reede, november 22, 2019

Elton John. Mina

Vahel öeldakse mõne raamatu kohta, kuidas see "saabus mu ellu täpselt õigel ajal", enamasti on sellistel juhtudel tegemist mingisuguse eneseabiraamatuga. Ma lõpetasin just Elton Johni biograafia "Mina" ja ütlen seda sama nüüd - see on tõeline eneseabiraamat! Heas mõttes! Mul on alati olnud hirm, et äkki ma oleks mehena sündides olnud mingisugune jõletu naisepeksjast macho, sest noh, mul lendab kaas kergelt pealt ja samas alandlikkust ei talu ma silmaotsaski. Aga ei, mehena sündides oleksin ma lihtsalt üks ekstravagantne homo. Ma olen nii rõõmus ja kohe selgitan ka.

Ma ei oleks ilma Mart Juure tutvustamiseta Elton Johni biograafiat lugema hakanudki, sest tema muusika  mind väga köitnud ei ole, Sacrifice on imeline laul ja mõni veel, aga üldiselt on minu arvamus temast umbes sama nagu ühel mu sõbral, kes ütles, et Elton on tema jaoks lihtsalt "maailma kõige geim gei". Raamatu algus ongi suhteliselt tüütu, sest tuleb välja, et Elton on sõjaaja laps (!) ning suurem osa tema noorusest möödus enne minu sündi ja seetõttu mulle toonased nimed ja olukorrad miskit eriti ei ütle. Minu jaoks on Elton alati selline eatu tegelane olnud, tuli täitsa üllatusena, et ta on päris vana mees juba.

Raamatu essentsi võtab minu jaoks kokku aga järgmine episood: Elton kutsub lähedased oma villasse, aga otsustab keset koosviibimist, et oleks hoopis õige aeg end dramaatiliselt tappa. Ta ilmub ülakorruselt basseini äärde öeldes, et on sisse võtnud hunniku tablette ja nüüd on kõik, hüpates pea ees basseini. Vees olles avastab ta aga, et seljas olev kasukas hakkab teda tõepoolest põhja tirima, vaene Elton rapsib vees, püüdes basseini ääreni jõuda, tema huultelt kostub hädine "Appi!". Selle peale kuuleb ta oma basseini ääres istuvat vanaema kõlavalt ohkavat. Ühel teisel korral pistab ta näiteks pea praeahju, olles enne hoolikalt avanud kõik aknad ja hoolitsedes, et kõik korterikaaslased ikka kodus oleksid. Draamakuninganna, ühesõnaga. Ma saan aru, et hirmus paljudes tekitab selline tüüp tülgastust, aga mina tahaks tal lihtsalt pead paitada ja öelda: "Ma tean, ma saan sust täpselt aru!"

Elton vaatab oma raamatus samuti tagasi ja saab aru, et käitus sageli üsna talumatult ja lollisti. Aga ta tunnistab, et ei saanud sinna midagi parata. Aegamisi ta õppis (no näiteks seda, et kui märatseda, siis püüda hoiduda hingele kallite asjade hävitamisest, püüda vabandada jne), kuid ekstsentrilisus oli lihtsalt osa temast. Muuseas, sageli arvatakse, et see on lapsepõlves ärahellitamise tulemus, lugedes Eltoni lapsepõlvest, tema mingite hellituste osaliseks ei saanud. Pigem võib leida, et tema käitumine oli variant vanemate omast, kes olid samuti äkilise loomuga, lihtsalt Eltonil jätkus vahendeid, et tõeliselt diivatseda. Sellise inimese kahjuks on maailmas vähe neid, kes julgevad/tahavad säärase fassaadi taha vaadata (ja ma siin veel imestasin, miks ma noorena vastassoo hulgas ebapopulaarne olin - kui norm on malbe, siis sellest erinevat loogiliselt peljatakse ju!).

Mulle meeldib Eltoni huumorimeel, tema eneseiroonia, tema lai joon! Mida siis teha, kui staadionitäis jalgpallimachosid röögib sulle, et sa oled vana pede? Eks ikka naerata ja lehvita, mida muud! Elton võitleb raevukalt, kui teda milleski alusetult süüdistatakse, kuid neelab mõru pilli alla, kui avalikkuse ette ilmub mõni piinlik seik tema elust, mis paraku ongi tõsi. Selles osas on ta vastand oma emale, kes paistab nautivat vastasseise, kui asja iseeneses, Elton tülisid kardab ega salli, kuid vahel sa lihtsalt ei saa teisiti. Miks see nii tuttav tundub, oeh. Mullegi tundub, et see asi käib geenides, hetkel tegelen pea iga nädal probleemiga, "miks muidu nii andekas laps vahepeal täiesti arutult käitub!". Ehk siis ka lapse kasvatamise koha pealt rahustav raamat. Näiteks leiab Elton, et enamikul loomeinimestest on tume pool olemas, nende värvid lihtsalt ongi eredamad. See on nagu umbes see teooria, miks mõned alati joodikutesse armuvad - nad ei armasta joomist, vaid joomine käib sageli kaasas mõne positiivse joonega (nt tundlikkus), millesse need õnnetud armuvad ja joomise saavad nad kauba peale nagu Brežnevi pakikesest.

