Inimesed...

"Miks sa üldse räägid sellise inimesega?!" imestas L. täiesti siiralt, kui ma oma ahastust demonstreerisin. Nimelt hakkas üks tööotsija minuga vaidlema, et Julius ei ole üldse Julius, sest noh, pole võimalik ju, temale küll nii ei tundu ja üleüldse pole normaalne säärast tööd teha. Mul on jälle küljes selline komme, et ma ikka püüan inimesi mõistusele tuua, tõde maksma panna. Uskumuste või maitse üle ma muidugi vaidlema ei hakka, aga no kui ikka öeldakse, et must on valge, siis ma vait olla ei suuda. Teisalt on selge see, et kui minu jaoks võib oluline olla tõde (jah, igaühel ongi oma isiklik tõde, see on ka selge, aga ikkagi, on ju olemas teatud teemad, kus õige vastus-vale vastus kehtib), siis kellegi teise jaoks on peamine just konflikt, ta tahabki lihtsalt vaielda. Sellisest inimesest tuleks eemale hoida. Muuhulgas, sattusin inimese profiili vaatama ja seal oli miljon ühesugust selfiet ning umbes poole tunni pärast juhtusin lugema Manjana kommentaari (kuskohast, seda ei mäleta enam muidugi) selliste kontodega inimeste ebastabiilsuse kohta...

Markantseim näide minu sarnasest viljatust vestlusest oli see, kui kunagi keegi "peen väljamaalane" süüdistas mind odavaks Ida-Euroopa prostiks olemises ja ma püüdsin teda ümber veenda...Selge ju, et tema tahtis mind lihtlabaselt solvata, mina aga pidasin seda miskipärast "arvamuseks" ja tahtsin seda muuta. Üldse mitte soovist sellise tegelasega suhelda, lihtsalt, et ta teaks. Teine näide, L. sai arvutimängus mingi vene keelt kõneleva käest ropult sõimata, ei saanud arugi, milles teda süüdistati, ainult roppused tulid tuttavad ette. Ta vastas külmalt "Ne panimaju" ja elas edasi. Ilmselt valus löök teisele poolele - mis mõttes sa aru ei saa, kuidas ma sind sõiman?! Mina oleks iga hinna eest üritanud aru saada, milles mind süüdistatakse ja siis püüdnud asja selgitada.

"Vali oma võitlused!" Püüan lapsele seda selgitada, aga kuidas seda teha, kui ise ka ei oska? Mikro oli hämmingus, sest ta sõbranna/vihavaenlane oli öelnud, et meie kass on räbal. Kuidas ta saab seda väita, kui ta ei ole meie kassi näinudki? Seleta siis, et ta tahtis lihtsalt midagi halba öelda, mitte tõele pretendeerida. See, et mõni inimene tahab lihtsalt sõnadega haiget teha, jääb täiesti mõistmatuks. Ikka mõtled, et äkki ta päriselt arvabki nii, nagu räägib. Ja kas on õige öelda, et kui keegi sind inetuks sõimab, siis tegelikult seetõttu, et tunneb ise end koledana ega julge peeglisse vaadata? Kas on õige öelda oma lapsele, et sina oled kõige ilusam, ära üldse muretse? Kas see tõstab normaalsel viisil ta enesehinnangut või läheb nüüd tema omakorda ja ütleb kõigile näkku, kuidas nood on koledad? Mis üldse toimub nende lastega, kes tõsimeeli küsivad oma sõprade käest: "On ju mina olen ilusam kui X? On ju Y on minust koledam?" Ma saan aru, et sa võid lapsena omaette juurelda selle "probleemi" üle, aga no niimoodi avalikult? Lapsed on inimeste väiksed, tsiviliseerimata variandid ja mõnelgi juhul on hirmus, millele nad viitavad, sest ma olen veendunud, et suures plaanis inimesed ei muutu elu jooksul, nad lihtsalt õpivad varjama.