neljapäev, juuni 04, 2020

Ma kahetsen

Lubasin eelmine kord kahetsemisest pikemalt kirjutada. Ma siis nüüd püüan kahetseda. Mida ma ehk peaksin?
- seda, et ma ei saanud nooremana aru suhtlusvõrgustiku olulisusest, ei loonud "õigeid" suhteid, mis minu isiklikule "edule" kaasa oleksid aidanud. Mulle ju räägiti, et ülikooli ei mind mitte õppima, vaid just seda võrgustikku üles ehitama.
- seda, et ma ei valinud endale teadlikult elukaaslast "võitjate põlvkonnast", no kasvõi mõni edasipüüdlikum kursavend oleks ju sobinud. Ma tahtsin, et inimene mind siin ja praegu naerma ajaks ega osanud tema tulevikuperspektiivi üldse kaaluda. Ma ei vaadanud mehi üldse "õige" pilguga!
- seda, et ma ei püüdnud pealinnas Tähtsas Ministeeriumis hambad ristis karjääri teha, vaid andsin alla.
- seda, et ma tulin tagasi "kolkasse" - mind hoiatati sõna-sõnalt: "vaadake, et te peale ülikooli siit vehkat teete, muidu on varsti mees ja lapsed ning teie elul kriips peal!" Ma pole kunagi vanemaid ja targemaid kuulata osanud.

Need on ilmselt asjad, mida ma peaksin kahetsema, kui võtta etaloniks keskmine "eduka inimese" definitsioon. Päriselt kahetsen ma ehk ainult veidi seda suhtlusvõrgustiku asja, sest noh, tahaks küll tunda jah igasugu toredaid inimesi. Aga ma ei tea, kuidas. Ma arvan, et oma eluvalikuid saab kahetseda siis, kui nendega rahul ei ole. Teisalt isegi siis ei tea sa ju, millega sa siis rahul ei oleks, kui teised valikud teinuks. Ma arvan, et täielikku lusti ja lillepidu ei saavuta mitte ühegi valikuga. Tagantjärele sa ei tea ka, millised plussid ja millised miinused mingi valikuga kaasnenud oleks. Seega - miks kahetseda? On nagu on. Ela sellega. Ju siis sa ei osanud paremini. Äkki hoopis tegidki enda jaoks ideaalsed valikud? (Ma enda puhul parematel päevadel seda vargsi kahtlustan...)

Kindlasti on igaühel aga mingeid pisiasju, mida kahetseda. No umbes see, et pidin ma ometi nii hilja sündima, et kui Motörhead Eestis käis, olin ma liiga titt, et kontserdile minna. .... Appi, see tuli pika mõtlemise peale ainsana meelde praegu. No ei kahetse ma ühtegi nõmedat hilpu, mille ma ostnud olen, nii nõmedad need ju ka ei ole olnud jne. Ikka siis idioot või mitte-inimene? (sellest tsitaadist lähtuvalt siis noh).

Üks asi, mis mõnikord maad mind neelama soovida sunnib, on minu isiklik vastuolu oma arvamuse avaldamise ja suhete rikkumise hirmu vahel. Ma ikka mõnikord mõtlen, et olgu see ometi viimane kord, kui ma inimeste sekka lähen ja suu lahti teen! Unenägudes on samuti üks korduv motiiv see, et ma olen teinud/öelnud midagi nii andestamatut, et kõik ütlevad minust lahti ja must saab lindprii. Õudne on see sisemine sund arvamust avaldada ja veel hullem on see, et ma olen õppinud seda mingi piirini kinni hoidma, mille tulemuseks on see, et vimm koguneb ja kui see lõpuks plahvatab, siis hoopis inetumas vormis, kui algselt plaanitud. Ja ma ometi ei vihka neid inimesi, kelle arvamused mu sajatama panevad. Ok, võib-olla viis minutit vihkan ka, aga kui asjad välja öeldud, siis võiks nagu sõbralikult edasi minna ju? Noh, et su arvamused on ikka täieliku sitapea omad, aga inimesena ma sind ei vihka ju. See on kuidagi seedimatu kombo enamikule. Mida te nii isiklikult võtate, eks?

