reede, august 30, 2024

Sundkäitumisest

Huhh, kõigest 22 lugemata postitust ongi jäänud, päris hea progress! 

Ükspäev klikkisin mingil reklaamil, mis väitis mulle näitavat, millist tüüpi ADHD mul on. Mul ei ole, aga ma miskipärast klikkisin. Ei saanud teada, millist tüüpi ta mul on, aga tehtud test väitis, et mul on kohe täitsa raskekujuline ADHD, näidik oli täiega punases...Ilmselt seetõttu, et ma väitsin endal lapsest peale olevat palju sundkäitumisi. Mainisin ka seda, et need mind eriti ei sega ja ma ei häbene oma "ADHD sümptomeid" - selle eest sain kenasti kiita. Tegelikult oli see mulle uus info, et sundkäitumisel on üldse mingi seos ADHD-ga, sest näiteks mingeid keskendumisraskusi ma endal ei tähelda. Kui just mitte mõelda sellele, et enamik mu sundkäitumisi avaldub olukordades, kus on vajalik keskenduda...

Igatahes hakkasin asja veidi rohkem uurima ja sain aru, et sõna "sundkäitumine" on minu puhul vist üldse vale. Vikipeedia sõnul on "Sundkäitumine ehk kompulsiivne käitumine on pidevalt korduv tegevus, mis ei pea tooma erilist naudingut ega positiivset tulemust." Mulle küll toob naudingut, muidu ma ei teeks ju! Seost OCD-ga mul ka pole või mingeid kindlaid rituaale, seotust mingi numbriga vms. Lihtsalt teen, sest meeldib. Aga siiski olukordades, kus pean keskenduma. 

Ah et mida ma teen siis? No kõige põhilisem tegevus, mida ma teen, on juuste kruttimine. Paremal pool pead on mul juuksed selle tõttu kõvasti lühemad ja õhemad, et ma võtan mingi salgu nimetissõrme ja pöidla vahele ja rullin seda, kuni see saavutab rahuldustpakkuva struktuuri ehk siis kahjustub rämedalt. Sageli ei aita lõpus muu, kui selle tekkinud rulli äralõikamine. Ma rullin, järelikult ma mõtlen. Juuksur pööritab silmi, et mismõttes ma ei suuda seda lõpetada, L. virutab vahest vastu sõrmi. Ei aita. Mu juuksed vist seetõttu lähevadki nii ruttu rasvaseks, et ma pidevalt näpin neid. Kibe tõde. Vahel ma võtan mõne juba peast ära lõigatud rulli ja rullin seda, et vähem kahju teha...Näiteks raamatute lugemise ajal on võimatu käsi paigal hoida. 

Siis on mul peopesades paksenenud nahk, sest ma hõõrun peopesasid neljanda sõrmega. See on üsna alateadlik, sest imestasin isegi, miks mul alati kindad peopesast katki lähevad, kuni avastasin, et ma ju kõndides hõõrun neid. 

Kunagi nooremana hõõrusin käeseljaga suud. Ok, teen seda vahel siiani, aga toona sai ikka nahk täiega põletikku aetud. Ükskord nägin, kuidas üks kolleeg sama asja tegi. Tal oli õudne häbi, et ma nägin, aga ma olin nii rõõmus, et näe, keegi veel! Muidu ma pole nagu väga kohanud inimesi, kellel sellised omapärad oleks. Samas ma ei oska nagu piinlikkust ka tunda. Olen, nagu olen. 

Mingi artikli leidsin veel, kus seostatakse seesugust käitumist perfektsionismiga. Muidu huvitav ja kindlasti ma olen paras perfektsionist, aga samas mul ei ole väga palju stressi elus. Või on siis eluterve stressi puudumine viinud mu olukorda, kus iga väiksemgi keskendumine tekitab ärevuse?

