esmaspäev, veebruar 10, 2020

Õelad plikad

Blogger peksab segast, ma ei saa oma blogis kommenteerida ja paistab, et ilmselt ei saanud vahepeal teiste omades ka, aga ma eeldasin (kasulikem asi siin ilmas!), et küllap blogipidajale mu kommentaar lihtsalt ei sobinud ja ta jättis selle avaldamata.

Mul on 16 raamatut listis "tahan läbi lugeda" ja juba oma kuu aega pole ma neist ühtegi raamatukogust kätte saanud, sest paistab, et ka kõik teised inimesed tahavad neid lugeda. Järjekorda saab ka jah panna, aga raamatukogu blogist selgus, et vähemalt ühel minu soovitavatest on hetkel sabas 75 (!) inimest (öelge veel, et raamatuid ei loeta!) ja enamasti jõuab saba minuni siis, kui kohe üldse ei ole võimalik raamatukokku minna. Õnneks on olemas Margaret Atwood, kes on hea kirjanik ja kirjutanud suure hunniku teoseid, mis ka meie keelde tõlgitud on, seega, kui midagi võtta ei oska, siis tema peale saab kindel olla.

Lugesin "Kassisilma", millel ei olnud üldse sisukirjeldust, aga selgus, et see räägib koolikiusamisest ja just tüdrukute vaatepunktist. Raamat ise oli nii ja naa, ma ei oskagi öelda tegelikult, miks ta mulle erilist muljet ei jätnud, aga teemat tahaks kommenteerida. Seal oli üks lause, mis mulle väga täpne näis, umbes nii, et "tüdrukutega tunnen pidevalt, et pean ennast kaitsma, poistega seda teemat ei ole".
Jaa! Nii on. Jumal teab, miks. No näiteks, kui mees vaatab minu pool aknast välja, siis ma eeldan, et ta vaatabki aknast välja lihtsalt, kui seda teeb naine, eeldan ma automaatselt, et ta vaatab, millal ma viimati aknaid pesin...Kindlasti on olemas ka puhtusefännidest mehi, aga kui keegi neist osutaks, et mul must aken, siis ma vastaks "ja siis? mis see sinu asi on?", ütleks seda naine, ma hakkaks puterdama, kuidas homme just pidin pesema jne. On siin taga perekond? Ema oli see, kes käskis-keelas-kasvatas, isa tegi nalja ja mängis? Aga enamasti ju nii on. Kas mehi kartma ja nendega ebakindlalt käituma hakkavad need, kel kuri ja kamandav isa või ka need, kel isa üldse ei ole? Mul on just vastupidi. Ja muideks, kui mõni mees käitub minu jaoks "nagu naine" st, hakkab elamist õpetama, šokeerun ma päris korralikult - ka sina, Brutus! Meestele ma ei pea midagi tõestama, naistele aga pean.

Raamatus on  põhiline psühholoogiline peedistamine, mis põhiliselt keerleb selle ümber, et juhtiv kiusaja sisendab kiusatavale, kuidas too on "valesti" ja "peab end parandama". Nagu ma aru olen saanud, siis enamik psühholoogilisest vägivallast põhineb sellel, ka perevägivald. Mul on seevõrra vedanud, et nii lähedale pole ma endale kedagi lasknud, kellel minu suhtes muutmiskavatsused on ja noh, ma tõesti ei olegi kohanud ühtki vastassoost isikut sääraste kavatsustega. Ok, kunagi üks kirjasõber oli, kes minu jaoks arusaamatu koha pealt kraaksatas, kuidas mul polevat filtrit suu ja aju vahel, mis on mu meelest alusetu laim ja selle asemel, et omaks võtta, püüdsin ma talle kirja teel selgeks teha, et ta eksib, aga tema lõpetas suhtluse üldse ära st ma olen siiani häiritud, kuidas sai mind nõnda valesti mõista, mitte ei puista endale tuhka pähe, mõeldes, miks ma ometi selline hälvik olen. Atwood toob oma raamatus põhjuseks, miks sellistest suhetest ei lahkuta, suure vajaduse mõistmise, sõpruse, läheduse järele. Kiusatav tüdruk on koolis uus, tal ei ole kedagi teist, kui see kamp, kes vahel kiusab, vahel armulik on.

