esmaspäev, aprill 29, 2019

Sally Rooney. Vestlused sõpradega

Me oleme kõik seal olnud ja mulle pigem tundub, et "ooo noorus on ilus aeg", aga seda raamatut oli küll igavene piin lugeda. "Minu kahekümnendad küll sellised ei olnud!" Märkasin ka üht kommentaari, kus öeldi, et selle raamatu võlust saavadki aru ainult millenialid (inimesed, kes olid 21. sajandi alguses noored täiskasvanud), kuigi ma mingi osa definitsioonide alusel ka nende hulka kuulun veel  (mu üks suur lemmikraamat on siiski D. Couplandi " X generatsioon").

Lisaks viskan õhku väljakutse - pakun, et mehed seda raamatut lugeda ei suuda. Ma ilmselt lootsin siit midagi muud, aga see on naistekas selle kõige õudsemal ja mehi peletavamal moel. Ei, menstruatsioonist siin nii väga ei räägitagi (kuigi piisavalt), pigem lahatakse tundeid, eeldatakse ja mõeldakse üle ning mängitakse muid suhtemänge. Ühesõnaga räheldakse oma meeleheites ja elatakse ise oma elu hästi keeruliseks mõeldes sinna juurde, kuidas ollakse hästi erilised oma ületamatute probleemidega.

See on muidugi teema, millega kõik on kokku puutunud, aga sellest kas kasvatakse välja või ei hakata seda külge endas kunagi tunnustama. Lugeda raamatut säärastest tegelastest on raske. Spoilerina võib öelda, et ka siin jõutakse lõpuks äratundmisele, et mõistlikum oleks siiski rääkida asjadest otse ning mitte eeldada ja järeldada. Tegelikult on autori oskus elu keeruliseks elavate noorte inimeste sisemaailma kujutada päris adekvaatne - see pidev enda kõrvaltvaatamine ja nentimine, et ahaa, kui ma käitun nõnda, tundun ma teistele sellise inimesena, kui teistmoodi siis teisena, enesevaatlused ja kusagilt loetud-kuuldud teooriate alusel elu ning inimeste lahterdamine tulevad endalegi tuttavad. Noor inimene alles avastab ennast ja seda enamasti teiste inimeste peegelpildis. Teisalt on ka autor ise nii noor (sünd . 1991), et tekib kahtlus - äkki ta ikka arvab, et elu selline ongi? Peaks ilmselt ka mõnda tema järgmist raamatut (see on juba kirjutatud ning kannab intrigeerivat pealkirja "Normal People") lugema, et selgemat sotti saada.

Lisaks on loos ka mitmeid allhoovusi, millele ma ehk päris hästi pihta ei saanud ja mis tekitasid minus tunde, justkui oleks autor tahtnud nö "diipi panna", mis ikka lugemise ebamugavaks teeb. Miks pidid peategelase mõlemad silmarõõmud tingimata ülimalt kaunid välja nägema? Olid nad seda ka tegelikult või oli see lihtsalt noore inimene ebakindluse üks väljendus (kõik on minust kenamad). Miks räägitakse, kuidas peategelase lesbisõbratar (klišee tänapäeva noorteraamatutes vist) on äärmiselt intelligentne ja humoorikas, aga lugedes see kuskilt välja ei tule. No umbes nagu N. Hornby "Naljakas tüdruk", kus me peategelase naljakusest grammigi välja ei pigista. Üleüldse, kõik tegelased on ebameeldivad kujud. Aga ilusad. Ja see vaene koer, kes paljudes peatükkides figureerib, aga kordagi täit tähelepanu ei saa - mida tema sümboliseerib? Ja titt, kes meespeategelase heldima paneb lihtsalt sellega, et ta on...imeilus? Kas see ongi Instagrami maailm, kus tänapäeva noored elavad? Ja samas on nad kõik nii lõpmata andekad - õpivad ülikoolis, töötavad kooli kõrvalt, kirjutavad nagu muuseas luuletusi ja novelle (ning neid tunnustatakse ja avaldatakse!), käivad kultuuriüritustel ning on absoluutselt kursis uusimate ühiskonnateooriatega. Neil on depressioon, endometrioos, nad lõiguvad ennast ja saavad kahe sekundiga orgasme. Mulle tundub see kõik kangesti ebareaalne, ime siis, et aru ei saa ega meeldi ka - "meie omal ajal..." jne.