Ma ise võtan kõike äärmiselt isiklikult muidugi. Siia sobiks üks tsitaat, mille ma Katarina von Bloggeri juurest kunagi üles kirjutasin: "Avalik blogimine on müstiline segu hirmust hukkamõistu ees ja lootusest mõistmise järele." Mulle tundub, et üldse igasugune avalik enda avamine ja arvamuse avaldamine on seda. Ma nii õudselt kardan, et keegi teeb mulle haiget selle tulemusena! Teisalt, ma ei saa vait ka olla, sest siis teen ma ise endale haiget. No ja siis mõnikord ma kahetsen, et oli mul vaja. Aga just, oligi vaja, ei saanud ju teisiti. Tegelikult olen küll üsna harva kõrvetada saanud ja sageli ilmselt kujutan ette, et olukord on hullem (kõrvaltvaatajad ei ole alati konflikti näinudki seal, kus ma kahtlustan, et äkki sai suu liiga laialt lahti tehtud). Ja mis peamine, hästi kummaline on näha, et kui minu arvamus ei meeldi, siis püütakse peaaegu eranditult rünnata minu välimust, sugu või päritolu  - "kehvasti värvitud juustega Ida-Euroopa lits!" (kokkuvõte erinevatest reaalsetest solvangutest minu suhtes). Ses suhtes sümptomaatiline selle viimase Alvar Loogi solvu(a)misjuhtumi taustal - naistel karatakse alati välimuse kallale (sest see on määrav, see otsustab, kas oled ka midagi väärt, kõik ju ometi teavad, et naise saab kõige paremini ära nullida teda koledaks nimetades, või kui tõesti väga kole ei ole, siis raudselt on müüdav, ja odavalt), ainult mees võib imestada, kui tema välimus kellelegi hambusse jääb. "Narri naist, aga mitte tema soengut?"

Aga ikkagi, ma võin ju korra kahetseda, ometi on see selline "enam iialgi ma ei joo" pohmaka-lubadus, mis kiiresti ununeb.

Just you try to hold me down 
Come on, try to shut me up  (vist mu kõige lemmikum lugu Hole'lt, ideaalne kombo tekstist, energiast, vihast, kitarr, mida ma pean mängima õppima, aga ilmselt ei viitsi - seda võiks juba ette kahetseda)



19 kommentaari:

  1. Hea lugu.
    (Ma ka kahetseda ei oska ja ei arva endast seepärast halvasti üldse.)

    VastaKustuta
  2. Väga hästi ajastatud minu mõttes. Just sai Ritsiku blogis avaldada arvamust, mis enamuse lugejaid tagajalgadele ajas. Aga ma küll ei kahetse, et suud kinni ei hoidnud: igaühe võrdse kohtlemise eest seismine on minu arust õige.

    Laiemas plaanis elukäigule tagasi vaadates ei leia miskit olulist momenti, mida kahetseks. Pigem olen õnnelik nende valikute üle mida omal ajal kaheldes tegin.

    Muliversumi teooria väidab, et kõik võimalikud valikud on tegelikult tehtud, lihtsalt asuvad teistes universumites😉

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kangesti tahaks piiluda neisse teistesse universumitesse :)

      Kustuta
    2. Nomuidugi, ma ka tahaks. Et nagu mis ma praegu teeks kui oleks Kanada asemel Lõuna-Aafrikasse läinud (oli sihuke valik omal ajal)🤔

      Kustuta
    3. Ma ei nimetakski seda kahetsemiseks. Pigem on see uudishimu ja nostalgia. Mis oleks olnud siis, kui.. fakt, et me ei saa seda iialgi teada, aga jube põnev on mõnikord selle alternatiivajalooga mängida.

      Samas ma usun, et "iseloom on sinu saatus" ja kui olekski valinud teise tee, oleks ikka samasse välja jõudnud ja need teised teed jõidki ilmselt sel põhjusel valimata, et sina olid sina ( ja mina mina).