Teisalt see grupikuuluvuse teema on ikka olnud, see "mina olen ka tüdruk, võtke mind kampa!". Ma olin ju kodune laps, kedagi ei tundnud, kui kooli läksin, sammusin siis õpetaja juurde ja ütlesin, et ma tahan ka nende tüdrukutega mängida, öelge neile, palun, et nad mind mängu võtaks! Ilmselgelt jube käitumine, kõigiti valesti. Pärast, käsu peale kampa võetuna, tajusin ikkagi, et sattusin vihma käest räästa alla, ei mina osanud neid mänge ega tahtnudki mängida, mida nemad mängisid. Fake it, until you make it ei töötanud üldse. Ma üritasin edasi enam-vähem põhikooli lõpuni, kuni lõpuks avastasin, et tegelikult on olemas ka minusuguseid tüdrukuid, kellega on mugav ja loomulik suhelda, ma ei pea pingutama nende teiste heakskiidu nimel, sest seda ma ei saavuta iialgi.

Olukord, mis selle mulle selgeks tegi, oli üks sünnipäev, kuhu kutsuti meie klassist kõik va kaks "imelikku" plikat, aga nemad olid omavahel sõbrannad ja ilmselt harjunud "paaria"-staatusega, minu sõbranna, kes oli klassis uus ja tõrjutud ning MINA! Mismoodi? Kuidas mina sellesse kampa sattusin? Halloo, ma ju olen aastaid pingutanud, normaalne paistnud? Kas ainult selle uue sõbranna pärast? Ah, see on raudselt õnnetu eksitus, ma lähen ikkagi kohale! No ja ma läksin sinna ja olin nähtamatu. Nad ei pannud mind tähele, tegelesid oma teemadega, kihistasid ja kepslesid. Ma läksin ära ja keegi isegi ei märganud seda, kõndisin, pisarad voolasid ja mõtlesin, miks ma ometi sinna ronisin, kui oleksin võinud olla hoopis koos selle sõbrannaga, keda ka ei kutsutud. Pea kogu see kamp läks hiljem edasi reaalklassi ja ma isegi inertsist mõtlesin, et lähen ka, "kõik" ju lähevad. Õnneks andsin endale võimaluse valida täiesti uus klass, kus 90% uusi nägusid, kust leidsin ka sellised inimesi, kellega ma sobisin. Ok, võib-olla läks nii kaotsi mu karjäär eduka insenerina (haa-haa) ja mandun nüüd siin humanitaarias, aga ikkagi.

Ehk siis, sa ei pea kellelegi midagi tõestama, ole nagu oled. Samas, inimene on sotsiaalne olend, ta vajab oma karja - nende kahe vahel on vastuolu. On õnneasi, millisesse seltskonda sa õrnas eas satud, kas sellisesse, mis aktsepteerib või sellisesse, mis väe võimuga muuta üritab. Või oled täitsa üksi ja õnnetu. Õnn on leida omasugused! Mul hiljuti sõbranna tunnistas ka, kuidas ta aastaid, aastaid üritas olla "normaalne" - olla selline nagu üks tüdruk olema peab, mahavisatud aeg, enne kui leidis, et on ikkagi inimesi, kellele ta sobib sellisena nagu on.

P.S. Teemaväliselt ja ise õel plika olles - tule taevas appi, kuidas on võimalik, et pooled testijatest näevad seal, kuhu on kirjutatud täiesti normaalse käekirjaga "Julius", et see on "Jelliol" või mingi sarnane värdnimi?! Mismõttes sa mõtled, et see on loogiline nimi, mis võiks kellelgi olla?! Ma saan aru, et Rögabert ja Dildomar ei pane enam kedagi kulmu kergitama, aga kamoon, tõesti ei teki mingit kahtlust või?! Masendav.

