kolmapäev, aprill 17, 2019

Kuidas tajuda pühalikkust?

Ma ei ole kunagi Pariisis käinud, ei ole väga igatsenudki, sest Pariis riimub mulle enim siiski sõnaga "giljotiin". Kaks kuulsat linna, mis on minu jaoks ajalukku läinud, kui kohutavalt verejanulised ning ebaõiglust täis, ongi Pariis ja London. "Prints ja kerjus" ning "Hüljatud". Kõle tuul, räbalates vaesed inimesed kolossidena kõrguvate hirmuäratavate ehitiste varjus. "Hüljatud" "Jumalaema kirik Pariisis" ju algabki sellega, et lausa lehekülgede kaupa kirjeldatakse Jumalaema kirikut  - kus löövist valgus peegeldas missuguse kuju peale. See oli minu jaoks toona kohutavalt igav ja ilmselt lehitsesin hooga edasi, et tegevustikuni jõuda. Kusjuures ema hirmutas, et nende toonane kirjandusõpetaja olevat selle raamatu lugemiskontrollis küsinud just detaile kiriku sisemusest ning seda, mis värvi olid Esmeralda sussikesed...Ma oleks ilmselt põrunud.

Teisalt tekitas see hiiglaslik tontlikus gooti stiilis ehitis minus tohutu aukartustunde (mida see ilmselt tekitama oligi plaanitud), eriti veel oma 850-aastase ajaloo juures. Hoone, mis on vanem kui meie, näinud igasuguseid aegu, seisnud samas kohas aastasadu. Jah, ilmselt tekitaks iidne puu minus sama emotsiooni. Just see mõne asja jäävus tekitab kerge kananaha ja kõheduse, sest ülejäänu on ju kõik pidevas muutumises, ka ehitised - ning siis see üks, mis vaatab samasugusena vastu ka saja aasta tagant, seisnuna seal ammu enne seda aega, mil fotod üldse võimalikud olid. Loomulikult sellise asja hävimine kohutab. Mu meelest on lausa ime see, kui palju kiriku sisemusest siiski alles jäi, eriti vaadates seda droonifotot, kus kogu kesklööv kirstuna tules lõõmab. Häving on õõvastav, kuid tõmbab magnetina. Ma ei kujuta ette, et inimene märkaks seda uudist: ahah, põleb, nojah siis, ning jätkaks kassivideote vaatamisega. Inimesed on erinevad, aga mulle jääks selline reaktsioon võõraks, ma olengi see, kes õhtu otsa neid pilte ja otseülekandeid kananahk ihul vahtis.

Ma ei ole Jumalaema kirikut oma silmaga kordagi näinud, ma pole ka usklik, aga ikkagi. Seonduvalt, tahtsin juba varem kirjutada ühest loost, mis mulle selle aasta uutest lugudest enim korda on läinud,  nimetaks selle näiteks "ateistide hümniks":
Samamoodi tekitab kananaha, eks ta laulab ka kenasti, aga peamiselt just sõnumi tõttu - et meie ümber on tühjus, pole mingit igavest elu ega plaani ning selles on oma ilu ja ülevus. Laulu sõnu ja nende taga peituvat sõnumit saab lugeda siit. (Kui tekstis nende hallina märgitud ridade peal klõpsata, saab lugeda ka konkreetsete ridade tähendusest) Laul astrofüüsikast, põhimõtteliselt siis. Ükskord saab algama aega, mil kõik on jälle pime. Ma ei tea, igavikulisus, kas see ongi sama, mis pühalikkus? Naljakas on ka see, kuidas ERR-i arvustuses Hozier ja kirik omavahel põimitud on. Jah, ta varasemast loomingust on mu lemmiklood tõesti "Take Me To The Church" ja "Foreigner's God". Ma toona üldse tausta ei uurinud, et tüüp on iirlane (neil usuga oma teema ju) või millest need laulud üldse räägivad (mõtlesin, et otseselt kristlik muusika...).

Mis sa üldse tahtsin öelda on vist see, kuidas minu jaoks pühalik ja sellega seonduvalt aukartustäratav, vagadusele suunav, kui nii võib öelda, on kõik argiülene, igavikuline, suurem kui elu. Ja see ei pea olema üldse mingi Jumala plaan*, vaid ka looduslik, inimlik, maine, kosmiline. Selline asi, mis oli siin ammu enne meid ja on olemas ka siis, kui meid enam pole. Jumalaema kirik või taevatähed näiteks.