Üldse on emotsioonide keha kaudu väljendamine mulle loomulik. No et kui näiteks midagi eriti toredat juhtub, siis ma tunnen füüsilist vajadust hüpelda. Ja hüplen ka! Kui mingi tore asi arvutis on, siis ma töö ajal hakkan hullult nihelema ja asendeid vahetama, L. siis vahest naerab ja pööritab silmi, aga no ma ei saa oma meeleolu vaka all hoida ju. Muusikaga õõtsun ka kaasa, ilmselt teised on tööl harjunud. Aga vat tantsida mulle näiteks ei meeldi! Imelik. Vanemaid see omal ajal muidugi hirmsasti hirmutas, et ma ennast kõigutasin ja poole ööni kõva häälega omaette jutustasin. Viimast ma enam ei tee, aga oma peas on vaja mingid situatsioonid küll üle meenutada ja ära lahata ning ilma ennast kõigutamata ju ei saa seda teha! See oligi vist ainuke asi, mida ma mingi aja teiste ees häbenesin. Noh, mööblit lõhkus see ju ka. Nüüd L. lihtsalt naerab, et "sul jälle palvetund, jah?" Laotan oma "palvevaibakese" ehk pleedi diivanile ja põlvitan seal peal. Jama on see, et ega teatud vanusest muutub põlvede peal olemine keeruliseks. Ei tea, kuidas moslemitel sellega on? Mul küll surevad jalad maru ruttu ära, ei mäleta, et nooremana seda muret oleks olnud. 

Käisin praegu telefoniga helistamas ja no täiesti võimatu on kõne ajal käsi juustesse mitte toppida! Kuhu ma need käed panema pean?! Ja telefonikõne on tõesti enese kokku võtmine, mingisugune keskendumine - ei olnud mingi ametlik kõne üldse, lapsele helistasin, aga ikkagi. 

Kui ma nüüd kirjapandut loen siis - hull, mis hull! Täiesti õudne lugu, aga enamasti ma ei mõtlegi sellele. On nagu on, teised on aktsepteerinud, elu sees pole tulnud mõttele, et peaks ses osas kuidagi abi otsima või midagi. Huvitav, kui lähedaste reaktsioon oleks teistsugune olnud, kas ma oleks siis ise ka sellesse karmimalt suhtunud? We are all mad here. Sest no teismelisena mulle ikka korrutati seda hulluvärki ja siis ma natuke kartsin küll, et tullakse järele, võetakse kinni ja tehakse natuke lobotoomiat. Seda, et iseenesest "normaalseks" muutuda oleks tahtnud, seda soovi ei olnud. Mul oli kas iseeneslik eeldus või siis oli mulle selgeks tehtud, et ma niikuinii ei ole selline nagu teised, ei ole mõtet ses suunas pingutadagi.


12 kommentaari:

  1. Ma ostan alati 9 kartulit. Aastakümneid. See ei too mingit naudingut ega ole positiivne, sest kartulid on päris erinevates suurustes ning olenevalt otstarbest on neid liiga vähe või liiga palju. Pakendatud kartuleid on keeruline osta.
    Muidu on mul kõik hästi, trepiastmete loendamisest sain kümmekond aastat tagasi lahti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, kas loendamine on ka sundkäitumine?
      Ma loendan kõike. Pole vist vähemalt 15 aastat sedasi ujumas käinud, et tõmbeid ära ei loe.

      Kustuta
    2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    3. 15 kartulit. Iga kord.

      Kustuta
  2. Huvitav ja mõtteainet pakkuv teema. Kõigepealt peaks endale selgeks tegema, mis üldse on sundkäitumine. Kas näiteks suitsetamisharjumus on? Vist on. Mul on diagnoos täitsa ametlikult olemas, aga sundtegevusi on mul vist pigem vähe. Ärevuse maandamiseks on peakratsimine, ikka nii et veri taga. Käte (sõrmede ja küünte) näperdamine on ka alaline. Aga muud väga polegi. Kui teatud igapäevaseid kohustuslikke rituaale sundkäitumiseks lugeda, siis tuleb üht-teist juurde. Unemusi enne magama jäämist jms. Aga ma olen neid seostanud pigem autistlike joontega, kui ATH-ga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kas sundkäitumise alla kuulub ka see, et ma lähen konkreetselt närvi, kui ma omas kodus oma ühe ja ainukese teelusikaga teed ja kohvi segada ei saa? See on ka pigem autistlik tunnus. Või kui keegi joob ilma minult küsimata MINU tassist.