      Kustuta
  3. Ma küll kahetsen üht-teist. Nt seda, et tegin autojuhiload nii hilja, sest elu väikelastega oleks autoomanikuna väga palju kergem olnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siis ju igati hästi kui miskit muud pole kahetsemist väärt😉

      Kustuta
    2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    3. Aga elu väikelastega ilma autota pakkus äkki mingeid huvitavaid momente?
      Mina olen oma väikelapsed ilma autota üles kasvatanud, polnud meil midagi häda; ja leian, et juhiloa tegemine hilises eas andis elule vürtsi ning pikaks ajaks meelelahutust. Lisaks on mul helged lapsepõlvemälestused sellest, kuidas me rongiga Haapsallu sõitsime ja ema meile jaama puhvetis sardelle ostis. Hilisemast ajast on mul muidugi ka helged mälestused sellest, kuidas me isa saparožetsi tagaaknast pidime välja vaatama ja kui sealt auto tagumisest poolest suitsu tõusis, pidime isa hoiatama... mispeale isa jättis sapaka tee äärde seisma, haaras valmis pandud märja kaltsu ja kukkus süttinud mootorid laksima. Helged mälestused igatepidi.

      Kustuta
  4. Mina kahetsen elus ainult ühte asja. Mul oli 1986. aasta suvel valida, kas sõidan Budapesti Queeni kontserdile, või ostan punase Zhiguli 09. Mõlemaks raha ei jätkunud. Ostsin Zhiguli. Kahetsen surmani. See jäi mu esimeseks ja ainukeseks võimaluseks Freddie Mercuryt laval näha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pärgel jah.. see on tõsine asi.

      Kustuta
  5. Ma ei oska ka midagi kahetseda. Ei seda, et ma koolis õppida ei osanud, ei seda, et ma ülikoolis vale eriala valisin, ei seda, et ma pärast isegi selle eriala ligilähedale tööle ei asunud... no ma ei tea. Ju siis oli nii vaja? Mis see kahetsemine aitab? See ei muuda ju enam midagi, kui ma mõtlen, et oi, näe, oleks võinud ikka kakskümmend viis aastat tagasi targem olla...

    Arusaamatu kontseptsioon on see kahetsemine mu arust. Arusaamine, et läks vähe kehvasti ja teeme järgmine kord paremini (kui järgmist korda tuleb) - jah, see on kogemusest õppimine. Aga kahetsemine? Milleks? Mida see annab?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et ega ta annagi, lihtsalt mõned on enda põhjal järeldanud, et kahetsemine on üldinimlik. Minu meelest sõltub see palju inimesest, mõni lihtsalt kaldub rohkem melanhooliasse või on väga ärev, et iga oma otsust kahetseda.

      Kustuta
  6. See ülikooli ja sotsiaalsete suhete osa oli minu puhul suuresti rahalisest seisust tingitud - kellel niigi raha piisavalt, need said ülikooli kõrvalt teistega sotsialiseeruda, tutvusi luua ja arendada jne. Need, kel tühi leivakott, käisid pärast kooli hambad ristis kuskil nõudepesijana tööl. Võrdsed võimalused ei tähenda võrdset võimalust neid võimalusi kasutada. Aga mina vähemalt ei kahetse, sest no mul oleks ka tegelikult olnud võimalus vanematele rohkem pugeda ja kooli ajal kodus edasi elada, oleks ma seda teinud, kahetseksin oma hinge müümist ilmselt sada korda rohkem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sotsiaalne suhtlus arenes mu meelest kõige paremini neil, kes kuskil ühikas elasid. Mina elasin kodus ja ega see ka kuidagi suhtlust ei soosinud. Teisalt, meil oligi selline kursus, kus kõik omaette laiali vajusid.

      Kustuta
    2. Mina elasin ühikas, aga mingeid sotsiaalseid suhteid mul küll ei tekkinud. A see on muidugi minust tingitud, mul ei tekigi kunagi kuskil sotsiaalseid suhteid :D

      Kustuta
  7. Ma kahetsen nii paljusid asju, et see tuleks pikk nimekiri. Ilmselgelt olen see tüüp, kes kaldub rohkem melanhooliasse. Eriti kurvaks teeb see, et paljusid asju ei saa uuesti teha, sest vanus...

    VastaKustuta
  8. Anonüümne1:07 PM

    Kahetsemine on enamasti ennast minevikus süüdi tunnistamine. Sealjuures tuleb vaadata kas te annate endale selle andeks või miks seda üldse teha, kui olnut muuta ei saa. Elate oma süümepiinadega edasi ja kogu aeg kahetsete see on nagu mõnele elustiil.

    VastaKustuta
  9. Ainus südamest tulev kahetsus: mida perset ma üldse sündisin!
    Ülejäänu on tagajärgede silumine.

    VastaKustuta