Raamatu pealkirja parafraseerides - kui sul on sellised sõbrad, ega siis pole ka ime, et elu metsa poole kisub. Muidu oli minu lemmikraamat täiskasvanuks saamisest (või mitte saamisest) "Kuristik rukkis", aga tagantjärele olen lugenud, kuidas Holden Caulfield enamikku lugejaid hoopis öökima ajas. Mind toona ei ajanud, ta oli mu kangelane, ei ole julgenud sellest tulenevalt raamatut üle ka lugeda. Üldse ei imesta, kui "Vestlused sõpradega" peategelane Frances kellelegi samamoodi kangelasena tundub, lihtsalt minu kangelaseks ta ei sobi, sest mina ennast (enam?) niimoodi ei tunne, et peaks oma koha üle siin maailmas arutlema. On nagu on. Ära eelda, küsi üle, ütle välja. Raamatu lõpus jääb mulje, et ka Frances jõudis selleni. Aga vaevaline oli see tee ja uuesti läbi käia ei tahaks.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

10 kommentaari:

  1. Mitte kunagi pole juhtunud rääkima kellegagi, kellele Holden oleks kuidagi vastik tundunud. Pean ennast õnnitlema, et ju olen kohtunud valdvalt taibukate inimestega. Mõned kirjanduskriitikud/teadlased on küll Salingeri maha teinud just nende kohtade osas, mis mulle täitsa meeldivad ("teema"), aga ma lihtsalt ei nõustu nendega täielikult (osaliselt natuke ehk siiski). Nüüd on Salingeri käsikirju omav fond lubanud, et osade kaupa hakkavad temast jäänud looming ilmuma, potentsiaali on, et see jõuab enimmüüdute tippu, aga sealt võib tulla ka eepiliste mõõtudega katastroof, eks loodetavasti näeme.

    VastaKustuta
  2. Ma võtan sirvida ja annan teada, kas on loetav või ei.

    Mõni naistekas on täiesti mõnus. Aga üldiselt on jah nii nagu sa ütled. Miks mind peaks huvitama, mis mingi väljamõeldud tegelase peas toimub? Eriti kui seal on lihtsalt mingi virvarr olematutest probleemidest?

    Sellest ülemõtlemisest üldse. Notsu on öelnud (ja see kõlab usutavalt), et probleemide lahendamise eest saavad mehed kiita ja naised noomida. Kehtib ilmselt ka suhetes. Ržsevski (teate kes see on?) küsib sirgelt keppi ja on täitsamees, preilid peavad aga aastad küüsi närima ja karikakral õielehti lugema, et kas armastab või ei. Äkki see viibki lõputu eneseanalüüsini? Mida sirgjoonelist käitumist õppivad / praktiseerivad mehed siis jälestavad ja ignoreerivad. Või ei pane lihtsalt tähele. Mis see mehe asi on, millest plikad oma peas mõtlevad... andku keppi parem!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea, kas probleemide lahendamise eest just noomida saab, aga kuidagi on kombeks jah, et sirgjooneline naine võrdub sobimatu. Muidu ei saagi mehed ohata, et "naised on nii keerulised". Viktoriaanlikud mõjud vist.
      Rževskit enne guugeldamist ei teadnud.

      Kustuta
    2. Kui see lahendamine sisaldab oma õiguste eest seismist ja mingite mõtteliste / eelduslike reeglite painutamist, siis saab jah. "Korralik tüdruk ei tee nii." Samas "korralik poiss" on pigem negatiivne omadus.

      Naistekate tegelased on ilmselt palju neurootilisemad kui reaalne keskmine naine.

      Kustuta
    3. Hakkasin vastama, et sa ei kujuta ette, kuidas mõtleb reaalne keskmine naine, mina näiteks ... - ja sain siis aru, et ega ma ka ei kujuta. Ma ei ole reaalne keskmine naine. Ja üldse, kes ON reaalne keskmine naine, eks ole =P

      Kustuta
  3. Ma lugesin inglise keeles ja plot (pardon my English :)) oli paljus sarnane mu "Inglid & kelmid" romaaniga (mis on vist mu kõige rohkem kriitikat saanud romaan, aga mulle endale väga armas, ehkki ma tean selle nõrku külgi ka hästi), nii et mu jaoks oli huvitav juba kas või ainult seetõttu. Ma tegelikult ei kujuta ette, kuidas ta eestikeelsena on, peaks täitsa sirvima. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kindlasti on sedasorti suhte-naistekatel oma nišs, ma ise eelistan pigem peo- ja naljanaistekaid (ise mõtlesin sellise žanri muidugi) :)
      Offtopic - vaatasin su blogi ja sattusin bakatöö lingi peale (väga põnev lugemine aastatetagusest blogiajast!) ning avastasin, et sina oledki see inimene, tänu kellele mu sõbranna ajakirjas tööd sai :) Väike maailm.

      Kustuta
    2. Peo- ja naljanaistekad on suurepärane žanr! :) Ja see baktöö ja sõbranna osa - nii tore!

      Kustuta
  4. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  5. Lugesin eile läbi, mulle väga-väga meeldis :)

    VastaKustuta