Teen toidumeemi, kuni algavad lastevanemate koosolekud ja sealt pärle pudenema hakkab. Esimene juba tuli - Mini küsib mult, ega mul musta üle põlve seelikut või kleiti pole, vastan, et ei, pole eriti sage matustel käija. Temal vaja, muusikaõpetaja ütleb, et alla põlve seelikuga ei või aktusele tulla, sest "muidu poisid tulevad sinna teid vahtima!" Jaa-jaa, tüdrukud, kes oma minidega poisse üles kütavad ja poisid, kes ennast ise kuidagi kontrollide ei suuda. Lõpuks pani pikad mustad püksid, sest "ma identifitseerin end toolina ja toolil peavad jalad näha olema, need on oluline osa tooli identiteedist!"
Lapsepõlve lohutustoit:
- Pekk. Panni peal praetud seakamar, mõnus valge pekk otse kamara kõrvalt. Ükskord vanaema tõi seda mulle isegi voodisse mingil põhjusel. Pekki armastan siiani ja erinevalt enamikest teistest toitudest pole selle omadused ajas oma võlu kaotanud. Ahjupekk..mmm. Mu lapsed on normaalsed ja võdistavad selle peale õlgu, mina fännan täiega. Enam-vähem samasse kategooriasse läheb ka Turisti eine konservis olev rasv ja kallerdis. Inimesed viskavad seda minema! See on parim osa konservis!
Mul on üldse imelikud toitumisharjumused, näiteks magusat ma peaaegu ei taha. Ma võin šokolaadi, kommi ja kooki süüa kohvi kõrvale, aga niisama, vahepalaks küll ei taha. Magustoite mul lapsepõlves kodus tehti väga harva, vana-vanaema tegi vahest mannavahtu, aga näiteks mingist lumepallisupist ma polnud varem kuulnudki, kuni see järsku "nostalgilise lapselõlvetoiduna" kokaraamatutesse imbus. Ei küpsetatud meil ka, sest väidetavalt oli gaasiahi selleks liiga äkiline. Nii, et selliste asjadega mul mingit nostalgiat olla ei saa. Ahjaa, kunagi 90ndate alguses avastas mu vanaema pitsa ja see on parim pitsa, mida ma saanud olen ja enam kunagi ei saa ja noh, itaallane minestaks siinkohal, aga mu vanaema tegi pitsat nii, et ostis mingi teatud liiki suure saiapätsi, sellist enam ei müüda vist, lõikas pooleks ja pani peale vorsti, juustu, tomatit, midagi äkki veel ja seejärel ahju. Pmst rohkem nagu soe võileib, aga vanaema nimetas seda uhkelt pitsaks.
Mida enam ei taha:
- Ei olegi vist sellist asja, ikka tahan neid asju, mida varemgi tahtnud olen. Ei ole nagu millestki isu täis söönud. Ja need, mis varem ei maitsenud, ei maitse siiani. No kui siis magusat, lapsepõlves sai ikka ostetud jäätist jms, aga tänapäeval on enamus magusast ilge pettumus. Tavalist Regati jäätist pulga otsas näiteks ei ole enam, on ainult igasugu kellade ja viledega jäätised, aga neid ma ei taha.
- Sprotte, vanasti nagu sõin, nüüd ajavad pigem oksele. Eriti need Riias tehtud, mis haisevad.
Mida enam kunagi ei saa:
- Mäletan, et varajases lapsepõlves sai koogelmoogelit, seda ei saanud enam nii kümnendast eluaastast vist, sest kuskil lahvatas salmonella-skandaal ja ema enam ei lubanud midagi seesugust süüa. Olen miskipärast sellest keelust üle kolmekümne aasta kinni pidanud.
- Kapitalismi algusjärgus müüsid inimesed toonase bussijaama juures täidetud ja kaunistatud vahvleid. Neid enam ei saa. Mingid mullivahvlid on nüüd, aga ma pole neid kunagi söönud, ei tundu nagu see olevat.
- Pingviini jäätist. Mulle maitses eriti mustikamaitseline. Ükski jäätis tänapäeval ei maitse nii.
- Vanaema maksakastet. Mu mees ei oska nii head teha ja ma ise ei hakka parem proovimagi. Maksa tuleb osata osta, meie ei oska. Vanaema ostis turult, meie ei oska turult üldse osta. Ahjaa, koolis oli ka megahea maksakaste, kuigi enamik kaasõpilasi kartis sedagi kui tuld.
- Üks supp, mis tegelt peaks olema nõgesesupp, aga mu vanaema tegi seda rabarberilehtedest. Keedumuna käis sisse.
- Paradiisiõuna kompott. Meil kasvas vanasti puu aias, tänapäeval pole enam üldse kuskil näinud paradiisiõunu ega sellest tehtud toite. See oli selline soolase roa juurde käiv asi siis.
Mis ei maitse nagu vanasti:
- Mitte miski, või noh, enamik asju. No näiteks kotletid, võib-olla on tõesti asi selles, et enam ei kasuta searasva praadimiseks?
- Banaanid maitsesid oluliselt paremini, kui ema need noaga viiludeks lõikas, sest see oli ju harvaesinev delikatess.
Mida ei söö:
- Heeringas ja kilu. Konkreetselt okse tuleb peale. Üldse kalaga tuleb ettevaatlik olla, võib ka muidu süütul lõhel see "kalamaitse" juures olla. Mereannid üleüldse ei vaimusta. Austreid pole söönud, merikarpi ja kaheksajalga on proovitud, aga täitsa möh?
- Kanamaks. Ükskord sõin kogemata grillkana seest selle ära ja niiii rõve oli. Peaks delikatess olema. Mingid rupskid tekitavad ka tõrget, aga võib-olla kui ei teaks, siis sööks. Iiri karjasepirukat sõin ükskord, mu meelest mõte oli koledam kui maitse.
Milline toiduga seonduv mälupilt lapsepõlvest esimesena kajastub?
- Pika lauaga suured sünnipäevad, selliseid enam ei tehta, pool suguvõsa koos.
- Ise toidu kasvatamine eramaja aias, kõik tegid seda. Kartulid, kapsad, peedid, herned, oad. Tomatist, kurgist, sibulast ja marjapõõsastest rääkimata. Naabritel olid kanad, haned, küülikud. Kõlakad käisid, et kellelgi kuskil on lehm ka. Tartus, Tammelinnas. Kasvuhoone lõhn. Tahtsin selle pärast aiandust õppima minna, õnneks ei läinud.
- Vannitäis seeni hoovis ja pärast vanaema neid poole ööni kupatamas. Seente kupatamise lõhn. Ise ei oska muud kui kukekaid korjata...
Mis võrreldes lapsepõlvega igapäevaseks saanud:
- Kiirnuudlid
- Vee joomine - ma jõin ka lapsena ikka morssi või moosivett, kui limonaadi parasjagu polnud, sest no vesi, see on ju mõttetult maitsetu!
- Maailma köökide road
- Kartulikrõpsud, kuigi meil siin Eestis on väga harva äädikaga varianti saada, muud mind väga ei ahvatle. Miks arvatakse, et eestlane sööb peamiselt hapukoore-ja sibulamaitselisi? Miks muudes riikides on alati äädikas ka põhivalikus, aga meil mitte?
Mulle meeldib nende vastuste ebanormaalsus. Muidu ikka ei sööda pekki ja igapäevased on eksootilised puuviljad jms.
VastaKustutaPekk oli minu lapsepõlvetoit ka. Vanaema pides sigu, liha soolati tünni ja seda soolapekki siis praeti. Praepekk valati metallist taldrikule koos rasvaga ning leivatükke kasteti sularasva sisse ning söödi praepekile lisaks. "Rasva-leiba" oli tavapärane vahepala, hangunud rasvaga taldrik lükati pliidiservale sooja ja kui rasv sulanud siis kasteti leivatükke sinna. Oli hää.
