Seks müüb. Üldiselt peaks inimesi liigitama hetero- ja homoseksuaalseteks aga nüüd tuleb välja, et meil on veel retroseksuaalid, metroseksuaalid ja neoseksuaalid...Kuigi nagu välja tuleb, ei sõltu nende määratluste puhul asi üldse sellest, kellega keegi seksida armastab vaid hoopis sellest, kas tüüp hoolitseb enda eest, on karvakasvanud või omab huumorimeelt. Et nagu kõik on seks? Siis tuleb veel välja, et näiteks metroseksuaale on Eestis ainult üks! Välismaal aga on metroseksuaale lausa karjade kaupa alustades Johnny Deppist ning lõpetades Bill Clintoniga. Hmmm. Überseksuaali unustasin täitsa ära. Oot-oot, Bill Clinton olevat hoopis überseksuaal? Kumb ta siis on - über või metro? Tipi aga sõna "metroseksuaal" otsingumootorisse ja leiad sadu erinevaid vasteid ning portsu vaidlusi selle üle, mis elukas see siis ikkagi on. Talupojamõistus leidis, et metroseksuaal on ilmselt see, kes harrastab seksi metroos.
Kas pole lihtne - mõtle ainult välja mingi keerukas nimetus, teata, et oled ainus selle liigi esindaja ning kaeba kui keeruline sul seetõttu elada on ja kuulsus saabub! Minu arvates pole metroseksuaali näol aga üldsegi tegemist mingi uue liigiga Maal - sõna "ilueedi" oli meil ju juba ammu olemas.
pühapäev, jaanuar 17, 2010
reede, jaanuar 15, 2010
Ratest läbi Orkuti Facebooki?
Kõigepealt oli Rate. Siis tulid lapsed. Seejärel tuli Orkut. Siis tulid brasiillased. Nüüd on Facebook. Alguses ei olnud see justkui eriti populaarne, sest kõigil on ju kontod Orkutis, viimasel ajal saab aga Facebookist märksa rohkem lugeda kui Orkutist. Orkut ei arene, no tuli see uuendus nüüd küll aga midagi olulist uut see ju kaasa ei toonud. Tundub, et inimesed kolivad Facebooki üle või vähemalt pole seal konto omamine enam nii haruldane. Orkutis ei toimu midagi, Facebook olevat seevastu aktiivsem keskkond. Olengi nüüd kahevahel, kas teha sinna konto või mitte. Iseenesest uudishimu, teiselt poolt tunne, et ehk pole mul sinna midagi asja. Ses mõttes, et ratest sai ju välja kasvatud, äkki toimub nüüd ka orkutist välja kasvamine ja välja kasvada võiks reaalsesse ellu. Samas ei ole sotsiaalsed võrgustikud sugugi ainult laste pärusmaa. Ok, 40-aastasi on seal küll vähemus, kuid ilmselt saab meie põlvkond olema see esimene, kes ka vanaduses internetti kasutab, meist vanematel pole enamasti lihtsalt kogemusi. Et tulevikus saab kellegi surmas kindel olla siis kui ta pikemat aega msn-i ei logi. Sel juhul oleks ju mõistlik ajaga kaasas käia ja kõige populaarsega ühineda. Tehnika areng on loomulik ja vajalik ning sellega mitte kaasaminemine pigem kui masinalõhkumisliikumine - mõttetu tagurlik tegevus, mis vältimatut arengut peatada ei saa ja sellega kaasa minnes kahandad ainult enda võimalusi arenevas ühiskonnas kaasa rääkida. Kui uudishimu on olemas, siis ei peaks vist ennast takistama mõtetega sellest, et ollakse juba täiskasvanu ja peaks millegi mõistlikumaga tegelema. Seda viimast seisukohta propageerivad peamiselt need, kes ise arvutikauged on ja internetti enda jaoks võõraks peavad. Loomulikult on ka arvutikasutajaid, kes lihtsalt sotsiaalsetest võrgustikest ja suhtlusvahendistest ei hooli kuna nende huvid internetis on teistsugused ning nende kõrvalejäämine on loomulik. Aga kui sa juba oled selline tähelepanuhoor nagu enamik internetis sotsiaalse suhtlemise otsijaid, siis ei jää vist tulevikus suurt muud üle kui Facebookis ja Twitteris tegija olla...
Et mida siis teha? Ühineda või mitte?
Kas Orkut vajub varjusurma ja enamik rahvast kolib Facebooki või jäävad need üksteise kõrval eksisteerima? Arvestades Facebooki menu ja kasutajaskonna kasvu võib selle võidus siiski üsna kindel olla. Tegelikult on ju nii Eestis kui mujal sadu nö kloonkeskkondi, kus ka mingi arv kasutajaid ning mis järelikult kellegi jaoks tähtsust omavad. Ma pigem ei näe mõtet sellistes dubleeritud keskkondades konto omamisel ja see on ka üks põhjus miks veel kaalun Orkuti hülgamist ja Facebookiga ühinemist.
Et mida siis teha? Ühineda või mitte?
Kas Orkut vajub varjusurma ja enamik rahvast kolib Facebooki või jäävad need üksteise kõrval eksisteerima? Arvestades Facebooki menu ja kasutajaskonna kasvu võib selle võidus siiski üsna kindel olla. Tegelikult on ju nii Eestis kui mujal sadu nö kloonkeskkondi, kus ka mingi arv kasutajaid ning mis järelikult kellegi jaoks tähtsust omavad. Ma pigem ei näe mõtet sellistes dubleeritud keskkondades konto omamisel ja see on ka üks põhjus miks veel kaalun Orkuti hülgamist ja Facebookiga ühinemist.
neljapäev, jaanuar 14, 2010
Kas julge hundi rind on rasvane või hoopis haavleid täis?
Hetkel on mul pooleli blogijate-avantüristide raamat "Seitse maailma". Pean tunnistama, et nende blogiga ma varem kokku puutunud ei olnudki, kuid nüüd ilmselt hakkan jälgima, sest raamat on tõesti väga hea ja kaasahaarav ning ladusalt kirjutatud. (Selle sama lingi all paistab üsna palju meediakajastusi ka olevat, ei ole ise ühtegi lugenud, nii et ei tea, mida üldiselt arvatakse...) Aga nagu ikka ei tahtnud ma siin üldse raamatust rääkida vaid ühest mõttest, mida selle lugemine mulle pähe tõi.
Riskimine. Julgus hetkeliselt pähe karanud ideega või juhuslikult kohatud inimesega kaasa minna. Riskimise vastandiks on ilmselt enesealalhoiuinstinkt, sest sellega, kes kunagi ei riski, juhtub ilmselt vähem kui sellega, kes riskib ja kui juba juhtub, siis suure tõenäosusega tihti ka halba. Kes ei riski, see aga ka ei koge. Üldiselt peaks erinevates situatsioonides rolli mängima ka kõhutunne - libekeelse ligitikkujaga vaevalt kaasa läheks, aga siira rännumehega ehk tõesti. Aga sisetunne võib ka petta ja väga paljud petturid ei ole eile sündinud vaid oma töös vilunud. Minu kõige suurem mure on alati see, et mul on uudishimu olemas, kuid ebameeldivasse olukorda sattudes hakkan tavaliselt sõrgu vastu ajama. Ja see uudishimu tapab mõnikord kõhutunde. Mõtled, et on küll kahtlane aga äkki teist võimalust enam ei tule. Rääkisime sellest ja mulle anti nõu, et kõige kindlam on oma soovid ja piirid kohe alguses teistele selgeks teha ja nii kindlalt, et kahtlusi ei tekiks. Rääkida on lihtne...Mina aga olen just selline kahtleja, kes algul keeldub, siis mõtleb, et no võiks ju ka ning pärast kahetseb, ilmselt igasugu petturitele kerge saak. No mitu korda olen ma näiteks poest väljunud mitu korda suurema saagiga kui sinna minnes osta plaanisin? Nagu Peggy Tuvikestest, kellele asjad poes sosistasid, et osta mind...no ja kui veel mingi kaval müügimees ka sosistab, siis...Õnneks on see tavaliselt niimoodi ainult asjade puhul, mis mulle ka meeldivad, igasugu jama mulle pähe määrida siiski ei õnnestu (seetõttu pole mul nii raske näiteks kuurortides suveniirileti ääres).
Kõige hullem osa on just kahetsemine ja seda eriti siis kui tehtut enam tagasi võtta ei saa. Ronisid mingile matkale, pead kannatama füüsilisi piinu ja ainus soov on saada koju oma voodisse ja korralikult süüa aga lähim linn on 100 km kaugusel. Läksid mingile peole, lootes, et seltskonnast hoolimata võib õhtu lõbusaks kujuneda (no mismoodi?). Läksid kaasa libeda vennaga, kes käitumisest hoolimata väitis, et tahab kõigest sõbralik olla. Situatsioonides, kus püüad end vägisi sundida lootma positiivsele stsenaariumile, läheb tavaliselt ikka kõik nii nagu eelaimdus ütleb. Aga minusugune ei saa alati oma uudishimule vastu ja loodab parimat. Poole peal aga tavaliselt enam ümber mõelda ei saa. Eks see vist riskimise mõte olegi, et kunagi ei tea, mis lõpuks välja tuleb. Riskimise efektiivsus sõltub ilmselt sellest kui leplik sa oled ja kui kaugel asuvad sinu piirid. Minu omad eriti kaugel ei asu - ma tahan korralikus voodis vaikuses magada, 3 korda päevas korralikult süüa ega talu enda ümber tüütut elementi. Olen vist vastikult mugav inimene, et üldse midagi ehedat ilmas näha...
Kõige hullem on asi aga võõraste inimestega, kellega riskimise puhul paratamatult tegemist tuleb teha. Ei oska mina niimoodi sõbrustada, et tunnen inimest vaid paar tundi/päeva ja hakkan teda usaldama. Sundimatust vestlusest rääkimata. Ei saa minust ei klienditeenindajat ega maailmarändurit...
Seda riskimise ja riskist hoidumise teemat käsitleb ka eelmise aasta parim film (minu jaoks), millest ka natuke kirjutasin. Just seda teemat, et riskimine naiste jaoks käsitleb alati teatud teistsuguseid ohte kui meeste jaoks. Mina näiteks ei kujuta ette, et julgeksin minna üksi või ühe sõbrannaga maailmamööda hääletama. Meeste jaoks seda ligitikkumise teemat nii väga ei ole ju. Kuigi sõber teab omast kogemusest rääkida, et tänapäeval on kõik kohad selliseid perverte täis, kellele sugu, rahvus või muud pisiasjad küll korda ei lähe. Tere tulemast tolerantsus :)
Riskimine. Julgus hetkeliselt pähe karanud ideega või juhuslikult kohatud inimesega kaasa minna. Riskimise vastandiks on ilmselt enesealalhoiuinstinkt, sest sellega, kes kunagi ei riski, juhtub ilmselt vähem kui sellega, kes riskib ja kui juba juhtub, siis suure tõenäosusega tihti ka halba. Kes ei riski, see aga ka ei koge. Üldiselt peaks erinevates situatsioonides rolli mängima ka kõhutunne - libekeelse ligitikkujaga vaevalt kaasa läheks, aga siira rännumehega ehk tõesti. Aga sisetunne võib ka petta ja väga paljud petturid ei ole eile sündinud vaid oma töös vilunud. Minu kõige suurem mure on alati see, et mul on uudishimu olemas, kuid ebameeldivasse olukorda sattudes hakkan tavaliselt sõrgu vastu ajama. Ja see uudishimu tapab mõnikord kõhutunde. Mõtled, et on küll kahtlane aga äkki teist võimalust enam ei tule. Rääkisime sellest ja mulle anti nõu, et kõige kindlam on oma soovid ja piirid kohe alguses teistele selgeks teha ja nii kindlalt, et kahtlusi ei tekiks. Rääkida on lihtne...Mina aga olen just selline kahtleja, kes algul keeldub, siis mõtleb, et no võiks ju ka ning pärast kahetseb, ilmselt igasugu petturitele kerge saak. No mitu korda olen ma näiteks poest väljunud mitu korda suurema saagiga kui sinna minnes osta plaanisin? Nagu Peggy Tuvikestest, kellele asjad poes sosistasid, et osta mind...no ja kui veel mingi kaval müügimees ka sosistab, siis...Õnneks on see tavaliselt niimoodi ainult asjade puhul, mis mulle ka meeldivad, igasugu jama mulle pähe määrida siiski ei õnnestu (seetõttu pole mul nii raske näiteks kuurortides suveniirileti ääres).
Kõige hullem osa on just kahetsemine ja seda eriti siis kui tehtut enam tagasi võtta ei saa. Ronisid mingile matkale, pead kannatama füüsilisi piinu ja ainus soov on saada koju oma voodisse ja korralikult süüa aga lähim linn on 100 km kaugusel. Läksid mingile peole, lootes, et seltskonnast hoolimata võib õhtu lõbusaks kujuneda (no mismoodi?). Läksid kaasa libeda vennaga, kes käitumisest hoolimata väitis, et tahab kõigest sõbralik olla. Situatsioonides, kus püüad end vägisi sundida lootma positiivsele stsenaariumile, läheb tavaliselt ikka kõik nii nagu eelaimdus ütleb. Aga minusugune ei saa alati oma uudishimule vastu ja loodab parimat. Poole peal aga tavaliselt enam ümber mõelda ei saa. Eks see vist riskimise mõte olegi, et kunagi ei tea, mis lõpuks välja tuleb. Riskimise efektiivsus sõltub ilmselt sellest kui leplik sa oled ja kui kaugel asuvad sinu piirid. Minu omad eriti kaugel ei asu - ma tahan korralikus voodis vaikuses magada, 3 korda päevas korralikult süüa ega talu enda ümber tüütut elementi. Olen vist vastikult mugav inimene, et üldse midagi ehedat ilmas näha...
Kõige hullem on asi aga võõraste inimestega, kellega riskimise puhul paratamatult tegemist tuleb teha. Ei oska mina niimoodi sõbrustada, et tunnen inimest vaid paar tundi/päeva ja hakkan teda usaldama. Sundimatust vestlusest rääkimata. Ei saa minust ei klienditeenindajat ega maailmarändurit...
Seda riskimise ja riskist hoidumise teemat käsitleb ka eelmise aasta parim film (minu jaoks), millest ka natuke kirjutasin. Just seda teemat, et riskimine naiste jaoks käsitleb alati teatud teistsuguseid ohte kui meeste jaoks. Mina näiteks ei kujuta ette, et julgeksin minna üksi või ühe sõbrannaga maailmamööda hääletama. Meeste jaoks seda ligitikkumise teemat nii väga ei ole ju. Kuigi sõber teab omast kogemusest rääkida, et tänapäeval on kõik kohad selliseid perverte täis, kellele sugu, rahvus või muud pisiasjad küll korda ei lähe. Tere tulemast tolerantsus :)
teisipäev, jaanuar 12, 2010
Tiinipopp
Üldiselt ei ole alates mingist east sobiv teatud staaride ja menufilmide/raamatute vastu huvi tunda. No "Videvik" näiteks, Tokio Hotel või Miley Cyrus. Igal põlvkonnal on ilmselt omad iidolid. Minu arvates on aga natuke imelik see, millise raevuga mõned täiskasvanud neid nähtusi ründavad. Arusaadav kui teismeline, kes rokki kuulab, ei salli poplauljaid, kuid miks see täiskasvanule üldse korda peaks minema? OK, kui su lapse iidol on narkar või kirvemõrtsukas, siis ilmselt on põhjust muretsemiseks. Hmmm, aga kui su lapse iidol on lihtlabaselt rumal ja pinnapealne tegelane nagu enamik teismeliste iidoleid paraku on? Samas ei näita just erakordset intelligentsust ka see, kui nende lasteiidolite vastu astutakse argumentidega - a la issand kui kole see Robert Pattinson on. Tegelikult jookseks mööda külgi maha ka see kui ostad lapsele, kes kangesti Jonas Brothersi plaati soovis, hoopis Bachi oratooriumi. Mõistlikum lahendus oleks lihtsalt oodata, et see vaimustus üle läheb ja seda see 99% juhtudest ka läheb. Enda õrnast east mäletan samuti üht aastaid kestnud vaimustust, mida siis samuti püüti maha suruda faktidel mitte põhinevate väidetega, et antud tegelane on kole ja labane inimene. Siiamaani ei mõista, mis eesmärki see pidi teenima - ei olnud ju ohtu, et ma selle tüübi endale koju vean. Öeldi, et mis muusika see selline on. Ilmselt ütlesid nii ka biitlite omaaegsete fännide vanemad...Minu arvates on hoopiski süütum see kui laps mõne kättesaamatu iidoli poole õhkab kui et ta oma raha alkole või narkole kulutab. Jätta lapsele plaat ostmata lihtsalt sel põhjusel, et antud esitaja on vanema meelest nõme, on minu arvates üks kõige inetum oma tahte pealesurumine tugevama positsioonilt. Enamasti inimese maitse areneb ja vähe on neid, kes juba 13-aastaselt nö täiskasvanute muusikat eelistavad kui kõrval kõik ülejäänud roosamannat tarbivad. Maitse üle ei vaielda vaid kakeldakse on ju vist lausa vanasõna. On see siis normaalne? Ilmselt inimlik, kuigi ma ei saa aru, mis eesmärki see teenib. Inimesele on oluline kuuluda mingisse gruppi, seeläbi turvatunnet tunda ja defineerida end läbi vastandumise? Ja oma järglased on oluline enda gruppi kallutada.
Sealjuures on huvitavad igasugu kunagiste boybändide taasühinemised - naljakas, et paljudel on ikkagi julgust tunnistada, et jah, see bänd meeldis mulle kunagi.
Sealjuures on huvitavad igasugu kunagiste boybändide taasühinemised - naljakas, et paljudel on ikkagi julgust tunnistada, et jah, see bänd meeldis mulle kunagi.
kolmapäev, jaanuar 06, 2010
Millised iluprotseduurid väärivad oma hinda?
Olen aegade jooksul enda peal päris suure hulga erinevaid ilu-uudisteenuseid ära proovinud ja kui aus olla, siis tegelikult väärivad oma hinda neist ainult üksikud. Ilmselt on see individuaalne, kuid ehk on kellelegi järgnevast ka mingit kasu enne kui suur raha mõttetuse alla matta.
Alustan siis ülevalt ja liigun alla, lootes, et miskit ei unune :)
Juuste keemiline sirgendamine - suhteliselt mõttetu protseduur väga kalli raha eest. Hoiatuseks võib lugeda juba sedagi, et teenust osutab vähe juuksureid ja ka need räägivad enne ette ja taha sellest, kuidas mingit garantiid anda ei saa. Ja ma ei ole mingi kräsupea. Nendele (ja ka kahjustatud, värvitud vms juuste omanikele) seda ilmselt teha ei söandatakski...Tulemus püsib hea kuni esimese pesuni, peale seda on juuksed küll sirgemad ja vähem kahused, kuid mitte keegi ei saaks aru, et oled neid sirgendanud. Kuidas siis Beyonce ja teised staarid oma juuksed nii sirgeks saavad? No ilmselt filmitakse, pildistatakse ka neid vahetult peale soengu tegemist.
Muid juukseid puudutavaid protseduure kajastama ei hakka, sest olen oma juukseid küll kõikvõimalikesse värvidesse värvinud ja ka erinevaid soenguid lasknud lõigata, kuid sel juhul sõltub tulemus ikka eelkõige tegijast.
Püsimeik - üks neist teenustest, millega ise rahul olen, kuid ka seal on mitu aga. Mina lasin endale nö tätoveerida kulmud (muuseas võrreldes tätoveerimisega on püsimeik, üllatus-üllatus, kallim) ja kuna nende sümmeetriline joonistamine on igapäevaselt üsna suur nuhtlus, siis olen mugavuse koha pealt rahul. Püsimeik peaks üldjuhul peal püsima 3 aastat, kuid erandid sõltuvad kliendist nagu ka see, kui tume meik jääb. Kulmude puhul ehmatab algul väga tume värv, kuid tegelikult kulub see ruttu normaalseks, mille tõttu ka mul tehti järgmistel kordadel (jah, ühest protseduurist ei piisa, mul läks kirja
3, õnneks ei pea ülejäänute eest maksma) tumedama värviga kui eelmistel. Samas olen näinud ka püsimeigitud laukontuuri ja mina seda küll esmapilgul ei märganud...Valu koha pealt on tegemist suhteliselt valutu protseduuriga, vähemalt kulmude puhul. Silmalaud tunduvad mulle kuidagi jubedamatena :)
Erinevad keha- ja näohooldused - ei ole kunagi pidanud nende eest maksma vaid olen ikka kusagilt kinkekaardiga saanud ja ausalt öeldes ei maksaks ma iialgi ca 500.- 20 minutise plöga sisse mähkida saamise eest...Ok, lõhnab ju hästi ja eks ikka ole tore, kui keegi su eest hoolitseb aga oma hinda need asjad küll väärt ei ole. Ka tulemus on pigem ette kujutatav kui silmaga näha. Mul on veel see kiiks ka, et kui ikka tselluliidihooldust tuleb tegema noor mees, siis mina lihtsalt ei suuda end vabalt tunda :P
Tervisekapsel - sellel asjal on vist mitu eri nime, aga mina käisin sellises, kus sees infrapunasaun. Algul küsiti kas +40 on liiga kuum. Saunaskäijana ei saanud ma küll aru, et see võiks liiga kuum olla, kuid pärast kui higiojad mööda keha alla voolasid ja pea ringi käima hakkas, sain aru, et ega see tõesti meeldiv ole. Ronisin sealt lausa omal jõul enne aega välja :P Olen nõus, et kapslis võib tõesti kaotada kilosid, kuid kõige selle jääkainete väljutamisega kaasnev hilisem peavalu oli minu jaoks asja halvem pool.
Kunstküüned - need on mul olnud u 5 aastat vahedeta ning selle aja jooksul nii akrüül- kui ka geelküüned. Tehnikas vahet ei ole, küll aga küünetehnikus. Kuna olen enda jaoks väga hea meistri leidnud, siis on see üks minu jaoks kasulikumaid "lisandeid". Võiks öelda lausa ainus ilus asi minus. Mul ei ole kunagi olnud pikad küüned ega ka otstest teravad küüned, seega ei oska öelda, mismoodi elu nendega oleks (minu kohmakuse juures ilmselt elu ei oleks), kuid normaalsete küüntega on elu igatahes ok ja parem kui iseenda murduvate kontsudega. Ei, loomulkult on kunstküüntega naised äärmiselt rõvedad nagu arvab Kaalu-Andrus ja ma tunnen ennast sellest jubedalt puudutatuna...
Vahatamine - vahatamise puhul sõltub, mis piirkonnast rääkida. Jalgade puhul on kõik ok, saab häda pärast ka kodus tehtud ning üsna valutu protsess. Bikiinipiirkond seevastu on riukalik - ei ole sugugi nii valus kui eeldad (ja häbi ka mitte), kuid kurjad karvad on tegelikult juba nädala-paari pärast väljas ja mis kõige hullem, need hakkavad naha alla kasvama tekitades koledaid punne, mis uskuge mind, on kordi koledamad kui karvad ise...
Laserdepilatsioon - ok, võib-olla ma andsin enneaegselt alla, kuid kui kahe esimese seansi järgselt pole ikka kohe mitte mingeid tulemusi (va märkimisväärne rahakulu), siis ma ei usu, et neid ka järgnevate puhul tuleb. Kui ikkagi tahate proovida, siis vähemalt valus see nali ei ole.
Solaarium - kui ikka pole seda pigmenti antud, siis seda ka ei tule, kasuta nii kalleid kreeme kui tahad. Ja kuna ma olen näinud, mida liigne päikesekummardamine nahaga teeb, siis pigem hoian eemale. Selle asemel mökerdan ennast kreemidega, mis jäävad laiguliselt peale, haisevad ja määrivad riideid. No ma ei saa aru, miks see pruun nahk nii hinnas on? Isegi vanainimesed ohivad mind nähes, et kuidas ma küll nii kahvatu olen. Vot just selleks, et mitte sellistele kähvata, peangi ennast mökerdama!
Mida ma siis proovinud ei ole? Kunstripsmeid, juuksepikendusi, botoxi-süste, iluoperatsioone (ei ole nende vastu, kuid valukartlikuna ilmselt kunagi ei proovi ka), pediküüris pole kunagi käinud. Hammaste valgendamine ja nendele kivikeste panemine lähevad vist ka siia alla. Ja tätoveerimine ning igasugu rõngaste panek (kõrvarõngad ei ole pisavalt märkimisväärsed). Tänapäeval vist saab ennast ka kuuma rauaga kõrvetada lasta? On see iluprotseduur? Hmmm.
Igatahes, meil, naistel on põnev...
Alustan siis ülevalt ja liigun alla, lootes, et miskit ei unune :)
Juuste keemiline sirgendamine - suhteliselt mõttetu protseduur väga kalli raha eest. Hoiatuseks võib lugeda juba sedagi, et teenust osutab vähe juuksureid ja ka need räägivad enne ette ja taha sellest, kuidas mingit garantiid anda ei saa. Ja ma ei ole mingi kräsupea. Nendele (ja ka kahjustatud, värvitud vms juuste omanikele) seda ilmselt teha ei söandatakski...Tulemus püsib hea kuni esimese pesuni, peale seda on juuksed küll sirgemad ja vähem kahused, kuid mitte keegi ei saaks aru, et oled neid sirgendanud. Kuidas siis Beyonce ja teised staarid oma juuksed nii sirgeks saavad? No ilmselt filmitakse, pildistatakse ka neid vahetult peale soengu tegemist.
Muid juukseid puudutavaid protseduure kajastama ei hakka, sest olen oma juukseid küll kõikvõimalikesse värvidesse värvinud ja ka erinevaid soenguid lasknud lõigata, kuid sel juhul sõltub tulemus ikka eelkõige tegijast.
Püsimeik - üks neist teenustest, millega ise rahul olen, kuid ka seal on mitu aga. Mina lasin endale nö tätoveerida kulmud (muuseas võrreldes tätoveerimisega on püsimeik, üllatus-üllatus, kallim) ja kuna nende sümmeetriline joonistamine on igapäevaselt üsna suur nuhtlus, siis olen mugavuse koha pealt rahul. Püsimeik peaks üldjuhul peal püsima 3 aastat, kuid erandid sõltuvad kliendist nagu ka see, kui tume meik jääb. Kulmude puhul ehmatab algul väga tume värv, kuid tegelikult kulub see ruttu normaalseks, mille tõttu ka mul tehti järgmistel kordadel (jah, ühest protseduurist ei piisa, mul läks kirja
3, õnneks ei pea ülejäänute eest maksma) tumedama värviga kui eelmistel. Samas olen näinud ka püsimeigitud laukontuuri ja mina seda küll esmapilgul ei märganud...Valu koha pealt on tegemist suhteliselt valutu protseduuriga, vähemalt kulmude puhul. Silmalaud tunduvad mulle kuidagi jubedamatena :)
Erinevad keha- ja näohooldused - ei ole kunagi pidanud nende eest maksma vaid olen ikka kusagilt kinkekaardiga saanud ja ausalt öeldes ei maksaks ma iialgi ca 500.- 20 minutise plöga sisse mähkida saamise eest...Ok, lõhnab ju hästi ja eks ikka ole tore, kui keegi su eest hoolitseb aga oma hinda need asjad küll väärt ei ole. Ka tulemus on pigem ette kujutatav kui silmaga näha. Mul on veel see kiiks ka, et kui ikka tselluliidihooldust tuleb tegema noor mees, siis mina lihtsalt ei suuda end vabalt tunda :P
Tervisekapsel - sellel asjal on vist mitu eri nime, aga mina käisin sellises, kus sees infrapunasaun. Algul küsiti kas +40 on liiga kuum. Saunaskäijana ei saanud ma küll aru, et see võiks liiga kuum olla, kuid pärast kui higiojad mööda keha alla voolasid ja pea ringi käima hakkas, sain aru, et ega see tõesti meeldiv ole. Ronisin sealt lausa omal jõul enne aega välja :P Olen nõus, et kapslis võib tõesti kaotada kilosid, kuid kõige selle jääkainete väljutamisega kaasnev hilisem peavalu oli minu jaoks asja halvem pool.
Kunstküüned - need on mul olnud u 5 aastat vahedeta ning selle aja jooksul nii akrüül- kui ka geelküüned. Tehnikas vahet ei ole, küll aga küünetehnikus. Kuna olen enda jaoks väga hea meistri leidnud, siis on see üks minu jaoks kasulikumaid "lisandeid". Võiks öelda lausa ainus ilus asi minus. Mul ei ole kunagi olnud pikad küüned ega ka otstest teravad küüned, seega ei oska öelda, mismoodi elu nendega oleks (minu kohmakuse juures ilmselt elu ei oleks), kuid normaalsete küüntega on elu igatahes ok ja parem kui iseenda murduvate kontsudega. Ei, loomulkult on kunstküüntega naised äärmiselt rõvedad nagu arvab Kaalu-Andrus ja ma tunnen ennast sellest jubedalt puudutatuna...
Vahatamine - vahatamise puhul sõltub, mis piirkonnast rääkida. Jalgade puhul on kõik ok, saab häda pärast ka kodus tehtud ning üsna valutu protsess. Bikiinipiirkond seevastu on riukalik - ei ole sugugi nii valus kui eeldad (ja häbi ka mitte), kuid kurjad karvad on tegelikult juba nädala-paari pärast väljas ja mis kõige hullem, need hakkavad naha alla kasvama tekitades koledaid punne, mis uskuge mind, on kordi koledamad kui karvad ise...
Laserdepilatsioon - ok, võib-olla ma andsin enneaegselt alla, kuid kui kahe esimese seansi järgselt pole ikka kohe mitte mingeid tulemusi (va märkimisväärne rahakulu), siis ma ei usu, et neid ka järgnevate puhul tuleb. Kui ikkagi tahate proovida, siis vähemalt valus see nali ei ole.
Solaarium - kui ikka pole seda pigmenti antud, siis seda ka ei tule, kasuta nii kalleid kreeme kui tahad. Ja kuna ma olen näinud, mida liigne päikesekummardamine nahaga teeb, siis pigem hoian eemale. Selle asemel mökerdan ennast kreemidega, mis jäävad laiguliselt peale, haisevad ja määrivad riideid. No ma ei saa aru, miks see pruun nahk nii hinnas on? Isegi vanainimesed ohivad mind nähes, et kuidas ma küll nii kahvatu olen. Vot just selleks, et mitte sellistele kähvata, peangi ennast mökerdama!
Mida ma siis proovinud ei ole? Kunstripsmeid, juuksepikendusi, botoxi-süste, iluoperatsioone (ei ole nende vastu, kuid valukartlikuna ilmselt kunagi ei proovi ka), pediküüris pole kunagi käinud. Hammaste valgendamine ja nendele kivikeste panemine lähevad vist ka siia alla. Ja tätoveerimine ning igasugu rõngaste panek (kõrvarõngad ei ole pisavalt märkimisväärsed). Tänapäeval vist saab ennast ka kuuma rauaga kõrvetada lasta? On see iluprotseduur? Hmmm.
Igatahes, meil, naistel on põnev...
teisipäev, jaanuar 05, 2010
Elu ilusad ja õnnelikud pisiasjad
Mõtlesin, mis ma mõtlesin aga välja mõtlesin, mis on see, mis mind kõige rohkem inimeste juures häirib. Emotsionaalne külmus. Inimesed, kes ei pane teisi enda kõrval tähele, leiavad, et traditsioonid on mõttetud (tõuke saingi daki blogist ja seal viidatud Mari-Leenu artiklist), ei süvene iialgi teiste juttu ega ole empaatilised. Häirib see, kui kaagutatakse (sellised inimesed minu jaoks tavaliselt just kaagutavad) pereväärtustest ja sellest kui oluline on ikka kõvasti sigida, samas kui ise hoolivadki ainult kvantiteedist mitte aga kvaliteedist - omavahelised suhted põhinevad ainult üksteise peale karjumises ja seljataga klatšimises. Osbournede realityt peetakse jubedaks, et kuidas küll seal omavahel räägitakse ja mis sõnu kasutatakse, kuid samas ei märgata seda, et kogu selle hullumeelse pinna all on see imelik pere mitmeid kordi kokkuhoidvam kui nö keskmine eesti perekond. Kui kõike veel laiemalt vaadata, siis seonduvad nende emotsionaalselt külmade inimestega ka rahakultus + rikkuse ja vaesuse haiglane vastandamine ja kadedus, inimestega suhtlemine arvestades ainult teiste kasutegurit, hoolimatus loomade vastu ja kõik muu minu jaoks madal ja jäle. Teiseltpoolt mõtlen, et ehk on viga hoopis minus - mul on krooniline tähelepanuvajadus ja inimesed, kes mulle tähelepanu ei pööra ja vaid oma asjadega tegelevad, tekitavad mus seetõttu ängi. Kuigi seda kirja pannes tunnen, et no ei ole nii, ei ole...Miks peaks argielu raskustes kõik positiivse ära unustama - et kui on raske, siis pole mingit tulu komplimentidest ja pole vaja lastele valetada, et kuskil on mingi jõuluvana. Tunneteta argine realism ajab oksele - selline, kus muretsetakse ainult leiva ja piima pärast, sigitakse instinktist ning kogu aur läheb ellujäämise peale. Et lillede kinkimine on asjatu raiskamine, sest lill närtsib ju peagi ära. Vastik, aga mida aeg edasi, seda enam selliseid inimesi tundub tekkivat. "Jõulud on mõttetu tarbimispüha, uusaasta proletariaadi joomapidu jne" Huvitav, kas mitte millestki rõõmu tundmata on tore elada? Tunda rõõmu sellest, et oi ma olen nii vastik? Üritatakse väita, et ollakse samasugune nagu dr. House. Krt, vaadake korralikult - dr. Houses on mitu korda rohkem inimlikkust peidus kui neis nö "jüngrites".
Ehh, ega mind ajavad ka naerma (öökima?) orkuti kommuunid nimedega "Elu ilusad ja õnnelikud pisiasjad" ning "My boyfriend makes me fly" aga sarkasmil ja emotsionaalsel külmusel on tohutu vahe.
Ehh, ega mind ajavad ka naerma (öökima?) orkuti kommuunid nimedega "Elu ilusad ja õnnelikud pisiasjad" ning "My boyfriend makes me fly" aga sarkasmil ja emotsionaalsel külmusel on tohutu vahe.
kolmapäev, detsember 30, 2009
Aastalõpu kole-video ja tore muusikameem
Midagi jubedat aasta lõpuks.
Ausalt, kui nägin seda videot, mõtlesin, et tegemist on Backstreet Boysi uue üllitisega. Midagi nii klišeelikku pole ammu näinud - ilusad poisid, kes tegelikult on "pahad", laulavad romantikast nõretavat laulukest oma plaatinablondile beibest girlfriendile. Tänapäeva Poison? Aga kellele seda vaja on? Bändi nimi on ka erakordselt vaimukas...Muide, nad olevat soojendanud Judas Priesti...mõistus keeldub seda uskumast.
Ja päris selle aasta lõppu, et asja mitte ebameeldivalt lõpetada, üks tore meem (kust see sõna tulnud on?), mille leidsin Daki blogist :
Kõigepealt siis 10 bändi/esitajat, kes meeldivad ja siis peale selle tegemist küsimused. Et tegu aastalõpuga, võtsin esitajad oma last.fm-i sel aastal enim kuulatute edetabelist ehk siis sealne top10:
1. Hole
2. Lily Allen
3. Lady GaGa
4. Marilyn Manson
5. Motörhead
6. Courtney Love
7. Rammstein
8. Metallica
9. Vennaskond
10. Bitch Alert
Mis oli esimene lugu, mida sa kuulsid bändilt number 6?
Ma kahtlustan, et eks see ikka "Mono" olnud. Ja sinna otsa kohe kogu tema "America's Sweetheart" album.
Mis on su lemmiklugu artistilt number 8?
Ilma mingi kahtluseta "One". Pean seda üldse üheks kõige võimsamaks looks, kui mitte kõige võimsamaks, mida olen kuulnud.
Millised on su lemmiklaulusõnad artistilt number 5?
Väga hingeminevate sõnadega on "1916" - sõja mõttetusest, nutmaajavalt kurb lugu.
Mitu korda oled näinud number 4 laivis?
1 korra ja see oli mu elu parim kontsert siiani.
Mis on su lemmiklugu number 7-lt?
"Engel"
Kas artistilt 3 on mõni lugu, mis sind kurvaks teeb?
Ei ole :)
Mis on su lemmiklaul number 9-lt?
"Võluri tagasitulek"
Millal sa hakkasid artisti 2 kuulama?
Ilmselt natuke aega peale seda kui tema esimene album välja tuli, sest "Smile" ega "LDN" mind niiväga ei erutanudki kui ülejäänud plaadil olnud lood, mida ma aga hiljem kuulsin. Vapustav tsikk, superhea huumorimeelega ja uskumatult laheda välimusega :)
Kuidas sa number 3 enda jaoks avastasid?
Ohh...nägin mingilt musakanalilt "Poker Face'i" videot. "Just Dance" oli enne ja eks seda olin ka näinud, kuid mulle see eriti meelde ei jäänud. "Poker Face" seevastu muutus kohe eelmise aasta kõige suuremaks hitiks. Väga hea produtseering ja silmapaitavad videod.
Mis on su lemmiklugu artistilt number 4?
"(S)aint". Hümn.
Mitu korda oled näinud number 9-t laivis?
No ikka olen ilmselt, kõik ei tule meelde. Eredalt meenub mingi talvine valimisüritus Tartus Raekoja platsil, kus ma seisin tollase mitte-veel-suudlevate-tudengite purskkaevu ääre peal ja külmetasin oma varbad koledasti ära. A äkki rohkem ei olegi näinud neid laivis? Hmmmm.
Kas mõni number 8 lugu teeb sind kurvaks?
Päris paljud nende lood on ju traagilise alatooniga. "One" koos videoga suisa õudne. "One" ilmselt teebki kõige kurvemaks...koos videoga just.
Mis on su number 1 lemmiklaul?
Last.fm väidab, et kuulanud olen ma kõige rohkem "Violeti" aga samas on kõik nende lood nii head, et ma parem ei tooks midagi välja. Väga meeldivad ka nende coverid, "Over the Edge" näiteks.
Kuidas sai sinust number 10 fänn?
Ega ma teadnudki sellest Soome riot-grrrl pundist varem midagi, aga last.fm pakkus seda mulle kui "similar to Hole" ja siis selguski, et tegu on ülihea bändiga.
Ausalt, kui nägin seda videot, mõtlesin, et tegemist on Backstreet Boysi uue üllitisega. Midagi nii klišeelikku pole ammu näinud - ilusad poisid, kes tegelikult on "pahad", laulavad romantikast nõretavat laulukest oma plaatinablondile beibest girlfriendile. Tänapäeva Poison? Aga kellele seda vaja on? Bändi nimi on ka erakordselt vaimukas...Muide, nad olevat soojendanud Judas Priesti...mõistus keeldub seda uskumast.
Ja päris selle aasta lõppu, et asja mitte ebameeldivalt lõpetada, üks tore meem (kust see sõna tulnud on?), mille leidsin Daki blogist :
Kõigepealt siis 10 bändi/esitajat, kes meeldivad ja siis peale selle tegemist küsimused. Et tegu aastalõpuga, võtsin esitajad oma last.fm-i sel aastal enim kuulatute edetabelist ehk siis sealne top10:
1. Hole
2. Lily Allen
3. Lady GaGa
4. Marilyn Manson
5. Motörhead
6. Courtney Love
7. Rammstein
8. Metallica
9. Vennaskond
10. Bitch Alert
Mis oli esimene lugu, mida sa kuulsid bändilt number 6?
Ma kahtlustan, et eks see ikka "Mono" olnud. Ja sinna otsa kohe kogu tema "America's Sweetheart" album.
Mis on su lemmiklugu artistilt number 8?
Ilma mingi kahtluseta "One". Pean seda üldse üheks kõige võimsamaks looks, kui mitte kõige võimsamaks, mida olen kuulnud.
Millised on su lemmiklaulusõnad artistilt number 5?
Väga hingeminevate sõnadega on "1916" - sõja mõttetusest, nutmaajavalt kurb lugu.
Mitu korda oled näinud number 4 laivis?
1 korra ja see oli mu elu parim kontsert siiani.
Mis on su lemmiklugu number 7-lt?
"Engel"
Kas artistilt 3 on mõni lugu, mis sind kurvaks teeb?
Ei ole :)
Mis on su lemmiklaul number 9-lt?
"Võluri tagasitulek"
Millal sa hakkasid artisti 2 kuulama?
Ilmselt natuke aega peale seda kui tema esimene album välja tuli, sest "Smile" ega "LDN" mind niiväga ei erutanudki kui ülejäänud plaadil olnud lood, mida ma aga hiljem kuulsin. Vapustav tsikk, superhea huumorimeelega ja uskumatult laheda välimusega :)
Kuidas sa number 3 enda jaoks avastasid?
Ohh...nägin mingilt musakanalilt "Poker Face'i" videot. "Just Dance" oli enne ja eks seda olin ka näinud, kuid mulle see eriti meelde ei jäänud. "Poker Face" seevastu muutus kohe eelmise aasta kõige suuremaks hitiks. Väga hea produtseering ja silmapaitavad videod.
Mis on su lemmiklugu artistilt number 4?
"(S)aint". Hümn.
Mitu korda oled näinud number 9-t laivis?
No ikka olen ilmselt, kõik ei tule meelde. Eredalt meenub mingi talvine valimisüritus Tartus Raekoja platsil, kus ma seisin tollase mitte-veel-suudlevate-tudengite purskkaevu ääre peal ja külmetasin oma varbad koledasti ära. A äkki rohkem ei olegi näinud neid laivis? Hmmmm.
Kas mõni number 8 lugu teeb sind kurvaks?
Päris paljud nende lood on ju traagilise alatooniga. "One" koos videoga suisa õudne. "One" ilmselt teebki kõige kurvemaks...koos videoga just.
Mis on su number 1 lemmiklaul?
Last.fm väidab, et kuulanud olen ma kõige rohkem "Violeti" aga samas on kõik nende lood nii head, et ma parem ei tooks midagi välja. Väga meeldivad ka nende coverid, "Over the Edge" näiteks.
Kuidas sai sinust number 10 fänn?
Ega ma teadnudki sellest Soome riot-grrrl pundist varem midagi, aga last.fm pakkus seda mulle kui "similar to Hole" ja siis selguski, et tegu on ülihea bändiga.
esmaspäev, detsember 28, 2009
Peaasi kui tööd on?
Praegu räägivad kõik, et peaasi kui üldse tööd on. No ma ei tea, ma seaks küll selle väite kahtluse alla. Või siis sõltub sellest, mida keegi tööks peab. Tuttavale pakuti "tööd" - patjade valmistamine, iga padi 1.-. Selgus, et päevas jõuab teha 50 patja...Tema tuli sealt ära, kuid ilmselt mõni jäi ikka "ametisse" ka. Teine neiu käib ka tööl ühes üsna tuntud firmas - palka saab aga ainult siis kui mõni klient käib. Mõni päev ei käi ühtegi aga tema peab ikka paarikümne kilomeetri tagant kohale sõitma, autole enamasti tasulise parkimiskoha leidma ja päeva jooksul sööma ka. Loodab jägmisel kuul ikka 1500.- kätte saada, ise veel naerab, et pigem on tegemist hobi kui tööga. Mina ei saa aru mismoodi saab selliseid "teenimisvõimalusi" üldse välja reklaamida. Ilmselt ainult seetõttu, et nõudlust on. 4 aastat kandideerisin ise ühte tuntud ettevõttesse - nõuded olid päris karmid, lisaks keerukas võõrkeeletest, sain kuidagi läbi. Siis lubati, et usina töö korral võib mõne aastaga mu brutopalk suisa 7000.- küündida...Ütlesin ära, kuidagi meelitada mind ei püütud, järelikult oli inimesi võtta. Samal ajal pealinnas imestati, et leidub inimesi, kes 10 000 palga peale kohale tulevad. Kas pealinnas on tõesti olukord niivõrd teine ja provintsi jäänud ainult edasipüüdmatud põmmpead, kes suuremat tasu ei väärigi? Eks ilmselt igaüks ise tunneb, mis tema jaoks õiglane tasu on, kuid sageli on ikka nii, et inimene elab peost suhu, ei ole rahul, kuid rügab ikka edasi palgatõusu nõudmata. Jah, ega nii palka tõstetagi, et oled näljas, kuid oma panusest häbenemata rääkida võiks ju ikka. Või siis tõesti pole sellest abi? Et kui riigikogu on läbilõige ühiskonnast, siis tegelikkus on samuti selline, et härrad kullas, pööbel mullas? Seesama "ärimees", kes padja pealt 1 krooni maksab, sõidab ise Lexusega ringi? Vandenõuteooriana on minu peast läbi käinud ka see masu - ärksamal ärimehel on ju väga hea öelda, et näete inimesed, meil on masu, kõikjal koondatakse, piiratakse, kärbitakse, homsest saate padja eest 50 senti ja keegi ei kobise, sest kardetakse, et pole kuhugi minna. Samas konkreetsel ettevõttel ei pruugi mingeid probleeme ollagi. Ehk ongi see kapitalism et kus lolli näed, seal koori. Või noh, mis lolli, lihtsalt endast nõrgemat, sest sageli on need madalapalgalised haritud, töökad ja tublid inimesed, kes lihtsalt ei oska/julge/taha nõuda. Kõik ei oska ise enda eest seista, seadused meil ka eriti ei seisa ja sotsiaalsest tundlikkusest ei ole enamiku meie ettevõtjate puhul üldse mõtet rääkida. Ega alati ka see välismaa isand parem ole, nii mõnedki tulevad siia rumalaid pärismaalasi klaashelmeste ja peeglikildudega ära ostma. Kõigile tundub kuidagi loomulik, et juhtide palgad on meil Euroopaga ühtsed, alluvate omad aga allapoole arvestust ja see, kes tahab inimese moodi elada, ei saagi muudmoodi kui ennast tippu rügada/osta/trügida jne. Mina näiteks ei tahaks elada selleks, et töötada (jube milline paheline ülestunnistus) vaid tahaks, et oleks võimalik normaalselt ära elada ka ilma tippjuht olemata. Normaalse all mõtlen ma näiteks vähe suuremat eluruumi kui ühetoaline panga käes olev paneelmaja korter. Millegipärast mulle tundub, et mujal maailmas on see võimalik. Võib-olla ma eksin ja elus ongi ainult 2 varianti - palju aega ja vähe raha või siis palju raha aga vähe aega.
Vastik vaeste inin tuli nüüd välja...Võeh. Tegelikult tahtsin ju öelda, et krt inimesed, tehke midagi, ärge olge igasuguse jama ja kommirahaga nõus!
Vastik vaeste inin tuli nüüd välja...Võeh. Tegelikult tahtsin ju öelda, et krt inimesed, tehke midagi, ärge olge igasuguse jama ja kommirahaga nõus!
kolmapäev, detsember 23, 2009
Olen vist punane
Mihkel Mutil on ühes näidendis selline tore tegelane, kes nõukaajal oli nii pühendunud punane, et nuttis isegi siis Antropov ja Tšernenko ära surid, kuid taasiseseisvumise ajal trügis Mementosse ning jutustas kõigile lugusid sellest, kuidas teda metsavennana taga kiusati. Tänapäeval ohkavad samuti pea kõik tuntud inimesed, kuidas nad omal ajal ikka salaja jõule tähistasid. Ma ei ütleks, et ma punaste perest oleksin, aga vähemalt minu ema pööritab küll selle peale silmi ja ütleb, et ükski 50ndate laps, kelle sugulastest keegi oli ära viidud, ei teadnud enam jõuludest midagi. Kui su isa on 25+5 saanud, siis vaevalt julgeb su ema millegagi riskida, et veel kellelegi sarnast saatust teenida ja pigem vaikib kui on trotslikult isamaaline. Kui 50ndate lapsed veel olidki midagi eesti ajast kusagilt kuulnud, siis minuealiste põlvkond oleks üles kasvanud esimese üdini kommunistliku põlvkonnana. Ma nii väga tahtsin pioneeriks saada ja lugesin alati kõik Leininit puudutavad tekstid lugemikust ja laulikust läbi ega saanud aru, miks meil tunnis neid ei käsitletud...Arvasin tollal, et õpetaja peab meid veel liiga tittedeks selliste huvitavate teemade jaoks. Hirmus ju, millistes tingimustes pidid tööliste lapsed enne Leninit elama! See teema oli kuidagi salapärasusega kaetud ja isegi peale iseseisvuse taastamist kartis mu vanavanaema alati, et punased võivad ühel päeval tagasi tulla (ja ilmselt tulevadki). Hirm oli liiga suur, et julgeda mõelda oma rahvusest või tähistada jõule. Seetõttu ongi mulle alati lähemad olnud näärid. Eks lapsepõlv tundub ju ikka helge. Näärid olid lõbusad pühad - aasta vahetumist tähistati suure tulevärgiga, rahvas oli lõbus ja pidutses, nääritaat jagas kinke. Jõuludega on seotud Kristuse sünd, enamik meist ei ole usklikud ning nii taanduvadki jõulud vaikseks perega koos olemise pühaks. Lausa jõulunukrusest räägitakse. Pidevalt on vastuolu selle vahel, et kas jõuluajal on ikka sobilik lõbutseda (n. rakette ei ole ilus jõulude ajal lasta) või peaks minema kirikusse (kuhu muidu jalga ei tõsteta). Kuidagi segane värk nende jõuludega. Jõuluvihkajaid on ju ka, inimesi, kes väidavad, et jõulud on kommerts ja taanduvad vaid kingirallile. Uusaastavihkajatest pole nagu niimoodi kuulda olnud. Lõpetades sellega, et USA-s ei olevat enam poliitiliselt korrektnegi soovida "Häid jõule!" vaid tuleb öelda "Häid pühi!", sest ega kõik siis ometi kristlased ole...
Ma siis salgan ka jõulud maha ja soovin hoopis head vana aasta lõppu ja meeleolukat uue algust!
Ma siis salgan ka jõulud maha ja soovin hoopis head vana aasta lõppu ja meeleolukat uue algust!
teisipäev, detsember 22, 2009
Lits lapsega
M-L kirjutas kunagi oma vanas blogis sellest, kuidas keegi meesterahvas väitis talle nagu laseks mehed signaali ja vilistaks ainult litsaka välimusega tütarlastele. Ega ma seda siis juba eriti tõe pähe ei võtnud, aga paar nädalat tagasi olin tunnistajaks veel kummalisemale fenomenile.
No jalutan mina siis lapsevankriga mööda tänavat, selline kole porine ilm, paksult riides jne ning väikebussitäis ehitajaid laseb signaali. Ausõna, ei jalutanud nabani dekoltees ja Daisy-Duke teksastes vankrit lükates maantee ääres nagu Vändra-Aveli (selline foto nimelt oli temast kunagi rates...) Seejärel möödusin majast, mille esimese korruse rõdul paar noormeest suitsu tegid, hakkasin juba eemalduma kui üks neist hõikas: "Jou, piff!" (nii vist kirjutatakse see "sõna", pihv on ju lihatoode...aaa...ilmselt siis ikka pihv...) No vähemalt on järelikult üksikemadel suur lootus endale meie ühiskonnas mees leida.
Kunagi Tallinnas tulin ka just keldri lihapoest ja läksin üle tee, oli talv, mul paks jope kurguni kinni tõmmatud, sall silmini ja mingi joodik hõikab üle tänava: "Oo neiu, kenad tissid!" ?????? Loomulikult küünitasid kõik hetkel tänaval olnud inimesed vaatama, et kes see hull talveajal palja tissiga ringi lendab aga seekord ei olnudki blondiin last bussi unustanud...
No jalutan mina siis lapsevankriga mööda tänavat, selline kole porine ilm, paksult riides jne ning väikebussitäis ehitajaid laseb signaali. Ausõna, ei jalutanud nabani dekoltees ja Daisy-Duke teksastes vankrit lükates maantee ääres nagu Vändra-Aveli (selline foto nimelt oli temast kunagi rates...) Seejärel möödusin majast, mille esimese korruse rõdul paar noormeest suitsu tegid, hakkasin juba eemalduma kui üks neist hõikas: "Jou, piff!" (nii vist kirjutatakse see "sõna", pihv on ju lihatoode...aaa...ilmselt siis ikka pihv...) No vähemalt on järelikult üksikemadel suur lootus endale meie ühiskonnas mees leida.
Kunagi Tallinnas tulin ka just keldri lihapoest ja läksin üle tee, oli talv, mul paks jope kurguni kinni tõmmatud, sall silmini ja mingi joodik hõikab üle tänava: "Oo neiu, kenad tissid!" ?????? Loomulikult küünitasid kõik hetkel tänaval olnud inimesed vaatama, et kes see hull talveajal palja tissiga ringi lendab aga seekord ei olnudki blondiin last bussi unustanud...
esmaspäev, detsember 21, 2009
Living in Video
Mõned videod, mis jätavad mulje, et ebanormaalsed inimsuhted on lahedad (ok, see on veel vähemalt lahe ega püüa pretendeerida reaalsuse kajastamisele) Enrique ja Ciara üritavad samuti näidata kui suurt kirge tekitab oma kodu puruks peksmine. Siis veel ka see
Kelly Clarkson - My Life Would Suck Without You
Kelly Clarkson | MySpace Music Videos
Tõeline armastus väljendub ikka teisele poolele võimalikult palju sitta keerates, kuidas muidu. See on nii romantiline ja ilma oleks ju elu igav. Teeme elu põnevaks ja kisume igal õhtul tüli üles! Võtkem kõik eeskuju! Mul veab veel sellega, et saan sarnase elufilosoofiaga paarile naaber olla - nii on ka minul huvitav...
Kelly Clarksonile tunduvad üldse meeldivat sellised "haiged" suhted. Seda, kui tore ja täiskasvanulik on oma eksi korter läbi peksta näitab ta siin. Sama teemat arendab Ashley Tisdale
Noh, minu meelest ei ole lahe nõme olla ja kuna mul tekitab nendes videotes just "staaride" käitumine küsimuse, siis ei saa aru, miks nad ometi ennast nii nõmedatena näidata tahavad. Või peaks see siiski hoopis lahe olema? See, et sa oma eksi uue tüdruku pluusi ribadeks lõikad või ekskuti nina all võõraste meestega ameled, peaks näitama kui väga üle sa neist oled saanud?
Aga ilmselt ei peagi videod elu peegeldama. Kes on näiteks käinud mõnel sellisel "peol", mida videotes näidatakse? No et hakkad kusagil rannas päise päeva ajal võõrastega tantsu keerutama või viibid mingil korteriläbul, kus kõik on glamuurselt riides ja hüplevad ekstaatiliselt diivanitel? No vähemalt Eestis ei teki küll kellelgi tantsutuju muusikast vaid ikka ohtrast alkoholist peale paaritunnist molutamist ehk hoo sisse võtmist.
Kelly Clarkson - My Life Would Suck Without You
Kelly Clarkson | MySpace Music Videos
Tõeline armastus väljendub ikka teisele poolele võimalikult palju sitta keerates, kuidas muidu. See on nii romantiline ja ilma oleks ju elu igav. Teeme elu põnevaks ja kisume igal õhtul tüli üles! Võtkem kõik eeskuju! Mul veab veel sellega, et saan sarnase elufilosoofiaga paarile naaber olla - nii on ka minul huvitav...
Kelly Clarksonile tunduvad üldse meeldivat sellised "haiged" suhted. Seda, kui tore ja täiskasvanulik on oma eksi korter läbi peksta näitab ta siin. Sama teemat arendab Ashley Tisdale
Noh, minu meelest ei ole lahe nõme olla ja kuna mul tekitab nendes videotes just "staaride" käitumine küsimuse, siis ei saa aru, miks nad ometi ennast nii nõmedatena näidata tahavad. Või peaks see siiski hoopis lahe olema? See, et sa oma eksi uue tüdruku pluusi ribadeks lõikad või ekskuti nina all võõraste meestega ameled, peaks näitama kui väga üle sa neist oled saanud?
Aga ilmselt ei peagi videod elu peegeldama. Kes on näiteks käinud mõnel sellisel "peol", mida videotes näidatakse? No et hakkad kusagil rannas päise päeva ajal võõrastega tantsu keerutama või viibid mingil korteriläbul, kus kõik on glamuurselt riides ja hüplevad ekstaatiliselt diivanitel? No vähemalt Eestis ei teki küll kellelgi tantsutuju muusikast vaid ikka ohtrast alkoholist peale paaritunnist molutamist ehk hoo sisse võtmist.
esmaspäev, detsember 14, 2009
Haiglane loomaarmastus
Alati kui lehes kirjutatakse mõnest haigest või väärkoheldud loomast ning kogutakse loomade jaoks raha, astuvad kommentaarides üles inimesed, kes ütlevad, et miks nutta loomade pärast kui inimesi on palju rohkem hädas. Ma olen sellest varem ka kirjutanud (ei leidnud kahjuks vana postitust üles), kuid minu meelest on suur erinevus selles, et inimene saab ennast üldjuhul ise aidata ja ise oma valikuid teha, loom aga sõltub täielikult inimesest, kes peaks ju ometi inimlik olema ja endast nõrgematesse kaastundega suhtuma, kuid nagu ma aru saan, siis inimlikkus vist seda ei sisalda...Tihti arutatakse selle üle, mida teha loomaga kui majja on tulnud titt ja loomale justkui ei ole enam ruumi. Minu jaoks on see hämmeldamapanevalt külm suhtumine. Mulle on isegi öeldud, et kui saad ise lapse, siis mõistad, et laste ja loomade vahel on suur erinevus (nii nagu on öeldud ka mehe ja lapse kohta, mida ma samuti absoluutselt valeks pean), kuid tuleb välja, et nii see ei ole. Ma ei suuda iial võtta inimest, kes on külm loomade suhtes, hea ja südamliku inimesena. Lihtsalt ei suuda ja kõik. Kuidas saab südamega inimene jääda külmaks kui loom talle oma niiskete ja usaldavate silmadega otsa vaatab? Hea küll, seoses lapse omamisega lisandub tõesti see, et uudised kannatavatest lastest toovad endalegi pisara silma, kuid see ei vähenda loomade pärast valatavaid pisaraid. Lugesin just ühest raamatust, mis kirjutatud muidu meeldiva ja hea kirjaniku poolt (ma ei taha autorit ja raamatut siin otse mainida, justkui teeksin kirjanikule haiget), kuidas tema ei suuda armastada loomi. Kohe halb tunne oli seda lugedes, ma ei suuda sellist asja mõista - kuidas saab suhtuda loomasse kui asja, eriti veel intelligentse ja kultuurse inimese poolt. Ilmselt paljudes tekitas tülgastust hoopis Schopenhauer, kes pidas loomi ülemateks inimestest...
Ma ei läheks loomaaeda loomi vabastama või karusnaha kandjaid värviga loopima, loomakaitsjate radikaalseid meetmeid ma pigem ei poolda, kuna seal on sageli tegemist lihtsalt mõne inimese suurenenud vajadusega protestida, sageli asja tuumast endale aru andmata. Minu suur loomaarmastus seisneb näiteks selles, et ma ei võta endale kunagi korterisse looma, sest ei usu, et tal seal hea elada oleks, pealegi ei suudaks ma üle elada looma paratamatut surma. Ilmselt olen selle omandanud oma vanaemalt, kel läks nii kassi kui koera (viimase ta võttis ainult olude sunnil, sest kartis samuti tema lahkumisega kaasnevat kurbust) leinamisega kuid ja kes pole neid siiani unustanud. Mis ei tähenda, et lapsega tegelikult sama lugu ei oleks.
Ikkagi julgen ma arvata, et loomaaarmastus ja sellega seonduvalt positiivsete tunnete tundmine endast nõrgemate vastu peaks olema inimlikkuse osa ning selle puudumine inimeses näitab teatud vajakajäämisi. Mis eeskuju annavad vanemad, kes loomapoegi metsa viivad, oma lastele? Kas laps ehk ei sünni omadusega armastada ja seeläbi ei näidata talle elu kalkust, mis tema südamesse alatiseks haava lööb ja teda enda kaitseks samuti kurjalt käituma sunnib? Või sünnivadki osad inimesed ilma igasuguse empaatiavõimeta, ainsaks hinnatavaks väärtuseks iseendale võimalikult laheda äraelamise tagamine? Eks ole ju inimlik ja kaasatundev nii mitmeid kordi raskem olla - ei ole päeva, mil sa ei kuuleks midagi, mis küll otseselt sind puudutamata sulle haiget ei teeks. Ehk on evolutsioon osasid inimesi sellest säästnud? Äkki on empaatia tulevikus lihtsalt rudiment?
Ma ei läheks loomaaeda loomi vabastama või karusnaha kandjaid värviga loopima, loomakaitsjate radikaalseid meetmeid ma pigem ei poolda, kuna seal on sageli tegemist lihtsalt mõne inimese suurenenud vajadusega protestida, sageli asja tuumast endale aru andmata. Minu suur loomaarmastus seisneb näiteks selles, et ma ei võta endale kunagi korterisse looma, sest ei usu, et tal seal hea elada oleks, pealegi ei suudaks ma üle elada looma paratamatut surma. Ilmselt olen selle omandanud oma vanaemalt, kel läks nii kassi kui koera (viimase ta võttis ainult olude sunnil, sest kartis samuti tema lahkumisega kaasnevat kurbust) leinamisega kuid ja kes pole neid siiani unustanud. Mis ei tähenda, et lapsega tegelikult sama lugu ei oleks.
Ikkagi julgen ma arvata, et loomaaarmastus ja sellega seonduvalt positiivsete tunnete tundmine endast nõrgemate vastu peaks olema inimlikkuse osa ning selle puudumine inimeses näitab teatud vajakajäämisi. Mis eeskuju annavad vanemad, kes loomapoegi metsa viivad, oma lastele? Kas laps ehk ei sünni omadusega armastada ja seeläbi ei näidata talle elu kalkust, mis tema südamesse alatiseks haava lööb ja teda enda kaitseks samuti kurjalt käituma sunnib? Või sünnivadki osad inimesed ilma igasuguse empaatiavõimeta, ainsaks hinnatavaks väärtuseks iseendale võimalikult laheda äraelamise tagamine? Eks ole ju inimlik ja kaasatundev nii mitmeid kordi raskem olla - ei ole päeva, mil sa ei kuuleks midagi, mis küll otseselt sind puudutamata sulle haiget ei teeks. Ehk on evolutsioon osasid inimesi sellest säästnud? Äkki on empaatia tulevikus lihtsalt rudiment?
reede, detsember 11, 2009
Kole keel
Lugesin Heljo Männi mälestustest , kuidas ta nimetab end keele suhtes tundlikuks "lausa füüsiseni välja" ning kirjutab, kuidas ta ei sallinud võrukeelset sõna "lämmi" mis tal lausa külmavärinaid tekitas. Olen enda puhul ka sellist asja märganud, kusjuures "lämmi" on ka mulle üks vastikuid sõnu, aga ilmselt lihtsalt selle sõna "mämm-mämmilikkuse" ja sellega seoses titelikkuse tõttu. Ma ei suuda ühtegi titte kunagi pudikeeles kõnetada ja suhtun üsna võõristavalt sellessegi kui teised seda teevad. Ema väidab, et see kiiks on mul juba lapsepõlvest kui vanaema mulle "tätudest ja kännudest" rääkis, siis olevat ma kohe väga tõsise näoga teda vaadanud. Massööri olin ka ära ehmatanud kui too oli mu käest küsinud, kas ma "mää-määga" tahan mängida, ma olevat jämeda häälega nõudnud, et anna oinas siia!
Eks need püksikud ja kampsikud lähevad ka ilmselt sinna ritta. Teine asi on veel sõnadega, mis muutuvad eemaltõukavaks kellegi konkreetse isiku kasutuses. Nii ei või ma kuulda "küpadest" (küpsiste hellitusnimi), Sõpakast (Sõpruse pst) ega toimetamisest (tegutsemise tähenduses, keeletoimetamine mind ei häiri), sest need kuulusid ühe mitte just kõige meeldivama inimese keelearsenali.
Paljusid inimesi häirib "masu" ega see uudissõna mullegi eriti ei meeldi, üldse tekitavad uudissõnad enamasti negatiivset vastukaja. No mis sõna on see "väisama"? Uudissõnana tundub see mulle seetõttu, et varem seda ajakirjanudses nii palju ju ei kasutatatud ja ka mu kodus ei räägitud kunagi kellegi väisamisest. See sõna on ju liiga sarnane sõnaga "vägistama"! Võeh. Teine sõna, mida vähemalt Postimees viimasel ajal armastab on "nörritama" - no kes kasutab sellist sõna igapäevaelus? Kõlab kah nagu "löristama"...Ja miks on sülearvuti asemel vaja öelda "rüperaal"? Jubedusi aina lisandub :) Ilmselt on see sügavalt individuaalne, mis sõna kedagi häirib ja ehk on ka õnnelikke, keda ükski sõna ei ahista. Sõltub vist assotsiatsioonidest ja sellest, mida on harjutud kuulma ja kasutama. Üks mu tuttav vaidles kunagi kindlameelselt, et õige on öelda "platsutama" mitte "plaksutama" ja teine väitis, et õige on "ahnepäts" (seoses maia karuga, mis polegi nii ebaloogiline) mitte "ahnepäits".
Sama teema ka nimedega, kedagi solvata mitte tahtes näiteid ei too, aga tavaliselt on ju inimestel mingid nimed meeles, mis nende arvates koledad on (täiesti igapäevaste nimede seas siis, mitte Rögaberdid ja Dildomarid) ja mida keegi teine jälle piisavalt kenaks on pidanud, et oma lapsele nimeks panna. Siinkohal meenub üks toredalt kohatu asendusõpetaja, kes esimest korda klassi ees olles hakkas kõigi nimesid küsima, kuid enne seda ütles enda oma ja tegi selle siis maha öeldes, et sellist koledat vanainimese nime teil kindlasti ei ole. Minu nimi erines tema nimest ühe tähe võrra ja poleks ime olnud ka mõne nimekaimu otsa sattumine, sest tean sellise nimega ka mitut noort inimest. Nii, et nimedega seoses tasuks pigem suu kinni hoida kui valjult hõigata, mis nimed koledad on.
Eks need püksikud ja kampsikud lähevad ka ilmselt sinna ritta. Teine asi on veel sõnadega, mis muutuvad eemaltõukavaks kellegi konkreetse isiku kasutuses. Nii ei või ma kuulda "küpadest" (küpsiste hellitusnimi), Sõpakast (Sõpruse pst) ega toimetamisest (tegutsemise tähenduses, keeletoimetamine mind ei häiri), sest need kuulusid ühe mitte just kõige meeldivama inimese keelearsenali.
Paljusid inimesi häirib "masu" ega see uudissõna mullegi eriti ei meeldi, üldse tekitavad uudissõnad enamasti negatiivset vastukaja. No mis sõna on see "väisama"? Uudissõnana tundub see mulle seetõttu, et varem seda ajakirjanudses nii palju ju ei kasutatatud ja ka mu kodus ei räägitud kunagi kellegi väisamisest. See sõna on ju liiga sarnane sõnaga "vägistama"! Võeh. Teine sõna, mida vähemalt Postimees viimasel ajal armastab on "nörritama" - no kes kasutab sellist sõna igapäevaelus? Kõlab kah nagu "löristama"...Ja miks on sülearvuti asemel vaja öelda "rüperaal"? Jubedusi aina lisandub :) Ilmselt on see sügavalt individuaalne, mis sõna kedagi häirib ja ehk on ka õnnelikke, keda ükski sõna ei ahista. Sõltub vist assotsiatsioonidest ja sellest, mida on harjutud kuulma ja kasutama. Üks mu tuttav vaidles kunagi kindlameelselt, et õige on öelda "platsutama" mitte "plaksutama" ja teine väitis, et õige on "ahnepäts" (seoses maia karuga, mis polegi nii ebaloogiline) mitte "ahnepäits".
Sama teema ka nimedega, kedagi solvata mitte tahtes näiteid ei too, aga tavaliselt on ju inimestel mingid nimed meeles, mis nende arvates koledad on (täiesti igapäevaste nimede seas siis, mitte Rögaberdid ja Dildomarid) ja mida keegi teine jälle piisavalt kenaks on pidanud, et oma lapsele nimeks panna. Siinkohal meenub üks toredalt kohatu asendusõpetaja, kes esimest korda klassi ees olles hakkas kõigi nimesid küsima, kuid enne seda ütles enda oma ja tegi selle siis maha öeldes, et sellist koledat vanainimese nime teil kindlasti ei ole. Minu nimi erines tema nimest ühe tähe võrra ja poleks ime olnud ka mõne nimekaimu otsa sattumine, sest tean sellise nimega ka mitut noort inimest. Nii, et nimedega seoses tasuks pigem suu kinni hoida kui valjult hõigata, mis nimed koledad on.
neljapäev, detsember 10, 2009
Diskrimineeritakse! Ja veel keda? Mind!
Ma olen perfektsionist, mind jubedalt häirivad igasugused vead. Kuigi viimasel ajal tundub, et trendiks on just lohakus ja vigadele tähelepanu pööramist peaks hoopis häbenema. Kõik pidavat niigi aru saama, ei ole vaja juuksekarva pooleks ajada. Aga no tõesti kuidas on üldse võimalikud sellised asjad: "Tartu Ülikooli asutamise aastaga võib küll eksida, aga mitte samas Tartut käsitlevas raamatus kaks korda järjest, eriti kui raamatule on saatesõna kirjutanud ülikooli rektor ja linnapea." Pärit siit. Imesta või silmad peast...
Üks isiklik asi ka, mis mind häirib ja millest ma teistele vaevu julgen iitsatada, et nad mind ebanormaalseks ei peaks - kenasti eestikeelne nmängulelu laulab küpsistest, mida on "viite" sorti. Ma üritan seda kohta grammatiliselt korrektselt üle laulda, kuigi see on üsna keeruline ja võib-olla tõesti on ebakorrektne vorm sinna puht suulisest mugavusest sisse pandud. Ikkagi on tunne, et laps omandab nüüd selle mänguasja tõttu vale vormi. Mulle väideti, et koolis olevat muusikaõpetaja suisa öelnud, et lauludes võib kasutada muud kui kirjakeelt, aga minu arvates on suur vahe, kas öelda "langend lehed" või "viite sorti"...Luuletustes on jah igasugu keeleuuendused sees ja ilmselt olen mina jube pedant, aga see ei meeldi mulle ikkagi. Nii nagu ei meeldi mulle "püksikud", mis suisa ÕS-is nüüd sees. Eks pea tuleb ka "kampsik". No näed, vabandust, valetasin, ka see on juba sees...
Ah jaa, väga "vaimukas" kommentaar erinevatele artiklitele on: "Liiga pikk, ei viitsinud lugeda." Väga informatiivne. Ma vihkan lolle, tõesõna.
Tänane lollidevihkamine on tegelikult tingitud sellest, et mind diskrimineeriti (kui hästi ja õige nurga alt vaadata) - kvaliteedile eelistati kvantiteeti. Selle asemel, et kasutada minu abi ja töö kiiresti ning korralikult tehtud saada, kuid sealjuures teisi kõrvale jättes, kuid olles sunnitud neile selle eest maksma, kasutati neid teisi, et "neil oma raha eest ka midagi teha oleks." Selle kõige juures tehti saatuslik viga ja öeldi mulle, et kuna olen lapsehoolduspuhkusel, siis peaksin sokki kuduma ja puhkama. Loomulikult ei andnud ma naiselikult alla vaid saboteerisin kogu üritust ähvardades lahkumisavaldus kirjutada. Seda mul niikuinii teha ei lasta, kuna ei ole kedagi, kes tehtud töö üle oskaks kontrollida. Ehk siis selle sama töö, mida ma ise teinuna enam nii palju üle kontrollima ei peaks...Kui aga kvaliteet niikuinii enam hinnas ei ole, siis ei saa ka keegi minu vajalikkusest aru. Kuigi ma kahtlustan, et paljud peavad mind juba ammu lihtsalt suure egoga tegelaseks, kes teisi ei usalda. Nad ei tea küll seda, et tegelikult ei usalda ma isegi iseennast ja seda pean ma üheks inimese kõige kasulikumaks omaduseks. Ära usalda, kontrolli! Ahjaa, seda muidugi täpsust nõudvates asjades nagu töö, inimsuhetes ei ole mõtet paaniline olla. Aga see on juba üks vana jutt...
Üks isiklik asi ka, mis mind häirib ja millest ma teistele vaevu julgen iitsatada, et nad mind ebanormaalseks ei peaks - kenasti eestikeelne nmängulelu laulab küpsistest, mida on "viite" sorti. Ma üritan seda kohta grammatiliselt korrektselt üle laulda, kuigi see on üsna keeruline ja võib-olla tõesti on ebakorrektne vorm sinna puht suulisest mugavusest sisse pandud. Ikkagi on tunne, et laps omandab nüüd selle mänguasja tõttu vale vormi. Mulle väideti, et koolis olevat muusikaõpetaja suisa öelnud, et lauludes võib kasutada muud kui kirjakeelt, aga minu arvates on suur vahe, kas öelda "langend lehed" või "viite sorti"...Luuletustes on jah igasugu keeleuuendused sees ja ilmselt olen mina jube pedant, aga see ei meeldi mulle ikkagi. Nii nagu ei meeldi mulle "püksikud", mis suisa ÕS-is nüüd sees. Eks pea tuleb ka "kampsik". No näed, vabandust, valetasin, ka see on juba sees...
Ah jaa, väga "vaimukas" kommentaar erinevatele artiklitele on: "Liiga pikk, ei viitsinud lugeda." Väga informatiivne. Ma vihkan lolle, tõesõna.
Tänane lollidevihkamine on tegelikult tingitud sellest, et mind diskrimineeriti (kui hästi ja õige nurga alt vaadata) - kvaliteedile eelistati kvantiteeti. Selle asemel, et kasutada minu abi ja töö kiiresti ning korralikult tehtud saada, kuid sealjuures teisi kõrvale jättes, kuid olles sunnitud neile selle eest maksma, kasutati neid teisi, et "neil oma raha eest ka midagi teha oleks." Selle kõige juures tehti saatuslik viga ja öeldi mulle, et kuna olen lapsehoolduspuhkusel, siis peaksin sokki kuduma ja puhkama. Loomulikult ei andnud ma naiselikult alla vaid saboteerisin kogu üritust ähvardades lahkumisavaldus kirjutada. Seda mul niikuinii teha ei lasta, kuna ei ole kedagi, kes tehtud töö üle oskaks kontrollida. Ehk siis selle sama töö, mida ma ise teinuna enam nii palju üle kontrollima ei peaks...Kui aga kvaliteet niikuinii enam hinnas ei ole, siis ei saa ka keegi minu vajalikkusest aru. Kuigi ma kahtlustan, et paljud peavad mind juba ammu lihtsalt suure egoga tegelaseks, kes teisi ei usalda. Nad ei tea küll seda, et tegelikult ei usalda ma isegi iseennast ja seda pean ma üheks inimese kõige kasulikumaks omaduseks. Ära usalda, kontrolli! Ahjaa, seda muidugi täpsust nõudvates asjades nagu töö, inimsuhetes ei ole mõtet paaniline olla. Aga see on juba üks vana jutt...
kolmapäev, detsember 09, 2009
Kas sa oled hull peast?
Niisiis, bingo: "Ei ole mingit selget kvalitatiivset vahet normaalse psühholoogilise muutlikkuse ja kliiniliselt diagnoositud vaimsete häirete vahel." (M.Rutter "Geenid ja käitumine. Looduse ja kasvatuse koosmõju.") Mis ei tähenda, et vaimseid häireid ei eksisteeriks vaid seda, et kusagil on mingi hall piirkond, kus toimub üleminek ja see ei ole täpselt määratletav.
Kui ma küsisin hüpoteetiliselt, et kus see piir läheb, vastati mulle, et tunned end puudutatuna või? Hmmm. No juba mu ema ütles, et psühhoneurost tuleks parem eemale hoida, sest igaühe jaoks meist on diagnoos olemas. Me kõik käitume ju nii erinevalt, et spektri teises osas asuva jaoks võib esimese otsa käitumine raudkindlalt hulluse alla liigituda. Hull on ju üldse tänapäeval moesõna. Mul hakkab õudne kui palju (minu meelest) normaalset loovust hulluse alla paigutatakse - kunagine tuttav tahtis oma last uurida lasta, sest see kasutas mänguasju neile mitte määratud rollides - a la nukuahi oli majaks ning mängis rollimänge, kus ennast mõne loomana esitles. Aga see ei ole ju õige, protesteeris ema...Nojah, erandeid, kus selline fantaasia ohtlikuks osustub, on (üks väike poiss, keda kutsuti põssaks ja kes oli südamepõhjani liigutatud kui sai teada, et suurena ei tule temast kesikut jõululauale vaid hoopis mees), kuid üldjoontes on loovus üks inimesele kõige kasulikumaid ande.
Kunagi ärritas mind üks Toe Tagi lugu, kus üritati väita, et lastekirjanikud on oma tegelased narkouimas välja mõelnud. Kas siis ilma keemilise stimulatsioonita loovust olla ei saa? On nad ise nii hädised, et ei kujuta ette kirjanike nö loomulikust intelligentsist tulenevat vaimulendu? Oh jah, ilmselt võib nüüd öelda, et mul ei ole huumorimeelt aga mulle tundus see tõesti kuidagi kohatu.
Loovus loovuseks, kuid kas pole mõeldav, et hüperaktiivne inimene peab introverti autistiks? Ja see introvert ekstraverti hüperaktiivseks? Kuivõrd objektiiveslt saab hinnata kellegi teise oletatavat vaimset häiret? Kas võimalikku vaimset häiret, mis ei kahjusta inimese toimetulekut, on vaja ravida? Lihtsam on täiskasvanute puhul - kui hääl peas häirib, siis saan ise ravile minna, aga lapsed? Lapsed ongi imelikud, enamik nende käitumisest ei allu täiskasvanutemaailma reeglitele - nad võivad nurgas istuda, ennast kõigutada, enda või mänguasjadega isikustatult rääkida, asjatult ringi joosta ja karjuda. Kas liigmuretsevad vanemad võivad sellistele "hulludele" lastele neid piirates ja nö normaalseks sundides kahju teha? Kui ka last arsti juurde ei viida ja seal vanemaid maha ei rahustata võib vanematest erinev temperament lapse mõistmisel ikkagi raskusi valmistada. Iga perekond on erinev ja nagu näha igasugustest naistevahetustest, peab enamik inimesi teistsuguseid ikka täiesti segasteks. Elukaaslane valitakse tavaliselt endasarnane, aga kui laps tuleb teistsugune? Kui paljude laste iseärasused kodus maha surutakse? Mõistvaid, tolerantseid ja intelligentseid inimesi tundub ju vähemuses olevat - seega surutakse võõrastesse raamidesse üle poolte lastest. Ega see leebemal juhul suunamine pruugigi alati vale olla - n. kui hüperaktiivne ja tormakas laps suunatakse mõne rahulikuma hobi juurde, sest ohtlikega tegeledes suureneks tema tõenäosus hukka saada, muidugi juhul kui laps ka ise rahulikumast hobist huvitatud on (kui mõelda nüüd, siis ilmselt üsnagi ebatõenäoline variant...).
Üks jubedamaid õudusklišeesid on ju see, kuidas omateada normaalne inimene kuulutatakse hulluks, väänatakse käed selja taha ja topitakse igaveseks ajaks kuhugi kinnisesse asutusse. Aga tegelikult? Kui palju on neid, kes arvavad, et teatud inimeste või suisa ühiskonnagruppidega tuleks nii teha või neid vähemalt natuke ravida? Kui palju julgust nõuab, et minna haiglasse kui tõesti tunned, et midagi on viltu, kahtlustes, et võib-olla ei tulegi enam tagasi või kui tuled, siis mitte enam endana? Kui paljud inimesed suruvad alla oma emotsioone ja lihvivad käitumist, et teistele mitte imelikena tunduda?
Me kardame vaimselt haigeid inimesi. Varem kardeti või vähemalt ei osatud kuidagi käituda ka füüsiliselt teistsuguste inimestega (ega praegugi olukord just kiita ei ole), kas tolerantsuse kasvatamiseks oleks kasulik ka vaimselt haiged tervete sekka lasta? Mõtlen siis neid, kes ohtlikud pole. Tegelikult on enamus neist ju ka praegu meie hulgas ning me ei märkagi neid, kui otseseid väliseid tunnuseid ei avaldu, kuid nii meile kui neile on parem diagnoosidest avalikult mitte rääkida, sest ikkagi kardetakse. Popilt hull või kreisi olemine ei ole mitte kuidagi seotud tõelise diagnoosi kandmisega.
Kui ma küsisin hüpoteetiliselt, et kus see piir läheb, vastati mulle, et tunned end puudutatuna või? Hmmm. No juba mu ema ütles, et psühhoneurost tuleks parem eemale hoida, sest igaühe jaoks meist on diagnoos olemas. Me kõik käitume ju nii erinevalt, et spektri teises osas asuva jaoks võib esimese otsa käitumine raudkindlalt hulluse alla liigituda. Hull on ju üldse tänapäeval moesõna. Mul hakkab õudne kui palju (minu meelest) normaalset loovust hulluse alla paigutatakse - kunagine tuttav tahtis oma last uurida lasta, sest see kasutas mänguasju neile mitte määratud rollides - a la nukuahi oli majaks ning mängis rollimänge, kus ennast mõne loomana esitles. Aga see ei ole ju õige, protesteeris ema...Nojah, erandeid, kus selline fantaasia ohtlikuks osustub, on (üks väike poiss, keda kutsuti põssaks ja kes oli südamepõhjani liigutatud kui sai teada, et suurena ei tule temast kesikut jõululauale vaid hoopis mees), kuid üldjoontes on loovus üks inimesele kõige kasulikumaid ande.
Kunagi ärritas mind üks Toe Tagi lugu, kus üritati väita, et lastekirjanikud on oma tegelased narkouimas välja mõelnud. Kas siis ilma keemilise stimulatsioonita loovust olla ei saa? On nad ise nii hädised, et ei kujuta ette kirjanike nö loomulikust intelligentsist tulenevat vaimulendu? Oh jah, ilmselt võib nüüd öelda, et mul ei ole huumorimeelt aga mulle tundus see tõesti kuidagi kohatu.
Loovus loovuseks, kuid kas pole mõeldav, et hüperaktiivne inimene peab introverti autistiks? Ja see introvert ekstraverti hüperaktiivseks? Kuivõrd objektiiveslt saab hinnata kellegi teise oletatavat vaimset häiret? Kas võimalikku vaimset häiret, mis ei kahjusta inimese toimetulekut, on vaja ravida? Lihtsam on täiskasvanute puhul - kui hääl peas häirib, siis saan ise ravile minna, aga lapsed? Lapsed ongi imelikud, enamik nende käitumisest ei allu täiskasvanutemaailma reeglitele - nad võivad nurgas istuda, ennast kõigutada, enda või mänguasjadega isikustatult rääkida, asjatult ringi joosta ja karjuda. Kas liigmuretsevad vanemad võivad sellistele "hulludele" lastele neid piirates ja nö normaalseks sundides kahju teha? Kui ka last arsti juurde ei viida ja seal vanemaid maha ei rahustata võib vanematest erinev temperament lapse mõistmisel ikkagi raskusi valmistada. Iga perekond on erinev ja nagu näha igasugustest naistevahetustest, peab enamik inimesi teistsuguseid ikka täiesti segasteks. Elukaaslane valitakse tavaliselt endasarnane, aga kui laps tuleb teistsugune? Kui paljude laste iseärasused kodus maha surutakse? Mõistvaid, tolerantseid ja intelligentseid inimesi tundub ju vähemuses olevat - seega surutakse võõrastesse raamidesse üle poolte lastest. Ega see leebemal juhul suunamine pruugigi alati vale olla - n. kui hüperaktiivne ja tormakas laps suunatakse mõne rahulikuma hobi juurde, sest ohtlikega tegeledes suureneks tema tõenäosus hukka saada, muidugi juhul kui laps ka ise rahulikumast hobist huvitatud on (kui mõelda nüüd, siis ilmselt üsnagi ebatõenäoline variant...).
Üks jubedamaid õudusklišeesid on ju see, kuidas omateada normaalne inimene kuulutatakse hulluks, väänatakse käed selja taha ja topitakse igaveseks ajaks kuhugi kinnisesse asutusse. Aga tegelikult? Kui palju on neid, kes arvavad, et teatud inimeste või suisa ühiskonnagruppidega tuleks nii teha või neid vähemalt natuke ravida? Kui palju julgust nõuab, et minna haiglasse kui tõesti tunned, et midagi on viltu, kahtlustes, et võib-olla ei tulegi enam tagasi või kui tuled, siis mitte enam endana? Kui paljud inimesed suruvad alla oma emotsioone ja lihvivad käitumist, et teistele mitte imelikena tunduda?
Me kardame vaimselt haigeid inimesi. Varem kardeti või vähemalt ei osatud kuidagi käituda ka füüsiliselt teistsuguste inimestega (ega praegugi olukord just kiita ei ole), kas tolerantsuse kasvatamiseks oleks kasulik ka vaimselt haiged tervete sekka lasta? Mõtlen siis neid, kes ohtlikud pole. Tegelikult on enamus neist ju ka praegu meie hulgas ning me ei märkagi neid, kui otseseid väliseid tunnuseid ei avaldu, kuid nii meile kui neile on parem diagnoosidest avalikult mitte rääkida, sest ikkagi kardetakse. Popilt hull või kreisi olemine ei ole mitte kuidagi seotud tõelise diagnoosi kandmisega.
teisipäev, detsember 08, 2009
Virgad hindavad soorolle, laisad tahavad vastutust jagada?
Soorollide puhul on tegemist niivõrd keerulise teemaga, et iga nurga tagant kargab välja uus "aga" - no näiteks mina olen pigem veendunud, et soorollid eksisteerivad rohkem inimeste peas, kuid samas on need siiski evolutsioonilselt välja kujunenud ja nii ei teki ju miski, mis kuidagimoodi liigile kasulik ei oleks. Sealt edasi on jälle mitu võimalust vaielda - oli ühiskondi, kus soorollid ei olnud ka tol iidsel ajal nö klassikalised ning teiselt poolt võib öelda, et soorollid on just tänapäeval devalveerunud. Selle vastu räägib omakorda see, et tegelikult on soorollid vaid teisenenud, mitte aga kuhugi kadunud. Seega - üldistada ei saa, aga vaatenurk, et igaühele oma, on ikkagi soorollide vastane. Mina protesteeriks kui mind lihtsalt soo tõttu mingisse rolli sunnitaks (karta on, et kui see nii oleks, ei oleks mul mingit võimalustki protesteerida) ja avalikult ma tavaliselt sülgan nö mehelikkuse ja naiselikkuse peale, mis ei tähendaks, et mingeid soole omaseid jooni ma ikkagi hindan - a la memmekad mehed ei meeldi mullegi.
Tahtsin aga jõuda selle seltskonnani, kes traditsioonilisi soorolle austab ja tähtsaks peab - niisiis on mul üks tuttav, kes ütleb uhkusega, et tema mees ei aita teda kunagi kodutöödes ja see oleks tema meelest ka jube, sest ta ei suudaks koristavat ja toitu valmistavat meest üldse meheks pidada. Mina ei saa sellest aru. Kas tõesti vabatahtlik enda elu raskemaks tegemine või siiski hapud viinamarjad? Minu maailmavaade sunnib mind teist kahtlustama. Aga võib-olla tõesti ta tunnebki nii? Teine asi on nende kuramuse kodutöödega - mis asjad need üldse on? Ma saan aru, et olen kohutavalt laisk ja räpane inimene, aga no ei saa mina aru, mis valu on igal nädalavahetusel 1 päev sunniviisiliselt kodu kraamida. Koristada tuleks siis kui miski häirib, pesu pesta siis, kui pole midagi selga panna ja süüa teha siis, kui kõht tühi. Aga mitte nii, et need on mingid konkreetsed ülesanded, mida tuleks mingi ajavahemiku järel täita. Mismoodi koosneb kodus oleva naise elu ainult vaaritamisest ja kraamimisest? Kellele on nii palju süüa vaja teha ja kelle tagant iga päev koristada? Mees tuleb õhtul koju viskab jalad seinale ja rahapaki kappi ning naine hakkab seletama kui palju ta täna kodus koristas? Brrrr...Minu arusaama järgi tuleks elada jooksvalt, mitte plaani järgi ja kui teele satub probleem, siis tuleks see mehel ja naisel ühiselt lahendada. Mitte aga uurida probleemi sellest küljest, kas see on naiste või meeste mure. Loomulikult esineb asju, mille lahendamiseks ühel poolel kompetentsi napib aga nn kodutööd ja lastekasvatus küll sinna alla käima ei peaks. Põhiline argument minu poolt oleks see, et nii on ju mitu korda mugavam. Kui ma peaks kokku sattuma (nii õnneks kokku ei satuta) mõne traditsioonilisi soorolle hindava mehega, oleks ma omadega plindris - kodukana roll mind ei rahulda, käsitööd ja kokandust ma ei valda, seega neid väljakutsetena kasutada ei saaks. Õnneks tunneb sellised "sünnitad mulle 5 last ja hoiad kodu korras" tüübid kergesti ära (inimestel on kombeks oma unistustest rääkida) ja samuti ei paelu mina neid. Niipidi võttes on ehk hoopis minu variant paratamatusest tingitud - korralikuks naiseks ei kõlba, seetõttu eitan soorolle? Poleks ma ometi nii saamatu näputöös ja muus naiselikus, oleks mul õnnelik elu traditsioone hindavas peres? Millegipärast on aga silma jäänud, et need samad traditsioonilisi naisi ihkavad mehed ei hinda neid samu naisi kuigi kõrgelt. No tuleb ju tuttav ette - naine sai peksa, kuna toit oli kõrbenud, mees käis lõbumajas, kuna oma naist näeb eelkõige laste emana jne. Juhtusin just kusagilt hiljuti lugema, et traditsioonilisi soorolle seostatakse madalama haridustasemega - madala haridusega naised on truumad, neil on vähem seksuaalpartnereid, nad abielluvad varem ja saavad rohkem lapsi. Meeste hulgas on asi aga hoopis vastupidine - rohkem seksuaalpartnereid on madalama haridusega meestel, haritud mehed hakkavad hiljem nö "elama" ja jõuavad seeläbi ka enne pere loomist vähem "ringi tõmmata". Ega jah - naiste harimises on ikka see kurja juur - -ja meeste omas ilmselt ka - haritud mees hakkab hiljem endale elatist teenima ja samas õpib enne naise leidmist ise süüa tegema ja nööpi ette õmblema st muutub naiselikuks. Nagu suurema osa asjade puhul sõltub ka soorollide (mitte)hindamine konkreetse inimese elukogemusest, enda omast erinevat me mõista ei suuda ega seeläbi ka hinnata. Seda, kas me enda omaga aga alati rahul oleme, selles ma ikkagi nii kindel ei ole.
Tahtsin aga jõuda selle seltskonnani, kes traditsioonilisi soorolle austab ja tähtsaks peab - niisiis on mul üks tuttav, kes ütleb uhkusega, et tema mees ei aita teda kunagi kodutöödes ja see oleks tema meelest ka jube, sest ta ei suudaks koristavat ja toitu valmistavat meest üldse meheks pidada. Mina ei saa sellest aru. Kas tõesti vabatahtlik enda elu raskemaks tegemine või siiski hapud viinamarjad? Minu maailmavaade sunnib mind teist kahtlustama. Aga võib-olla tõesti ta tunnebki nii? Teine asi on nende kuramuse kodutöödega - mis asjad need üldse on? Ma saan aru, et olen kohutavalt laisk ja räpane inimene, aga no ei saa mina aru, mis valu on igal nädalavahetusel 1 päev sunniviisiliselt kodu kraamida. Koristada tuleks siis kui miski häirib, pesu pesta siis, kui pole midagi selga panna ja süüa teha siis, kui kõht tühi. Aga mitte nii, et need on mingid konkreetsed ülesanded, mida tuleks mingi ajavahemiku järel täita. Mismoodi koosneb kodus oleva naise elu ainult vaaritamisest ja kraamimisest? Kellele on nii palju süüa vaja teha ja kelle tagant iga päev koristada? Mees tuleb õhtul koju viskab jalad seinale ja rahapaki kappi ning naine hakkab seletama kui palju ta täna kodus koristas? Brrrr...Minu arusaama järgi tuleks elada jooksvalt, mitte plaani järgi ja kui teele satub probleem, siis tuleks see mehel ja naisel ühiselt lahendada. Mitte aga uurida probleemi sellest küljest, kas see on naiste või meeste mure. Loomulikult esineb asju, mille lahendamiseks ühel poolel kompetentsi napib aga nn kodutööd ja lastekasvatus küll sinna alla käima ei peaks. Põhiline argument minu poolt oleks see, et nii on ju mitu korda mugavam. Kui ma peaks kokku sattuma (nii õnneks kokku ei satuta) mõne traditsioonilisi soorolle hindava mehega, oleks ma omadega plindris - kodukana roll mind ei rahulda, käsitööd ja kokandust ma ei valda, seega neid väljakutsetena kasutada ei saaks. Õnneks tunneb sellised "sünnitad mulle 5 last ja hoiad kodu korras" tüübid kergesti ära (inimestel on kombeks oma unistustest rääkida) ja samuti ei paelu mina neid. Niipidi võttes on ehk hoopis minu variant paratamatusest tingitud - korralikuks naiseks ei kõlba, seetõttu eitan soorolle? Poleks ma ometi nii saamatu näputöös ja muus naiselikus, oleks mul õnnelik elu traditsioone hindavas peres? Millegipärast on aga silma jäänud, et need samad traditsioonilisi naisi ihkavad mehed ei hinda neid samu naisi kuigi kõrgelt. No tuleb ju tuttav ette - naine sai peksa, kuna toit oli kõrbenud, mees käis lõbumajas, kuna oma naist näeb eelkõige laste emana jne. Juhtusin just kusagilt hiljuti lugema, et traditsioonilisi soorolle seostatakse madalama haridustasemega - madala haridusega naised on truumad, neil on vähem seksuaalpartnereid, nad abielluvad varem ja saavad rohkem lapsi. Meeste hulgas on asi aga hoopis vastupidine - rohkem seksuaalpartnereid on madalama haridusega meestel, haritud mehed hakkavad hiljem nö "elama" ja jõuavad seeläbi ka enne pere loomist vähem "ringi tõmmata". Ega jah - naiste harimises on ikka see kurja juur - -ja meeste omas ilmselt ka - haritud mees hakkab hiljem endale elatist teenima ja samas õpib enne naise leidmist ise süüa tegema ja nööpi ette õmblema st muutub naiselikuks. Nagu suurema osa asjade puhul sõltub ka soorollide (mitte)hindamine konkreetse inimese elukogemusest, enda omast erinevat me mõista ei suuda ega seeläbi ka hinnata. Seda, kas me enda omaga aga alati rahul oleme, selles ma ikkagi nii kindel ei ole.
reede, detsember 04, 2009
Poliitiliselt ebakorrektsest huumorist
"Kui sa tahad, et ta aru saaks, et ei tohi, tuleb kogu aeg ühtemoodi reageerida!"
"Ah, mis, niikuinii läheb aia taha."
Ehk siis Orbiku anekdoot igapäevaelust. Kunagi olid need julmad lood väiksest poisist nimega Orbik, kellel puudusid käed ja jalad ning kes lisaks oli veel ka pime, päris populaarsed. Vähemalt meie kooliajal ja eriti ühe tüdruku suu läbi räägituna, kes suutis neid niimoodi ette kanda, et rõvedat naeru jagus pikemaks ajaks. Tegelikult oli ju tegemist poliitiliselt absoluutselt ebakorrektsete anekdootidega puudega lapse teemal, mis ei tohiks kohe kuidagi naerma ajada - vanemad kinkisid Orbikule sünnipäevaks hüppenööri ja jalgratta, Orbik läheb silmaopile ja kui ta peale sidemete äravõtmist ikka midagi ei näe, ütleb ema "Aprill" või kui Orbiku pere auto sureb keset raudteed välja ja kõik põgenevad jättes vaese poisi üksi autosse ning appikarjetele vastab isa, et ega sust niikuini miskit oleks tulnud...Lapsed on üldse julmad - seda "trammiteele veereb pall, lapsed kõik on trammi all, ripub soolikas ja keel, väike jalg veel tõmbleb teel"-luuletust naersid ju ka kõik. Millegipärast ajab selline asi inimesi naerma, kuigi tegelikult ei peaks see üldse naljakas olema ju. No mina näiteks naersin kõht kõveras rassistlike anekdootide üle, mida ma kusagilt netist leidsin, samas, edasi ma neid saata ei julgenud - kes teab, mida keegi mõtleb. Kunagi sai argumenteeritud, et kuigi ma ei ole absoluutselt rassist, ei tohiks ma siiski selliste asjade üle naerda. Et kuidas mina ennast tunneksin, kui keegi venelane okupatsiooni üle nalja heidaks. Ok, ega ei tunneks end hästi küll. Samas mustanahalisele ma selliseid anekdoote lugema ei hakkaks. Üks päev just töökaaslane ütles, et ta on nüüd ühe meie mustanahalise kolleegiga nii heaks sõbraks saanud, et võib talle solvumist kartmata "Hey, nigger!" öelda...
Kas on teatud asju, mille üle naerda ei tohiks? Kindlasti on, aga kui tegemist on lihtsalt naljaga, fantaasiaga, mis ei puuduta ühtegi konkreetset inimest, siis oleks vist vale võltsvagadust teeselda. Et kui ajab naema, siis naera - ilmselt oledki moraalivaba ja ropp inimene ja kui naerma ei aja, siis ole õnnelik, et sinus suurem kogus moraali peitub kui teistes.
Jõulumeeleolu ka (hea, et oli omal ajal oidu üles kirjutada, kuigi sellised šedöövrid on tegelikult ka niisama meelde jäänud erinevalt kõigest kasulikust ja harivast):
Tuba täis on vlaget vatti
jõulumees sai vastu tatti
tüdruk Lumivalgukese moodi
küünlasäras üles poodi
päkapikke kaua naerdi
kuni lõpuks pooleks saeti
Naksitrallid kolmekesi
kutsus külla kaevuvesi
käredad need jõuluilmad
surnuks külmund joodik maas
vaade tühi sest ta silmad
varesed on nokkind taas
tulles kirikust mu pilku
püüdis pussitatu hanges
suuri kuumi veretilku
vaikselt jõululumme langes
hilisõhtul peale sööki
jõululaule mängis makk
akna taga samas rütmis
kõlkus poodu jäik kui pakk
"Ah, mis, niikuinii läheb aia taha."
