Ära helista mulle mobiilile!

Eelmises postituses mainisin, et viisakas oleks meilidele mõistliku aja jooksul vastata, kuid enamik inimesi seda kahjuks ei tee. Hetkel tegelen kahe asjaga: klassikokkutuleku korraldamise (10 aastat keskkoolist, kas tõesti juba niiii vana?) ja lapsele sügiseks hoiukoha otsimisega (mis ema sa selline oled, et paned pooleteiseaastase lastehoidu ja lähed tööle?). No ja ei tule kuskilt seda tagasisidet...Hakka või helistama...ja helistamist ma ei salli. Võimalusel ajan kõik asjad kirja teel ära. Ma ei teagi, miks see nii on - hirm, et tüütan kedagi ebasobival ajal, jätan endast halva mulje, ei saa sõna suust vms. Kirjaga on teine lugu - see annab aega mõelda. Samas ei ole alati võimalik lõputult vastust ootama jääda. Või mõtlevad mõned, et vastamata jätmine on eitav vastus ega tule selle peale, et kirja saatja võib hoopis kahtlustama hakata, et tema kiri ei jõudnud üldse kohalegi ja siis veel häbiväärsemalt tülitama hakata, et kas said ikka mu kirja kätte? Isegi tuttavatega eelistan ma näost-näkku vestlust ja msn-i helistamisele. Ja kindlasti ei ole ma selline, kes päevas kolm korda mehele tööle helistab, et lihtsalt öelda, kuidas päev on läinud (mida muuseas sageli armastuse puudumiseks on peetud). Kõige hirmsam töö oleks minu jaoks telefonimüük - no ei saa mina aru, kuidas need inimesed seda teha soovivad - loomulikult ei ole keegi positiivselt meelestatud kui segad nende päeva ja püüad mingit mõttetut träni pähe määrida. Ja kui sa veel minusuguse otsa komistad, kes konkreetselt eid öelda ei suuda vaid su jutu ära kuulab ja siis keerutama hakkab...Või veel hullem nagu mu ema kord tegi - lasi asjal nii kaugele minna, et tolmuimeja pakkuja tuli oma imeriistaga ukse taha kohale aga siis oldi sees lihtsalt hiirvaikselt ja kustutati tuled...Milleks on sellist tööd üldse vaja? Raisata enda ja teiste aega ning tekitada ebamugavust. Meil ei ole kontoris õnneks lauatelefoni (me ei kasuta ka näiteks eriti paberit) aga muidu tuli ühes mu varasemas töökohas teatud aeg päevast alati veeta mingite raamatute ja kontoriträni pähemäärijatega telefonis kembeldes.