34 kommentaari:

  1. Mis su tutvusringkonnas praegu meeste-naiste suhtarv on? Mul tekkis kahtlus, et äkki saab naistest sellist pidevat hindamist karta siis, kui neid ei ole tuttavate seas piisavat valimit ja siis võib paar puhtusefanatti juba kõvasti pilti kallutada.

    Ma olen suurem osa elust suhelnud peamiselt naistega ja mul käib see vahetegemine kuidagi mittesoopõhiselt. Arvatavasti selle järgi, kui kaua ma inimesega tuttav olen ja kui turvaliselt ma ennast temaga tunnen. Nt need, kes mu oma trupis tantsivad, võivad iga hetk sisse sadada ja ma ei tee teist nägugi, nad nagunii ei kahtlusta enam ammu, et ma oleks mingi korralik inimene, aga nende inimestega, kellega koos ma ise mingit tantsu õpin, on juba teine lugu.

    Kooliajal samamoodi - kui mingid klassikaaslased arvasid, et mind peaks ümber tegema, siis seda juttu tuli nii poistelt kui tüdrukutelt.

    Ja mul on olnud ka kaks suhet, kus mees õiendas selle kallal, milline ma olen. Ühel juhul peamiselt, et liiga tavaline, teisel juhul, et liiga imelik. Pärast kainelt mõeldes sain aru küll, et esimene lihtsalt nautis itaalia stiilis välgu ja pauguga tülitsemist ja otsis võimalust mind vihale ajada, teine oli jälle endaga pahuksis ja tal ei saanudki minuga hea olla, sest tal lihtsalt ei olnud hea ja seda ei saanud muuta parem naine olemisega.

    Aga jah. Mäletan ise ka neid õnnehetki, kui leidsin enam-vähem omavanused inimesed, kes mind mitte lihtsalt ei aktsepteerinud, vaid kelle jaoks oligi väärtus, et ma olen just selline.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Praegu äkki isegi on mehi rohkem, aga üldiselt on ikka umbes võrdselt jagunud, ma pakun. Pigem mõne üksiku tugevam mõju, meestest mul pole aga ühtegi vastukaaluks panna olnud.

      Kustuta
  2. Mul oli kuri isa, kuigi mitte just kamandav vaid pigem labiilne, ses mõttes šokeerivad mind naistepoolsed halvastiütlemised rohkem, et mis see siis nüüd äkki oli? Aga meestepoolsed halvastiütlemised ei pane mind küll ennast kehvema inimesena tundma vaid ennekõike vastu vaidlema, oma isale ma vaidlesin ka vastu ja sellest meil kõige suuremad tülid olidki.
    Üldse ei kannata ma mingit mansplainingut, mitte silmaotsaski. Muide, esitaja sugu polegi nii oluline, kui see, kellena ta ennast ise positsioneerib. "mina olen suur ja tark mees, mida sina ka tead" positsioonilt esinevad isikud väärivad automaatselt hammustuse koos lõrinaga. "Mina arvan nii" väljendusviisiga isikutele võin mööndusi teha. Nojaa, sa kritiseerid... äkki sa ei oska teisiti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mingi loogika siit paistab, mul on selline labiilne ema, kellele vastu vaidlemine on patt, sest tema on suur ja tark, mitte ei arva, vaid teab.

      Kustuta
    2. Ah, mu isa vähemalt ei väljendanud asja nii, et temale vastu vaidlemine on patt, sest tema on suur ja tark, vaid ta lihtviisiliselt ärritus... lõpuks. Kuigi ta oli ka tõesti tark ja haritud mees ja juhul, kui ta ei ärritunud ja ma viitsisin teda kuulata, rääkis väga huvitavaid jutte.
      Miks ma aga ülevalt alla targutamisi ei talu, no ma ei tea, ma leian, et ma ei pea. Ma ei tunnusta üldse ühtegi inimest vaikimisi mingite väliste tunnuste alusel autoriteedina vaid ainult selle alusel, kas tas ka tegelikult sisu on.