See machode teema veel. Mehelikuks peetakse julgust ja vaprust, aga samas irvitavad machod enamasti nende üle, kes julgevad karjast eristuda. Mu meelest on selleks ju hoopis suuremat vaprust vaja?! Nii Elton, kui ka paljud tema loo kaastegelased  - Rod Stewart, Freddie Mercury, John Lennon jt julgesid end avalikult nö lolliks teha, olla eneseiroonilised, loovad ja lõbusad. Mõnel teisel aga on hirmus ora tagumikus kogu aeg, ei tohi libastuda, naeruväärne tunduda. Kuidagi sümptomaatiline tundub, et George Michael end peale tõsiseltvõetavaks hakkamist narkost surnuks tarbis. Elton kahtlustab, et ka Michael Jacksonil oli sama probleem - ületamatud ootused, kui end ikka popi kuningaks tituleerid, siis sa ei saa vääratada. Vana Elvis, kes oli sunnitud end vastavalt tekkinud legendile ülal pidama. Jah, kõrvaltvaataja võib imestada, mis neil staaridel küll ometi puudu on, et nad normaalsed ja kained ei suuda olla, aga ilmselt on see inimpsüühikale siiski hoomamatu koorem. Õnneks ei ole Eltoni lugu kokkuvõttes nii kurb, oma eksimusi suudab ta huumoriga võtta, vahel käsi laiutada, et mida ma ometi mõtlesin, kuid kõlama jääb siiski see, et oma elu on suutnud ta iseendaga rahujalal olles elada. Olen jah friik, aga selliseks mind loodi ja eks ma püüan hakkama saada. Vabandan, kui teid häirisin, aga teisiti ma ei saa. Südamlik ja aus raamat, ja loomulikult, gay as hell.

3 kommentaari:

  1. see ora perses on vist mingi aukultuuriga seotud. Et kui keegi su au haavab, siis on vaja temaga võidelda. Pidavat kujunema teatud sootsiumides omamoodi turvaabinõuna - kui näitad välja, et oled selline hull, kes kohe kallale tuleb, kui keegi natuke kobisedagi julgeb, siis ei julge keegi sulle ja su perele midagi kobisemisest drastilisemat ammugi teha (olukorras, kus ühiskondlikku vägivallakontrolli ei ole, ei ole riiki või seda ei usaldata).

    (See võtab muidugi lõpuks kontraproduktiivseid vorme, nt kus omaenda pere liikmeid tapetakse, sest need haavasid sellesama pere au.)

    Ja sellise valmidusega iga solvangu eest võidelda ei saa enda pihta liiga palju solvanguid tõmmata, muidu peaks kogu aeg võitlema. Siit see ora pees tulebki. Ei saa end solvangute märklauaks seada, niigi on juba täna kella kolmeks ja kuueks duell broneeritud.

    Elton Johni isandlik viipamine jalgpallifännidele ei pruugigi sellega päris vastuolus olla: ta kohtleb nõmetsejaid kui alamast klassist kodanikke. Ega ka aukultuuris iga matsiga duelli ei peeta, ikka võrdsetega.

    Üks knihv on ka see, et Elton on ilmselt teadlikum sellest, et me elame suhteliselt tsiviliseeritud ühiskonnas, kus ei pea enam ennast bersergina näitama, et su peret maha ei tapetaks. St ta teab, et ta saab endale solvangute peale muretust lubada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hästi huvitav vaatenurk, samas mind paneb alati imestama see, kuidas sarnases kultuuriruumis elavatel inimestel need alateadlikud käitumisviisid niivõrd erineval määral säilinud on.

      Kustuta
    2. need on need esimesed ja teised Eestid/Inglismaad nähtavasi. Et ühed tajuvad mingil määral ühiskonna reeglite kaitset, aga teistel on tunne, et peab ennast kogu aeg ise maksma panema.

      Mis meenutab mulle kunagist kontakti rumalavõitu sulidega, kellelt ma oma korteri ostsin. Mina oma naiivsuses maksin neile kogu hinna välja, sh selle osa, mille oleks lepingu järgi pidanud alles siis maksma, kui võtmed käes ja nemad välja kolinud. Mõtlesin, et tulen rahahädas inimestele vastu. Loll, kohe näha, et teisest kultuuriruumist! Seejärel nad justkui haihtusid, lakkasid telefonkõnesid vastu võtmast (kui sissekolimise tähtaeg oli ammu üle), uksele koputades ei reageerinud jne.

      Mina hakkasin jälle tüüpilise tsiviliseeritud inimesena lepingut uurima ja leidsin sealt, et _müüja_ peab pinna x kuupäevaks vabastama. Müüja oli aga pank (liisitud korter, mis pandi müüki, kui liisijad maksta ei suuutnud, võlast üle jääv raha jäi neile endale, et odavam majapidamine osta). Kõndisin panga jutule, panga jurist uuris-puuris samuti ja möönis, et tavaliselt nad liisitud vara müügis sellist tingimust sisse ei jäta (kirjutavad, et _valdaja_ vabastab pinna), aga kuna nad seekord niiviisi hajameelselt jätsid, on see nüüd nende vastutus. Ja helistas neile inimestele ise. Panga numbrit nad vastu võtsid ja edasi hakkasid asjad liikuma ja me saime lõpuks umbes pool aastat hiljem ka hakata sisse kolima.

      Siis paistis, et nemad on sellest minu lükkest sama jahmunud kui mina sellest, et nemad lihtsalt jätsid kokkulepitu tegemata. Kaks kultuuriruumi, kus ühes loevad kokkulepped ja seadused ning teises - jõud ja see, kes suudab teisel esimesena naha üle kõrvade tõmmata.

      Kustuta