Sel aastal on lugemise ja kirjutamisega veidi ikaldus olnud, seevastu muusikaga on lood kõigi aegade parimad. Pole kunagi nii palju muusikat kuulanud, kui sel aastal. Mallgoth Rock Out Metalist Wild West Slow Dance Countrini - vähemalt nii iseloomustas mu muusikamaitset Spotify. Aasta parimate plaatide tabeli kokkupanemiseks kasutasin sel aastal uut matemaatilist meetodit - nimelt jagasin plaadil olevate lugude arvu nende lugude arvuga, mille ma plaadilt oma playlisti võtsin. Ainult üks plaat sai siin tulemuseks 1 ja eks see ka number üheks sai, sest kuulamiste arvu järgi otsustamine olnuks ebaõiglane, kui mõni plaat ilus jaanuaris ja teine detsembris.
Avastasin aga, et olen lisanud playlisti tervelt neli sellist lühiplaati ehk siis EP-d, mis samuti skooriga 1 hiilgaks, aga kuidagi ebaõiglane oleks neid kõrvutada täismõõdus albumitega. Kantrialbumitest rääkimata - Morgan Walleni* viimasel plaadil oli 36 lugu näiteks, seda võrrelda mõne neljaloolise EP-ga oleks veidi ebaõiglane ju. Üldse, ülipikad albumid olid sel aastal teemaks ja neid oli veel omaette keeruline võrrelda tavaliste keskmiselt kümneloolistega.
Aga EP-de osas otsustasin kõik minu silmis väga head saavutused ära mainida, sest sageli oli tegemist ka minu jaoks uute artistidega, kes alles alustajad ning kellel võiks silma peal hoida, sest sealt võib midagi tulla.
Matt Sahadi - temalt ilmus ühes aastas lausa kaks EP-d: "Dreams That Kept Your Faith At Night" ja "Propagated Sins". Väga ilusaid laule tegev noormees Nashville, Ohiost.
Greywind - Antidote. Iiri naisvokaaliga rockduo, kelle muusika meenutab mulle natuke The Birthday Massacre't.
Tommy Cash - High Fashion. Tema muidugi tutvustamist ei vaja, EP ilmus euroloo tuules, aga eurolugu siin peal pole, on teised, samuti nostalgilisena mõjuvad lood.
GEL - Persona. New Jerseyst pärit naisvokaaliga hardcore bänd, mille kohta netist ülivähe infot leiab, aga kui hardcore enamasti mulle väga peale ei lähe, siis nende muusika meeldib. Hästi kaasahaarav ja minu jaoks pigem meloodiline pröökamine kui nii võib öelda. Kõik tantsima!
LEAP - The Downfall. Jälle ei osanud infot leida, Indie Rock Sad Boys on kirjas Spotifys. Kodulehe põhjal on pärit Londonist. Korralik ja kvaliteetne rock, pigem tempokas kui kurb.
Chloe Slater - You Can't Put A Price On Fun. Üks rõõmustavamaid uue muusika leide mu jaoks sel aastal. Briti 21-aastane noor laulja-laulukirjutaja, erilist infot netist ei leidnud. Laulud räägivad enda eest ise. Lisaks EP-le ilmunud juba ka paar uuemat lugu, mis samuti väga head.
Lõpetuseks Chloelt üks uus video, mida sellel EP-l pole.
*Jajah, veel aasta tagasi võinuks ma öelda, et kantri on üks neist vähestest stiilidest, mida ma ei kuula, aga noh, sellel aastal oli kantrist ikka väga raske mööda vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar