Aasta 2023 parimad plaadid, vol 3

Sel aastal otsustasin, et lugude tabeleid eraldi ei tee, teen ainult plaatide oma, aga valin 30+1 plaati sinna, mitte 20 nagu tavaliselt. Häid plaate oli palju, kuulamist ka, alates aastast 2006, mil ma Last.fm-is statistikat oman, on aasta 2023 oma pea 24 000 kuulatud looga esimene. Üritan mingit paremusjärjekorda ka tekitada, aga kuna muusikažanre on nii seinast seina, siis ei saa hästi öelda, et miski on teisest igal juhul üle, oleneb meeleolust. Päris esiotsas on ehk selgemad lemmikud, aga see esiots alles ülejärgmises postituses siis. EDIT: Mingi jama Spotify linkidega, ei tööta vahepeal, seega kui algul arvasin, et videoid ei pane kõigile, läheb väga kirjuks, siis olen siiski sunnitud panema. Aga hakkame aga pihta. Kohta 30 jäid jagama kaks naabrit, väga eriilmelist siiski, samas mõlemad vanad tegijad - alustame kodumaalt:

30.1. A-Rühm - REEDE

A-Rühm sai mu lemmikbändiks peale Musta Q laialiminekut. Vahepeal on nad suht varjusurmas olnud ja sellest uuest plaadist ma ka väga miskit ei oodanud, eriti peale selle hirmsa Pearu Paulusega tehtud singli avaldamist. Aga siiski, A-Rühm on tagasi ja õnneks enamikes lugudes täpselt sellisena, nagu ma neid viimati mäletasin - poliitiliselt ebakorrektse peobändina, mitte mingi nostalgitsevate vanurite pundina (Blink-182 tagasitulek näiteks). "Meeslaps" (koos Redeliga) ja "Veerand sajandit" on mu lemmikud sellelt plaadilt. Tekstid on kohati ikka ülihead. Videod on tehtud just neile lugudele, mis mulle ei meeldi, seega tuleb staatilist pilti vahtida:

 

30.2. Viikate - Askel

Teine 30. koha omanik on bänd Soomest, Kosmikute üks sõprusbändidest, mida ma sel aastal esmakordselt kuulasin ja ka kohe laivis nägin. Väga äge ansambel nii plaadil kui laivis. Samuti ka vana bänd, tasub kuulata vanemaid plaategi. Korralik  morbiidne suomirokki, mis ei jää muuseas viimaseks soome bändiks selleaastases tabelis.

 

29. Beartooth - The Surface

Üks uutest ja tugevatest USA päritolu rockbändidest, mis on päris palju tähelepanu saanud ka muusikapressis. Üldisest suunast erineb mu meelest selle poolest, et laulud on pigem positiivsed ja võimestavad kui hädaldavad ja tüütud. Vihased, seda küll. Spotify paneb sellise muusika kangirebimismuusika alla playlisti "Adrenaline Workout". 

 

28. Bedwetters - "It Is What It Is"

Taas kohalikku kraami. Osa selle plaadi lugusid on juba eelmisel aastal kuuldud, aga on ka uusi. Allahindlust pole lugude puhul tehtud, ka kõik olemasolevad videod on väga tasemel, ei hakka siia kopeerima, aga loodetavasti olete näinud neid. Uutest kuulmata lugudest meeldib mulle enim "Lover Like You". Väga tugev album.

 

27. Cannons "Heartbeat Highway"

Kui Lana on hakanud minu jaoks liigset kunsti tegema (kuigi tema albumiväline lugu "Say Yes To Heaven" on jumalik ja kuulamiste arvu järgi näib enamik fänne nii arvavat, võrreldes tema muude uute lugudega), siis Cannons jätkab ilusa muusika rajal selles suunas, mis mulle rohkem meeldib. Õrnad unelevad meloodiad, samas piisavalt rütmi  - mulle tundub, et seda stiili üritatakse hästi palju teha, aga õnnestub see veenvalt vaid vähestel. Cannonsil õnnestub.

 

26. Till Lindemann - "Zunge"

Minu jaoks album, mis vajas süvenemist. Videote vaatamist ja sõnade tõlkimist. Mu kolm aastat õpitud saksa keel piirdub muuseas luuletusega "Es regnet, es regnet, der Kuckuck wird nass" (Sajab, sajab, kägu saab märjaks) ja kui ma arvasin, et seda ei lähe ju iial vaja, siis näed, eksisin. Siin albumil on kenasti lugu pealkirjaga "Nass". 

Väga hea ülevaate plaadist annab see 18-minutiline lühifilm muuseas. Tilli miimika väärib Oscarit, ausalt. Karu on päris:

25. Gunship - Unicorn

Ma ei tea, kus ma selle muusika otsa komistasin, aga seda nimetatakse retrowave'ks ja ma ei teadnud, et see mulle nii väga meeldib! Põhimõtteliselt siis synthpop, mis toob meelde 80ndad, aga mitte labasel moel, vaid selle kosmilisel, helgesse (ja roboteid täis) tulevikku uskuval moel. Võimalik, et see on vanuse süü, aga no ikka etem kui 2QuickStarti kuulates nostalgitseda. Kuigi siin on samuti saksofonid!

24. In This Moment - Godmode

Maria Brink on vist mu lemmik metal-frontwoman ikkagi. 2014. aasta Black Widow jääb minu jaoks nende parimaks plaadiks, aga ka siin on häid lugusid, kuigi armastusest jahumist veidi liiga palju. Päris huvitav on Björki "Army of Me" kaver. 

 

23. Ho99o9 - Ho99o9 presents Territory: Turf Talk, Vol.II

See on vist kogu tabeli kõige kurjem plaat. Ilmselt ka muusikaliselt kõige hektilisem ja põnevam. Kui taluda igasugu imelikke saunde ja hääli. Mulle need maa-alused manajate hääled täitsa meeldivad. Panen ühe näite ka siia, kui see sulle kõrva hakkab, siis meeldib ehk ülejäänugi:

22. Therapy? - Hard Cold Fire

Therapy? on vana ja väsimatu, aga ikka iga plaadiga midagi head tuleb. 90ndate plaatide tasemeni küll ei küündi, aga siiski hea kuulata. Antud plaat on bändi karjääri viieteistkümnes. Lemmikud plaadilt: "They Shoot the Terrible Master", "Poundland of Hope and Glory" ja "Ugly". 

 

21. Rancid  - Tomorrow Never Comes

21. kohalt leiab korralikku vana kooli punki. Ei heietata taga vanu aega, vaid pannakse edasi sealt, kus pooleli jäädi. Pool tundi, 16 lugu, kiire tempo, saad täpselt seda, mida oodata oskasid. Seda on ka väga vaja vahel.

Läbinägijad ja pimeduses kobajad

Lugesin siin hiljuti Harry Potteri raamatud läbi, mulle väga meeldisid ja eks neil on Goodreadsis ka kõrge keskmine hinne, aga nagu ikka viskab seal tavaliselt arvustuste etteotsa just need ühepunktised. Lugesin siis ühte, mille autor väidab, et talle tohutult meeldisid esimesed osad, aga lõpu poole muutus kõik nii ettearvatavaks ja ebaloogiliseks.

Tahtsingi sellest fenomenist kirjutada. Ma olen enne ka igasuguste põnevike arvustustest lugenud, kuidas: "Daa! Algusest peale on ju aru saada, kes mõrvar on! Aga seal kohas raamatus läheb peategelane sinna ja teeb seda, see on nii ebaloogiline, miks ta hoopis tänna ei lähe ja toda ei tee, oleks hoopis usutavam!" Vot mina üldse nii ei loe, ma lähen usaldavalt autori ette antud rada mööda edasi ega püüa mitte kusagil mingeid vihjeid ega vastuolusid leida. Mind täitsa huvitaks, kas need lugejad, kes seesugust kriitikat jagavad, otsivad nimme raamatust lahendusi ja püüavad autorit üle kavaldada ning läbi näha või siis tõepoolest märkavad nad selliseid asju tavalise lugemise käigus ja see hakkab neid häirima. Kui nad teevad esimest, siis miks? Kas see nagu elamust ära ei riku? Teise osas olen ma ilmselt hästi naiivne ja tähelepanematu, sest ma tõesti ei oska nimetada ühtki korda, kus ma midagi ette ära arvanud oleks. Seda on ette tulnud,  et ma pärast möönan - jah, tõesti, vihje selle kohta ju oli, aga ma ei osanud seda märgata. 

Ma oleksin ilmselt hea põnevike lugeja, ometi ma neid eriti ei loe, sest vaadake, need kurnavad mind emotsionaalselt. Ma ei ole selline külma kõhuga lugeja, kes kõrgilt oma troonilt osutab, kes mõrtsuk on ja kes kelle salaarmuke, ma elan kõik läbi ja lasen end üllatada. Teine asi on veel see, et mõned põnevikud on nii keerulised, et neis olevad seoste ja saladuste süsteemid jäävad mulle hoomamatuks isegi pärast lõpplahenduse saabumist. A kes too tegelt tappis siis? A miks ta seda tegi?

See viimane häda on suurem filmidega. Mingi võigas prantsuse film oli "Crimson Rivers", käisin kunagi igiammu kinos vaatamas, siiani mäletan, et peale õudustest toibumist ei saanud me kumbki kaasvaatajaga aru, et milles see kühvel siis oli, sest vaadake, mõrvar oli üks kaksikutest, aga meie küll aru ei saanud, kumb just..."Matrix" - selle sisu seletas meile toonase peikaga ära peika väikevend, kellega koos me filmi siis teist korda vaatasime. Ei maksa vist lisada, et too vaatas meid kahte ikka üsna kohkunud pilgul - kui lollid võivad inimesed olla! Loomulikult häirivad mind kõige rohkem teosed, kus lõpus üldse midagi ei selgu - nagu märja rätikuga oleks vastu nägu saanud. 

Teisalt, mulle kangesti meeldib arutleda, mida autor mingi asjaga öelda on tahtnud, kuigi vabalt võib olla, et autor ei ole mitte midagi öelda tahtnud, vaid lihtsalt lugu jutustanud. Eile just lugesin intervjuud kirjandusdebütant Sven Mikseriga, kes väidab, et tema ei kirjutanud mingit "laetud" teksti, kus varjatud mõte sees. Mulle tundub, et mulle meeldib mõelda, et tekstid siiski enamasti on "laetud". Ma ise ei suudaks niisama, ilma tagamõtteta lugu jutustada vist. Mis on muidugi halb, nagu enamik lugusid, mis kirjutatakse selleks, et mingit endale tähtsat moraali või elutõde teistelegi kuulutada. Kuigi, kui seda hästi teha ja nii, et lugeja/vaataja sisimas kaasa noogutab, saab ilmselt kõige lemmikumad teosed üldse.

Traditsiooniline Grinch

Mitte, et ma oleks elu sees seda Grinchi filmi näinud üldse...Ja ega ma jõule vihkagi, süüa mulle meeldib ja vabad päevad ka. Mulle ei meeldi kingitusi teha, sest ma lihtsalt ei oska mitte midagi osta. Oma peres on meil see praktika, et igaüks ütleb, mida tal vaja on - Mini miskit leiab, ülejäänud kolm teatavad, et neil ei ole mitte midagi vaja  - ehk ega see praktika ka väga ei suju, aga siis on veel ju kooli loosipakid. Taaskord, Miniga on lihtne - ise teab, mida ostab, aga Mikro - ta ei taha ise midagi, veel vähem teab ta, mida keegi teine võiks tahta. Ja ega teda ei huvita ka, niikuinii peab mutt ostma. Ma oleks kahe käega ühesuguste kommikottide poolt, aga ma jään hüüdja hääleks nende kõrval, kes väidavad, et "komme saab jõulude ajal ju igalt poolt!". Kust te neid saate, mina küll ei saa?! Muud ühesugust kinki on veel raskem leida, sest maitsed on nii erinevad - kes ei taha raamatut, kes ei taha lauamängu, miskipärast ikka võidab loosipakk. 

Üleüldine kapitalismikriitika - poes ei müüda midagi, mida osta tahaks. Kusjuures mu lapsepõlve meeldivaimad mälestused on seotud šoppamisega - Stockmann, Aleksi13, Forum, Harrods - suured uhked kaubamajad, kus me enamasti emaga reiside ajal käisime. Võrratu võlumaailm! Kõrvalepõige - käisin suvel üle pika aja Helsingis ja avastasin, kui palju neid vanu kaubandusmekasid seal peatänaval kinni on pandud. Kadunud maailm! Ema mul armastab šoppamist siiani, alati kui helistab, kannab ette, mida ta jälle ostnud on. Aga vot mina enam ei suuda. Või kui, siis ma tahaks olla laps, kes emaga šoppab, mitte täiskasvanu, kes peab langetama ratsionaalse otsuse ja enamasti langetan ma otsuse, et mul ei ole seda asja vaja. Asjad võtavad ruumi ja koguvad tolmu. Vanematekodus on nüüd mitmeid tube, mis on puhtalt ainult asju täis. Kõige kõnekam on ehk söögitoa kadumine, mäletan, et lapsepõlves peeti seal pika laua taga sünnipäevi, viimased 30 aastat kannab see tuba "kolatoa" nime, mingeid suuri sünnipäevi ei pea keegi. Majja ilmselt kogunebki rohkem asju, sest "ruumi ju on", korteri pluss on see, et lihtsalt ei mahu.

Lard

Naljakad kokkusattumised vahel. L. siin mingi aeg tagasi hakkas kasutama ingliskeelset sõna "lard", mis siis seapekki/rasva tähistab, kuna Mikrol on tekkinud kahtlus, et kõik toidus paistvad valged asjad on kas toores sibul või siis pekk. "Mis täna süüa on?"  - "Lard - lard sibulatega...ja silmud!" Silme nägi vaene laps järvemuuseumis ning need jätsid talle kustumatu mulje.

Midagi mul kuskil ajusopis liigutas selle lardi-värgi peale - oota, kas mingi bänd ei kandnud seda sama nime?! Avasin interneti ja otse loomulikult on see bänd ja veel milline bänd - koostööprojekt, kus tegevateks Ministry ninamees Al Jurgenson ja Dead Kennedyse Jello Biafra - kaks minu lemmikmeest muusikas üldse! Kuidas ma selle bändi ära unustanud olin? Ilmselgelt ma ikkagi teadsin neist kunagi. 

 

 

Nagu näete, on Lardi ühe plaadi kaanel sobivalt ka üks silmulaadne elukas..

Ministry ja Dead Kennedys on mulle alati sobinud nende kompromissitu ühiskonnakriitilisuse poolest. Nad on nii vihased vennad, et ei karda absoluutselt sealjuures naeruväärsetena paista. Eesliinimehed. Jurgenson isegi mainis, et ta üritab veel enne seda, kui Trump ta kinni laseb panna, võimalikult palju mussi valmis teha. Mulle meeldib mõelda, et nad on siirad. Jello Biafra oli suureks eeskujuks Villu Tammele, kes omal ajal Jello hullumeelset tämbrit isegi järele ahvida püüdis (üsna edukalt mu meelest). Jello esinejanimi tuleneb muuseas sellest, vähemalt minu jaoks üsna vähetuntud episoodist Aafrika ajaloos, millest ma lugesin hiljem sellest, väga heast raamatust. 

Igal juhul on mul siiralt hea meel, et ma selle bändi (taas)avastasin. 

Ühestki nende loost ametlikku videot pole, kuigi "Forkboy" oli Natural Born Killersi soundtrackil omal ajal, aga kuna ma tahan ikka videokunsti ka näidata, siis siia üks hilisem samade meeste koostöölugu, mis küll Lardi nime enam ei kanna, aga vaimu küll:

Lardiga veel see nali ka, et mõni aeg tagasi vaatan ületöötanud peaga mingit nime töö juures  - no ei ole võimalik, et inimesed on tütrele Lard eesnimeks valinud! Kuna inimesi on igasuguseid, siis guugeldan, kas esineb selliseid neiusid, aga ei, ainult võdisev pekk ilmub ekraanile. Mõni hetk hiljem saan aru, et viimane täht nimes on siiski a, lihtsalt pika sabaga....

Varajased jõulud

Täna juhtus naljakas lugu. L. otsustas, et tema on nüüd piisavalt terve väikseks metsamatkaks ning läks autot puhastama. Ma veel kobistasin toas ennast riide panna, kui Mikro järsku hüüab: "Issi räägib õues ühe võõra naisega!" Ma olen nimelt lapsed välja koolitanud, et nad sellistest kõrvalekalletest teada annaksid. Nali, igaks juhuks lisan. "Raudselt on naine paljas ka?" vastan miskipärast Mikrole. "Jaa! Tal ei ole jopet ega midagi!" Ehmatan selle peale päriselt ära ja piilun aknast välja, naisel riided ikka on seljas, lihtsalt mitte ilmakohased.

Mõne minuti pärast ilmub L. tuppa kaks suurt, ikka väga suurt IKEA kotti käes ja hõikab, et jõuluvana tuli sel aastal varakult. Selgus, et naine oli meie naaber (ausalt, ma esimest korda nägin sellist inimest!), belglanna, kes üürikorteri üles ütles ja tagasi kodumaale pöördus ning kellel oli hulk asju üle, millest vabanemiseks ta oleks muidu pidanud mingeid keerukamaid mooduseid kasutama. Aga kuna L. oli parasjagu õigel ajal õiges kohas, siis küsis ta, kas võib natuke oma asju meile jätta. L. oli küsinud, et mida siis - no natuke riisi, maitseaineid - sellist kraami, palju ei ole. Igatahes on meil nüüd mitme aasta varu väga peeneid maitseaineid (kurkum näiteks), igasugu Aasia köögi kastmeid (kalakaste - L. väidab, et tema ei julge seda küll lahti teha, austrikaste), igasugu peeneid äädikaid ja õlisid, riisi, seesamiseemneid ja neist tehtud õli. No ühesõnaga ilmselt oli tegemist Aasia köögi fänniga (või siis just mitte, kui tal ainult need üle jäid). Muid asju oli ka alates mingitest Kanada päritolu külmetusrohtudest, mida Eestis ei müüda kuni käsitöö kohvini. Päris Jaapani päritolu wasabipasta oli ka.

Igatahes on põnev näha, milliseid asju teised inimesed kodus kasutavad, enamik olid selliseid tooted, mida mina iial poest kaasa krabada ei taipaks, sest ma lihtsalt ei kujuta ette, millistes toitudes neid asju kasutada. 

Iseenesest mulle meeldib selline suhtumine - mõni "viisakam" inimene viskaks ilmselt kogu krempli tuimalt prügikasti ja asi ants.

Eesti Laul 2024

Avastasin täna hommikul, et uued Eesti Laulu laulud on jälle avalikustatud. Lapsed vaatasid natuke telekast ja tunnistasid kõik saastaks, mul on vähe parem keskendumisvõime ja suutsin (peaaegu) kõik lood lõpuni kuulata. Seekord vaatasin veidi videoid ka.

1. 5MIINUST x Puuluup "(nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi"- Noh, vähemalt esimeseks kohe üks mittetraditsiooniline eurolugu. Tümakas on kaasahaarav, aga tekst on suht küündimatu ja igav. Video oli hea.

2. Anet Vaikmaa "Serotoniin" - 00ndate alguse diskens, Nexus tuleb meelde. Taustamuusikas on mingi põnev käik, mis meenutab 80ndaid ja pigem sellist futuristlikku elektrot. Labane vähemalt ei ole minu jaoks. Samas mingit põhjendust, miks peaks tänapäeval sellise looga välja tulema, ka ei oska anda. 

3. Antsud "Vetevaim" - Etno pole kunagi minu teema olnud. Minus on lihtsalt 0% haldjat ja maaema. 

4. Brother Apollo "Bad Boy" - Ebaveenev on see "paha poiss" kuidagi. Pigem nagu cringe  kui noorte sõnavara kasutada. Oi, räppima hakkas ka veel, see teeb asja ainult hullemaks. 

5. Carlos Ukareda "Never Growing Up" - Jälle üks hädise häälega meesulg. Ülimalt igav ja klišeelik lugu igast aspektist.

6. Cartoon, Ewert Sundja "Oblivion"- Ewerti hääl ei ole minu jaoks miskit erilist olnud, aga sellise elektroonilise taustaga kõlab päris huvitavalt. Hea bass. Samas, ega muud palju lisada pole. 

7. Cecilia "FOMO" - Oi, milline aktsent, ma algul ei saanud aru, et ta inglise keeles laulab. Välismaa kuulajale ilmselt jälle väga eksootiline eesti aktsent. Hea tantsulugu kuhugi klubisse, aga pikemalt meelde ei jää. 

8. Daniel Levi "Over the Moon" - See laul on üks pikk sissejuhatus millessegi, mida lõpuks ei tulegi. Kahju, potentsiaali ju oleks. Midagi jääb selgelt puudu. Toores värk.

9. Ewert and The Two Dragons "Hold Me Now" -  Noh, siin on professionaalsust kohe tunda. Kindla visiooniga hitiks mõeldud lugu. Meenutab Coldplayd äkki? Selline hea peavoolu rokk. Video on ka absoluutselt kindla peale minek. Ei ole midagi paha öelda, lihtsalt tellimustöö, mis on filigraanselt sooritatud.

10. INGA "No Dog On a Leash" - Kui lugu on nii lühike nagu need eurolaulu normid ette näevad, siis peaks lugu kiiremini pihta hakkama. See jääb paraku liftimuusikaks, video on hoopis karmim, kui lugu ise. 

11. Ingmar "Dreaming" - Nüüd siis see tüüp, kes näitab, millisel tehnilisel tasemel tema laulda oskab. No nagu Nechayeva. Kahtlemata on noormees võimekas, aga laul on jälle igav ja klišeelik. Nagu enamasti väga heade lauljate puhul millegipärast. 

12. Laura "Here's Where I Draw the Line" - Laura vormib endast tõsiseltvõetavat staari. Igati tugev lugu - algab küll rahulikult, aga kohe on näha, et see asi võtab suuna tugeva refrääni ja jõulise muusikalise kulminatsiooni poole. Lõpp tuli ootamatult, oleks võinud ausalt pikem lugu olla täitsa.

13. Nele-Liis Vaiksoo "Käte ümber jää" - Põhimõtteliselt sama valemiga üles ehitatud lugu nagu Laural, aga jääb minu jaoks selgelt nõrgemaks. Lauldakse eesti keeles, aga ma ei saa aru, mida ta laulab. 

14. OLLIE "My Friend" -  Ollie meeldis mulle juba eelmisel aastal, sel aastal meeldib ka. Temas on kuidagi dramaatilisust, mis ei mõju võltsilt. Ta tundub ehe, isegi pagana pmst Eurovisiooni eelvoorus. Siiani parim. 

15. Peter Põder "Korra veel" - Oot, jälle selline taustmuusika, nagu Anet Vaikmaa loos ehk siis see minu jaoks futu-elektro, mida ma seostan 80ndatega ja mida ma sel aastal üldse sageli kuulnud olen - on see hetkel trendikas? Ma ei saa öelda, et see mulle ei meeldiks, sest siin on nostalgia mängus. Siin on ka video täpselt selles õiges stiilis. Bändi Gunship teate, täitsa nende stiil. Õudne teada, et see on mingi trend, millega mu maitse ühtib...Hea lugu.

16. Silver Jusilo "Lately" - Igav liftikas. Peo viimane lugu, et kõik saaks aru - uneaeg. Kell on kolm öösel, sa sõidad taksos ja unistad oma voodist.

17. Sofia Rubina "Be Good" - Midagi siin on, aga mulle see muusika ei istu, jätab sellise kerglase mulje. Laulja on hoopis parem, kui see tausta tilu-lilu tal laseb paista. 

18. Traffic "Wunderbar" - Püha taevas, kui halb üks lugu saab olla. Öäkk! Kõik, mis saab halb olla, seda ka on - suva tümakas, lollakad sõnad, laulja "mahe" tämber.  Kuidas suudetakse sellist saasta toota. Ja see on üks meie populaarsemaid bände. Nukker. 

19. Uudo Sepp, Sarah Murray "Still Love" - Jälle üks hitivalemi järgi tehtud lugu, kus mingit hinge ega autentsust kõrva ei hakka. Milleks - oo, milleks? Nad ju oskavad laulda, aga kui mingit ideed pole, siis milleks punnitada?

20. YONNA "I Don't Know About You" - Traditsiooniline naisulg teemal õnnetu armastus. See laul võtab ka väheke hoo üles, aga liiga hilja. 

Kokkuvõttes tundus kehvem valik kui varem. Ei ole ühtki sellist, mis kohe väga meeldiks esimesest kuulamisest. Kui vaja valida, valiks ainult Ollie.

Nende hetkede nimel ma elan!

Peaks praegu tööd rügama, aga vot olen nii vihane, et kavatsen selle kohe endast välja kirjutada.

Oli juba peaaegu tore - mina olen terve, Mikro sai esmaspäeval terveks, L.-il hakkab ka vist paremaks minema ning Minil on kõigest nohu, mida ta eirab. Valgus juba paistis eespool. Mikrol oli nädalavahetusel ööbimisega jõuluüritus tulemas, maksin just selle eest rahagi ära...Ja siis teatab L. et Mikro saadeti just koolist ära koju - olla teine haiglane. Johhaidiii! Ma tõesti hetkekski ei arvanud, et ta suudab neli päeva terve olla ja siis uue viiruse üles korjata, jõudsin juba rõõmustada, et täitsa hästi läks seekord - jõuludeks ja aastavahetuseks viirused põetud ja illallaa-trullallaa. Ei, Marca, alati tuleb silmas pidada halvimat varianti, sest kui sa ei pea, siis see kohe raksatab selga.

Hea on see, et detsembris jäid muud huviringid õpetaja puhkuse tõttu ära, sest täpselt nagu eelmisel aastal, kus ma sama nentisin - polekski ilmselt ühessegi ringi jõudnud, sest üks viirus ajas teist taga. 

Klassijuhataja sai eile poole päeva pealt koroonadiagnoosi, Tallinna lasterühmast, kes jõuluüritusele pidid tulema olla kaheksast rivis üks ja koolis käib ka mingi 25% lapsi. Mis pagana neetud paigas me elame? Palju talvise suremise reit meil siin hallil ajal oligi? 

Rõõm on näha, et töö juures on tatistama hakanud viimane kolleeg, kellel pole siiani isegi mitte koroonat kätte saadud. Ta on lastetu, loomulikult.

*************************************************************************

Vahepeal on õhtu kätte jõudnud. Mikrol on seekord palavik, eelmine nädal oli ilma selleta viirus, väga põnev. Koroonaks pole kumbki puuslak end tunnistanud, ei tea mina, mis katk siis hulgub.

Kuna mul kisub iga ebameeldivus kohe morbiidseks kätte, hakkasin mõtlema, kuidas haige olemine pole absoluutselt elamist väärt seisund. Mingi lühiajaline, see veel, aga näiteks pikem haiglasolemine on absoluutselt kohutav. Mikroga olin kuu aega haiglas ja mäletan, kuidas see oli ikka paras paralleeluniversum. Toanaaber istus "kinni" neljandat kuud ja temagi polnud seal kõige staažikam olija. Meie tahtsime kangesti koju, aga arst kinnitas meile, et tegelikult on väga palju neid, kes näevad haiglasolekut pigem puhkusena - ei pea süüa tegema, koristama, pesu pesema ega muid kodutöid tegema. Mõelda vaid, et on inimesi, kelle jaoks kodune elu on hullem kui haigla, täis mingeid jõletuid kohustusi, mida nad vastu tahtmist tegema on sunnitud!

Võsasrähkleja varustus

Mul oli tegelikult kenasti olemas teema, millest täna kirjutada, aga siis poole päeva peal käis mingi krõks ära, isiksus muutus ja avastas, et see ei kõlba küll kassi saba allagi.

Õnneks oli Kristallkuul just huvitaval teemal kirjutanud ja kuna minu lähenemine matkavarustusele on kardinaalselt erinev, siis otsustasin tema teema pätsata. 

Meie lähenemine matkariietusele on põhimõtteliselt see, et loodusesse tuleb panna selga see, millest pärast kahju ei oleks. Suvel olen ma niikuinii igalt poolt ära kriibitud, aga talvine standard on umbes see (pildil on varakevad)

See pruun asi on miski karvase sisuga meestejakk Zarast, umbes 15 aastat vana. Hästi soe, ei rebene kuskilt ja plekke ka ei jää. Vihma ka läbi ei lase. Dressipüksid on osa Nike'i komplektist, mille vanemad mulle ostsid, kui ma olin 18, vahepeal tissid kasvasid, dressikas selga ei lähe, aga tagumik on õnneks samaks jäänud. Tehti alles vanasti korralikke asju - isegi värvist pole need ära läinud, kuigi kasutan tõesti pidevalt. Sees on neil võrkvooder, seega soojad. All on mingi suva dressikas ja t-särk, vot spordirinnahoidja on küll spetsiaalne. Mütsi kudusin "ise" (vanaema ilmselt kudus) põhikoolis.

Veidi soojemal ajal näen välja selline:

See jakk on täitsa uus, kaks aastat tagasi H&M-st sain, 19 euri maksis. Mulle tundub, et mu kehal on enamasti normaalselt soe, sest liigutades ju ikka hakkab, seega kannan tavariideid. Jalas on sellel pildil veel need samad eelmise pildi dressid, aga soojemal ajal õhemad dressid või retuusid.

Jalanõude osas ma allahindlust ei tee, need peavad head olema. Parim ost nii aastat viis kandmist saanud Catmandoo matkatossud, olid vist 30 euri ringis. Olen nendega nii vette kui mutta kukkunud ja lumel matkanud - jalad on kuivaks jäänud ja libedad ei ole. Matkasaapaid mul ei ole, päris paksus lumes olen käinud Samelini tankidega. Nüüd on meil plaan küll räätsad soetada, sinna äkki isegi oleks matkasaabast vaja. Samelinidega on see kummaline häda nüüd, et kahed eelmised olid ideaalsed ja nüüd kolmandatega hakkab jalgadel külm...Need kõik on metallninaga, alati küsitakse - kas külm ei ole, ma olen alati öelnud, et ei ja nüüd pean tunnistama, et on, pagan, jah. Kummaline.

Matkatossudega käin kuni väljas üle +15, peale seda mina enam kinniste jalanõudega käia ei suuda. Kristallkuul vihkab krõpsuga matkasandaale, mina armastan. Ma saan aru, et need ei ole just kaunid, aga no mugavamat jalanõud annab otsida. Muidu ma päris palavas käisin alati varbavahedega, isegi reisidel, kus üle 20000 sammu päevas käidud, inimesed imestasid, et kuidas ometi, aga ega see vist tõesti jalale hea ole, eelmisel suvel esimest korda tajusin. Mul olid 20 aastat Nike´i sandaalid, samal ajal ostetud kui need punased dressid, kahekümne aasta kandmisega lõpuks läks taldadel liim lahti. Nüüd on mingid no-name´id, päris nii pehmed pole kui Niked, aga käravad küll. Mul on tegelikult võrgust Adidadese tossud ka, aga mu meelest need pigem mõttetud - kui on külm, siis tuhiseb tuul läbi ja kahekümne kraadiga on ikka palav.

Suveriietus on enamasti lühikesed püksid ja t-särk, täiesti suvalised. Leidsin suvist pilti otsides sellise, mis kenasti illustreerib meie läbitavat maastikku. Vaja on jõuda selle suurest kivist paremal oleva puuni, mis seal kauguses paistab...

Kuna me enamasti ööbima ei jää loodusesse, siis päris matkakotti ei kasuta. Jälle täitsa suvalised seljakotid on kasutuses, aga neid on mitu erinevates mõõtmetes. Telk on ka muidugi Jyski oma, sest vihmaga mina ei telgi ja muul ajal ajab see asja ära.

Lastelood

Mikro harjutas terve eelmise nädala omaette etluskonkursiks mingit proosapala. Täna mainin, et homme siis konkurss, jah? Aa, ei, õpetajale ei meeldinud minu lugu, ma ei lähe.

Kuna sama õpetajaga oli see roppuseskandaal, siis mõtlesin muidugi esimesena, et raudselt kättemaks. Küsisin siis Mikrolt tema teksti näha ja kui ma natuke olin seda kõva häälega lugenud, hõikas L. taganttoast, et "sa oleksid ikka pidanud mõne lasteraamatu võtma!" Tegelikult oligi tegemist lasteraamatu looga, ainult et mina sain kohe aru, miks õpetajale see lugu sugugi ei meeldinud. 

Taustaks siis see, et Mikro klassijuhataja on selline...kuidas ma ütlen...puhta põllega tubli tüdruku musternäidis. Suhkrust, jahust ja maasikavahust peavad olema tehtud pisikesed tüdrukud, aga mitte tiigrist, konnast ja kutsikahännast nagu minu oma. (Ääremärkusena - ma vihkasin seda laulu kirglikult juba lapsepõlves!) 

Mikro valitud loos pöördub üks laps teise poole sõnaga "lollpea!", seejärel nimetab kellegi väikevenda pärdikuks ning tagatipuks otsivad lapsed kapist viina (ausalt, mul vajus ka siinkohal suu veidi ammuli): "Vaatame külmkappi ka, sõbra issi hoidis seal!", "Fuih, see haiseb, kuidas suured inimesed viina küll juua saavad!". Siinkohal oli õpetaja käskinud Mikrol lugemine lõpetada. Oleks edasi loetud, oleks teada saadud, et lapsed ei kavatsenud kokteilipidu korraldada, vaid viina oli vaja surnud hiire prepareerimiseks.

Olgem ausad, mina ei oleks seda lugu kindlasti etluskonkursile valinud. Lapse meelest oli see aga üks ääretult naljakas lugu. Ma siis ääriveeri selgitasin, et tuleb natuke oma auditooriumi tunda, kõik parimad püstijalakoomikud valivad oma naljad publiku reaktsiooni järgi otsustades ja sina ju ometi teadsid, mislaadi tekstid võiks meeldida õpetajale.

Praegu meenus, kuidas noor Courtney püüdis Mickey Mouse Clubi (miski Ameerika lastesaade) saada Sylvia Plathi luuletust esitades - arvake, kas sai.

Teismeline mina kirjutas samuti kord kirjandi noorest neiust, kes süüdistatakse nõidumises ja kes vangitornis ootab koidikul toimuvat poomist. Või oli see põletamine. Toona oli õpetajal nii palju taktitunnet, et ta mainis ära "kole teema!", aga pani hindeks ikkagi viie. 

Mis see loo moraal on? Ma mõtlen, et mingi põlvkondade konflikt on sellistesse konkurssidesse sisse kirjutatud, kui eeldatakse, et noored loevad lilledest, liblikatest ja helgest tulevikust. Kui sellist tulemust tahta, tuleb ilmselt tekstid ette anda. Iseasi, mida selline konkurss siis noorte enda loomingulisuse kohta näitab.

Karm elu põhjapoolkeral

Kannata ära kolm talvekuud ja saad boonuseks neljanda otsa! Tõe huvides tegelikult isegi veidi rohkem. 

Mul ei ole eriti midagi lume, külma ega pimeduse vastu. Lumest järele jääv löga on ebameeldiv, aga üleelatav. Asi, mida ma selle perioodi juures absoluutselt vihkan, on igasugu viirused, vana nimega külmetushaigused, sest paraku just sellel ajal need ringi liiguvad. 

Kas teie lapsepõlve olulisemate märgusõnade alla ei kuulu jalavann, sinepiplaaster, soolakott, sinine lamp, auru sissehingamine? Mesi piimaga kui kõige rõlgem jook üldse, küüslaugu üledoosid ja igasugu möginad, mida topiti ninna, määriti rinnale ja söödeti sisse? 

Vahepeal oli justkui rahu selle teemaga, aga kohe kui lapsed majja tulid, hakkas see triangel otsast peale. Üks hea aasta oli ka vahepeal - see esimene koroonaaasta, kus kõik kohad kinni olid, keegi kuskil ei käinud ja kui käis, siis hoidis maski näo ees - vot sellel aastal ei õnnestunudki vist talveperioodil haige olla. 

Kuidas inimesed julgevad sellesse osasse aastast üldse midagi planeerida? Mina ausalt öeldes küll ei julge. Mäletad seda korda kui me Pärnus spas käisime ja sul pärast nii hull kopsupõletik oli, et kiirabi käis? Mäletad seda korda kui ma veel lennujaamas viimast korda vetsupotti kallistasin, see läks ikka jube napilt, eks? Mu meelest näiteks teatrid on täis neid inimesi, kes tegelikult on täiesti haiged, aga piletite raiskuminemise hirmus on ikka kohale tuldud ja köhitakse nagu homset poleks. Ma tean inimest, kes varjas koroonat, et ikka reis ära ei jääks, sest reisile minnes veel väga paha ei olnud. Kohal olles muidugi hakkas. 

Ja ma isegi ei ole eriti sageli haige, paraku varjutab see hirm kõiki plaane ikkagi. Äkki jään haigeks? 

Miskipärast on mul ettekujutus, et soojas kliimas inimesed haiged ei ole. Ilmselt see on petlik. Itaalias oli ju soe, kui kõik need inimesed seal koroonaase surid. Samas Kivirähk ju kirjutas ka, kuidas eestlasi ühendav tunnus on nohu. 

Ah, mees köhib kõrvaltoas nii õudselt, et ma ei suuda enam kirjutamisele keskenduda...

Veritaserumit* oleks vaja

Jõudsin rumalast peast juba ohata, et pea tühi ja silmad väsinud, hakka veel õhtul blogima ka, päeval jälle aega ei olnud. Loomulikult universum saatis (ei, ei, ma ei usu seda värki, see on ikka Murphy pigem) kohe teema, millega tegeleda. Mikro klassijuhataja kirja näol. See ei tõota viimasel ajal midagi head, sest "olin juba lasteaias rebel!" nagu laulab Winny Puhh, mis kehtib ka mu noorema võsukese kohta. 

Lasteaia kohta vahemärkusena nii palju, et sealt sain ma viimasel päeval kaasa tunnistuse, kus kehalise kasvatuse koha peal oli lause: "Keeldus viimasel poolaastal osa võtmast". Ma siis imestasin, et miks ma sellest miskit ei tea ja tuli välja, et Mikro oli (tegelikult üsna mõistlikult ju) teatanud, et kuna kehaline on peale söömist, sest tema küll ei kavatse täis kõhuga kargama hakata ja ju siis nii jäi. Toona ei pidanud õpetajad minu sellest informeerimist ilmselt oluliseks. 

Klassijuhataja seevastu asja niisama ei jäta. Alles oli häda, et Mikro pidavat tundides ebakohaselt häälitsema. Ohkavat teatraalselt, kui miskit ei meeldi. Muusikatunnis olevat lollitatud, mille tulemusena Mikro koos kahe teise neiuga sotsiaalpedagoogi või psühholoogi juurde saadeti (ausalt, ei mäleta kumma, minu ajal ei oldud neist kuuldudki). Klassijuhataja mainis veel, et Mikro käitunud seal eriti üleolevalt. Kodus Mikro väidab, et tema ei teinud mitte midagi, ta lihtsalt oli valel ajal vales kohas valede inimeste vahel, kes siis tundi segasid ja tema saadeti koos nendega. Ma ei tea. Klassijuhataja alandas preili käitumishinnet, aga see sama muusikaõpetaja, kes olevat neiude käitumise pärast endast väljas, hindas Mikro käitumist tema tunnis eeskujulikuga. Imelik kuidagi.

Täna siis oli asi selles, et Mikro olevat päris rõvedalt väljendanud ennast. No ikka nii, et ma imestasin, et õpetaja need sõnad üldse välja oli kirjutanud. Õpetaja ise ei olnud kuulnud, aga räägiti. Kõnekas oli see, et kui varasemate rikkumiste puhul on ainult minu poole pöördutud, siis nüüd saadeti kirja koopia ka L.-le. Ilmselgelt on siin vaja mehe kätt, paistab, et ema enam toime ei tule...

Ma räägin Mikroga rahulikult, et palun, räägi mulle ausalt ära,  mis toimub, ainult nii saan mina sind kaitsta ja et see on ikka väga inetu süüdistus juba. Ta ütleb, et ei tea midagi, pole öelnud ja miks või kes niimoodi tema kohta valetab, ta ka ei tea. Ma ei saa ju automaatselt eeldada, et minu laps valetab. Äkki keegi valetab tema kohta - neil preilidel seal klassis draamasid jätkub. Kahtlane on see, et Mikro ei oska öelda, kes niimoodi teha oleks võinud. Kahtlane ses mõttes, et kui keegi ikka sellist jama ajab su kohta, siis ilmselgelt ta vihkab sind üsna avalikult. Mikro ei tea, et keegi seda teeks. Aga ise ka ei öelnud neid sõnu, mitu korda kinnitab.

Pärast küsin salaja Minilt, et mis sa arvad, kas su õde on selleks võimeline? "Muidugi - minuga räägib pidevalt nii!" 

Karma selle eest, et mina olin omal ajal see tuima näoga valetaja? Saatsin õpetajale vastuse, et sõna on sõna vastu - mina tõesti ei tea. 

*Loen parasjagu Harry Potterit, kes ei tea, siis see on tõerääkimisseerum seal.

Poisid jäävad poisteks?

Seltskonnameedia on meil üldiselt tasuline ja ma nii huviline pole, et selle eest maksma hakkaks, aga õnneks on meil (endine) blogija Printsess, kes vahel seda külge elust oma Instagramis kajastab.

Printsessi lugudest sain väikse ülevaate sellest Pedaja skandaalist. Üldiselt on siis lugu selles, et "staarjuuksur" olla uhkustanud sellega, kuidas tema ükskord alaealist staarblogijat pani (rõvedamas sõnastuses kui mul siin). Mu meelest on vildakas juba see, et sellest peaks justkui staarblogija häbisse sattuma, kuigi tegelikult on häbiväärne ju hoopis see uhkustaja..Igatahes tegi staarblogija natuke paljastustööd ja selgus, et too staarjuuksur armastabki alaealistele nilbe sisuga sõnumeid saata. See selleks, mis minu (ja Printsessi) tähelepanu köitis, oli tegelikult hoopis see, kuidas naisterahvad härra staarjuuksurit kaitsma asusid. Et too olla ju ometi vabandanud (et austab naisi väga - nonoh, tundub tõesti sedamoodi) ja et poisid jäävad ikka poisteks. 

Mis naised need seesugused on? L. pakkus, et need on naised, kes ise just selliste mehikestega lävivad ning teadmine sellest, et tegelikult ikka kõik mehed sugugi sellised pole, lammutaks nende maailmapilti liigselt.

Kunagi oli üks intervjuu naisega, kes oli elu pahupoolt maast-madalast ja väga süviti tunda saanud ning tema suust jäi kõlama arvamus, kuidas kõik naised on litsid, ainult selleks naisterahvaid vaja ongi ning tugev eit on see, kes seda tõetera enda jaoks ära kasutada oskab. Võiks justkui vihastada ja üritada vastu vaielda, aga milleks - ilmselt on sellel naisel sellise maailmaga lihtsam leppida, kui tunnistada, et paraku on ta elult väga halvad kaardid saanud ja enamikku teisi on elu paremini kohelnud. 

Ma isegi kahtlen selles, kas see ühtede naiste teiste süüdistamine üldse suudab kuidagi tulevast põlve mõjutada nagu kardetakse. Kui see on su ema või keegi lähedane, siis ilmselt küll, aga kui su taustsüsteem on erinev, sul on turvalised ja meeldivad kogemused naisi austavate meestega, siis tegelikult sind ei mõjuta kuidagi kellegi võõra arvamus, et kõik mehed on sead ja nii peabki elus olema. Meie maailmad eriti ei kattu. Sellised naised ei satu sulle sõbrannaks. Vastupidiselt ei suuda sina ilmselt kuidagi ka nende maailmapilti mõjutada. Vaid elu ise võib kogemuse läbi harida sellistes asjades. Paraku enamasti tõmbab sarnane sarnast ligi.

Hea, et seda ikka koolis õpetatakse

Minil oli siin ükspäev...hmmm, kuidas selle ametlik nimi võiks olla?...seksuaalkasvatuse (jube väljend!) loeng. Igal juhul räägiti siis teismelistele lilledest ja liblikatest. Ma kohe huvitusin, et noh, mis teiega seal siis tehti. Käsi südamel - see oligi tema esimene lause sel teemal:

Mini: "No räägiti, et kui endale midagi tagumikku plaanite pista, siis vaadake, et sellel ikka käepide ka taga oleks, no nagu buttplugil, noh!"

Ee, hum, nojah. Meenutades Adam Kay memuaare tema arstiaastatest (raamatud "See teeb haiget", "Oh sa püha(de) vahetus" ja vähemalt määral "Tsenseerimata"), siis pole midagi imestada, see on oluline info, mida jagada. Meenutagem või seda lugu vaesest vagast pastorihärrast, kes kardinaid üles riputades kogemata libastus ja kartuli endale õrna kohta kukkus. Ta oli juhtumisi kardinaid alastiolekus üles riputanud, aga kellega meist ei võiks selline asi juhtuda, eks. Igal juhul uudishimu on inimese üks peamisi edasiviivaid jõude ja paraku sisaldab see endas ka huvi selle vastu, mis kuhu mahtuda võiks. Iseasi, kas pärast välja ka mahub. 

Igatahes olla koolitaja tasemel olnud, mitte selline nagu meil omal ajal, et seksiteema võeti ette kevadsemestri lõpus viimasena - "lugege see peatükk õpikust iseseisvalt kodus läbi!" ja kui siis üks julgem noormees järgmises tunnis teatas, et tema luges küll, aga päris hästi aru ei saanud, kas õpetaja seletaks, siis õpetaja vajus näost ära ja vahetas teemat. See oli veel see aeg, kui eeldati, et sellest millest ei räägita, selle vastu ka huvi ei tunta. Eks selliseid arvamusi on praegu ka muidugi. Küsisin Mini käest ka, kas konservatiivsed lapsevanemad ikka piketeerisid teil akna taga. Ta vastas, et ei, loeng oli neljandal korrusel....

Ausalt öeldes ega ma ei igatseks 24 julge teismelise ees lilledest ja liblikatest rääkida, see nõuab ikka parajat enesevalitsust. Kuigi, ega 24 näost punase teismelise ees oleks vist veel ebamugavam. Ma täitsa imetlen, kuidas praegused noored mingisugust valehäbi selle teema juures ei tunne. 

Mini: "No ja siis Mammu* küsib üle klassi - misasi see vulva on?!" Haa - ausalt, mulle see soovituslik uudissõna naissuguelundi kohta ka üldse ei meeldi. No kuidas sa ütled - vulva?! Iuu. "Aga kuidas te siis ütlete?" Tuleb välja, et ingliskeelne "pussy" on hoopis suupärasem väljend. Ma ei tea, kas peaks juurutama mingi uue sõna kasutuselevõttu, kui see kuidagi loomulikult ei tule. Miks meeste asjade kohta käivad sõnad kuidagi hoopis normaalsemad tunduvad?

*Nimed muudetud

Käed eemale Madonnast!

Jõulupühade saabudes võiks ju ikka Madonnast ka natuke rääkida?

Täna viskas mulle list ette selle loo, mille eest juba ainuüksi võib Madonna kõigist muudest pattudest puhtaks arvata, sest see on lugu, mis ka lugu on. Kõik - sõnad, see, kuidas Madonna loo tekstiosa loeb, ülikõva video. Oeh, üks mu tõsiseid lemmikuid! Kusjuures, muusika selle loo puhul väga oluline polegi, sest sellest loost on nii erinevaid versioone, kiireid, aeglaseid, kuidas ise soovite:

Mul võtab alati pisara silma, nii lahe. Ma tahan olla selle video Madonna. Ah et mismoodi on olla tüdruk - niimoodi ongi, enamasti, sageli. See laul annab mõista, et sa ei ole ainuke, kuigi arvad, et ilmselt oled. Kui isegi Madonna end vahepeal, mõnikord, alati niimoodi tunneb, siis ammugi võid nii tunda sina. Kusjuures alles täna panin tähele selle vanadekodu nime seal :) Ma arvan, et mu vanaemale oleks see meeldinud, ta fännas vormelit. Küsisin kunagi, et miks? Vanaema vastas erutatult: "No see hääl, mida need masinad teevad!" 

Aga Madonnast, mu jaoks on ta alati selline turvalistes piirides mässaja olnud. Ok, ta võib teha peavoolule šokeerivaid asju, aga ta on sealjuures alati olnud väljapeetud, stiilne, ilus ja seksikas. Ta ei ole mingi hullumeelne hatt olnud. Mitte nagu...noh, Courtney Love. Vaatame siinkohal üht nende kahe daami eepilist kohtumist: 

See on siis 95 aasta MTV muusikaauhindade pidu, kus saatejuht parajasti "särava tähe" Madonnaga intervjuud teeb, kui sisse sajab "lahtine kahur" Courtney (need on hilisemad saatejuhi iseloomustused). Courtney loobib tähelepanu saamiseks Madonnat oma puudritoosiga ja kui saatejuht sarkastiliselt nendib, et see on ju "kõigi lemmik" Courtney, kutsume ta üles, vastab kergelt paanikas Madonna, et "palun, ei!". Mõlemad on vägagi auahned naisterahvad, aga kui üks hoolib vägagi oma austusväärsest kuvandist, siis teine absoluutselt mitte. 

Madonna võib suudelda laval Britneyt või ameleda videos musta Jeesusega, aga ta vaatab väga hoolikalt, et ta ei paistaks naeruväärne. Jama on selles, et showbisnesis muutud sa teatud ea möödudes ikkagi naeruväärseks (jestas, ma nägin eelmine nädal, et juba juleti irvitada ka Dolly Partoni üle, kes kantri-ikoonina on alati kõige selle jaoks puutumatu tundunud, aga vot piisas 77-aastasel vaid ergutustüdruku kostüümis laval lipata, kui ei jäetud ka teda kriitikast puutumata!). Katke end kinni ja vananege väärikalt! Madonna on oma TikToki videote eest ikka kõvasti puid alla saanud. Mu meelest, armas taevas, tehku, mida tahab! Ta on Madonna, ta on lõpuks ometi saavutanud võimaluse teha seda, mida tahab, sest ta on avalikkuse silmis niikuinii naeruväärne. Vanad inimesed peaks surnud olema, mitte videotes tantsima, eks. 

Huvitav on see, et Courtney on vananedes just väga konservatiivseks muutunud - eakohased riided, daamilik stiil, kodu Inglismaal, koerakesed ja hobused. Kes oleks seda arvanud! Aga võib-olla saab ka tema nüüd ennast vabaks lasta ega pea nui neljaks oma mainet üleval all hoidma? 

Avalik naine on ikka maru keeruline olla!

Mu Spotify Wrapped tembutab

Täna mõtlesin, et läheks äkki kontorisse, siis tõmbasin kardinad eest ja otsustasin, et ootan ikka kevade ära.

Mulle tegelikult üldse ei meeldi õhtul blogida, ma olen ikka hommikuinimene (aga mitte enne üheksat, eks), seega kirjutan täna hoopis hommikul, mil ma veel päevast ajusurnud ei ole. Lihtsalt hetkel on see aeg aastas, mil tööd on küll ja veel ning kõik mu head mõtted tabavad mind alati keset tööhoogu, samas olen ma nii palju kohusetundlik, et ma ei saa ju blogida, kui teised samal ajal palehigis tööasju trükivad. Õhtuks on päeva peale pähe tulnud mõtted tuhmunud, tunduvad nõmedad, silmad valutavad, sõrmed on trükkimisest põrutada saanud ja veel sada häda...

Eile siis saabus järjekordne Spotify Wrapped aasta muusikakokkuvõte. Nagu ikka, töötab see ainult telefonis ja kui ma tahan mingit kena pildilist aruannet ka siia blogisse panna, siis pean läbi ussiemmi seda tegema. Täna läks eriti piinlikuks, sest arvasin kõige lihtsama olevat see Messengeri lugudesse postitada ja siis arvutist screenshotid teha. Ma üldiselt FB-sse ja eriti neisse lugudesse ei postita. Ma ei tea, kuidagi avaliku naise tunne on kohe, blogis seda üldse ei ole miskipärast. No avan siis mina FB ja hakkan vaatama seda enda lugu, kus peaks need Spotify Wrappedi pildid olema - kõigil teistel inimestel on normaalsed lood, aga minul on tulnud mingid haiglase sinise taustaga lingid ainult ja kogu stoori on neid täis ja appi, juba näitab, et paar inimest parasjagu vaatab seda jama! Appii! Kus on nupp kustuta! Kähku! Piiiiinlik! Vanaema ei oska nutiseadet kasutada stiil....Brrr... Ma isegi ei tea, miks need normaalselt ei avanenud. 

Teine katse, üritan telefonist linki meilile saata, aga see nutitelefon, mida ma kasutan ainult autos muusika kuulamiseks ja geopeituseks, oli varemalt L.-i oma ja seal on ainult tema postkast sees. Vahet pole, tungin tema privaatsusesse ja saadan sealt endale meilile lingi. Imekombel see variant isegi töötab ja link ei vii kuhugi sohu, vaid näitabki tõesti korralikult pilte. Siit see tuleb, aga ega ma ikkagi rahul ei ole:

Miks mul mingi totaalne mainstream rock ainult tabelis on? Tahaks ikka nagu edgy ja ainulaadne olla! Last.fm pakub viimase 365 päeva kuulatuimateks artistideks 1. Ghost 2. Metallica 3. Rammstein 4. Motörhead 5. Iggy Pop. Ok, ega see parem ei ole. Ilmselt lihtsalt noil suurtel on niipalju rohkem lugusid, et igasugu väiksematel artistidel ongi raske üldtabelisse pääseda.

Üldse kuulasin 3283 erinevat artisti, mis on päris muljetavaldav arv. Erinevaid žanre tuli kokku 142, neist enim kuulasin rocki, pop punki, alternatiiv-metalit, poppi ja riot grrrl'i. Enimkuulatud lood olid Spotify väitel: 

Last. fm leiab aga hoopis, et (panin 6 lugu, sest 4-6 omavad kõik sama arvu kuulamisi):

See on huvitav, sest ükski neist lugudest ei tule mul mujalt kui Spotifyst, seega peaks teoreetiliselt tabelid täpselt samad olema, aga nad pole. 

Päris enda edetabelid teen niikuinii detsembris, sest minu jaoks on detsember ka kuu, kuigi Spotify seda vist ei arva.

Küsija suu pihta

Täna nädal aega tagasi käisin viimati õues, seega ei ole mina seda suurt lund veel katsuda saanudki. See nohu lihtsalt vindub, öösel pean ikka tilka panema, et hingata saaks ja pärast nuuskan verd. Rõve. Ei ole üldse inspireeriv olukord, millest blogida.

Kirjutan siis blogimisest. Kas teil on ka viimasel ajal (no nii poolaastal või isegi kauem ehk) probleeme kommenteerimisega? Mina näiteks saan bloggeri blogides sisselogituna kommida ainult läbi Chrome'i. Samuti ka enda blogis, kuigi seda ma kirjutan Firefoxis ja sisselogituna, aga vot kui kommenteerima lähen, kasvõi enda blogi, siis väidab, et ei saa Google'iga sisse logida. No aga mu ju olen juba sees? Ei tea. Wordpressi blogidega on häda just Chrome'is - nendes kommentaariumides, kus peab ootama blogija modereerimist, ei näita mulle üldse, kas kommentaar läks kohale või mitte. Peaks ju ütlema, et "aitäh, teie kommentaar on salvestatud ja ootab modereerimist" vms. aga ei. See värk jälle töötab Firefoxiga. Sibli siis kahe brauseri vahel nagu kana takus. 

Nüüd võiks ju küsida, et kas teie ka ei saa mu blogis kommenteerida? Kommentaare ootan just neilt, kes ei saa, eks. 

Mõtlesin, et võiks ju proovida oma blogi ka kuidagi mõistlikult ära kasutada nagu normaalsed inimesed teevad. Kas keegi oskab klaverit mängida ja tunneb noote? Mulle täitsa võõras territoorium, aga Mini kuulas siin ühte klaveriklimberdust ja kirjutas üles noodid: d¹, g¹, a, a, g, f¹, g, g², a, e¹, c¹, b, d¹, f¹, e¹, f.

Kas kellelgi on aimu, kuidas neist nootidest numbrid välja võluda? Algus peaks ilmselt olema 5 8 2 2, aga mis edasi ja mis süsteemiga, seda ma ei tea? Mini on kaks aastat muusikakoolis kitarri õppinud ja temast pole ka kasu. AI ka ei tea või vähemalt ei paku loogilisi vasteid. 

Hakkame kõik homme pihta!

Haigused ja vaesus olid, mis veel sinna juurde sobiks? Töö, muidugi töö!

Tegelikult sain kirjutamiseks inspiratsiooni juba varem Katariina blogist, aga tookord ei pannud midagi kirja, sest "keda see minu isiklik ajalugu ikka huvitab". Nüüd panen ja ei huvita, et ei huvita. 

Igatahes, kui Katariina oli töötanud päris mitmel tööpostil nagu enamasti tavaks on, siis mina olen elus ainult kolmes kohas tööd rabanud. Isegi mingisugust suvist rahateenimist ei olnud, sest kui ma mingi hetk selle vastu huvi tundsin, öeldi mulle, et rahunegu ma maha, tööd jõuab elu aeg teha, kui sul miskit vaja, küsid kodus. Iseseisvus - siit ma tulen, eks. Kunagi punaseid sõstraid korjasin, vanaema andis põõsa eest viis krooni, mis oli tollal enam-vähem sarnane mõõt kui kaks eurot. Ega ma üle poole põõsa ei korjanud ka, sest te ei kujuta ette, kui suured koivikud sõstrapõõsastes elavad! Oi-oi-oi! Töötrauma, ühesõnaga. 

Esimest korda läksin tööle peale baka lõpetamist, isa sokutas, ma ise oleks hea meelega edasi logelenud õppinud, aga ma ei saanud magistrisse sisse. Kõrvalepõikena võib öelda, et natuke peale seda jõustus Bologna deklaratsioon ja mu bakast sai üleöö maka, ilma, et ma oleks jätkanud õppimist alal, mis mind absoluutselt ei köitnud. Tööl olin logistik-ostujuht tootmisettevõttes. Logistiku osa mulle täitsa meeldis, meeldis saatelehti täita ja kaupa sisse ning välja registreerida. Ostujuhi osa oleks hiljem tulnud ja see mind väga ei ahvatlenud, sest selleks oleks pidanud laotäie materjale ja plastikust junne pähe õppima, et teada, millal midagi neist otsa saab ja juurde tellima peaks. See tundus ületamatu õudusena ning kui sobiv pakkumine tuli, otsustasin alustada erialast tööd (sellel samal erialal siis, mis mind üldse ei huvitanud).

Erialase tööga oli see suur rõõm, et just seal alustasin ma blogimist. Ega muud positiivset vist ei olegi öelda. Igatahes blogimise algusaegadel olen oma tööst 23-aastase arendusnõunikuna juba kirjutanud ka. Tagantjärele mõtlen, et pidin ikka hea näitleja olema, et nad peale igasugu koletuid teste ja intervjuusid just minu välja valisid. Siiani võdistan õlgu, kui kuskil töökuulutuses millegi koordineerimist eeldatakse. Koordineerimine on kõige hirmsam tööülesanne üldse! Põhimõtteliselt tähendab see kellegi sundimist, et too teeks midagi, mis on vaja ära teha, aga sundimiseks sul tegelikult mingeid volitusi ega hoobi ei ole ja kui ära ei tehta, saad sina pähe, aga sa ise ei saa seda sisulist asja ära teha. Ühesõnaga - nõiaring.

Peale üheksat kuud pealinnas sai mul mõõt täis ja tulin tulema ning sattusin siis ametisse, kus sitsin tänaseni. Juba toonane tööintervjuu oli hästi kodune ja sõbralik, hoopis midagi muud, mida olen mujal kohanud. Kuigi ükskord läks mul korda näiteks sink peas tööintervjuul käia, ime siis, et õhkkond veidi kummaline tundus....Algul oli meid kaks, kõige "rahvarohkemal" ajal oli meid kaheksa, praeguseks on kolm alles jäänud. Uue töökoha võtaks vastu kui see 1) jääks jalutuskäigu kaugusele 2) tööpäev ei algaks enne üheksat ega kestaks kauem kui neljani 3) ei peaks suhtlema võõraste inimestega 4) ei peaks koordineerima 5) seal oleksid tabelid ja nimekirjad 6) saaks kõrvaklappidest muusikat kuulata 7) makstaks poole rohkem kui praeguses kohas

Vaeste patuste tänaval

Mul on ikka õige tore jõulukalender, eile rääkisin haigustest, täna tuleb juttu vaesusest.

Millisesse majanduslikku segmenti te oma leibkonna paigutaksite? Ma olen harjunud end keskklassiks või isegi kõrgemaks keskklassiks pidama, sest noh, ei ole ju nagu väga kurta millegi üle. Hiljuti lugesin aga uudist sellest, kuidas absoluutses vaesuses elavate leibkondade arv on üha suurenenud ja avastasin sealt samast artiklist, et minu tase vastab hoopiski suhtelises vaesuses elavate normile. Nojah siis, tore teada. Keskmise kisuvad muidugi alla need kaks muidusööjat, kes ise ei panusta, aga ma ei oska öelda, et me seepärast mingit puudust kannataks. No vaene on ju see, kellel katus laseb läbi, kõht on tühi, riided seljas auklikud ja elekter välja lülitatud? 

Tegelikult vist mitte. Pangas töötav sõbranna rääkis, et levinud võlgniku tüüp on pigem selline, kel uhked riided, naistel kunstkaunistused, uusimad tehnovidinad näpus, aga makstakse oma üle-üleeelmise telefoni järelmaksu, igast pangast on tarbimislaenud ja krediidivõimekus ammu punases. Selle kõige juures teenitakse täiesti arvestatavat tulu, aga lihtsalt kulutused on veel suuremad. Kas võib siis öelda, et ei osata majandada või siis pigem osatakse? Suva ju need laenud, mida tagasi maksta ei kavatsegi!? 

Mingi erilist odavat hiina saasta parseldav netipood reklaamib end mulle hüüdlausega: "Šoppa nagu miljardär!". Ilmselt mõtlevad nad seda, et nende poest oste tehes ei saa arugi, et raha kuluks, aga ma mõtlen ikka selle peale, et palju miljardärid tegelikult üldse mingit träni hunnikute kaupa kokku ostavad? Vaese mõttemall on see, et oh, oleks raha, ostaks palju asju! Rikkaks sellise mentaliteediga ei saa. Vähemalt mitte miljardäriks ja pikaks ajaks. 

Kui mingi asi on ebamõistlikult kallis, siis ma ei mõtle, et tahaks endale seda lubada, ma mõtlen, et ainult loll ostaks sellise hinna eest. Isegi see paabulinnusabaefekt, et uhkeldamine ebamõistliku asjaga näitab, et indiviid on niivõrd vitaalne, et saab sellist priiskamist lubada, ei päde inimeste puhul mu meelest nii väga, sest sageli on see äärmiselt lühiajaline värk ega ütle midagi indiviidi edasise maksejõulisuse kohta. Vana raha omanikud ei käi ringi firmamärgid rinnal. 

Eile nägin linki ühele Ekspressi artiklile, mis oli siis pila ja stiilis "Eestis on elu hullem kui põrgus ja kes selles süüdi on" ning 98% seda linki kommenteerinutest ei olnud aru saanud, et tegu on pilaga. Kui sul on arvuti/nutitelefon ja vaba aega, et selle taga istuda ning riiki kiruda, siis ilmselt on sul veidi kummaline arusaam põrgust.

Kohe näha, et vanad sõbrad

Laupäevaks oli enesetunne niivõrd enam-vähem, et mõtlesin ikka igatsusega selle Metro Luminali kontserdi peale ja võtsin siis Terevisiooni salvestuse ette, kus Rainer Jancis ise vokalisti rollis üles astub. Oeh. No ei, kohe kuidagi ei istunud. Saatsin sõbrannale ka, et mis tema arvab, ta vastas: "Oi". Isu hakkas üle minema.

Siis tekkis aga hoopis söögiisu, läksin ja praadisin pannil endale ühe leiva, hakkan aga leiba hammustama ja miskipärast haiseb leib nagu atsetoon. Oot! Millal see leib viimati niimoodi haises? Torkasin kohe pulga ninna ja ei läinud viit minutitki, kui kaks triipu testil ehk siis koroona. Oleks see Jancis vähe paremini laulnud, ma oleks seda ehk õhtul linna peale levitama läinud. Võrreldes eelmise korraga on see koroona ikka täielik naljanumber, ilma selle lõhnataju muutuseta poleks osanud kahtlustadagi. 

Update: Pühapäeva hommikul kirjutas sõbranna, et ta ärkas hommikul rõveda peavaluga ja sai ka oma kaks triipu kätte. "Oi, me oleks seal kontserdil niitnud!" No vot. Kusjuures ma ärkasin ka tegelikult nohu esimesel päeval peavaluga, aga ajasin selle eelmisel õhtul joodud kahe klaasi veini süüks. Hea teada, et pohmellid veel nii äkiliseks ikka läinud ei ole.

Eile sattus üks tore pilt netis kolades ette, sellest saaks kohe mu koroonakogemusi illustreeriva meemi teha:

Et see on minu koroona vol 2 võrreldes mu koroona nr 1-ga, milleks on see sama bänd siis veidi äratuntavamas visuaalses vormis, selle pildi panen allapoole, aga palun, öelge, et te saite vähemalt aru, mis bändiga siin pildil tegemist? Ok, isegi kui te ei saanud, te võib-olla ei kuula sellist muusikat ja üldse, aga kui ma teilt küsiksin, siis mida te pakuks? Palun ärge öelge, et te pakuks 2Unlimited, mida pakkus L.! Pakkuge Backstreet Boys või midagi sellist, aga no 2Unlimited! No ja te ju saate aru, miks on 2Unlimited absoluutselt debiilne vastus sellele küsimusele?! Sest siin pildil on neli isikut ja 2 Unlimited vihjab ju selgelt sellele, et bändis peaks olema 2 liiget. Ma olin L.-s nii pettunud, et ei osanud isegi midagi öelda. Vahel on mul tunne, et elan koos mingisuguse...ma ei tea millega!! Vean kihla, et tal on sageli samad tunded. Viimane näide oli ilmselt see, kui musta reede puhul saatis pank mulle teate, et lühiajalise hoiuse intress on nüüd kõva 5% ja ma olin kohe, et "Shut up and take my money", kuni L. näitas mulle kui vähe see aastas tegelikult juurdekasvuks teeks. Ptüi!

Aga minu koroona vol 1 illustratsiooniks sobiks see pilt ansamblist The Prodigy ilmselt paremini:

Loodan, et seekord nii hulluks kätte ei lähe.

Kultuurikommentaar

Kui mul selleks nädalavahetuseks oli plaanitud kaks kontserti, mida külastada, siis sama oli eelmise nädalavahetusega, selle vahega ainult, et eelmise nädala plaanid said ka realiseeritud.

Reedel esinesid Genklubis Kosmikud, kes tähistasid 20 aasta möödumist oma plaadi "Kuidas tuli pimedus" ilmumisest. 20 aastat tagasi ma Kosmikuid ei kuulanud ja sellest plaadist teadsin ainult nimilugu, mis mulle sugugi ei imponeerinud. Kuigi see on üks nende tuntumaid palu, ei ole see tegelikult siiani mu eriliseks lemmikuks saanud, küll aga on aja jooksul meeldima hakanud Kosmikud. Ilmselt oli see 2011. aastal ilmunud "Öö ei lase magada", millest alates ma Kosmikuid jälgima olen hakanud. Kosmikute kontserdile sattusin aga ikka palju hiljem, sest nendega on alati nii olnud, et kui õigel ajal ei reageeri, siis sisse ei saa. Viimasel ajal olen pileti alati eelmüügist ostnud. Seegi kord lubati algul ka ukselt pileteid müüa, kuigi eelmüügist said piletid otsa, aga kohapeal selgus, et ukselt müüki ikkagi ei tehtud. Päris mitmed asusid pettunult koduteele. Minu arvamist mööda oleks aga ka eelmüügist võinud veidi vähem pileteid müüa, sest saal oli ikka pilgeni täis ning kontserdi algus isegi hilines, sest käidi palumas, et rahvas end rohkem seina poole suruks ja uksest inimesi veel sisse mahuks. Mina vana sarikusikuna otsustasin need kaks tundi vastu pidada, kuigi tavaliselt ma seda ei tee, lootes, et küll kuidagi ikka lava ette tagasi pääsen. Seekord mul sellesse erilist usku ei olnud. Saalis oli tavapärane saun, mu kõrval rookis üks enam mitte esimeses nooruses proua end lausa rinnahoidja väele ja mulle tundus, et mitte bändimeeste meelitamiseks vaid lihtsalt oligi nii väljakannatamatult palav. Au bändile, kes kõik need kaks tundi vestide ja ülikondadega rahmeldasid - ilmselt neil on neid vähemalt kaks paari, sest kogu see kangas ei oleks ju järgmise päeva pealinna kontserdiks ära kuivanud. Heinz imestas lavalt ka, et kuidas Tartu oma järgmise kultuuriaasta välja veab, kui tundub, et Geni saal on linna suurim? Noh, Vanemuise kontserdisaal on küll suurem, aga sinna rokkbändid vist väga oodatud ei ole (või pigem nende publik), ERMis olla vist üks suurem saal, ma pole seal ise käinud ja siis on veel uus Kammivabriku kompleks, kus ma ka käinud ei ole, aga samas need kaks on väga kehvades asukohtades keskusest väljas. 

Laupäeval seadsin sammud Rockiklubisse, kus peeti Villu 60. juubelit. Ausalt öeldes jõudsime küll alles kolmandaks bändiks kohale, mis tegelikult jättiski suurima mulje - "Nahakiin on energiast pakatav nelik muusikuid, kes on loonud täieliku helilise monstrumi. Need noored tartlased on black- ja death metali lapid traageldanud hardcore punk taustale grunge niidiga, seda veidrat kompotti saadavad haiglaslikud, lausa hullumeelsed vokaalid ning teravate servadega lüürika käsitleb nii tõsisemaid teemasid kui ka naljakaid ja absurdseid ideid." Bändi laulja oli väiksem ja nunnum kui mu enda laps, aga see hääl, mis temast välja tuli, oli absoluutselt uskumatu. Kui ma teeks sellist müra pool minutit, ma oleks kaks päeva hääletu, aga seda lauljat ma kuulsin hiljem maheda häälega rääkimas. Mõnele on kohe antud, pole midagi öelda. Teisena esines Nyrok City oma klassikaliste paladega ning peale seda päevakangelane. Villu vokaal oli seekord oluliselt paranenud võrreldes vahepealse ajaga, mil teda üsna valus kuulata oli. Rahvast oli siingi servast servani, laest tilkus konstantselt kondensi ja õlut lendas igast ilmakaarest. Publiku vanusevahemik oli 14-65. Pärast muidugi netis pahandati, et miks vanade bändide konsadel +40 mehed alati lava ees noortele neidudele käsi seeliku alla topivad. Õnneks minuga selliseid asju juhtunud pole, ma pole noor neiu ka muidugi, mul on paar korda seda juhtunud, et keegi väga noor mees paneb selja tagant käed ümber, aga siis ma olen lihtsalt ennast ümber pööranud ja kurja nägu teinud. Arahnofoobidele hoiatuseks tasub mainida. et naistepeldiku ämblikuvõrgud on võrreldes eelmise aastaga ikka eepilistesse mõõtudesse kasvanud, õnneks mul prille kaasas ei olnud, aga korra kiilus kabiiniuks kinni ja siis ma tõesti ei tahtnud seda avamiseks eriti raputada, sest jumal teab, mis suuruses ämblikud oleks mulle sealt ülevalt pähe potsatada võivad. Aga noh, eks Rokikas käib goote ka, neile kindlasti meeldib. 

Seoses Villu juubeliga on ilmunud ka selline kaverite kogumik, ega ta selline igapäevane kuulamisplaat pole, sest stiile on ikka väga seinast seina, aga väga huvitav kuulamine sellegipoolest. Laura Põldvere, kellest ma muidu väga ei pea, näitab ennast siin Marju Kuudi mantlipärijana, Jüri Homenja särab "Einsteini silmadega" (kujutate seda ette?! "Pista need p****, kas tead!"- rea jätab ta küll lõpust viisakalt ära). Soovitan soojalt, muhe kuulamine!

Lõpetuseks üks nali ka sellest ajast, kui mu ema veel meditsiinis töötas. Vaatab tema siis ühte sissekannet ja punnitab šokeeritult silmi, mida paganat?! - patsiendi kaebuse lahtrisse on arst kirjutanud "Krabistab anusse piirkonnas". Lõpuks mõistatas siis välja, et mitte-eestlasest arst oli tahtnud maakeeli öelduna kirjutada, et patsiendil p**** sügeleb, aga sügeluse sõna ei tulnud meelde ja p**** viisakas ekvivalent sai grammatiliselt vähe valesti kirja...Siiani meil siseringi nali, kui keegi tagumikku sügab, et noh, krabistab sul või?

Jõulukalender

Kuna ma eile olin just sobivalt ühe postituse avaldanud, siis tuli mõte, et prooviks kah seda jõulukalendri asja. Ma olen sel aastal niikuinii blogimise üsna unarusse jätnud, sest miskipärast jõuan enne kirjutama hakkamist alati küsimuseni: "A mis selle mõte on? On seda kellelegi vaja?" ja kuna loomulikult mõtet ega vajadust pole, siis ei kirjutagi. 

Muidu olen tatine. Nii meeldiv on nädal otsa pooles vinnas tööd teha, et nädalavahetuseks haigeks jääda ning siis esmaspäeval taas pooleldi tervena jätkata. Ma isegi ei ole eriti haige, selline kergemat sorti nohu. Õige nohu on ikka selline, kus pea paks ja valutab ning ninast ei tule nuuskamisel tilkagi, ma praegu lihtsalt vahepeal pean nuuskama ja öösel on nõme magada. 

Siiski oli plaanis täna ja homme kontsertidel osaleda, mis nüüd paraku nägemata jäävad. Ei taha nui neljaks ennast kuhugi kohale vedada, kui täie raha eest nautida ei saa. Täna esineb tuttav oma bändiga, ma pole neid varem laivis näinud. Bändi nimi on maakeeli pmst Anna Haava, avastasin just. Ei teagi, kas taotluslik või minu avastatud kokkusattumus. Paar itaalia metalbändi oleks ka kavas olnud, neid oleks ka huvitav näha olnud kindlasti. Samas, ma ei tea neist miskit ja tuttava bändi on lootust veel näha. Homsega on asjad nutusemad, sest Genis esineb üks mu kõige lemmikumatest bändidest Metro Luminal ja mingitel segastel asjaoludel ei ole ma neid mitte kunagi laivis näinud. Päris oma lemmikkoosseisus, kus laulab Vainola, nad vist enam üles ei astugi, praegu laulab Rainer Jancis ise ja ega ma ette ei kujuta, kuidas tema ettekandes need lood kõlavad. Vaatasin nüüd, et Youtubes on üks Terevisiooni salvestus täitsa olemas, kus Jancis laulab, eks vaatan seda siis. 

Sellega seoses meenus, kuidas juba teist aastat järjest teatab Mini päev enne tähtaega, et tal vaja nüüd ruttu üks eestikeelne luuletus pähe õppida, andku ma mõni luuleraamat. No ja mul on ju neid kolm - Freddy, Villu ja Mait Vaigu oma :) Viimane on iga kord asja ära ajanud. Lihtsalt iga kord mainin, et noh, see on Kosmikutel laul ja see Sõpruse Puiesteel jne. 

See jõulukalendri formaat on ses mõttes hea, et saab kirja pannad mingid väiksemad killud, mille peale tavaolukorras postitust ei teeks. Mäletate, mul oli kassi junnidega probleem?  Pissinud ta rohkem ei ole, aga korra kuus pani pabulad ukse ette hakkama küll. Nii siis, kui me kodus olime ja  kui olin just liivakasti ära puhastanud, seega mul said ideed otsa. Küsisin eelmine nädal loomaarstilt, kui sinna kassitoitu tooma läksin, mida tema arvab, no ja esimese pakkumisega oli ilmselt pihtas-põhjas. "Kas teil teist kassi ei ole majja tekkinud?" No loomulikult, augustis kolisid alumisele korrusele uued üürnikud ja neil on Maine Coon. Kuidas ma ise neid kahte asja kokku ei osanud viia? Arst lohutas, et kord kuus on väga hästi, pole siin midagi kurta. Mis seal's ikka - vaja järjekordsed naabrid majast välja suitsetada, järgmised junnid viin kühvliga nende ukse taha. Aga aww! Minu väike vapper rüütel - loodab, et tema tibatillukesed junnikesed aitavad selle ilvesesuuruse eluka vastu!

Susan Rogers, Ogi Ogas. Nii see kõlab - mida ütleb sinu kohta muusika, mida armastad

 

Väga vahva ja pilkupüüdva kujundusega raamat, mida Mart Juur viimases Rahva oma kaitses ka veidi puudutas. 

Mulle näiteks väga maitsevad verivorstid, aga ma ei ole üldse kindel, et nägemine, kuidas neid valmistatakse, maitseelamusele oluliselt juurde annaks. Pigem võiks isegi öelda, et ma ei taha seda üldse teada. Tüüpiline ignorantne karnivoor. Selle raamatuga oli natuke sama lugu - ma armastan muusikat, ilmselt rohkem kui keskmine inimene ja seetõttu kohe ka sellest raamatust huvitusin, kuid lugedes tabas mind pigem tüütus ja lõpupoole isegi kerge masendus. 

Asi on ehk selles, et autor oli enne neuroteadlaseks hakkamist muusikaprodutsent ja andke mulle andeks, aga mu meelest on see midagi muud kui muusik minu jaoks. "Sageli on produtsendi esimene küsimus uue salvestise kallal töötades: mis on selle funktsioon?"(lk 188). Produtsent on pigem turundaja kui looja. Mina aga ei taha näha neid traagelniite, millega muusikat mulle maha müüakse, ma tahan uskuda, et neid ei olegi, et ma ise otsustan oma eripärase maitsemeelega, mis mulle meeldib. Ausalt öeldes ma tegelikult natuke kahtlengi selles, kas ikka igasuguse muusika taga on kellegi suunav mõte ja käsi, mis eelkõige publikumile meeldimise nimel asju teeb. Produtsendid on ju ainult suurtel ja juba edukatel.

Mulle meeldib, kui Genka räpib, et "Head asjad tulevad ise, neid ei planeerita!" 

Samas olen ma kogu oma muusikakuulamisele vaatamata ka absoluutselt musikaalselt harimata inimene ja pool raamatut ma lihtsalt ei saanud aru, millest autor räägib. (Kuigi autor väidab, et tema muusikaline haridus põhinebki muusika kuulamisel, no minu kõrv nii ei toimi igatahes). Igasugu taktid ja rütmid - ta toob näiteid, konkreetseid lugusid - sina koputa rütmi kaasa ja näed, millist taktimõõtu su organism eelistab. Mina sellega hakkama ei saanud - mulle tundus, et tollel etteantud lool polnud mingit seesugust rütmi, mida koputada andnuks. Raamatul on tegelikult olemas ka temaatiline veebileht, kus saad ennast testida, mis liiki kuulaja oled ja ega sa ometi hoopis rütmitajuta pole. Ma pole veel neid teste vaadanud, aga pakun, et päris rütmitajuta ma pole (see on väga haruldane juhus), aga igasugune "muusika taha" vaatamine ajab mul juhtme kokku küll. Seepärast ma pigem raputasin pead, kui käsitleti erinevaid muusikalisi jaotusi, mille alusel siis inimesed oma eelistusi muusika osas teevad nagu realism vs abstraktsus, kitsas vs lai meloodia, akustiline või elektrooniline tämber jne. Mulle tundub, et minu puhul sõltub valik nende vahel konkreetsest loost ja mu enda hetke meeleolust. 

Huvitavaks läks jutt siis, kui autor rääkis muusika ja inimese minapildi seostest - "meie aju kohtleb muusika kuulamist kui teatavat unistamise vormi. " . "Seega, kui kuulad muusikat, mida armastad /../, aktiveerid osa oma ajust, mis toidab su identiteedi kõige sügavamaid hoovusi."(lk 215) Aju põlgavat lausa aktiivselt ära sellised salvestised, mis meile ei meeldi ja näeb vaeva, et need meie minapildiga ei integreeruks.  Noh, mul on neid minasid enda meelest lihtsalt nii palju, et kuskilt ikka leiab kellegi, kelle minapildiga mingisugune muusika kokku sobiks. 

Teine põnev teema olid laulusõnad, minu jaoks oli siin uudne avastus see, et inimesed väidetavalt kuulavad endasarnaste muusikute laulusõnu rohkem. Mina näiteks võin küll öelda, et naiste lauldud tekstidele pööran ma rohkem tähelepanu kui meeste omadele. Et kas mina kui naine, samastun kuidagi selle naisega, kes laulab. Meeslauljate puhul ma seda ei tee. Laulgu, mida tahavad, mis see minu asi on. Võib olla on naiste lauldud sõnadest aga kuidagi lihtsam aru saada? Seda aru saamise temaatikat pole raamatus väga puudutatud, aga mind küll huvitaks, kuidas see erineb emakeelse vs võõrkeelse muusika puhul. Vähemasti minu aju teeb küll millegi põhjal otsuse, milliseid tekste tõlkida, millised lihtsalt taustaks jätta. 

Palju on juttu ka sellest, mida me endale ette kujutame, kui me muusikat kuulame. Siin olen ma jälle veidrik, sest ma ausalt öeldes ei tea. Kas teie teate, millest te mõtlete, kui mõtted uitavad? Mina tean, millest ma mõtlen ainult siis, kui ma konkreetselt millessegi süvenenud olen - teen valikut, püüan meenutada, planeerin midagi jms. Aga niisama, enamiku ajast on mu meelest peas mitu kihti erinevaid mõtteid, mis üksteisest sõltumata ringi uitavad - ei ole mingit ühte kujutluspilti vms. Samas ei saa ka öelda, et silme ees on niisama värvid ja kujutised ehk siis nagu autor välja pakub - kas mingid konkreetsed stseenid, abstaktsed kujundid või üldse mitte midagi. Viimane saaks mu meelest ainult surnul silme ees olla. Ehk siis mulle on raske end kategoriseerida raamatus ette antud parameetritest lähtuvalt. 

Ja vahel tahtsin vaielda ka suisa - külmavärinad muusikast. Need pidavat tekkima, kui miski aspekt muusikas kõlab kui ohumärk, võrreldes seda lõbustuspargi nn "pseudoohu" tundega. Mina olen täheldanud külmavärinaid märgina absoluutsest mugavusest ja osadustundest - "see on nii õige, hea ja turvaline". Ma ei tea, kuidas teistel on. 

Kokkuvõttes üks päris intrigeeriv teos, mis tekitab küsimusi, mõtteid ja emotsioone, seega pigem hea raamat, lihtsalt see muusika osa oli minu jaoks veidi liiga tehniline ja sellisena üle pea käiv. Hea on selle juures muide see, et raamat kustutab sellisena kiirelt ära mu kahtlused ja kõhklused, kas minusugusel harimata melomaanil oleks äkki siiski kohta olnud muusikatööstuse köögipoolel. Olla lähedal oma armastatud muusikale oleks ju nõnda tore, mis sest, et ise musikaalne pole. Ei, unusta ära. Seda mõtet laiendades oli ilmselt hea otsus ka see, et ma kunagi ülikooli kirjandust õppima ei läinud. Mulle meeldib muusikat ja kirjandust mõõdutundetult nautida, mitte aga selle telgitagustes sobrada. Ma ei taha teada, kuidas kõik hea võib olla hoopiski kavalalt konstrueeritud, et mind konksu otsa saada. Ma tahan õnnist teadmatust!

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Kas armastus varitseb nurga taga?

Lugesin just üht raamatut, millest peagi täpsemalt kirjutan, aga eraldi tahaks mainida üht kohta, kus võrreldi meeldiva laulu esmakordset kuulmist armumisega esimesest silmapilgust. Kuna ma olen ilmselt demiseksuaal, siis armumist esimesest silmapilgust ma kunagi kogenud pole ega loodetavasti ilmselt ei koge ka. Miks loodetavasti?

Kas ma olen ainus, kelle jaoks juba ammu enne seda, kui ma sain teadlikuks seesugusest asjast nagu demiseksuaalsus, tundus see armumine esimesest silmapilgust vägagi ohtliku ja riskantse värgina? No ikka nii, et näpud risti, ma loodan, et mul seda elus ette ei tule?

Kujutage nüüd ette, et te olete toredas suhtes, ehk on teil ühised lapsed ja/või koduloomad, pangalaen, ühine kodu jne ning siis ühel päeval kasvõi toidupoes, kohtate te Teda. Te vaatate tema poole ja saate kohe aru, et Tema see on - teie Elu Armastus! Mis teete nüüd? Kes armastuse nimel ei võitle, on luuser, eks? Võib ju muidugi ka juhtuda, et teie Elu Armastus teie vastu sugugi samasugust tõmmet ei tunne, aga isegi selleks on abivahendid olemas, Kristallkuul valgustab sel teemal. Ok, ilma irooniata, see on ilmselt keerulisem olukord ja enamik inimesi siiski loobub ja lepib, et miski hullus teda keskeas tabas, aga õnneks ühepoolselt ja ta ei rutanudki olemasolevat suhet prügikasti heitma. Aga kui juhtub, et teine pool tunneb sama? Kas te ei võitleks oma elu armastuse pärast? Siis ütletegi oma elukaaslasele, et sorry, kohtasin kedagi teist, tunnete vastu ei saa, ma ju ometi pean imele võimaluse andma? Ma usun, et on isegi neid teisi pooli, kes sellise seletusega lepivad - mis sa ikka ära teed? Võib-olla ehk unistavad isegi sarnasest stsenaariumist. Rahade, kinnisvara, lähedaste ja ülalpeetavatega on muidugi paras jama majas, aga no armastus õigustab ju kõik. Päriselus tuleb sellist asja ikka väga tihti ette. Sageli nimetatakse seda keskeakriisiks, millel on kole naeruväärne varjund. No aga, kes ütleb, et armastus just keskeas tabada ei võiks? Oled ju siis päriselt täis kasvanud, üldjuhul tead, mida tahad, oled tark, elukogenud ja isegi veel ilus. 

Mulle stabiilsust hindava inimesena tundub see kõik nii õudne-õudne. Hoiaks miski mind sellise "õnne" eest.

Või toredas suhtes olles esimesest pilgust armumist ette ei tule? Et ikka peab kuskilt king pitsitama enne? Ma küll selles nii kindel ei oleks, mu arust on äkiline armumine samasugune pea kohal rippuv kirves nagu päeva pealt hulluks minemine. Kumba tihedamini ette tuleb? 

Kui välja lähed, väldi pilk-kontakti!

Seda kurb on vaadata

Kunagi ammu jaanipäeval keerutas lõkke ümber üks taarakotiga lõbus joodiknaine ja tegi rahvale nalja. Inimene minu kõrval kostis: "Aga tegelikult jube kurb ikkagi.." Hakkasin mõtlema, et mis siis ei oleks kurb - kas see, kui sama naine teeks kuskil tehases miinimumpalga eest kaheteistunniseid vahetusi ja lõiguks õhtul kööktoas endale ja kassile Valla viinerit? Äkki tal on päris lõbus, no vähemalt enne pohmelli? Pohmell on ehk lõiv, mille ta on nõus maksma? Või päris joodikutel vist ei olegi pohmelli, sest päris kaineks nad ilmselt ei saagi? Kas see, et tema end eufooriliselt tunneb, et on vähem väärt, kui see, et temast ühiskonnale mingit kasu ei ole? Kuigi ta korjab ju vähemalt pudeleid, mille kellegi laisk käsi loodusakaunisse kohta niisama vedelema on jätnud. 

Lugesin just G.da Empoli "Kremli võlurit" ja seal on üks tegelane, kes siunab mandunud läänt, liberaalseid väärtusi ja kõike muud sarnast vastandades seda nö tõelise inimese kuvandile, kes siis elab pideva revolutsioonitegemise, võimsuse tagaajamise ja sõjaihaluse rütmis. Mõtlesin, et see on natuke nagu sinna samasse auku vahe tegemine. Inimene peab elama millegi endast suurema nimel, mitte manduma oma isiklikele nõrkusele järele andes. Huvitav on veel see, et kui selline mandunud inimene üldiselt kedagi ei sega, siis maailmamuutja tahaks kangesti nende mandujate verd valada. Noh, suurema ühiskondliku heaolu nimel siis. 

Raamatus toob see räuskav revolutsionäär lääne mandumise kõrgklassi näiteks isapuhkuse - mehe roll peab olema hävitaja, aga mitte looja. Ja no tegelikult selliseid inimesi ju on. Nad on enamasti kuskil kulisside taga vähemalt siinmail, aga internetis neid anonüümselt täitsa leidub. (On avalikke julgeid ka ikka jah). Hiljuti just nägin üht artiklit, mille all keegi kommenteeris, kuidas humanitaarharidus tuleks keelustada ja sellel arvamusel oli ikka kümmekond püstist pöialt all. Tagasi koopasse, juhhei! Inimene pole midagi väärt, kui ta millegi nimel ei võitle! 

Üldiselt on vist enamik inimesi veendunud, et oleks tore, kui kõigil oleks tuba soe, kõht täis ja hoolivad inimesed ümber, justkui see hoiaks ära vägivalla ja sõjad. Et see oleks ideaal, mille poole pürgida. Mulle tundub, et me unustame liiga kergekäeliselt ära need, kes üldse nii ei arva. Ei ole vaja mingit isiklikku oaasi, tegutseda tuleb ühiskonna nimel. Mullegi tundub loogikavastane, et selliseid inimesi on, aga sellega tuleb arvestada. Ei ole ju isegi nii, et nende jaoks on viinamarjad hapud, neil pole sooja tuba, kõhtu täis ega lähedasi ning kui oleks, nad rahuneks maha. Enamik hulle revolutsionääre ei ole koopas elanud. Nad on inimesed nagu meie, lihtsalt hoopis teistmoodi programmeeritud. Mulle tundub, et seal ei ole taga mingit teooriat - nad on nii, sest...Nad lihtsalt on ja ilmselt jäävad igavesti olema. 

Ma isegi ei arva, et see oleks kuidagi eriti Venemaa-spetsiifiline teema. Ehk on seal sobivamad tingimused sääraste inimeste esilekerkimiseks, aga kindlasti ei saa öelda, et neid mujal ei oleks. 

Elame õhust ja armastusest

Korraks nii tunduski, et minust võib saada valgustoituja. Paraku peale kolme päeva mittesöömist tuli isu tagasi. Aga armastusest tahaks ikkagi rääkida.

Isadepäev nimelt on tulemas. Mikrol tehakse miski suurüritus klassis, igal lapsel võib kohale tulla ainult üks pereliige. Kuna on isadepäev, siis arusaadavalt isa, aga seda pole viisakas välja öelda, sest eks meil siin ole ju igasuguseid imelikke peresid ka, eks. No näiteks ühel lapsel on isa surnud ja alles hiljuti oli poleemika selle üle, et teda narritakse sel põhjusel, aga ega selle pisiasja pärast siis saa kena traditsiooni katkestada. Mikrot häirib näiteks see, et ta peab ette kandma teiste laste kirjutet lauseid oma isade kohta ja ta kardab, et teda võidakse pidada lausete "Minu isa lõhnab hästi ja on rikas!" või "Minu isal on augulised püksid!" autoriks. Aww, nii nummi ja naljakas, küll need lapsed on ikka vaimukad ja vahvad! "Ja võta oma plaat suust ära, kui räägid, kõlab paremini!" olevat õpetaja ka soovitanud, selle soovituse lubasin Mikrol kukele saata põhjendusega, et "ema ei luba!". Prillidega lapsed võiks prillid eest ära võtta esinemise ajaks ja ratastooli omad püsti tõusta, oleks kõigil kenam vaadata. Ok, mis ma siin utreerin.  

L. ei taha muidugi minna, lohutasin, et ehk ei minda ikka nii melodramaatiliseks kätte, kui emadepäeval, kui kõik lapsed pidid klassi ees rääkima, kuidas nende ema on maailma parim ja kuidas nad oma ema eest elu annaks ja teda kuuni ja tagasi armastavad. Ainult Mikro ja üks tüdruk veel olid emast naljaluuletused teinud. Mäletan, kuidas ma omal ajal igasugu "Emakesele"- laulude ajal teleka eest põgeneda üritasin, sest mul oli tunne, et ema vaikides kritiseerib mind selle eest, et mina talle niisuguseid laule ei laula ega igavest armastust kinnita. Ega ma ei mäleta, et me oleks vanematega kunagi kallistanud või öelnud, et üksteist armastame. Aga  noh, siis oli teine aeg ka.

"Imäädšin, et sa päriselt räägiksid niimoodi" osatas Mikro. Ma vastasin, et tead, ilmselt enamik normaalseid inimesi päriselt räägibki niimoodi. Ütlevad iga päev üksteisele, et armastavad ja kallistavad ning musitavad käigu pealt, meie oleme imelikud ja külmad jõmikad. "Öäkk!" ütles Mikro. "Sama" vastasin mina. "Sa ju tead niisamagi, sellest ei pea rääkima!" lisas Mikro. Hea, et ma heldimusest pisarat ei poetanud, see oleks ka ilmselt "öäkk" olnud, aga tõesti, ma olen elu aeg ennast mingiks emotsionaalseks värdjaks pidanud selle pärast, aga kuna ma nüüd näen enda järeltulijas täpselt samu emotsioone ja tema oskab neid ka põhjendada - mina arvasin alati, et ma lihtsalt olengi paha laps, siis ma tahaks öelda, et inimesed on loomad ja nagu loomade kohta öeldakse - nad ei saa aru sõnadest, nad saavad aru toonist, siis mu meelest kehtib see 100% ka inimloomade kohta. Sa võid rääkida armastusest, sõprusest või õnnest, kuid sa ei saa iial teada, mida teine nende samade mõistete all mõistab, sellest kas armastab, saab muudmoodi aru. Võib-olla olen ma hoopis süüdi selles, et ka mu laps on sarnase haige maailmapildi minult saanud, aga pigem usun, et see tunnetus tuleb seest ja miskipärast muudab olemuslikult vastumeelseks ja võltsiks igasuguse armastuse avaliku avaldamise.

Rääkisime Mikroga veel sellest, kuidas muinasjuttudes printsid armuvad Lumivalgekestesse ja muudesse mimmudesse puhtalt esimesest pilgust, mille peale ta "see on ju nii pealiskaudne!" oigas. "Tere tulemast demiseksuaalide hulka!" vastasin, " aga normaalsetel inimestel see nõnda käibki - vaatad otsa ja armud ära!" Mikro ei paistnud väga uskuvat. Ma ka ei uskunud enne kui umbes 40 sain. 

Rääkides daatumitest, siis minu 15 aasta, üheksa kuu ja mõne päeva pikkune suhe on ka seni kenasti ilma selle koleda a-tähelise sõnata hakkama saanud. Meie olemegi need, kelle kohta anekdoot ütleb, et üks eestlane armastanud kord teist nõnna palju, et oleks äärepealt teisele seda öelnud. Ok, kunagi alguses oli selline juhus, et mulle tundus, et tema ütles ja siis ma pressisin omalt poolt ka, ja pärast selgus, et ma kuulsin valesti ja õudselt piinlik oli ja no nii kümme aastat hiljem me naersime selle episoodi üle. 

Aga täna sai mul töökohal 18 aastat täis. Armastus töö vastu - siinkohal vaatame slaide*!

*Vihje sellele nõukaaegsele anekdoodile, kus rahvamaja uksel on silt, et täna räägime armastusest - näidatakse ka slaide. Saal on puupüsti rahvast täis. Algab sissejuhatus: armastust on mitut liiki - on vanema ja lapse vaheline (toona muidugi sõnastuses ema ja lapse vaheline), mehe ja naise vaheline, on isamaa-armastus - siinkohal vaatame slaide!

Ja jumalad naeravad

Kas on kusagil statistika selle kohta, kui paljudel pruutidel juhtub nende pulmapäeval kõhugripp olema? Ma loodan, et ma olen vähemalt eriline.

Ärkasin hommikul peale pikka ja kosutavat und nagu tavaliselt, aga miskipärast valutasid nii nahk kui kondid. No ei olnud eelmisel päeval spordiga tegeletud, kahtlustasin, et kuna mul on komme kontoris istudes jalad kõhu alla kerida ja sinna unustada, kuni nad krampi lähevad, siis äkki selle järelmõjud. Kõrvalepõige: kunagi Mikro füsioterapeut muretses, et ta istub mitte tagumikul vaid põlvedel, siis vaatas mind, kes ma täpselt samamoodi istuda eelistan ja teatas, et ilmselt geneetiline värk, lisades - normaalselt teievanune inimene ei peakski enam nii suutma.

Ajasin siis ennast voodist välja - kahtlaselt higine oli olla. No ei saa gripp ega koroona olla, muid kaebusi pole ju. Seejärel suundusin WC-sse ja kohe meenus, et on ka selline minust pikalt mööda läinud tõbi nagu kõhugripp. No teretulemast!

Õnneks on õnnepalee jalutuskäigu kaugusel, ehk hakkab parem. Ootasime seal ukse taga siis, sest veidi vara jõudsime kohale, kuni kõrvalmaja ette keeras kiirabi. L. küsis, et mina tellisin või? Ausalt öeldes, ega ära ei ütleks, vastasin. 

Kabinetis suutis L. jälle häbi teha, kästi istuda, ta urahtas, et kas tõesti nii kaua läheb siin või?! Meenub  see lapse nime registreerimine, kui talt küsiti, kas kinnitab end lapse isaks ja ta hakkas pikalt laialt jaurama sellest, et ilma meditsiiniliste tõenditeta ta seda ju teha ei saa. Mille peale punastav tädi hirmunult mulle otsa vaatas ja ohkis, et see ju kõigest formaalsus. Kusjuures, L. ei saanud hiljem isegi aru, et miks see tema jutt kellelegi kohatu võis tunduda, ta ju ainult teoreetiliselt arutles, mitte ei kahtlustanud kedagi milleski, selline asi ei tulnud talle pähegi. 

Seekord me siis seisime. Õnneks oli meie ja ametniku vahel klaas, vast ta nakkust ei saanud. Küsiti seda "jah" sõna ikka ka. Ma kuidagi imeliku häälega piiksatatasin. Viie minutiga sai tehtud. Kohe tööle edasi. Hea, et mingit pildistamist ei tellinud nagu normaalsed inimesed, oleks parajad pildid saanud, rohelise näoga öökinud kuldsete sügislehtede vahel...

Ma otsustasin, et kontorisse ei roni, teen kodunt. Teel tuli Mini vastu, röökisin kaugelt, et "Kõhugripp! Hoia eemale!" Jajah, ma jõudsin enne ära abielluda, kui lapsed kooli minna. Koduuksel otsin võtmeid ja mida pole, seda pole. Olin just unistanud kodusest WC-st. Istusin trepile maha ja poetasin pisara. Ei poetanud tegelikult, ma olen pragmaatiline inimene, sellises olukorras pisardamine ainult nõrgestaks organismi. L. oli võtmetega juba kesklinnas, isa kuskil võõras linnas ja lapsed just tundidesse jõudnud. Mis seal's ikka  - "The masses of humanity will always have to suffer." (Bad Religion - Suffer) - ajasin oma kodinad kokku ja tulin tööle. 

Imelik on olla, selline tunne, et otseselt kuskilt välja ei aja, aga keerab küll. Kas selline ongi abielu?

Arvutasin muide välja, et meie eelneva kooselu pikkus oli täpselt 15 aastat ja 9 kuud.