      Kustuta
  3. See on huvitav, ma pole kunagi KELLEGAGI läbi saanud. Selles mõttes, et inimesi, kellega klapin, on alati olnud vähe - aga samas ei ole mul kunagi tekkinud tunnet, et ma peaksin end kellelegi tõestama. Selles mõttes, et kui ei ole kampa sobinud, olen lihtsalt olnud omaette vms, pole nagu selle peale tulnudki, et võiks siis rohkem pingutada ja äkki sobiks.

    Eksämm oli selline, et ma konkreetselt koristasin ja nägin vaeva enne ta külaskäike ning siis ta istus maha, vaatas ringi ja ütles põlglikult: "Ma vaatan, et diivani alt teil siin tolmu ei võeta." Ja mina pidin vihaselt vastama, et eks sa küsi oma pojalt, miks ta nii harva koristab. Aga muidu tõesti ei mäleta, et keegi elus mingite selliste teemadega ajusid koininud oleks. Tahaks öelda, et targutamist on vist natuke rohkem meeste suust tulnud, aga siin on jällegi see, et olen suht Notsu paadis, ei oska seda niimoodi soostada.

    Ja jah, Morgie! Ma viskusin täna nii ründesse, sest ühes keeleküsimuses, kus mina viskasin õhku küsimuse aruteluks (ja mul on ju all eesti fill ja peal prantsuse keele haridus + töötan keelega, nii et NATUKE nagu kogemust on) ning teised inimesed arutasid viisakalt, aga kaks meest vastasid väga üleolevalt ja enesekindlalt positsioonilt. Mulle ÜLDSE ei istu selline asi, nii et ma vastasin kohe samuti väga teravalt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Rents, kui sa olid lihtsalt omaette, siis järelikult sul ka LASTI lihtsalt omaette olla. Mul näiteks ei lastud. On palju raskem ignoreerida, et sind kampa ei taheta, kui kamp tuleb sulle järele, et seda sulle veerand tundi järjest väljendada. Või noh, vahel saab end kuhugi à la peldikusse ära peita, aga kui ma olin väike, siis oli mul ikka tunne, et nt söögivahetunnil peaks söömas käima.

      Kustuta
    2. st siis hakkab küll igasuguseid mõtteid pähe tulema, mida ma peaks teisiti tegema, et parem elu oleks. Isegi kui see "teisiti tegema" võtab vahel vormi "tapaks nad kõik ära".

      Kustuta
    3. -Jep, mul ühes koolis ei lastud olla ja teises lasti ja mul võttis ikka aega, enne kui ma ära harjusin, et ongi siuke kool, kus ei tulda norima. Lõpuks isegi võeti nagu omaks või... ma ka aru ei saanud.
      Vanemates klassides, kui meile tulid mõned uued lapsed, mõned olid kiirkohanejad, mõni natuke aeglasem, ühe aeglasema kallal tahtsid klassi liidrid norida. See oli pikalt plaanitud kampaania - neile ei istunud selle tüdruku riietumisstiil ja nad agiteerisid, et kõik tüdrukud peavad järgmisel päeval tulema kooli täpselt samas stiilis, et see üks tüdruk saaks aru, kui valesti ta riietub.
      Ma ei öelnud midagi, aga tulin rõhutatult oma tavalistes riietes kooli ja muudkui ootasin, et keegi tuleb küsima, miks ma kampaaniast osa ei võtnud et siis ma saaksin vastata, et see oli nõme kampaania, aga keegi ei tundnud huvi.

      Kustuta
  4. Ning täpselt sama, mis Notsul, ma mäletan seda eufooriat, mida teismeeas tundsin, kui järsku kohtasin mõlemast soost inimesi, kes arvasid, et ma olen lahe, kui ma siiani olin olnud selline suvaline kartul, keda mõni on nõus välja kannatama.