Kokkuvõte personaliotsingust

Otsisime töötajat. Lühidalt siis sellest, kuidas lõpuks läks kuna uus kolleeg asub esmaspäevast tööpostile. Kokku sain üle 300 CV, täpset arvu ei hakka välja kalkuleerima, sest mõni inimene kandideeris läbi mitme kanali. Seekord kasutasime esimest korda ühte suurimat töövahenduskeskkonda, kust meile lihtsalt ülihea pakkumine tehti. Tavaliselt oleme kasutanud vaid TÜ karjäärilisti ja paari väiksemat neti-kuulutuste vahendajat, kuid tuleb tunnistada, et kvaliteedilt oli seekordne konkurss tänu kasutatud suurportaalile tõesti parem. Miks me varem pole neid kasutanud? Millegipärast ei soosi need portaalid eriti väikeettevõtteid vaid soovivad oma tooteid müüa pakettidena ehk siis kui pidevalt uusi inimesi vaja ei ole, siis ühekordne kuulutus läheb päris kalliks. Hind sisaldab muidugi mugavust - väga lihtne on otse online's CV-sid hinnata ilma neid omale arvutisse kopeerimata ja seejärel Excelis ritta seadmata. Samuti on mugav saata äraütlemiskirju - mina vastasin kõigile kandideerijatele, olen aru saanud, et see on pigem erand kui reegel, sest kasutatud portaal pakkus sellise tegevuse eest suisa boonust järgmise kuulutuse lisamisel. Mis on minu arvates ka täiesti ok - kuidas saab ettevõte inimesi nii vähe väärtustada, et neile mingit tagasisidet ei saada? On ju normaalne viisakus kõigile saadetud meilidele teatud aja jooksul vastata (kahjuks tean, kui paljude inimeste jaoks see elementaarne reegel ei kehti...).
Testile sai kutsutud kokku 12 inimest: 4 noormeest ja 8 neidu. Nagu alati, oli naiste-neidude ülekaal suur juba CV-des. Samas - kui naised olid suhteliselt ühtlane mass, kust raske paremaid välja vaadata, siis mehed jäid pigem jaotustesse "Ei sobi kindlasti" ja "Kutsuks testile". Meie ettevõtte tasakaalu silmas pidades olid eelisolukorras naised, sest praegu on meil meeste ülekaal. Ja ette rutates tuleb tunnistada, et see suureneb nüüd veelgi. Nimelt testide põhjal oli paremusjärjestuse TOP 3 kõik meessoost...Mehed on ikka paremad ja targemad kui naised? L. pakkus ka omapoolset varianti, et tüdrukud on tublid kui ülesanne järgib täpselt reegleid, poisid suudavad rohkem mõelda "outside the box". Võib olla.
Kõige rohkem jälgime testi juures tegelikult seda, kas inimene küsib juhtnööre või püüab ise pusida. Kogemus ütleb, et seda isepusijat on ka hiljem raske õpetada, ta kas ei julge küsida, ei taipa seda teha vms aga seetõttu teeb ka rohkem vigu. Tundub, et kui küsimusi ei teki, siis tegelikult ei suudeta detaile märgata. Väga positiivne on kui inimene märkab, et midagi on teisiti ja küsib juhtnööre olukorra lahendamiseks kui et ta jätab selle tähelepanuta ja teeb tööd edasi nagu varemgi. Kindlasti ei ole nii, et kes palju küsib, see on rumal ega oska iseseisvalt töötada nagu ehk mõni arvab (kuigi ma toonitan alati enne testi, et küsida on igati ok aga eks võib ju ka arvata, et ma seda vaid viisakusest teen). Ja paraku teevad kõige enesekindlamad alati kõige rohkem vigu.
Kokkuvõtvalt üllatas mind see, et enamus kandideerijaid olid vanuses 18-25. Keskealisi oli väga vähe, samuti ka 30 ringis inimesi. Kas nemad on kõik tööl? Ei julge kandideerida vanuse tõttu (1 küsis, kas meil on vanusepiirang ka - seda muidugi ei ole, ei tohigi olla, kuid võib juhtuda, et väga noorele või kõvasti vanemale lihtsalt ei sobi meie seltskond)? Eks seda esimest töökohta olegi väga raske leida, vähestel juhtub ka nii, et esimene kohe pikaks ajaks püsima jääb. Mäletan isegi varasemast, et eelmisi kahte kohta ma pikemas perspektiivis vaadata ei osanud, praegust aga küll. Lisaks üllatas see (ilmselt puudunud haridusnõude tõttu) kui paljudel noortel on keskkoolgi pooleli. Praegu on nii puuduliku haridusega ikka pea võimatu tööle saada. Kui mul on ees sadu kandidaate, siis eelistan ikkagi haritumat ka juhul kui pooliku haridusega inimese CV on muus osas ok.
Igatahes sai nüüd see etapp jälle läbi ja loodan, et niipea ei kordu :)

Mina olen imelik! *

Eile kirjutasin Paulo Coelho raamatust "Veronika otsustab surra". Täna tuli veel meelde üks üsna tähelepanuväärne mõte seoses selle raamatuga. Teose peategelane muretseb selle pärast, et ta ei ole normaalne, ta on teinud midagi keelatut. Vastus antakse aga selline - maailmas on ainult 2 asja, mis on keelatud: vägistamine ja lapsega vahekorda astumine, kõigele ülejäänule võib teatud olukordades õigustuse leida. Tegelikult ju tegemist väga lihtsa ja vettpidava tõega.
Tänapäeval ei ole just väga aktuaalne see keelatus vaid isegi mõiste "ei ole sobiv" - mingisugune ühiskonna poolt ettekirjutatud keskmise inimese käitumisnorm, mida siis kõik millegipärast järgima peaksid. Ja oh seda seljataga susistamist ja häbimärgistamist kui keegi normist kõrvale kaldub (isegi kui ise salaja seda sama tehakse). Coelho märgib raamatus ka seda, et looduses ei leidu kahte identset objekti - iga leht puul on isesugune, inimene aga tahab kangesti ülejäänud loodusest erineda ja kõiki indiviide sarnaseks vormida.
Aga mis siis kui keegi kaldub normist kõrvale, see ei sega tema kõrval olevaid inimesi, kuid nad tunnevad siiski normi survet kõrvalekalde tõttu hüsteeritseda, häbimärgistada, eemale tõrjuda? Kui paljud oleksid tegelikult olukorraga rahul, kuid tunnevad, et nii poleks teiste meelest normaalne? Kui paljudel jätkub jõudu endale kindlaks jääda ja mõelda, et on nagu on ja kui see mulle viga ei tee, siis olgu edasi? Ja mis sunnib neid teisi nii tohutult normidest kinni hoidma? Tegelikult ongi see viimane vist võtmeküsimus. Demokraatia kui enamuse võim?
Ma vist ei usu psühholoogiasse ka seetõttu, et mingil moel taandab see ju kõik inimesed ühesugusteks. Ja kuidas saab keegi teine lahata sinu probleeme? Ainus võimalus on pakkuda välja mitmeid erinevaid alternatiive ja loota, et võib-olla patsient leiab midagi, mille peale ta ise ei olnud tulnud. Paljud üldse ennast ja oma käitumist analüüsida püüavad? Ja paljud ootavad kelleltki valmislahendusi?
Äkki on siin hoopis vastus küsimusele, miks olla ühtemoodi? Sest see on nii lihtne! Käituda nii nagu kõik teised seda teevad, mitte analüüsida, saada valmisvastuseid kas eneseabiõpikute või tabletiretseptide näol. Raskeks läheb alles siis kui sa sealjuures tundma hakkad, et see pole sinu jaoks ja see mõte tundub sulle millegi keelatuna. Sealt algab ilmselt raske tee iseendani ja selleni, et suudad tunnistada inimeste iseärasusi. Või siis katkeb see tee sootuks ja annad alla, kuna elu ei ole selline nagu sa seda endale ette kujutasid (ilma ettekujutuseta sellest, et ka sul endal on selles elus roll).

* Oi kuidas ma ei salli ka seda enda kunstlikku eristamist ja eriliseks tegemist. A la rate.ee populaarseimad(!) huvid: *olen*selline*nagu*olen*ja*mind*ei*muuda*keegi*
mul^on^naq^täiega^pohhui^mis^sa^minust ^arvad :*
!.mulonjupohhuikuimasulleeimeeldi.!
olensellinenaguolenkuieimeeldisiistõmbaminema
*jaholenvärdjas*jaolenselleyleveeluhkekah*
mina ja normaalne....kindlasti mitte

Ka Paulo Coelho leidis tera

Kirjutasin hiljuti filmist "Veronika otsustab surra", nüüd sain siis ka raamatu loetud. Ja nii vapustav kui see ka ei ole - see raamat mõjus mulle. See oleks olnud väga hea raamat kui Paulo Coelho oskaks natuke paremini kirjutada. Mis arvustaja mina muidugi olen, eriti veel kui pool maailma teda parimaks kirjanikuks peab, aga ikkagi. Nagu ütles L., siis näiteks sellise kirjandi eest nagu seda on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali eelmise aasta aastaauhinna laureaadi Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja", oleks tema koolis kahe saanud. Kuigi mina selle väitega nõus ei ole, siis näiteks Jaan Krossiga ei kannata võrdlust välja ei Saat ega Coelho. Esimene sellele ilmselt ei pretendeerigi, teine aga...mõne arvates kindlasti.
Coelho raamatust siis - tegelikult ei olnud ju filmi ja raamatu puhul sugugi tegemist koopiatega nagu mulle algul öeldi ja tundub, et neist kahest kokku oleks midagi päris head tulnud. Praegusel kujul ei suutnud film raamatu ideed päris täpselt välja tuua ning raamatust jäid pinnale just konkreetsed ideed, lugu nende ümber ei mõjunud. Nagu Kadri Kõusaar raamatukaanel möönab, siis võib Coelho lihtne ja poeetiline keel vahel naiivsena tunduda - minu jaoks ongi ilmselt see probleem. Kuitahes hea mõtte suudab teostus kirjanduses ära rikkuda. Maitse asi lihtsalt, kahjuks minule Coelho stiil ei sobi. Kuid kindlasti on "Veronika" puhul tegu parima minu kätte sattunud Coelho teosega (ülejäänud on "Alkeemik" ja "Istusin Piedra jõe ääres ning nutsin").
Filmi ja raamatu võrdluses on naljakas ka see, kuidas Hollywood on kogu tegevuse rõõmsalt USA-sse üle kandnud, sest ilmselt ei viitsiks ju keegi vaadata filmi, mille tegevus toimub kusagil Sloveenias (iroonia ka raamatu koha pealt, kuna sealgi on välja toodud probleem, et keegi ei tea, kus Sloveenia asub). Ja miks peaks keegi Sloveenias ennast tappa tahtma? Ennast tahetakse tappa ju ikka heaoluühiskonnas, kus elu on lihtsalt nii hea, et sellega pole midagi peale hakata. Kui filmi vaadata, siis jääbki selline mulje. Raamatus ju tegelikult seda teemat üldse ei ole, samas ei anna kogu see Jugoslaavia lagunemise temaatika loole ka midagi erilist juurde.
Või lihtsalt mulle meeldivad raamatud rohkem kui filmid, sest mul pole piisavalt aru, et mõista lahtiseletamata fimikeelt? Et no miks ta ometi seal klaveri taga masturbeerima hakkas? Või on hoopis filmitegija viga, et ta seda mulle selgeks teha ei oska?
Kui aga raamatu natuke naiivsest loost kõrvale vaadata ja keskenduda sellele, mida Coelho tegelikult öelda on tahtnud (ehk siis, mida mina arvan, et ta tahtis...), siis paneb raamat isegi kaasa mõtlema. Enamik inimesi soovib iga hinna eest leida teiste heakskiitu ega märka, et sealjuures tambitakse jalge alla enda tegelikud soovid. Ja ilmselt ei mõtle ka vanemad sugugi halba kui ütlevad, et "kui sa meid armastad, siis teed nii nagu meie tahame". See raamat peaks avama nende silmad, kes seda normaalseks peavad. Nemad aga kardetavasti raamatuid ei loe ja seega kõlavad Coelho ideed enamasti vaid neile, kes neid niigi teavad. Aga kordamine ei tee ju kunagi halba ning päris puhas pole sellest "ühiskonna surve"-patust meist ilmselt keegi.

People like you fuck people like me in order to avoid agony*

Kurat, ma armastan kevadet! Siis kui teised armuvad ja jooksevad lilled peas mööda kesapõldu, kooberdan mina 2 päeva söömata ja nädal aega pesemata peaga, mustad prillid aukus silmi katmas, sihitult ringi. Kes viib mäele tõrviku, kes lilled, et kevad rutem tuleks, ainult nahkhiir lendab üksi ringi...Eelmine kevad jäi tite tõttu vahele aga see-eest sellel aastal jälle täie rauaga!
Tuleb välja, et taas olen oma rinnal ussi soojendanud. Mitte et ta oma kaheosalist keelt varemgi laksutanud ei oleks ega unenägudes mind salvanud - see kuradi lootus peab ikka viimasena surema...
Ja taas selgub põnev tõsiasi, et neid, kes lillelistes kleidikestes mahehäälselt ei helju, vaid selle asemel natuke rohkem jalgadega maas on ning mõnikord maailma peale vihastades kuradeid vannuvad, peetakse kuulikindlateks. Ehk siis - tema on ju kõva mutt, talle pole midagi vaja, ta ei saa kunagi haiget.
Ma ei teagi, mis nüüd saab. Eile sai 15 minutit usaldustelefoni liinil riputud ja sinna karjutud, aga sealse tädi imelised soovitused andsid taas tõestust sellele, et viimases hädas tuleks ikka oma mõistuse riismeid usaldada. Täna psühhiaatri juures ei olnudki enam tuju karjuda (no seal on nii õhukesed seinad ka, et parem on mitte hoogu minna...) ja suutsin isegi ühe sarkastilise naljaga maha saada. Krt, paranen ma alles kiiresti, nagu vampiir kohe!
Igatahes, teisipäeval tuleb Hole'il plaat välja ja seda saab praegu Facebookis tasuta täies pikkuses kuulata! See Hole'i leht on ka siiani ainus kasulik asi seal Facebookis, mille ma avastanud olen. Täna kavatsen päev läbi sellel lehel istuda.

*Hole - Samantha (hetkel mu lemmik uuelt albumilt)

Mis naine see selline on, kes käsitööd ei armasta, süüa teha ei oska ja selle asemel mööda kohvikuid tilbendab!

Mida te teete vabal ajal? Minule näiteks meeldib reisida, lugeda, muusikat kuulata, väljas söömas käia, teatrit, kino ja kontserte külastada. Mõni aga koristab, triigib, peseb, koob, küpsetab ja möllab aias. Üha enam tundub mulle, et see on vahe, mille alusel inimesi (naisi?) lahterdada saab. Mina ei sobi nendele teistele ja nemad ei tõmba mind. Päris palju olen kuulnud nende, nimetagem neid siis näiteks virkadeks, poolt etteheited, et minusugused, nimetagem meid näiteks nautlejateks, on lihtsalt laisad inimesed. Lisaks veel arvamusavaldused stiilis: "Endal on laps, kas ikka pole tekkinud huvi käsitöö vastu?" (etteheitvas toonis) või "Oleks mul raha, ma küll kuhugi reisima ei läheks!"; "Kinos pole ma aastaid käinud ja miski ei tõmba ka sinna". Tänu neile viimastele arvamustele on minus jällegi süvenenud ettekujutus virkadest kui "lapsed,köök ja kirik"-tüüpi traditsiooniliselt naiselikest naistest, kel aga silmaring kahetsusväärselt ahtaks jääb. Virgad jälle arvavad, et eks see nautlemine üks uuema aja kiiks ole ja tõelise õnne leiab ikka suures peres ja põllulapiga maamajas. Nautlejad kipuvad esiplaanile tõstma iseenda ja oma maailmapildi avardamise ning eriti peret looma ei kipu või vähemasti piirduvad 1-2 lapsega, kelle kõrvalt varakult tööle naastakse. Nautlejad elavad pigem linnades ja virgad maal. Meie emade põlvkond on valdavalt virgad. Minu ema ei ole - ta ei armasta kokkamist ja käsitööd vaid hindab kõrgmoodi ning tunneb peensusteni parfüüme. Oleks imelik kui mina tema kõrvalt virga eluviisiga oleks.
Üks tähtis asi veel - naudelda ei saa kui raha ei ole. Kas tegelikult on see virkade-nautlejate jaotus pigem tingitud ühiskonna ebavõrdsusest kui sellest, mida keegi tegelikult valib? Kas maal suures peres, kus iga sent arvel oli, üles kasvanud tüdruk üldse saab mõelda kallis restoranis einestamisest? Või põline kivilinlane kevadistest aiatöödest? Tuleb aga tunnistada, et enamasti need kaks gruppi omavahel ei sobi. Neil pole millestki rääkida ja seetõttu peab kumbki teist poolt alaväärtuslikuks. Võib-olla peaks sellega leppima ja ma võiksin kindlalt pead raputada kui keegi ütleb jälle, et "tihti ju tuleb suur isu perele midagi erilist kokata!", selle asemel, et võltsõhinaga kaasa noogutada.
Ja kas virgad ka oma virkust häbenevad nagu mina sageli oma mittevirkust häbenema pean? Virkus kui traditsiooniline elamisviis on justkui auväärsem kui selle eiramine ja maailmas enda otsimine. Või häbenevad just virgad, et ei saa endale šoppamist lubada ja peavad seetõttu ise riideid õmblema ning tahavad siis käsitööd glamuursena näidata?
Vähemalt on küllaga ainest erinevateks solvanguteks.

Isegi vulkaanid purskavad selleks, et mu elu ära rikkuda

Elu on tõesti irooniline ehk nagu Alanis Morissette laulab:
Mr. Play It Safe was afraid to fly
He packed his suitcase and kissed his kids goodbye
He waited his whole damn life to take that flight
And as the plane crashed down he thought
"Well isn't this nice..."
And isn't it ironic... don't you think
Igatahes pärast aastaid koosolekutel mitteosalemist istub L. nüüd Rootsis ega saa sealt tuhapilve tõttu tulema. (No on ikka mõtlemine - tänapäevaste sidevahendite juures ja IT-ga tegelevas rahvusvahelises firmas niimoodi koosolekuid korraldada!)Sünoptikud hoiatavad tuhapilvest tingitud jaheda suve eest aga sina mõtled, et krt, kõgepealt see, et su nädalavahetus saab rikutud kuna laev, kui sinna üldse enam pileteid saab, jõuab kohale alles laupäevaks, lisaks võib ära rääsuda või, mida sa endale Rootsist tuua käskisid (Bregott on ülihea või!) ja nüüd tahavad veel suvepuhkuse ka nässu keerata! Ilmselt mõtlevad täpselt samamoodi kõik inimesed ka enne tõelist viimsetpäeva (no ma mõtlen mingit katastroofi, mis elu Maa pealt pühib näiteks). Või kasvõi peale Indias hävingu korraldanud tsunamit mõtled ikka, et krt, pidi just seal juhtuma, nüüd ei saagi puhkama minna või et oi kui hea, et siis ei juhtunud kui mina seal olin. Kohalik rahvas, hukkunud, purustused, ökokatastroof - nojah, kole küll aga peaasi, et mina terveks jäin. Selline see elutahe juba kord on. Ja hea elu tahe - et mismoodi nüüd ei saagi puhkama sõita? Lennukid ei lenda? Ennekuulmatu! Kasvõi lihtne elektrikatkestus on ju maailma lõpp - kui sageli oled sina sel puhul mõelnud, et ok nett on maas, lähen vaatan siis telekat? Aa...see ka veel, kurat! No keedaks siis teed? Seda ka ei saa?!
Isegi see, alguses nimetatud iroonia on märkimisväärne vaid konkreetse inimese jaoks - tegelikult on tegemist lihtsa matemaatikaga ja ka sellega, et inimestel on kombeks mäletada asju endast lähtuvalt - kindlasti on ka enne lende erinevatel põhjustel ära jäänud, kuid neid me arvesse ei võta, sest meiega need ei seondu. Ja näeme suurt kokkusattumust selles, et just see ainuke kord kui meil on vaja lennata, purskab üks vulkaan, mis tõenäoliselt võiks ka terve planeedi hävitada aga meile on oluline see, et ta segab meie plaane.

Elan laste nimel, mees on ristiks kaelas

"Postimees, kas pole kohe kuidagi võimalust saata mööda ühtegi nädalat ilma, et "arvamusliidrid" Pullerits, Schwede ja Mäggi oma shovinistliku ilaga lehte ei pääse?" küsib keegi tore inimene Postimehe kommentaariumis. Postimehes ilmunud Indrek Schwede arvamuslugu (tema oli ka see, kes naiste peksmist "õigustas" ja Anna-Maria Penu sellega välja vihastas, kuigi minu arvates rääkis ta lihtsalt asja laiemast plaanist aga jah, ka mind peeti vägivalla lahtimõtestamise eest kooli ajal selle propageerijaks, nii et eks see üks tänamatu tegevus ole) ei saa küll minu 100% toetust, kuid teatud asjadega olen täiesti nõus. Üks kummaline asi, mida olen tihti kohanud on näiteks see, kuidas suur osa naisi kohtleb oma mehi peale lapse saamist - näiteks magab mees loomulikult põrandal, sest titt peab emmel kaisus olema ja kõik korraga voodisse ei mahu. Väga palju olen kuulnud arvamusi, et loomulik on oma last mehest rohkem armastada jne. Olen isegi kuulnud meestest, kes peale lapse eostamist naise käest küsinud on, et kas neid nüüd enam vaja ongi (ja seda mitte naljaga). Samas on need naised maruvihased kui mees pere kõrvalt sõpradega kuhugi minna tahab (ei mõtle igapäevast käimist), sest niikuinii ju minnakse naistesse. Ja tõesti ei saa ma aru, miks sellised naised imestavad kui nad maha jäetakse. Minu arvates peaks esikohal olema paarisuhe ja sellest siis sündima lapsed, mitte aga ei ole ühel poolel vaja spermadoonorit, kes illikuku titakese valmis teeb ja siis hiljem vaid hädaks kaelas on. Ja ma ei usu neid, kes väidavad, et mees on paha ega aita, kuigi enne oli imehea ja hooliv. Eks tuleb ikka paremini vaadata ka, kellega leivad ühte kappi panna.
Artiklis on muidugi mõttetut üldistamist ka - ei ole need teise kultuuri naised ka midagi nii tingimusteta armastavad (kui seda normaalses mõttes, mitte teenimisena võtta). Olen näinud pereelu, kus mees eestlane ja naine aasiast ning nii alandlik, et tänab enne viis korda kui külalistega ühte lauda julgeb istuda. No selline tingimusteta teenimine ka vaevalt normaalsele mehele peale läheb. Ja päris mitme imekena ja naiseliku slaavitari suust olen kuulnud arvamust, et mees peaks kui mitte iga päev, siis vähemalt iga nädal naisele mõne kingituse ikka ostma. Ei usu, et eestlased nüüd need kõige hullemad on ja eks see "mees kui rahakott, naine kui trofee" maailmapilt kuulub ikka vaid teatud seltskondadesse.
Kuid selle soovitud meeste rohkema kaasamise jaoks pereellu peaks tõesti vaatama ka seda kui paljud naised sellel üldse toimuda lasevad.