      Tänapäeva inimese paaniline vajadus pidevalt oma nutikat näppida on absoluutselt sundkäitumine, kuigi selle eest sugugi alati mingit diagnoosi ei panda.

      Häirete kohta tahtsin korrata vana tõde, et kui häirib, siis on häire. Kui ei häiri, siis järelikult ei ole. See muuseas on ka diagnoosimisel oluline kriteerium.

      Kustuta
    2. Kui ma laps olin, oli neid asju lademetes. Ma närisin juukseotsi, küüsi, pastakate ja pliiatsite tagumisi otsi, kiikusin kõigi toolidega, kus andis, ja olin pahur tugitoolide peale, mis liiga rasked, sõin kogu aeg (kui ei söönud, siis näts oli aseaine), rebisin kõik riideaugud hiiglaslikeks (sinna oli nii mõnus näpp sisse ajada ja siis tõmmata) ja kindlasti veel asju, mis praegu pähe ei tule.
      Nüüd ... ma suitsetan ja kitkun vahel kehakarvu näppudega.

      Kustuta
    3. Suitsetamine mu meelest võib, kuid ei pea olema sundkäitumine. On ju inimesi, kes ei suuda suitsuta ollagi ( mul oli tuttav, kes ei saanud seetõttu käia teatris-kinos) ja on teisi, kes ei suitseta igapäevaselt, vaid ainult teatud olukordades.

      Kustuta
    4. Jaa, mina - suitsetan siis, kui on seltsi võtta teine tore suitsetaja. Ja klaasike veini. Või vähemalt kohv.

      Kustuta
  3. Äkki oleks parem definitsioon lihtsalt "harjumus" mitte sundkäitumine, viimane vihjab nagu miski/keski sunniks sind nii käituma. Harjumus veidi neutraalsem. Igasuguseid kummalisi häid ja halbu harjumusi on meil kõigil, osa neist võib sealjuures kaaskodanikke hullult häirida. Ma näiteks naudin sujuvat autosõitu, kui näen punast tuld eemalt võtan hoo maha, et ei peaks nii palju pidurdama, foori eest minema saan pigem kiiremini kuna hoog endiselt sees. Tagaliiklejaid ajab vahel hullult närvi, tuututajd võivad siis mu näppu imetleda :D

    VastaKustuta
  4. Ma arvan, et sundkäitumine ja harjumus on ikkagi erinevad asjad. Sundkäitumine on see, mida sa ei saa endal küljest ära harjutada - kui, siis ainult asendada mõne teise samasuguse käitumisviisiga. Näiteks võib harjumuseks nimetada igaõhtust ukse lukustamist. Kui aga on obsessiiv-kompulsiivne vajadus veel 10x järele kontrollida, kas see uks ikka lukku sai, siis see on juba sundkäitumine. Ka enese hädavajalik rahustamine juustekruttimise või küüntenärimise vms abil on tegelikult sundkäitumine ja seda saab küll muuta millekski teiseks, mis samamoodi rahustab, aga päris ära kaotada ei saa - siis kannatab tõsiselt kas keskendumine või muutub inimene kohutavalt ärrituvaks ja tasakaalutuks.

    VastaKustuta
  5. Ma krutin ka juukseid kui keskenduda vaja, peast äre päris mitte, pigem niisama sõrmitsen. Ise ei pane tähelegi, aga kolleegid naeravad, kui keerulisem koht töös, mul kohe käsi juustes.

    VastaKustuta