Varakevadel vaatasin, kas meie kanti on esinema tulemas bände, keda päriselt näha tahaks. Viagra Boys näiteks esineb Stockholmis Gröna Lundis, natuke kauge ja natuke kallis, aga pagan. Siis järsku tuli uudis, et nad esinevad Tartus. Aajeee, karate, Riia loomaaed ja bidee!** Seejärel muidugi selgus, et tegemist on festivaliga (bändid teeavad tavaliselt lühendatud kava) ja algul ühepäevapileteid üldse polnud, teised esinejad maru meh ja pilet ühe bändi jaoks kole krõbe. Aeg läks edasi, meh-bände lisandus. Tehti loosikampaania somes, piletivõiduks kirjuta, keda festivalilt näha tahad, 90% vastas Viagra Boys. Juba siis tundus, et millegagi on korraldajad siin vist mööda pannud. Ehk siis pole vist vaid minu kiiks, et väga paljud esinejad on lihtsalt tapeet, kellel fännibaasi eriti pole, keda võib taustaks kuulata, aga kas just selle raha eest. Välja arvatud Tommy Cash siis, aga teda ma olen laivis juba näinud ja ma ei ütleks, et see nii väga midagi erilist oleks olnud. Ja too esinemine oli tuuri raames, mitte festivalil teiste seas. Üleüldse linnafestival kui fenomen. Ma ei saa sellest hästi aru. Võimalikult laiapõhjaline, et oleks midagi emale, vanaemale ja mässumeelsele teismelisele, aga natuke kalliks läheb see tervele vahmiilile kahepäevapasside soetamine ja nii tundubki, et linnafestivalid on neile, kes muusikast eriti ei hooli ja kelle jaoks on teemaks FOMO. Peaasi end igal üritusel näidata, äkki muidu jääd millestki ilma. Ma mõtlesin, kas lisan, äkki paistan kibestunud ja lastevaenulik, aga...vanemad käisid eelmisel suvel Stingi vaatamas, pilet pea sada eurot, allahindlusi polnud ja siis lavaesine täis ringisiblivaid kolmeaastasi. Ma saan aru, et lapsi on tarvis viisaka seltskonnaga harjutada ja muusika sobib igas eas, aga pagan, sajaeurone pilet lapsele, kes konkreetsest artistist essugi ei pea - mu jaoks üle võlli. Ja ma olen ise sülelapsega pungifestaril käinud. Tööstuslikud kõrvakad olid tal peas ja sisse sai tasuta. Ja ma saan aru metalheadidest, kes oma järelkasvu HRL-ile viivad, ju olen normiede suhtes lihtsalt silmakirjalik. Puusalt pakun, et lastelt täishinda nõuavad ainult suured mainstreamile suunatud kontserdid.
Skenepõhised festivalid on kõvasti loogilisemad minu jaoks. Tümakafest, hip-hop fest, metalfest ja ooperipäevad. Aga isegi neile ei osta ma piletit enne ära kui esinejatenimekirja näen. Festivalimelu festivalimelu pärast ei ole minu jaoks. Ju on geenides, siiani mäletan, kuidas me ema-isaga Pori Jazzil püüdsime Phil Collinsit kuulata, kui mingi umbjoobes jorss selga vajus ja nõudis, et kukaa se laulaa?! Mu isal kui andunud fännil sai mõõt täis ja vist lasime isegi jalga sellise pühaduseteotuse peale. No ma olen ka see tüüp jah, kes autost enne ei välju kui hea laul läbi saab. Ja oi ma mäletan siiani austusega seda sõpra, kes Iron Maideni konsa ajal tilkagi ei joonud, sest "muidu oled pelleri järtsis kui järsku Run To The Hills kõlama hakkab!" Loogiline.
Maidenist rääkides, käisime eile uut dokki "Burning Ambition" vaatamas. Pmst oli meil pereseanss - mina, L, Mini, Mini sõbrants ja siis üks võõras daam. Ma ei uskunud, et Tartus nii vähe Maidenifänne elab (ja nad kõik on naised, L. oli minu poolt kaasa veetud kaaslane). Ma olen ikka õnnelik inimene, sest nagu teadlased on uurinud, siis vaid vähestel tekitab muusika füüsilisi reaktsioone nagu näiteks kananahk tuleb ihule. Mul see tavaline. L. väidab, et pole iial sellist asja kogenud. Ilmselt sama, mis mul trenniga - vihu palju tahad, mingeid endorfiine ei nõrise, paljas pingutus ilma tasuta. Kuigi igaühe jaoks pidi oma ala leiduma. Ju mul on male, lihtsalt pole seda ära õppinud.