Otsime töötajat

Mul on kiire olnud, kuna tegelen uue töötaja otsimisega. Kui eelmine konkurss 2008. aastal tõi kokku umbes 120 cv-d, siis praegune konkurss on oma esimese 6 päevaga selle numbri juba ületanud...Konkursi algul kartis L., et "no 200 tuleb vist ära". Noh jah, meil on ju masu ja pupu ja mis need nilbed sõnad veel olid. Üldiselt ma ei tohiks vist midagi kommenteerida, sest kõik kandidaadid ju praegu usinasti guugeldavad mu nime :) Aga las olla - äkki tuleb hoopis kasuks?
Ega seekord midagi nii lõbusat ei olegi olnud kui 2008. aastal kui keegi tol hetkel riigisektoris töötanud näitsik teatas, et varem on ta olnud müüa. Õudne kiusatus oli talle sel teemal küsimusi esitada...Seekord küsis keegi kõigest, et milleks loogilist mõtlemist vaja on. Esimese hooga ei osanud vastatagi - see ju selline "mis on elu mõte" valdkonda kuuluv küsimus. Hiljem ütles L. muidugi, et loogilist mõtlemist on vaja selleks, et teada, millal s***le on vaja minna. Lihtne, aga mina selle peale ei tulnudki.
Huvitav on muidugi see, et kui ütled kuulutuses, et nõutav on hea keeletunnetus, siis kandideerivad need, kes oma CV Google Translator´it kasutades koostanud on...Lisaks paistavad väga paljudes CV-des silma kirja- ja lohakusvead. Ma saan aru, et vead ikka tekivad aga sellise paberi nagu CV jõuab ju ometi enne saatmist kriitiliselt üle vaadata. Kuna meie töö nõuab väga suurt täpsust - kuidas klient suhtub kui mõne näpuka tõttu tema pangapaberid kaotsi lähevad või tema nimi valesti on kirjutatud ning meil ei jõua kohale, sest sealgi üks täht vahelt ära jäänud?
Tundub, et paljud on meie keelenõudest aga aru saanud, et tegemist on suhtlemist nõudva tööga ja kandideerinud on tosin klienditeenindajat, kes kangesti suhelda tahavad. Meie töös seda kindlasti ei saa - kliente me ei näegi, kedagi kontoris ei käi ja seal peab ka 8 tundi nina arvutis istuma. Õudne dilemma tegelikult - ma kahtlustan, et seda ideaalset laia silmaringi, loogilise mõtlemise ja keelevaistuga inimest see töö eriti ei tõmba...No mina olen muidugi erand :P Meil on tööl ainult sellised kokutajad ja peletised, kes hoolimata teravast mõistusest kaaskodanikega suhelda ei saaks/ei julgeks :P Aga tegelikult ka - me ei ole siiamaani ühtegi töövestlust korraldanud ja ilmselt ei tee ka seda kunagi. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei saavuta sellega midagi - ma ise olen vestlustes kohutav, need ajavad mu närvi ja ma kogelen seal mingisugust täielikku bla-blad suust välja. No näiteks kukkusin ma mõlemal ülikooli sisseastumisvestlusel peale vestlust pingereas nii 40 koha võrra...Samas suutsin ma kooli edukalt ja suisa lõputöö A-ga lõpetada (kes koera saba jne). Sama tendentsi on kirjeldatud ka Stefan Kleini raamatus "Kas kõik on juhus?", kus tuuakse näide ühe ülikooli arstiteaduskonnast, kus tuli ilmsiks eksitus, et vastu on võetud tellimusest vähem arstikandidaate - võeti siis osa endisi joonealuseid ka vastu ja muidugi selgus kooli lõpetades, et erinevust nende kahe seltskonna vahel ei olnud ei õppetöös ega ka hilisemas töökogemuses.
Mis siis teha, et head kandidaati leida? Minu arust ei tule midagi eriti teha - sobiva inimese tunneb tavaliselt ära. Alati on juhtunud nii, et inimene, kes uksest sisse astudes ok tundub, teeb ka testi hästi ära (me nimelt korraldame töötajate valikuks ainult oma programmi kasutamise testi). (Mitte mingi psühholoogilise jama, mida minu peal riigisektoris rakendati - ja kust ma läbi sain ning tegelikult üldse antud keskkonda ei sobinud). Ehk siis toredad, kuid lohakad (ja mitte üldse toredad ja lohakad, harimatud jne) praagib välja cv, haritud, korralikud, kuid isiksuseomadustelt sobimatud näeb ära silm (ja test näitab neid, kes CV-s osavalt end targemate ja korralikumatena näidata oskasid).

Naine on loom?

