Peterburi

Vahelduseks on ilmselt päris kasulik ajule restarti teha ja katsetada sellega, et vastutadki ainult enda eest. Kujutan ette, et kui ma oleks läinud reisile sõbra, elukaaslase või tuttavaga, siis me ilmselt oleksimegi kahekesi ringi käinud ja reis oleks hoopis teise mulje jätnud. Ma isegi ei oska öelda, mis teema mul nende võõraste inimestega on, sest esimese hooga vastaks, et ei-ei, mulle ei meeldi, õudne, aga samas olen ma keskmisest altim võõrastega vestlust alustama ja seekord juhtus kuidagi nii, et normaalsete inimeste kontsentratsioon paistis enneolematult kõrge. Täiesti teadlik faktist, et see kehtibki lühikeste ja pealiskaudsete suhete puhul ja seekord aitas ilmselt kaasa ka enamiku sarnane muusikamaitse. Probleemiks osutus hoopis see, et ühiseks väljaskäimiseks on ca 14 inimest enamikele restoranidele-baaridele liiga suureks väljakutseks.

Peene klaasist neljatärnika asemele saime retro-hotell Oktjabrskaja, mis tegelikult samas tärniklassis, aga osaliselt renoveerimisel veel. Meil vedas, sest saime oluliselt suurema toa, kui enamik neid, milles me pärast sees käisime. Asus teine kah otsapidi Nevski prospektil st lähemal keskusele, kui esimene valik, mis langes ära seetõttu, et hotellis oli veeavarii. Selline äge maja, üle 600 toa:

Kui Venemaa maapiirkonnad Ivangorodist Peterburini on kirjeldamatu mülgas, siis Neevalinn on ilus. Loomulikult avaldab muljet barokne kesklinn, aga minu pani ahhetama mastaap, mis laiub äärelinnades - mitmetasandilised kiirteed tohutute majade vahel, majad-majad-majad, vahele meri ning tühermaa. Selline ulmefilmi maastik. Meie giid teadis rääkida, et ametlikult elab Peterburis 5 miljonit, mitteametlikult üle 7 ja poole miljoni elaniku ning uued ametlikud andmed pidada sügisel tulema. Mastaap oli hoomamatu, no näiteks vaatasime me kaardil ära, kus see meie kontserdipaik asub ja imestasime, miks me ometi sinna oma bussiga ei sõida. Bussijuht-reisikorraldaja teadis aga, et metrooga on vahemaa neli peatust, bussiga üle tunni sõitu. Ärasõidupäeval, kui olime juba üle tunni sõitnud ja omast arust linnast kaugel, näitas bussijuht äkki, et näe, siin ongi see koht, kus eile kontserdil käisime. See oli täiesti uskumatu! Muuseas nägime seal ära ka Euroopa kõrgeima hoone, Delfi fotol see ufokujuline staadion (öises valguses superäge!) torni taga asus täpselt meie kontserdipaiga kõrval. Tommy Cashi kontsedile sõitsime trolliga 18(!) peatust, meil vist polegi nii pikki liine. Kontrolörid trollides olid väga abivalmid - "küll ma annan teada, kus te maha peate minema, ja vot sealt keerakse vasakule, sealt paremale, oletegi kohal! Nii, eestlased, minge teie nüüd maha, see troll vahetab liini, peate maha minema, muidu eksite ära!"

Giidiekskursioon bussiga kestis meil suisa viis tundi, nägime kõik tähtsama ära, giidiks kohalik 80-aastane Eesti proua, kurtis, et järelkasvu kahjuks ei ole. Minge Peterburi giidiks! Ma ei usu endiselt üleloomulikku, aga selle koha nägin ära, mida ma unes sageli näen - sama trepp jõeni, samad lõvid. Ilmselt lihtsalt üsna levinud motiiv kuskilt filmist ehk nähtud, aga ikkagi lahe.

Omapäi käisime muuseumides ka, küll mitte neis, mis kuulsad. Kui sa jalutad päevas keskmiselt 30 000 sammu, siis sinna otsa Ermitaaži enam kuidagi ei jõua. Viinamuuseumis käisime ja vahakujude omas, mis osutus naljanumbriks musta huumori võtmes - esimeses saalis Harry Potterid, Troonide Mäng jms, järgmises igasugu värdjad ning kolmandas puhas porno. Piletimüüjal oli samuti aus pohmell. No naerda sai. Panen ühe mõistatuse teile ka siia, et kes on pildil? Mingit sarnasust reaalse isikuga ei tuvastanud...

Süüa-juua sai igal pool hästi ja odavalt, külastasime nii stolovajaid kui peeni lokaale ja valgete linadega restorane. Venelaste smetana on teistsugune (magedam ja kreemjam) kui meie hapukoor, hapukapsasupp hullult hapu, aga hea ja selle kõrvale süüakse keedetud tatart. Võib-olla pidi seda supi sisse kastma, ma ei tea. Šoppamisele me üldse aega ei kulutanud, seega neid hindu ei oska öelda.

Tagasiteel peatusime Kroonlinnas, vaatasime Lydia Koidula maja ja kohalikku kirikut (ainus ilus hoone terves linnas). Mina, loll, näiteks ei teadnud, et Kroonlinn puha meres asub, tee sinna oli äge.

Ainuke asi, millest ma sotti ei saanud, oli see kuulus Peterburi metroo. Me läbisime selle nii kiiresti, et midagi erilist küll silma ei jäänud, peale selle, et kole sügaval tema asus. Võib-olla on need silmapaistvad jaamad kuskil teisel liinil,  meie külastatud olid metrood nagu ikka.