Oot - mismõttes inimesed suhtlevad?!

Harva, kui siinilmas veel midagi üllatavat teada saad, ma just praegu sain. 

Ühes lõimes arutati selle üle, kas pikkade vestluste pidamine interneti suhtluskeskkondades (mõeldud oli siis Messengeri, Skype'i jms privaatvestlusi,  mitte sotsiaalmeedia- või blogipostitusi) on vana aja värk või kehtib see siiani. Enamus arvas, et postitaja tunne, justkui tema privaatsõnumid oleks teistele tüütavad, on pigem ekslik, ja otse loomulikult suhtlevad inimesed pidevalt üks-ühele igapäevaselt. 

Ma olen see inimene, kes va juhul, kui on vaja mingi kokkusaamine kokku leppida vms, mitte iialgi ei kirjuta kellelegi privasse. Ja mulle ka ikka väga harva kirjutatakse. Ka siis mitte kunagi mingi pika vestluse pidamiseks, vaid mingid väiksed tähelepanekud, täpsustused või siis minu "lemmik" - inimene, kellega sa kunagi eriti sõbrustanud ei ole, lisab su enda kontaktiks alustades "hei, Marca, kuidas elad", mis hiljemalt kolmandaks lauseks on muundunud mingiks pähemäärimiseks: "tead, ma siin nüüd tegelen Avoni/Tupperware/Doterra/mingi püramiidskeemi/mingi kodutehtud poslamaslaga - äkki oled huvitatud?" 

Inimesed pidada üksteisega igapäevaselt privas asju arutama. Mis asju? Ma olen näinud küll, et osad muudkui toksivad telefonis, aga see tundub pigem teismeliste teema olema. Nüüd tuleb välja, et minuvanused kasutavad suhtlusäppe kah suhtluseks, juba imelik, eks? Mehega vahest kirjutame, et kas poest miskit vaja või siis jagame mingeid huvipakkuvaid linke, aga muud ei midagi. Mehel on sõpradega miski Skype´i grupp, aga seal samamoodi jagatakse operatiivinfot (kes kuhu minemas jms), mitte ei suhelda. 

Ma tunnen alati kellelegi sõnumit saates, et tungin teise privaatsfääri, tüütan ja ehmatan. See nõuab mult suisa julgust, mõtlen ette, et vot nüüd õhtul võtan kätte ja kirjutan sellele inimesele, sest on vaja miskit küsida. Aga et niisama mõtleks, hmm, sellest pole ammu kuulnud, küsiks, mis teeb? Sellist asja ei ole. Milleks siis sotsiaalmeedias stalkimine loodud on? Ma tõesti ei tunne, et oleks vaja suhelda. Kirjutan blogisse, kui miskit meelel ja keelel on, ülejäänud asju arutan oma peas olevate tegelastega. Mõnikord jah mõtlen, kuidas ma räägin mingit asja kellelegi olemasolevale inimesele, aga ega ma reaalses elus ei räägi, piisab sellest, kui see vestlus on oma peas ära peetud. Huvitav on see, et ema on hakanud viimasel ajal niisama helistama, räägib, mida ta poest ostnud on ja mida kolleegid teinud. Tal on ometi need kolleegid ja ka patsiendid, kellega terve päev on suheldud. Ma ei räägi enamasti päeva jooksul kellegagi. Teisalt, kui ma olen seltskonnas, siis ma ei istu üldse vaikselt nurgas, ainult, et ma ise aktiivselt ei otsi seda seltskonda ja jutupartnerit. Kui ei ole, siis ei ole, kui on, siis on.

Äkki sellepärast ma olengi antisotsiaalne - ma ei saa aru, et peaks aktiivselt oma suhetega tegelema, sõprust üleval hoidma ka muul ajal, kui üksikute kohtumiste vahepeal. Aga ma ei suuda. See ei tule mul loomulikult. Mismoodi ma tüütan kedagi, küsides, kuidas tal päev läinud on? Ma ei näe ju, mis tujus, situatsioonis jne see inimene mu küsimuse küsimise hetkel üldse on. Kusjuures, mind ikka väga häirib, kui me kellegagi näost näkku kohtume ja inimene süüdimatult telefoni vahib samal ajal, no kasvõi vahetevahel kiikab sinna. Mul võtab see täiega suhtlemismotivatsiooni maha ja ma ei saa aru, kuidas enamik sellega juba harjunud on ega pane tähele. 

Mind täitsa kohutab, kui vildakas on mu arusaam suhtlemisest, samal ajal kui inimene on sotsiaalne loom. Ma ei saa hakkama. Elementaarse asjaga. Ma juba heidan kõrval kõik töökuulutused, kus vähegi inimsuhtlust nõutakse (85% neist, ülejäänud nõuavad kõrgemat IT haridust...), sest need ilmselgelt mulle ei sobi. Ei lind ega loom endiselt.