Filmist pidin rääkima. Ega üllatusi ei olnud, ehk vaid see koht, kus nad Poolas pulma sattusid, aga muidu meeldis see Bruce'i põhjendus nende laulusõnade kohta, et kui enamik laulab triviaalsetest asjadest - pidu, naised, viin ja narko, siis kas pole need kõigile kättesaadavad nii ehk naa ja paremad reaalis kui lauluna? Nemad eelistavad laulda olukordadest, mida elus ette ei tule - kuidas oli Pachendale'i lahingus, vangistatuna jääpankade vahele või iidse meresõitjana tundmatuil vetel. Paraku on nad vist suures vähemuses, aga mina olen nende poolel. Miinusena tooks välja muusikastiilide omavahelise vastandamise. Jajah, sellega ma justkui räägin vastu enda varasemale tekstile skenepõhiste festivalide osas, aga no nii on. Kui te panete mulle lavale igast žanrist need õiged artistid, siis ma tuleks teie festivalile küll, aga paraku on selle tõenäosus väga madal. Või noh, kui raha oleks jalaga segada, siis muidugi, alati on võimalik avastada artiste, keda sa varem ei teadnud, aga paraku tuleb praegu veel prioriteete seada.
Ma vist ei lähe see suvi ühelegi kontserdile ega festivalile, uskumatu. Kosmikud ja Tharaphita Kolga mõisas tundub väga hea, aga sõltub...asjadest. L. läheb Käblikule, sest festivalimelu..pfff.
* Kurjam "Kuumalaine Stroomi rannas"
**Cool D varajasest varasalvest
"No ma olen ka see tüüp jah, kes autost enne ei välju kui hea laul läbi saab. " ja kananaha teema - jaa!
VastaKustutaühest küljest olen ma see, kes kuulab ise väga vähe muusikat (tantsutrennid ja nendeks valmistumine suudavad mu muusikaliselt suhtkohta ära küllastada), aga kui ma parajasti ei ole küllastunud, siis kananahamomente on ikka olnud. vbla mitte sõna otseses mõttes, aga et kõhus on liblikad ja terve keha on kaasa kantud.
ja mul on paha tunne poole fraasi pealt lugu kinni panna, isegi tantsutrenni juhendades, kui keset lugu on järsku kõigil segamini läinud ja tuleks võtta "selle koha pealt uuesti". ma ei saa kohe uuesti, ma pean vähemalt rea laskma lõpuni mängida või laulda, ja siis ma kügelen seal, sõrm nupu kohal ootamas ja tantsijad omakorda minu järel ootamas.
Mul tuleb ka füüsiliselt kananahk.
VastaKustutaAga mul on nii juhtunud erilises õhkkonnas, nii et mu meelest see ei ole mul lihtsalt heli pärist, vaid üldine tunne on selline ... üllas ja pühalik.
Ehk mõnel kontserdil, Queeni filmi ajal, laulupeol, eesti hümni ajal ilusas kontekstis, kirikukoori kuulates, mõned kontservideod on niimoodi töötanud - ühisuse tunnetamine teiste inimestega on ka faktor..
mul pigem just omaette, teised inimesed segavad.
Kustutaväga huvitav.
Kustutano see on pmst nagu siis, kui Kaur imestas, miks sa kollektiivis õppida ei saa, ja sa vastasid, et sa saad kas korraga suhelda või infot sisse võtta, mitte mõlemat korraga. Inimeste keskel olemine on minu jaoks piisavalt suhtlemine, et muusikale enam täit keskendumist ei ole.
Kustutav.a ise muusikat tehes, mis minu puhul tähendab mitmehäälset laulmist. Aga sis eelistan ka väikest ansamblit koorile, kooris ei kuule enam igaühe häält välja ja see häirib mind.
Kustutama mõtlesin, et mis mul siin öelda, ma olen maailma muusikakaugeim inimene. Kui närvidele ei käi on hea ja kui üldse festivalile läheksin, siis just festivalimelu pärast. AGA jõudsite külmavärinate ja muu juurde ja ei saanud jätta nimetamata, et eelmise aasta lõpus, kui meie Brüsseli Eesti, Läti ja Leedu koor kirikus ühiskontserdi andsid, siis ma mitte ainult polnud kananahas, vaid nutsin. Pisarad voolasid - ja ma ei nuta mitte kunagi. Ise olin ka positiivselt üllatunud.
VastaKustuta