Oh, kuidas ma selle väljendi peale kettasse lähen!
Eile Kunagi kui ma seda postitust alustasin näiteks postitas üks tuttav naisterahvas sotsiaalmeediasse lõbusa pildikese oma tühjast veiniklaasist pealkirjaga "veel pilte lõpetamisest". No ja mulle nagu veits tundus, et see inimene, kes kommenteeris, et oodaku, mil tal endal lapsed lõpetavad (õnneks konkreetsel naisterahval ON lapsed, kahtlustan, et kui poleks, oleks märul suurem), tundis end veidi puudutatuna.
See konkreetne lugu siis lihtsalt illustratsiooniks sellele, millest räägin, vabalt võib olla, et mingit taustal puudutatuna tundmist ei olnud, aga vat mina end küll tundsin. Mulle on lihtsalt mulje jäänud, et kõik need: "oota, kuni sa ise ükskord lapse saad!", "oota, kui kuni sa ise ükskord nii vanaks saad!" jms on mõttetud sõnakõlksud, mis tegelikkuses ei toimi. Et see on üldistamine astmes kümme, sarnane stiiliga "mina sain küll positiivse mõtlemisega depressioonist jagu, kuidas sina ei saa?"
Samamoodi lugesin nüüd selle Anu suhteteemalise postituse Katarinat ärritanud kommentaare ja mõtlesin, kuidas see +40 naine on üks räige stereotüüp, mida ei eksisteeri. Ma arvan, et osasid +40, +50 ja +60 naisi ei osataks sinna kategooriasse liigitadagi, ei tulda selle pealegi, et nad võiks "niii vanad" olla, samas kui on inimesi, kes liigituvad nähtamatu +40 alla ammu enne selle ea saabumist. Võib-olla kunagi olid sama sünniaastaga inimeste elukaared sarnasemad, aga tänapäeval ei ütle see number küll absoluutselt mitte midagi. Ja ma ei mõtle siin üldse ilukirurgilisi sekkumisi, lihtsalt enamike naiste elu ei ole enam nii kurnav, vähem on füüsilist tööd, vähem on sünnitusi. Kui sinna juurde liita head geenid, ei ole mitte midagi vaja, et elada samasugust elu nagu 20-aastane.
Päris 20-aastasi vaatavad aga siiski enamasti sellised mehed, keda minusugune isegi 20ndates ei vaataks. Enamik mehi siiski eeldab, et omavahel on ka millestki rääkida. Ma ei mõtle, et 20-aastased oleks lollid, ma räägin lihtsalt elukogemuse erinevusest. Loomulikult on ka 20-aastaseid varavanu küpseid isiksusi, kellel tulevad suure vanusevahega suhted kenasti välja. Lapsikuid vanamehi on ka ilmselt. Lapsiku vanamehe ma täitsa võtaks, aga igasugu edukad teise ringi pereisad ajaks mulle küll hirmu nahka. Ma ei tahaks pagasiga meest ja ma mõtleks sarnaselt Anuga, et kui ühe pere juba maha jätsid, siis mis šansid minul on? Aga seda, et lastega naist keegi ei tahaks, ei ole mina vähemalt mitte kunagi mitte ühegi endavanuse mehe suust kuulnud, öelgu see biolooogia, mida tahes. Inimene pole hamster, kes võõrad pojad ära sööb. Hamster sööb enda omad kah muidugi.
Ma vaidlen ühe detaili osas: ma päriselt päriselt PÄRISELT olen kogenud (mitte sõnades, vaid reaalselt), kuidas sõbrad ja sõbrannad peale ise laste saamist on: "OMG, ma üldse ei mõistnud ja ei toetanud sind nagu vaja oleks - ma alles nüüd saan aru!"
VastaKustutaSest noh. Mina sain oma lapsed meie vanuserühma kohta väga vara. Kõik - KÕIK teised - ootasid vähemalt kahekümnedate päris lõpu, 90% ka kolmekümne ära.
Selles osas ma olen nõus jah, et mõistmist tuli juurde. Ma enda pealt ka mäletan, kuidas tagantjärele mõtlesin, et ilmselt olin paras tüütus, kui üritasin lastetuna oma nutva beebiga sõbrannat "aidata" stiilis: "A äkki tal on kõht tühi? Palav? Külm?"