VastaKustutaTead, päris mitmed su "ei saa" listi asjad on veel täitsa saadaval ja olemas.
Regatt pulga otsas on ka täitsa alles ja olemas. Koogelmoogelit tee julgelt. Salmonella elab ülidiselt munakoorel ning kui koori ei laku siis suht safe see värk. Lisaks kontrollitakse mune pidevalt.
Täidetud vanakooli vahvleid müüakse laatadel sageli, mullivahvel on hoopis teine asi (kuigi jäätise ja muude täidistega maitsev).
Paradiisiõunu jätkuvalt kasvatatakse ja marineeritakse. Olen aia-ja kokkamisgruppides sel aastal mitut sellekohast teemat näinud. Sügislaatadel usinad hoidistajad ilmselt müüvad ka.
Nõgeselehe ja rabarberilehe supid on üsna sarnased, kevadeti tehakse mõlemaid usinasti ja jagatakse paremaid retsepte.
Äädikaga krõpse on A1000 marketis ja Primas...
Ma olin ulmeõnnelik kui kodulähedasest väikesest lihakarnist leidsin müügilt nii soolapeki, searasva kui sellise liha, mis pannil hakkab rasva ajama, mitte miskit vesist läga. Veel on lootust... :D
Pekk pisikuubikuteks ja seda peab siis nii kaua praadima, et veidi kollaseks kõrbeb. Vot neid kõrneid võib küll leiva peale määrida koos rasvaga, jäme sool ja õhukesed sibularattad otsa ning nämm.
KustutaRegatti pulga otsas ma pole tõesti enam ammu kuskil poes näinud, võib-olla kuskil väga hästi varustatud poodides on. Üldse kuulen viimasel ajal, kuidas mõnes poes olevat müügil mingeid asju, mida mitte kuskil mujal ei ole. Mingi Gefiluse piparmündi keefir, mida ainult Depo müüb näiteks.
Kustutarabarberilehe suppi saab harvem vast seepärast, et nüüd on nende lehtede mürgisus üldteada asi (räme oblikhappe sisaldus, vartes on vähem, seepärast saab varsi süüa, aga isegi neid ainult noorelt).
VastaKustutaSuppi tehti ka ainult värsketest lehtedest jah.
Kustutajah, aga lehed pidavat isegi värskelt mürgised olema. Kui rabarber nina maa seest välja pistab, olevat kohe mürgituste laine, sest inimesed panevad neid lehti näiteks smuuti sisse.
KustutaMa ka täiskasvanuna "peki parteist" ja tee või tina aga kaalu ei tõsta, iga päev muidugi ei pugi ka. Samas lapsena jälestasin.
VastaKustutaHeade vahvlite saamiseks on vaja nii õiget masinat kui retsepti. Kaasa kusagilt muretses, nüüd vahel saan kui olen hea laps :D
Kui lagrits välja arvata siis muud suurt pole, mida ei sööks kui kõht ikka päris tühi. Siseelundeist neerusid ei osta ja kopsud ka ei tõmba aga maks, süda ja keel viivad keele alla ;)
TT, ma õppisin õige varakult seepärast koogiküpsetamise ära, et siis sain suvalisel ajal kooki, kui koogiisu tuli, ei pidanud isegi hea laps olema.
KustutaTuristi eine kallerdis ongi hea, see ju puhas kollageen. Rasvaga on nii ja naa. Kord lugesin Hans Farrada muinasjuttu, kus ihne mees ei raatsinud leivale võid panna vaid nühkis seda pekikamaraga ja see kirjeldus pani mind uskuma, et nii ongi maitsev ja ma hakkasin sama tegema - näppasin pekise singikamara ning hõõrusin sellega leiba. Enesesisenduse jõud on suur!
VastaKustuta