    VastaKustuta
  5. Mul oli Kassisilmaga see asi, et esimesel lugemisel ei jätnud muljet. Aastaid hiljem lugesin uuesti, originaalkeeles, ja väga meeldis. Mine nüüd võta kinni, kas asi oli tõlkes või minu nooremas versus vanemas minas või milles.

    Mis puudutab toda soopõhist kaitserefleksi, siis äkki just see ta ongi: soopõhine,(alateadlik) rivalriteet? Maril on puhtamad aknad kui minul, järelkult on Maril suurem tõenäosus endale kvaliteetne meespartner leida? Ma ei räägi siin konkreetselt sinust, vaid endast kah, kuna suures plaanis on mul samamoodi kui sul - oma pesemata akent meesterahva ees õigustadaa ei tunne vajadust, aga naisterahva ees teinekord küll, jah. Juhul muidugi kui aken juhtub must olema. Ma nimelt olen aknapesusõltlane =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kahtlustaks seda rivaliteedi teemat ka jah. Osalt on see ju isegi otsene, mulle on ikka suisa otse öeldud, et minusugune mehele küll ei saa, peaks rohkem püüdma. Mitte aknaid pesta, vaid flirtivamalt suhelda küll 😊

      Kustuta
    2. Ma olen siin korteris üle kahe aasta elanud, siiani pole veel aknapesu ette tulnud. Kui keegi peaks kobisema, siis lihtsalt rohkem külla ei kutsu.

      Kustuta
    3. KAKS AASTAT aknad pesemata, Rents??? Nüüd ma saan aru küll, miks sul rahvuskaaslasest kallimat ei ole, vaid ameeriklasega leppima pead. Ameeriklaste aknapesukultuur on palju madalam kui eestlaste oma.

      Kustuta
    4. A milline eestlastel on? Meil kodus pesti tavaliselt aknaid korra aastas, kevadel, me ise üritame ka nii, kuigi alati ei õnnestu...Samas, ma tean ka jah inimesi, kes sellega korra kahe nädala jooksul tegelevad.

      Kustuta
    5. Meie peseme vist heal juhul kord aastas, tähendab, A. ühel hetkel märkab järsku, et kassi porijäljed on akna peal ja nühib maha. Mõnel kevadisel päikesehommikul. Mina esiteks märkan selliseid asju halvemini ja teiseks muidugi näen ma oma vampiiri päevaplaaniga ka vähem päikest, aga pimedas pole näha, et aken ei paista läbi.

      Aga oma vannitoa akent ei pese me põhimõtteliselt, sest me tegime omal ajal selle apsaka, et lasime selle akna tavalise klaasiga teha ja nüüd on ladestuv katlakivi abiks, nii saame isetekkelise mattklaasi. Ökoloogilised, vähese energiakuluga lahendused!

      Kustuta
    6. (need porijäljed tulevad tavaliselt küll sama päeva jooksul juba uuesti. Epp peaks meie kassiga koos elades vist iga päev mitu korda aknaid pesema.)

      Kustuta
    7. Notsu, IGA päev ma aknaid ei pese, ausõna. Vahel on koera tatinired ukseklaasidel lausa paar nädalat.

      Kustuta
    8. Oot, kuidas see eestlaste aknapesu suhteid peaks häirima? Ma olin tükk aega eestlasest mehega koos, ta pesi ise aknaid. Miks see just MINU teema peaks olema? Ma võin muid asju teha.

      Kustuta
    9. No minule on öeldud, et ma peaks lahkem ja sõbralikum olema ja rohkem naeratama, et kvaliteetne mees leida. Ma küsin sellepeale, et milles seisneb mehe kvaliteet? Mul oli kunagi rikkas peidmes von Sokk, kes mind ülal pidas, ta osutus lõpuks nii talumatuks tropiks, et ma sidusin oma asjad tekikoti sisse, panin ratta raamile ja lasin jalga, Kunstikooli ühikasse. Kvaliteeti oli tal küllaga - pikk, terve, omad hambad suus ja kõrgem haridus. Aga tropp on tropp ka siis, kui ta ära lakeerida ja talle hõbedast intarsia peale teha. Lihtsalt lakeeritud tropp.

      Kustuta
    10. Oota, ma vist sain aru! Ühesõnaga, kui Epu aknad on puhtamad kui Maril, siis Mari vaatab neid aknaid, laseb kõrvad lonti ja loobub mõttest Epu mees üle lüüa, sest nende akendega ta võistelda ei suuda.
      Ja ilmselt siis, kui Maril on ilusamad hambad ja laiem naeratus kui mul, siis on minu kord kõrvad lonti lasta vms.

      Kustuta
  6. Jaa, mulle tundub kah, et ega minu vanuses poleks enam (uuesti) mehele saanud, kui mul oleksid mustad aknad olnud =)

    Ning oops, leiutasin kogemata uue sõna: rivalRiteet. Inglisekeelne rivalry jäi risti ette. Piinlik!

    VastaKustuta
  7. Aa, sellepärast mul siis meest ei olegi, et ma ei viitsi aknaid pesta...

    Vaat mis kõik välja ei tule. Ma tõesti ei pese aknaid tihedamini kui kord aastas ja mõni aasta jääb vahele ka...

    VastaKustuta
  8. Kas teie "aknad" on eufemism mingi muu asja pihta, mida minu süütu mõtteviis aduda ei suuda, või mis?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei, nad on päriselt Kolmele apelsinile suunatud armastuse peal kasvanud ja usuvadki, et naised tahavad koristada ja kodu luua. Ning et mehed ilgelt hindavad just seda koduloomise osa, mitte ... noh neid muid asju, mida sa pingsalt aduda üritad.

      Kustuta
    2. Just. Rentsil õigus. Sometimes a window is just a window.

      Kustuta
    3. Ma seda Kolme apelsini vihjet ei mõika, olen ilmselt viimane eestlane, kes seda näinud ei ole, aga olen küll kohanud naisi, kes ohkavad, kuidas nad keetsid ja koristasid, aga mees läks ikka teise juurde - miks ometi?

      Kustuta
    4. Ma ei tea, kas see on naljakas või kurb, aga Kaur veits nagu kinnistas seda stereotüüpi, et mehed mõtlevad kogu aeg ainult seksist :D

      (Või läks see nüüd nii metaks, et mina mõtlen, et Kaur mõtles seksist, samas ajal kui Kaur mõtles hoopis... ee, ma ei oska pakkuda, millest?)

      Kustuta
    5. Haa, ja mina sain just pigem nii aru, et meeste jaoks on aken aken, aga nad kahtlustavad, et naiste jaoks raudselt ei ole :)

      Kustuta
    6. äkki Kauril oli hoopis endal stereotüüp, et naised mõtlevad nagunii ainult seksist?

      või veel lihtsam - "see peab tähendama midagi muud, mis iganes see muu ka on, sest akendel endale ei saa ju sellist tähendust olla, mkmm."

      Kustuta
    7. Jah, sest kes enne iial on näinud või kuulnud, et naised akende pesemisest mõtlevad :D

      Kustuta
  9. Kui toas on ELEVANT*, siis
    ei saa jätkata kommenteerimist
    nagu ELEVANTI toas ei olekski...

    Otsige elefanti, soovitavad prantslased :)

    Ma oleks isegi meelitatud kui mina see oleks.
    See Marca lugu on copy-paste minu eksi noorusest.
    Meie laps on stabiilne geenius, kelle kommentaarid
    Delfi juba aastaid tagasi üsna tulemulikult blokeeris.

    *tsiteerides vabas vormis Taavi Libe arvamust meediast.

    VastaKustuta
  10. Lisa oma listi Petrovid gripi küüsis-igati väärt lugemine...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olemas selles listis täiesti 😊

      Kustuta