*Jumala plaani mainimine võib asja hoopis madalaks teha nagu näiteks Drake´i loos "God's Plan", kus ta leiab, et oli Jumala plaan teha temast edukas mees. Pffff.

11 kommentaari:

  1. Parandus - Jumalaema kiriku kirjeldustega algab "Jumalaema kirik Pariisis", mitte "Hüljatud". Selles raamatus olid tegelased Esmeralda, Quasimodo jne. "Hüljatutest" selle kiriku mainimist ei mäleta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Äge - mul on need peas täiesti üheks raamatuks sulanud, ma isegi eeldasin, et "Jumalaema kirik Pariisis" on "Hüljatute" nö rahvapärane nimi...Ja ongi kaks eraldi raamatut - mõlemad olen läbi lugenud, aga mis sest kasu, nagu näha :)

      Kustuta
    2. Aitüma, uurija... Mul jooksis juhe kokku selle "hüljatute" alguse peale, aga ma ei julgenud kommenteerida, et ehk mäletan ise kehvasti.

      Kustuta
  2. Minu kooliajal oli see kõige igavam kohustuslik kirjandus, kõige vastikum oli muidugi poliitiline lugemisvara. Kummastki mäletan üksikuid nimesid, mitte midagi muud, aga no ma ei lugenud ju ka, sirvisin siva kokkuvõtted läbi (isegi tol ajal olid sihukesed asjad olemas).

    Jumalaema kirik - ei saa salata, äge ehitis oli, küll panevad uue püsti, juba olla üle miljardi annetatud. Nagu serblased ütlesid veits küüniliselt kui jugo sõja ajal Mostari ajalooline kivisild puruks pommitati: "Mis te põete, ehitame uue ja veel vanema kui see oli" :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Parandus: Kroaadid tegid seda.

      Kustuta
  3. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  4. Pühaduse ees peavad kõik alandlikult käituma.

    VastaKustuta
  5. Noh, mina võtsin teadmiseks ja jätkasin oma asjadega, sest hävingupildid on mu jaoks õõvastavad. Ja pealegi - see toimus euroopa südames, niikuinii taastatakse, selles pole kahtlustki; ja see, et mina neid videoid vahin, ei pidurda protsessi.
    Parim uudis, olgu liba või päris, oli hoopis see, et katedraalis elutsenud mesilased jäid terveks.

    VastaKustuta
  6. Mul on hea meel, et keegi selle teema lõpuks üles võttis. Mu ema on keskmisest usklikum inimene ja ta on väga suur ajaloo huviline. Ja nüüd paar päeva tagasi helistas mulle hüsteerias, ta oli kogu selle loo pärast väga endast väljas. Eriti kuna meil oli plaanis emadepäevaks Pariisi minna ning see kirik oli üks nendest kohtadest, kuhu oli plaanis minna. Nii kurb lugu ikka. Nüüd on plaanid rikutud. Ta rahunes maha kui nägi, et kõik ei hävinud ja et on palju toetavaid inimesi, kes aitavad hoone uuesti taastada :) nii et meie reis lükkub lihtsalt edasi.

    Aga pean mainima, et mina pole eriti usklik ja isegi mind häiris see lugu meeletult. Kurbus oli hinges. Tean, et selliste asjade vastu ei saa. See võib juhtuda kõige ja kõigiga. Isegi meie laulukaare või Hermanni torniga. Usun, et see mõjuks sama kurvastavalt. Aga selliste asjadega tuleb edasi elada, püüda mitte üleliia kurvastada. Käia ja avastada kohti ja võimalusi enne kui liiga hilja. Mõnevõrra see peakski meie surelikkust meenutama. Jumalaema kirik on viieks aastaks audis. Taj Mahal ähvardatakse kinni panna turistide rohkuse tõttu. Isegi Saaremaal hakatakse turistide arvu piirama. Nii, et siit minu üleskutse kõigile lugejatele: käige ringi, reisige, avastage ja kogege uusi elamusi. Kui reisida ei saa, siis avastage kasvõi oma kodukanti, külastage kohti, kuhu varem poleks sisse astunud.

    Mina sain sellest mõttest innustust ja püüan nüüd emadepäevaks mampsile siit midagi leida: https://www.kingitus.ee/emadepaeva-kingitus. Püüan talle ikkagi ühist aega kinkida ning veeta koos lõbus päev. Seda enam, et saame mõlemad kogeda midagi uut ja vägevat. Nii, et mida teie emadepäevaks kingite? Ühist aega, lilli või midagi muud? :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lilli. Igasuguste elamuste osas on ema väga valiv ja ühist aega on meil üsna sageli.

      Kustuta