Tööpäev ehk minu kannatused

Õnnepalu on oma tööpäeva juba kuulsaks kirjutanud ning valgekraed saavad šokeeritult lugeda, kuidas see füüsilise töö tegemine siis päriselt välja näeb. Ma hüppan ka siis sellele vankrile. Minu füüsilise töö päev kestis küll vaid poolteist tundi, aga kõik me teame, kuidas aeg tööl venib, seega kärab küll. 

Talgud toimusid. Ilmataat halastas. No kuidas võtta eks, st ilm oli alguses parem kui lubati ja töödega sai täiesti pihta hakata. Üks kavalam oli küll viilid ka kaasa võtnud, et soovijad viilida saaks, aga paraku on ainus viil, mida ma kasutanud olen, küüneviil. L. kargas muidugi kohe puuriida kallale, mulle tundus see puuhalgude ühest kohast teise kandmine üsna mõistliku tegevusena kuni meenus, et riitade vahele armastavad pugeda ämblikud. Leidsin kusagilt reha ja toetusin sellele. Kuna keegi otseseid töökäske ei jaganud, läksin vaatama, mida teised inimesed rehaga ette võtavad. Selgus, et tuli ülelennanud hanede kakat, lambapabulaid ja eelmise aasta heina kokku riisuda. Esimesed kaks, ok, aga see viimane tundus mulle imelik - just nii ilus ju teine seal aia ääres, aga no kui kõik teised inimesed otsustavad, et see peab kaduma, ju siis peab. Ma ei tea, kas ma olen tõesti kuidagi erakordne koba või satuvad mulle kõige kehvemad töövahendid, aga no kui teiste reha roobitses heina kenadesse kuhjadesse, siis minu oma kogus seda vaid oma harude vahele. Õudselt piinlik. Peamine mure oli muidugi, et võõrast reha ära ei murraks, sest mul on kombeks töövahenditega jõuliselt ümber käia. Ikka täie jõuga tuleb riisuda, nii et käed valusad! Isegi L. pani eemalt tähele, et ma olla ikka "tööd murdnud". No vot ei oska mõõdukalt. Pilt ka, zoomige näoilmet, kohe on näha, et inimene kannatab jõuliselt!

Mingi hetk tuli mõte, et pabulaid saaks kätega paremini kätte. Mõeldud-tehtud. Ei saanud, kükitada ja pidevalt tõusta oli äärmiselt tüütu, peod mahutasid palju vähem kakat kui arvasin. Hiljem kui mu nägu juba igalt poolt valutas (ilmselt tuulest hangitud närvipõletik), hakkasin mõtlema, kas ma ometi nende guaanoste kinnastega suud ei puudutanud ja kes need sümptomid ei viita mitte linnugripile nagu loogiline oleks. Nii ma siis riisusin seal. Põnev oli vaadata, kuidas teised inimesed tegutsesid. Oli väga virku ja oli selliseid, kes kaugusesse vaadates rehale toetusid. Neid viimaseid ma kadestasin, mina ei julgenud isegi telefonist kella vaadata. Mõni käis üldse niisama ringi - küll on julged inimesed! Julguse puudumise tõttu jäin ilma lambapügamisest, mida oleks võinud vaatama minna, aga kus siis mina, tööeesrindlane, eks. Tööpõld laiutas ees lõputu, mõeldagi ei tahtnud, kuni järsku üks virk proua, kelle tublidust ma hardalt jälgisin, põrutas, et ega me ju lõppu niikuinii ei jõua, jätame ääred tegemata üldse! Mul jäi suisa suu lahti - ei peagi lõpuni tegema? Ma poleks selle peale tulnudki! Ühel hetkel hakkas rühmamisest hoolimata kõle ja ka taevaluugid avanesid. Märkasin, et L. oli joogipunkti juurde läinud ja mõtlesin, et kui tema julgeb, lähen, kurat, mina ka! Seal kohtasime korraldusliku poole eest hoolitsejat, kes lahkesti supile ja kringlile kutsus. Juba?! Ilm olla kole ja juba tehtud ka palju. Ei peagi täpselt kellani tegema? 

Võtsime kumbki kaks tükki kringlit, me tavaliselt üldse magusat ei himusta.

Õhtul käed valutasid nagu tahaks küljest kukkuda. L. küsis mingeid tobedaid küsimusi, et kas ma olin kogu aeg ühes asendis ja kas ma ikka poolt ka vahetasin jne. Oleks tahtnud karjuda, et mind ei instrueeritud! Aga noh, nii loll ma ka päris ei ole, vahetasin jah poolt ja kätt, aga ikkagi. 

Mis järeldused me teeme? Negatiivse poole pealt: töö teeb paksuks ja vigaseks. Positiivset: tööd ei pea ühe korraga lõpuni tegema ja töö võib ootamatult ära lõppeda.