Don DeLillo. Null K

Hiljuti oli ühes populaarteaduslikus ajakirjas lugejaküsimus: "Kas muistne ja tänapäevane eestlane saaksid teineteisest aru?" Vastati sellele umbes nii, et eks ta keeruline oleks, kuna muutunud on nii keel kui keskkond. Aga kui me vaataksime hoopis tulevikku? Kas me üldse oleme võimelised mõistma neid inimesi, kes tulevad pärast meid?

Jättes kõrvale keeleprobleemi, on ulmekirjanduses üldiselt meist erinev vaid keskkond ning tehnoloogia, inimesed jäävad endiselt inimesteks. See on sarnane olukorraga, kui kohtame mõnd kaasaegset inimest, kes elab teises kultuuriruumis - meile võivad mõistmata jääda tema kombed, kuid me saaksime aru tema tunnetest - miks ta on kurb, rõõmus, kade, hirmunud.

Don DeLillo on sellele asjale teistmoodi lähenenud ning see muudab lugemiskogemuse omamoodi autistlikuks - sa loed, püüad kaasa elada, aga sa lihtsalt ei saa aru, miks need inimesed niimoodi tunnevad ja talitavad. Hea näide on raamatus üks tülistseen isa ja poja vahel, mis eskaleerub vägivallakski, aga mina loen ega saa aru, mis siis toimus. Miks nad sedasi reageerisid? See on päriselt häiriv kogemus ja päriselus ilmselt eksisteeriv vaid endast äärmiselt erineva temperamendiga inimeste vahel. Üldiselt on meile ju omane mingeid asju iseenesestmõistetavaks ja inimlikuks pidada ning tohutu hämming tekib, kui miski sellest kõrvale kaldub.

Don DeLillo tulevikunägemuses juhtub seda pidevalt. Peategelase ema suri nö "loomulikult", haigusesse, olles ümbritsetuna mures inimestest. Peategelase isa ei mäleta aga isegi mitte selle naise nime enam. Peategelase kasuema on ravimatult haige ning valmistub keha säilitamisprotsessiks, et loodetavasti kunagi tulevikus üles äratatud ja terveks ravitud saada. Ootamatult otsustab peategelase isa, et ta soovib seda sama, sest on võimalik ennast ka niisama, igaks juhuks külmutada lasta. Tegemist ei olegi mingi tavalise meditsiinilise protsessiga, pigem meenutab kogu asutus ja filosoofia selle ümber kummalist sekti. Plaanitakse justkui inimrassi uut ärkamist, mille juurde on kavandatud lausa uus keel (!), mida "uuestiärganud" siis rääkima hakkaksid. Tulevikumaailma kirjeldus jääb üsna fragmenteerituks, me ei saa teada, millal kogu tegevus toimub, millega need inimesed igapäevaselt tegelevad (sellest räägitakse, aga mitte nii, et lugeja selget sotti saaks), mis maailmas üldiselt toimub. Paistab, et mingid katastroofid kusagil on, kuid samas selgub, et vähemalt osa ekraanidel näidatavast on lavastus. Mainitakse tehisintelligentsi, mis üldiselt inimese eest igapäevaeluküsimusi otsustab ja sellest tulenevast võõrandumist. Tegelased käituvad, tunnevad ja mõtlevad kuidagi kummaliselt. Lugedes on tunne, nagu viibiks kuskil vati sees ja püüaks kõigest väest vehkides sealt välja saada. Samas tundub, et ka raamatu tegelased tunnevad end maailmas võõraina. Ainus tuttavlik tundmus paistab olevat see, et peategelase isa ei suuda ilma naiseta elada, aga kas see on tõesti see tõeline põhjus, kui muidu mingeid inimlikke tundeid tal olema ei paista? Või on hoopis elu nii tüütuks muutunud, et isegi surematus ei huvita - tahaks uut võimalust, uuesti uues maailmas alustada, aga siiski mingil määral iseendana. Atsurr! Teeme elule restardi? Kui praegune inimene igatseks igavesti elada, siis tulevikuinimene pigem restarti?

Minu arvates on raamatu parim ja arusaadavaim peatükk, aga see, milles kirjeldatakse säilitamisprotsessiks külmutatud kasuema mõttetegevust. See nimelt mingil kujul säilib. Kui meie olemegi oma peas toimuv sisekõne, siis kuidas hakkama saada, kui keha enam ei ole? Üldiselt me sellele ei mõtle, aga inimese kogu taju on ikka äärmiselt kehaline. Kui ma mõtlen oma peast, siis ma tajungi kolpa selle ümber, oma nägu, juukseid. Aga kui seda kõike isikupärast ei oleks? Mis on hing (mõistus) ilma kehata? Mu meelest on DeLillo seda segadust päris põnevalt suutnud edasi anda.

Tegemist on kindlasti esteetiliselt nauditava (äkki see sõna on vale, pigem ehk "väljakutset esitava") teosega. Maailm on filmilik, kujutlusvõimet tööle panev. Külm, kaunis ja kauge. Loodetavasti väga kauge. Maailm, milles inimestel puudub igasugune elurõõm.

Aitäh Varrakule raamatu eest!