Ehk siis Orbiku anekdoot igapäevaelust. Kunagi olid need julmad lood väiksest poisist nimega Orbik, kellel puudusid käed ja jalad ning kes lisaks oli veel ka pime, päris populaarsed. Vähemalt meie kooliajal ja eriti ühe tüdruku suu läbi räägituna, kes suutis neid niimoodi ette kanda, et rõvedat naeru jagus pikemaks ajaks. Tegelikult oli ju tegemist poliitiliselt absoluutselt ebakorrektsete anekdootidega puudega lapse teemal, mis ei tohiks kohe kuidagi naerma ajada - vanemad kinkisid Orbikule sünnipäevaks hüppenööri ja jalgratta, Orbik läheb silmaopile ja kui ta peale sidemete äravõtmist ikka midagi ei näe, ütleb ema "Aprill" või kui Orbiku pere auto sureb keset raudteed välja ja kõik põgenevad jättes vaese poisi üksi autosse ning appikarjetele vastab isa, et ega sust niikuini miskit oleks tulnud...Lapsed on üldse julmad - seda "trammiteele veereb pall, lapsed kõik on trammi all, ripub soolikas ja keel, väike jalg veel tõmbleb teel"-luuletust naersid ju ka kõik. Millegipärast ajab selline asi inimesi naerma, kuigi tegelikult ei peaks see üldse naljakas olema ju. No mina näiteks naersin kõht kõveras rassistlike anekdootide üle, mida ma kusagilt netist leidsin, samas, edasi ma neid saata ei julgenud - kes teab, mida keegi mõtleb. Kunagi sai argumenteeritud, et kuigi ma ei ole absoluutselt rassist, ei tohiks ma siiski selliste asjade üle naerda. Et kuidas mina ennast tunneksin, kui keegi venelane okupatsiooni üle nalja heidaks. Ok, ega ei tunneks end hästi küll. Samas mustanahalisele ma selliseid anekdoote lugema ei hakkaks. Üks päev just töökaaslane ütles, et ta on nüüd ühe meie mustanahalise kolleegiga nii heaks sõbraks saanud, et võib talle solvumist kartmata "Hey, nigger!" öelda...
Kas on teatud asju, mille üle naerda ei tohiks? Kindlasti on, aga kui tegemist on lihtsalt naljaga, fantaasiaga, mis ei puuduta ühtegi konkreetset inimest, siis oleks vist vale võltsvagadust teeselda. Et kui ajab naema, siis naera - ilmselt oledki moraalivaba ja ropp inimene ja kui naerma ei aja, siis ole õnnelik, et sinus suurem kogus moraali peitub kui teistes.
Jõulumeeleolu ka (hea, et oli omal ajal oidu üles kirjutada, kuigi sellised šedöövrid on tegelikult ka niisama meelde jäänud erinevalt kõigest kasulikust ja harivast):
Tuba täis on vlaget vatti
jõulumees sai vastu tatti
tüdruk Lumivalgukese moodi
küünlasäras üles poodi
päkapikke kaua naerdi
kuni lõpuks pooleks saeti
Naksitrallid kolmekesi
kutsus külla kaevuvesi
käredad need jõuluilmad
surnuks külmund joodik maas
vaade tühi sest ta silmad
varesed on nokkind taas
tulles kirikust mu pilku
püüdis pussitatu hanges
suuri kuumi veretilku
vaikselt jõululumme langes
hilisõhtul peale sööki
jõululaule mängis makk
akna taga samas rütmis
kõlkus poodu jäik kui pakk
neljapäev, detsember 03, 2009
Eidemöla
See teema lajatas mulle pähe Tiina Laanemi "Sidrunitest ja siilidest" (ei hakka linki panema kuna raamatul pikemalt peatuda ei kavatse, kes tahab võib enamjaolt õlgukehitavaid arvustusi teistest blogidest ka ise leida) - nimelt väidab seal keegi feministist tegelane, et segaseltskonnas hoiab 8 naist kümnest oma suu kinni. Raamatus tehakse see väide küll maha, kuid mul tekkis äratundmine. Meenus üks seltskond, kellega sai varem tihedamalt suheldud - oli nii mehi kui naisi, kuid need naised jäid mulle kuidagi võõraks, ma ei teadnud neist eriti midagi, kuigi veetsime tihti koos aega. Segaseltskonnas piirdus nende panus toidu lauale kandmise, oma mehe musitamise ja filmis õige koha peal kiljumisega, ainsad korrad kui nad suu rääkimiseks lahti tegid, oli siis kui nad kambakesi ühes toas millegi/kellegi (ehk minu :P) üle kihistamas käisid. Mulle tundus, et mul ei sobi ühineda. Kuigi ühe naise mees ütles mulle otse, et lähed ja vaatad ehk, mida tüdrukud teevad?..Heh, ma natuke siis solvusin, et ajate mind minema, sest ma pole mees? Selle väljenduseks üritasin viisakas olla ja kahtlesin, et kas ma võin ikka minna kui neil omad asjad ajada, selle peale kutsuti siis neiud kohale, kes mulle lahkesti loa andsid endaga ühineda. No comments. Meenub lugu esimesest klassist kui mul kellegagi mängida ei olnud ja õpetaja saatis mu paari plikaga sõprust sobitama ja nad käskisid mul millegipärast "eestikas" öelda, et nende kampa pääseda.
Aga jah - kui mehed vaidlevad, siis on naised vait. Üks mees arvas siis, et see sõltub inimese egost, et kes ennast kõvemini peale pressib ja samas meestel on tõesti kõvem hääl. Ise olen ka tähele pannud, et pigem lähevad häälepaelad lahti seltskonnas, kus on mehed ja mina, aga kui seltskonnas on veel naisi, siis eriti esinema ei kipu. Või siis on seltskonnas, kus kari naisi, teemad liiga igavad, et üldse midagi arvata? Mida suurem naiste kontsentratsioon seda väiksem keskmine IQ ja labasemad teemad? Hirmus mõelda aga tõesti - kui palju räägitakse ainult naistest koosnevas seltskonnas muust kui meestest, suhetest, tunnetest? Ok, tean ise ka, et teen osadele seltskondadele ja tuttavatele sellega liiga. Naised, kellega millestki rääkida on olemas, aga nad on vähemalt minu meelest vähemuses. Pole aga märganud meeste seltskonda, kus naistest räägitaks. Ausõna. Paar nädalat tagasi istus mul kõrvallauas kari tõsisesid kantpäid ja ka nende ainuke jutt naistest piirdus märkega, et ah Pille tuleb ka vä - ma olen Pillet pannud.
Eks ilmselt ole seltskondi igasuguseid ja tuleb ainult tänada või kiruda ennast, millistesse sattunud oled. Aga ikkagi on kuidagi õõvastav mõelda meestekambast, kes omavahel naiste voodivõimeid arutaksid - samasuguseid naistekarju aga tean küll. Minge või Buduaari. Kahju kohe meestest.
Ehk parem ongi, et mõni oskab vähemalt suuremas seltskonnas suud kinni hoida ja hiljem oma uudishimu mõnes foorumis maandab. A tegelt ka, mis on sinu kõige veidram, imelikum, jubedam jne? Ahh? Ahh? /väriseb erutusest ja limpsab keelt nagu Zorro Wremjast/
Aga jah - kui mehed vaidlevad, siis on naised vait. Üks mees arvas siis, et see sõltub inimese egost, et kes ennast kõvemini peale pressib ja samas meestel on tõesti kõvem hääl. Ise olen ka tähele pannud, et pigem lähevad häälepaelad lahti seltskonnas, kus on mehed ja mina, aga kui seltskonnas on veel naisi, siis eriti esinema ei kipu. Või siis on seltskonnas, kus kari naisi, teemad liiga igavad, et üldse midagi arvata? Mida suurem naiste kontsentratsioon seda väiksem keskmine IQ ja labasemad teemad? Hirmus mõelda aga tõesti - kui palju räägitakse ainult naistest koosnevas seltskonnas muust kui meestest, suhetest, tunnetest? Ok, tean ise ka, et teen osadele seltskondadele ja tuttavatele sellega liiga. Naised, kellega millestki rääkida on olemas, aga nad on vähemalt minu meelest vähemuses. Pole aga märganud meeste seltskonda, kus naistest räägitaks. Ausõna. Paar nädalat tagasi istus mul kõrvallauas kari tõsisesid kantpäid ja ka nende ainuke jutt naistest piirdus märkega, et ah Pille tuleb ka vä - ma olen Pillet pannud.
Eks ilmselt ole seltskondi igasuguseid ja tuleb ainult tänada või kiruda ennast, millistesse sattunud oled. Aga ikkagi on kuidagi õõvastav mõelda meestekambast, kes omavahel naiste voodivõimeid arutaksid - samasuguseid naistekarju aga tean küll. Minge või Buduaari. Kahju kohe meestest.
Ehk parem ongi, et mõni oskab vähemalt suuremas seltskonnas suud kinni hoida ja hiljem oma uudishimu mõnes foorumis maandab. A tegelt ka, mis on sinu kõige veidram, imelikum, jubedam jne? Ahh? Ahh? /väriseb erutusest ja limpsab keelt nagu Zorro Wremjast/
kolmapäev, detsember 02, 2009
Jälle sina siin? Kessu Sisselasi?
Kindlasti oleks uuesti alustamiseks palju intrigeerivamaid teemasid (üks on mul olemas ka, aga nimelt ei pannud seda siia) kui kirjandus, aga seekord siis nii. Avastasin ühe tõeliselt hea raamatu - Eia Uus "Kahe näoga jumal". Netist leidsin juurde vaid ühe arvustuse ja seegi ei ole just kiitev. Mina igatahes ei suutnud seda raamatut veiniklaasi kõrvale lugeda, tahtsin iga lauset ja lõiku täpselt tunnetada. Ekspressi arvustusest jäi silma üks koht - "Üleliia huvitav nende tegelaste keskel veedetud aeg just pole." Ma eeldan, et huvitavuse all mõeldakse seal siis põnevust. Kes ütles, et raamatud peavad põnevad olema? Et pidevalt peab mingi action käima? Ok, võib-olla on asi selles, et ka mu enda kirjanduslikele katsetustele on seda sama põneva tegevuse puudumist ette heidetud, kuid mina otsin raamatutest (ja ka igalt poolt mujalt) muud. Mulle on vaja emotsiooni - sellist seisvat hetke, mida nautida. Kui mägironimisest paralleeli tuua, siis hetk mäe tipus on väärtuslikum kui tipu poole rühkimine ja kõige parema meelega jätaks ma selle füüsilise osa üldse ära...Aga raamatud - just seetõttu suhtun ma umbusuga igasugu menukitesse, mille kohta öeldakse, et raske käest panna. Mitte, et mul ei oleks raske käest panna aga see on sama efekt nagu actionfilmidegagi - korra vaatad, on põnev aga ununeb sama kiiresti. Siinkohal peaks vist mainima, et mul on mingi jama selle unustamisega, mis võib teemat mõjutada - nimelt unustan ma kõik kogetu pea kohe ära - hiljem meenub vaid, et jah, ma olen seda näinud/lugenud, kuid mis seal toimus, ei tea...Ainus, mis meelde jääb on emotsioon, et asi kas meeldis või ei. Isegi väga hea asja puhul ei pruugi ma kogu tegevust mäletada. Kahtlustan "errori" taga liigset lühimälu kurnamist kooliajal - mul jäi kõik korraks külge ja seejärel ununes - tollal oli see positiivne, kuna pikemaajalist mäletamist ei olnud vaja (ega osanud siis ette näha, et seda võiks vaja olla). Naljakas on vahel kellelegi mõnd raamatut soovitada - ikka küsitakse, et mis seal on siis põnevat - kriminaalromaan, ajalooline romaan? Mida siis vastata? Kui nii juba küsitakse, siis on tegelikult selge, et minu soovitatud raamat niikuinii ei sobi - kellel ikka tekiks huvi kui ma ütlen, et ei, see on nagu, noh, lihtsalt romaan, ilukirjandus noh. Aga mis seal toimub? Eee..no ma täpselt ei mäleta, aga see oli jube hea, mulle meeldis, seal on huvitavad mõtted. Ma olen ikka üks verbaalne õnnetusehunnik vahel. Aga palju lihtsam oleks ju kui mulle meeldiks krimi- või armastusromaanid - ütleks ilusti, et seal üks mutt lüüakse maha ja kahtlustatakse tema meest aga tegelt ei ole asi üldse nii või siis et üks tibi abiellub oma arust ideaalse itaallasega, aga pärast tuleb mängu maffia. No mulle meeldib Bukowski - mis ma ütlen siis, et seal terve raamatu peategelane joob ja paneb naisi? Keda see huvitaks? Või noh, SEE huvitaks ilmselt paljusid aga SEE ei ole see, miks Bukowski meeldib ja miks teda lugeda võiks.
Aga miks kirjutada? Mind näiteks mõjutas sissekande alguses nimetet raamatust arvamus, et elu on hirmus tühi selleta. Et teisiti ei saa, seda ka, aga tegelikult isegi saab teisiti, kuid elu on tõesti koledasti tühi.
Aga miks kirjutada? Mind näiteks mõjutas sissekande alguses nimetet raamatust arvamus, et elu on hirmus tühi selleta. Et teisiti ei saa, seda ka, aga tegelikult isegi saab teisiti, kuid elu on tõesti koledasti tühi.
neljapäev, veebruar 19, 2009
Su mehel on armuke?!
Igal neljandal Eesti mehel on armuke!
Loomulikult ei tähenda see, et Sinu mehel armuke on ja Sa Tema järele nuhkima peaks.
Seade, mida me Sulle soovitame aitab hädast välja ka siis, kui Su mees purjus peaga ei oska koju tulla!
Kui Sul meest ei ole siis XXXXXXXXXX on palju rakendusi: auto, lemmikloom, laps, kodune vara, vanur jpm.
Vot sellise reklaamkirja sain täna. Kas Teile mõjuks? Või paneks pigem mõtlema, et päris kole kui eesti meest nähakse ainult kui liiderlikku ja/või joodikut?
Loomulikult ei tähenda see, et Sinu mehel armuke on ja Sa Tema järele nuhkima peaks.
Seade, mida me Sulle soovitame aitab hädast välja ka siis, kui Su mees purjus peaga ei oska koju tulla!
Kui Sul meest ei ole siis XXXXXXXXXX on palju rakendusi: auto, lemmikloom, laps, kodune vara, vanur jpm.
Vot sellise reklaamkirja sain täna. Kas Teile mõjuks? Või paneks pigem mõtlema, et päris kole kui eesti meest nähakse ainult kui liiderlikku ja/või joodikut?
Tellimine:
Postitused (Atom)