Kuidas meid Ida-Virumaal paljaks rööviti*

Nii, puhkus sai lõpuks läbi, uus aastanumber lisandus ja endiselt on umbes 200 blogipostitust lugemata. 

Aga aitab teist, räägime ikka minust. 

Selle suve avastus on, et telgis on täiesti ok magada, kui ümbruskonnas ei lõuata. Mu varasemad telkimiskogemused on kõik kas punkfestivalidelt või siis Ikla kandi suurtelt telkimisaladelt, nii et pole ka ime. Ükskord näiteks astuti mulle läbi telgi tanksaapaga pähe. Sellises olukorras võib ju ometi olla raske sõba silmale saada? Lisaks veel see, et kui su telgis on ebakaineid isikuid, siis nad raudselt unustavad telgiukse mõneks ajaks lahti just sel hetkel kui sina piinlikult ei valva ning igasugu ämblikud, sääsed ja muud jõletised voorivad telki karjade kaupa sisse. Neil muidugi suva, ainult kergelt nohisevad kui sa hiljem nende peal koivikuid tambid või suisa naeravad kui sa oled sunnitud kell neli hommikul autosse ronima, sest laes on üks suuuuur ämblik ja mitte keegi ei vaevu sind selle probleemiga aitama. 

Sel suvel ma avastasin, et vaikses ümbruses ja elajavabas telgis magan ma hoopis paremini kui tubastes tingimustes (ja ma olen sealgi mustermagaja!). Siiski varitsevad omad ohud ka sellises idüllilises olukorras.

Kurtna järvede juurde oleme juba ammu tahtnud minna, aga kuna see asub teatavasti Jõhvi linna läheduses, siis vähemalt suve alguses olid sealsed kergemini ligipääsetavad telkimiskohad Rääkjärve ümbruses paksult puhkajaid täis. Sealsed puhkajad on aga enamasti venekeelsed ja eks seetõttu oli kerge eelarvamus ses osas, kas üks introvertne eestlane sealt vaikust ja rahu leiab. Seekord aga lähenesime teisest suunast ja Martiska järve äärde jõudes oli olukord juba lootustandvam. Sealne plats on kahe grillimiskohaga, millest ühe oli hõivanud vene perekond, kes paistis vaid ujuma tulnud olevat ning teises olid suisa eestikeelsed inimesed, kes parajasti oma istumist lõpetasid. Ootasime siis viimaste lahkumise ära ja seadsime end laua taha teisi inimesi jõllitama. Vene perekond oli ses mõttes tore, et koos oli mitu põlvkonda - mudilased, nende vanemad ja siis vanaisa. Algul mulle tundus, et vanaisa on veits švipsis, aga kuna ülejäänud paistsid purukained, siis kandsin tema tasakaaluprobleemid mõne tervisehäda süüks. Lõpuks, kui onuke juba pingist kah mööda istus, kahtlused süvenesid. Hiljem kuulsin, kuidas ilmselt tütar siis oma isa nahutas: "Ujuma läksid sellises olekus?! Ära oleksid võinud uppuda!" Mille peale isa trotslikult kähvas: "Hо не утонул!" Mingi hetk hakkasid nad siiski oma asju kokku panema, õnneks enne veel kui päris minema said, paarutas parklasse suur bussitäis rahvast, kes olukorda valesti hindas ja vaatas, et mõlemad lõkkekohad on hõivatud ning minema läks. Jess! Jäime kahekesi. Natuke kurb ja kõhe oli. Pidi see tore vene perekond ka lahkuma. 

Mingi aeg oli meie kõrvalt kuhugi järve äärde põõsastesse kadunud üks meist vanem värvikas paarike. No ses mõttes, et naine kõvasti värvitud ja mees värvilistes riietes ning värvilise soenguga. Igatahes ühel hetkel nägin meest kõrkjatest piilumas ja mu meelest oli too päris paljas. Kuna ma ülihästi just kaugele ei näe, siis tegin ükskõikse molu ette ning pärisin L.-lt, kes just ujumast saabus, et kuule, kas seal põõsa taga seisab üks alasti mees või mu silmad petavad? L. vastab jumala rahulikult, et ei, tal mingid stringid olid ikka jalas. No muidugi, nii napid kehakatted tunduvadki kaugelt palja peena, minu viga. Aga ühel hetkel läksid nemadki ära.

Saabus pime ja üksildane öö, olin just lugenud surnute ülesäratamisest rääkivat raamatut ja kujutasin elavalt ette, kuidas need segaduses äsjaärganud meid puude vahelt piidlevad. Pealambiga pissil käimine oli juba täielik Blair Witch Project. Karu ei kartnud, metsaalune oli selline aluspõõsastikuta, vaevalt, et karu nii avalikult ringi kooserdaks. Toidu panime laualt muidugi peitu. Hommikul L. küsib, et kas ma ka öösel seda matsutamist kuulsin? Olgu ta tänatud, et seda mult öösel ei küsinud! Mõned asjad olid nagu tõesti laiali ja mitte nii, kui me need õhtul piknikulaua juurde jätsime. Tuul. Aga siis avastasin, et nii minul kui L.-l on paarist üks plätu puudu. No ei ole võimalik! Ongi keegi käinud! Minu raskem matkasandaal tuli paarkümmend meetrit eemal välja, tagumine rihm välja veninud, ilmselt sellest kinni hoides tassitud. Vaene väike varas, ei jõudnud kaugemale! Niii nunnu! Hiljem, kui L.-i üsna uus ja kallis varbavahekas, mis oli kergem kui minu sandaal, sugugi silmale ei andnud, ei olnud enam nii nunnu. Krdi põrsas selline! Ilmselt oli siis vargaks rebane, kes koerlasena jalavarjude vastu ebatervet huvi tunneb ja neid omale kuhugi pessa tassib. Leidmata see pesa meil jäigi. Kusjuures, WC uksel oli silt, et kellelgi oli sealsamas Sony kaamera ära kadunud, huvitav, kas seda peaks ka samast pesast otsima?

Pärast vaatasin kaardilt, et selles suunas, kust me minu sandaali leidsime, läheb tee otse Kuradijärve juurde. Äkki hoopis Peltsebul ise käib öösel järvest väljas andamit kogumas?

Idüll vs

Blair Witch Project (paremal all on näha asitõendid - vähemal pildi tegemise hetkel polnud Peltsebul veel külas käinud)

*Pealkiri süvendab piirkondlikke eelarvamusi, ma tean. Uskuge mind, ma olen inimene, kel alati suu ammuli vajub, kui selgub, et leidub inimesi, kes Narvas või Kohtla-Järvel elu sees käinud ei ole ja arvavad, et need on mingid hirmsad perifeersed tühermaad, kus narkarid, verised süstlad peos püsti, korralikke inimesi taga ajavad.