiks, et ma blogin, kas siis lõpetaksin ära. Mmm, see tähendaks ju siis, et ma hoolin temast rohkem kui iseendast? A kuda nii saab?! Blogi sulgemisest mõtlen vähemalt korra kuus, et "pole millestki kirjutada", huvitaval kombel läheb siiski 13. aasta hetkel.

**See pealkiri sobib imehästi ka kanakarja teemat asendama. Ma ise ka üritan.



17 kommentaari:

  1. Ma võin piirkondadega metsa panna aga Kopli on palju muutunud. Vbla ses veel Kalamaja serv aga nt Noblessneri kant ja Karjamaa, kus ma ristilaste tõttu sageli nüüd käin, on nii ilus. Eriti see mereäärne seal, nii palju vanu hooneid on korda tehtud. Kui sellest vanglast nüüd ka asja saaks, siis ei tunneks äragi.
    Ja mis seal karta? Autoga sõitmist või? Tartu on roolimise mõttes täielik nostalgialaks, põhjas naljalt võrdseis ristmikke ja ühesuunalist rägastikku ette ei jää. Ma käin sageli Ropka-Riia kandis ja mingil hetkel oli põhitänav kinni. Ja siis tiksu ummikutes ja oota kui need, kel eesõigus, katkematu vooluna sul nina eest hõljuvad :D ma mõtlesin, et ma koolen seal. Aeglane ja natu uimane sõidustiil on kohalikel :)

    VastaKustuta
  2. Kopli, hipsterilinnak ja muud kesklinnae kesklinna kohad on tegelikult täiesti jala käidavad, autoga sõitmine on seal mõttetu. Vahepeal võib trammi ka hüpata - oled sa üldse trammiga sõitnud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Uhh, mul on telefon kommentaarile jälle huvitavaid autokorrektuure lisanud.

      Kustuta
  3. Ainukesed huvitavad kohad, kuhu kesklinnast jala egae trammiga ei pääse, on loomaaed ja Mectory. Isegi lennujaama saab nüüd trammiga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina soovitaksin ka uudistamiseks trammi

      Kustuta
  4. Kopli kandis autoga sõitmine – mnjaa. Ei soovita eriti. Ma ise olen suur Kopli, Kalamaja, Telliskivi ja Pelgulinna fänn, nii et soovitan tagasi tulla, sest siin on palju avastada. Näiteks mu lemmikjalutuskäik on Kalarand-Lennusadam-Noblessner-Kalamaja park-Telliskivi. Igasuguseid põnevaid kohti satub tee peale.

    VastaKustuta
  5. Autoga seetõttu, et kui kogu kambaga tulla, siis Tartust tuleks niikuinii autoga. Sõidustiil on jah erinev, me siin Tartus kirume nn "maakaid", kes linnas uimerdavad, ilmselgelt oleme Tallinnas ise selles rollis. L.-le jah ei meeldi võõrastes kohtades sõita. Trammiga olen ikka sõitnud, ma ju tegelt elasin kunagi peaaegu aasta otsa Pelgulinnas, aga ilmselt mul oli toona tõesti deprekas vms, aga ma ei käinud siis iialgi kuskil. Pelgulinna Selver oli viimane koht, millest kaugemale ma põhja poole üldse ei läinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult võib ka kambaga hoopis rongi peale istuda, saab viuhti otse kuumemate hipsterilinnaosade külje alla, parkimise pärast ei pea muretsema ja võib rahulikult ka mõne õlle või veini võtta.

      Kustuta
    2. Ma millegipärast mõtlesin selle kamba all lapsi :)

      Kustuta
    3. peamine erinevus on selles, mida autojuhid endale lubada saavad ja lapsed ei tule selles asjas vast nagunii kõne alla.

      No ja lastega peaks rong suhteliselt veel soodsam tulema - alla seitsmeaastastel on lausa tasuta, sealt edasi on õpilastel soodustus.

      Kustuta
    4. Seda ehk küll, aga samas pikemaid reise on lastega autoga mugavam ette võtta selle tõttu, et nendega seonduvat tavaari on palju, aga kanda nad jälle väga ei jaksa.

      Kustuta
  6. Kui sa tuled Tln, siis mulle võid alati märku anda. Kui ma olemas olen, siis kindlasti tahaks sinuga kokku saada :)

    VastaKustuta
  7. Kusjuures rääkides sellest blogimeemist, siis ma ise jäin ka mõtlema selle peale, kas ja kellega blogijatest kohtuda tahaksin (oli seal vist selline küsimus). Ühest küljest oleks hästi tore näha ja rääkida, aga samas on mul ikka ja alati (vb mõneti ebaratsionaalne) hirm, et äkki silmast silma pole klappi või jutt ei suju või muud sada häda. Või et äkki keegi tegelikult ei tahagi mind näha. Suured mured ühesõnaga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks võib vist nii ja naa olla. Mariliisiga saime juhuslikult kokku ja jutt jooksis hästi. Kunagi sain aga ühe kirjasõbraga kokku ja see oli küll üks piinlik vaikiv jalutuskäik.

      Kustuta
  8. Anonüümne7:21 PM

    Identiteet, olla omapärane, tõmbab ligi sellised kes tahavad olla kellegi sugused, nii kui teed endale mingi tattoo võib kohe keegi plagieerida selle ja näidata kui andeks ta on, muidugi juhul kui sa näitad seda kellelegi. :) Millegipärast ilu seostub riietega mitte selle kandjaga ja osadel ongi mõttekäik selline kui ilusat inimest näeb, et kopeerimine teeb temast selle kellegi teise.

    VastaKustuta
  9. Kopli-kalamaja kant on, minu kui harva sõitva autojuhi arvates, suht keeruline. Seal on neid ühesuunalisi teid liiga palju ja kuna on poolsaar, siis tänavad aina kulgevad, aga kus ära keerata, võib keeruliseks minna. Ma kunagi juhendasin kõrvalistmel sõbrantsi ja nii me imeliku pika ringi tegimegi :P Trammiga on väga mugav, ma mitu korda nädalas sõidan.
    Mul tekkis mõte, et kas võib olla võimalik, et sa kardaksid mind. Noh, et kuulutad välja, ma nõus ja sa hirmul?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ette ma sind ei kardaks, sa ei tundu selline ennasttäis tegelane.

      Kustuta