KustutaAga selliseid "kindlasti hakkad sa siis seda tegema" värke nagu ei meenu. Ei hakanud riideid triikima näiteks, kuigi seda ennustati :)
No ega ma ka öelnud: "Oota, kuni sa ise lapsed saad!" kellelegi =) Lissalt ... seda ma mõtlesin küll, kunagi isegi kirjutasin plokki, et lastetute inimeste kriitika laste kasvatamise kohta on alati jama.
Kustuta(Mispeale tuli notsu, teh väga empaatiline ja mõistuslik inimene, ja tõi näite, kus mõni ema ikka tegigi halvemini kui tema lastetu, soovitanud oli - aga ma seletasin siis omakorda, et lastetu aidaku siis reaalselt, lapse vanemal endal on juhe ilmselt koos ning lastetu ilmselt ei saa aru, KUI kokku võib juhe minna, kui laps on lakkamatult sinu vastutada ja temaga peab tegelema, jaksad või ei jaksa.)
mu mäletamist mööda oli mul tookord üks näide selline, mida ma ise polnud näinud. Pehkindpriimula kirjeldas üht lapsepeksmise juhtumit (tegemist oli mingi 2-3-aastase lapsega), mida keegi kuskil perekoolis ise kirjeldas stiilis "andsin rihmaga nii, et kui lapsekaitse teaks, võtaks lapse ära", ja Pehkindpriimula, lapsevanem, oli kõigepealt ise šokeeritud ja kirjeldas seda ja mina jutustasin ümber. Ei Pehkindpriimulal ega mul olnud variantigi abi pakkuda, see oli mingi perekooli aliasega inimene.
Kustutaiseasi, et ka ise pealt nähes on abi pakkuda kole keeruline - niiviisi, et seda oleks lihtne võõralt inimeselt vastu võtta.
KustutaNo ega kriitika ka asja paremaks teinuks, eks? "Oi-oi, nii ikka ei tohiks teha, vaene väike inimene ju ei teadnud ja osanud."
KustutaKüllap see vanem ise ka teab seda tegelikult. Lihtsalt tol hetkel aju ei pidurdanud tunnete ajel tegutsemist. Isegi kirjutamise hetkel ilmselt mitte.
ometi on olemas ka koledaid lastekohtlemise ideoloogiaid. heade kavatsustega inimesi, kes siiralt usuvad, et isegi kui ei taha, PEAB lapsi peksma.
Kustutamis sa muidu arvad, milline sekkumine sellisel puhul aitaks, kui oleks päris olukorras kohal?
Kustuta"Kuule, ei. Võta tee endale tass kohvi/teed, ma lähen lapsega jalutama, kui tagasi tuleme, räägime. Sul on praegu juhe koos, selge ju."
KustutaPoes ja võõrale - siis tuleks küll otseselt vahele minna ja kasvõi politseiga ähvardada, sest kui teda võõrad inimesed ei pidurda, vbla ongi täitsa hull.
KustutaLastega naistest: pastor Hupelit šokeeris 18. sajandil eestlaste ja lätlaste muu suguelulise muretuse kõrval see, et lapsega naise võtmises ei nähtud probleemi - vastupidi, mõnel juhul võeti hea märgina "järelikult viljakas!" Küllap oli seal taga mh see loogika, et talurahval on juba õige väikestest lastest tööjõuna kasu. Laps polnud kuigi kaua lisasuu, keda ainult toita, nagu küttkorilastel või madalamal keskklassil, vaid hakkas ise abiks.
VastaKustutaMuistsetest viikingitest räägitakse sama.
No ma vahest oma lastele torisen mingi vaidluse peale, et ela nii vanaks kui mina, siis räägime uuesti, aga see on nii ilmselge nali (sest kui nemad on sama vanad kui mina selle ütlemise hetkel, siis mina olen ilmselgelt veel vanem, eksole?) et see ei ole päris sama asi vist.
VastaKustutaÜldiselt aga jah, pikk elukogemus /khm, khm/ on näidanud, et isegi sama kogemusega inimesed teevad selle kogemuse pealt erinevaid järeldusi ja sellest tulenevalt ka valikuid ja eriti erinevad saavad need valikud olema eri põlvkondade vahel, nt ei pidavat tänapäeva noored enam nii palju alkoholi tarvitama, kardetavasti pigem küll sellepärast, et kanepit on nüüd päris lihtne kätte saada. Ometi on suureks kasvamise kogemus olemuslikult sama.... Või ei ole? Maailm on päris palju muutunud.