Lugedes Kurmo Konsa "Maailm 2.O" nimelist äärmiselt põnevat raamatut, jõudsin kohani, kus kirjeldatakse varases ajaloos tuntud ideed inimest kunstlikult "ehitada". Kuna evolutsioonist veel midagi ei teatud (olgu, tänapäeval nii mõnedki ei usu seda samuti), siis üritati kuidagi lahti seletada inimese teket ja arvati ka seda, et kui esimesed inimesed tekkisid nö mittemillestki, siis peaks see ka tänapäeval võimalik olema.
Niisiis umbes 3.sajandist pärineb esimene teadaolev kunstlikult loodud inimese kirjeldus, kus leitakse, et mehe sperma on täesti võimeline iseseisvaks arenguks. Samast teemast võib nimetada ka 14.sajandist pärinevat ideed, mille järgi loovad inimese mees ja Päike, emal pole muud funktsiooni kui inkubaator ja toitja. Edasi arendasid seda ideed juba alkeemikud, kes väitsid, et sperma tuleb panna "hermeetiliselt suletud retorti, magnetiseerida ja matta hobusesõnniku alla" ning voila! 40 päeva pärast ongi inime valmis. No tegelikkuses olid need toimingud küll kõik keerulisemad aga selle võrra mitte rohkem mõistlikud. Ja miks seda kõike vaja oli? Aga sellepärast, et pääseda materiaalse maailma kütkeist ning mitte lasta inimalgel emasest saastunud saada. Kui seda naist vahel ei oleks, oleks me kõik ülivõimetega poolinglid - nii tollal usuti...
Võtame siia kõrvale nüüd tänapäevast islami, kus samuti naine on "räpane" ja tuleks enne surema jätta kui et meesarst seesugust raviks (Eesti arsti Afganistani kogemus).
Miks need naised siis meestele sedamoodi on tundunud? Tegelikult on üsna selge, et naine on mõnes mõttes rohkem loodusega seotud kui mees - naise elu on tsükliline, seotud kuufaasidega, enamasti on ta rohkem vaimne ja emotsionaalne (seotud ilmselt tugevnenud tajudega, et kaitsta hädaohus oma lapsi) ja mis kõige kummalisem - ta keha moondub ja sealt ilmub mingi kummalise ja õudustäratava protsessi ajal (millest enamasti mehed kõrvale jäetakse)suure kisaga uus inimene. Jah, ja suur tänu tampooni leiutajale, sest ilmselt oli tol hallil ajal ikka päris raske puhtust säilitada, kuigi ilmselt on inimesed alati piisavalt leidlikud olnud igasuguseid probleeme lahendama ja ka sellele olid omad lahendused. Mis sel vaesel varase aja mehel siis üle jäi kui mitte sellist olevust karta ning teda räpaseks ja nõiaks nimetada?
Kõige selle valguses saab küll ainult tänulik olla feminismile ja soorollide hägustumisele, mis on avanud senised sugudevahelised selged piirid. Vähemalt osale tänapäeva meestest ei tundu enam rõve naisele poest tampoone osta või sünnituse juures viibida. Selles mõttes mõistavad tänapäeva mehed naisi kindlasti paremini (öelgu need naised, mis tahes) kui varasemate põlvkondade omad. Ja ma arvan, et see on ikka tohutu suur pluss. Iseasi on, kuidas reageerivad need, kes siiani vanades mallides kinni on - kas moslemid võtavad omaks mõtte, et naine ei ole midagi teisejärgulist või jätkavad nad endiselt muu maailma tagasi pimeduse rüppe kihutamist. Ja kui kaugele lähevad äärmuslikud feministid, kes näiteks selle sama raamatu andmetel ülistavad vastukaaluks günogeneesi ehk siis inimese teket üksnes munarakust hoidudes meessooga "saastumisest"...
Kummaline, kui kaugele see sallimatus erineva vastu võib minna: mehed vs naised, mustad vs valged, vanad vs noored jne.

Võimatu missioon: töö ja pereelu ühildamine

Tänases Postimehes arutatakse taaskord töö ja pereelu ühildamise teemadel. Nagu mina olen aru saanud, siis enamikel juhtudel on see võimatu. Rääkige nii palju kui tahes osalisest tööajast või millestki muust aga ilma et üks pool kannataks, see läbi ei lähe. Mul on osaline tööaeg, saan töötada kodus ja siis kui ise tahan (mööndustega - tööl on siiski tähtajad ja neist tuleks kinni pidada), samas nõuab laps ärkveloleku ajal tähelepanu - ok, ta ei tee seda kogu aeg ja vahel magab, aga mis normaalne töötegemine see on kui pead end pidevalt katkestama? Mu psühholoog ütles, et sellise elu juures on vaimsed häired absoluutselt loomulikud, sest nii ei saa ennast süümepiinadeta killustada.
Niisiis - mine tööle ja jäta laps professionaalide kasvatada. Esiteks ei kujuta ma 1,5 aastast (artiklis leiab tööandjate keskliidu esimees Tarmo Kriis lausa seda, et 1,5 on liig mis liig - nii vana laps on ju ammu küps organisatsiooni rüppe astuma) päev läbi lasteaia suures rühmas kuidagi ette. Ma ise ei ole lasteaias käinud ja olen selle üle õnnelik. Kahjuks ei ole tänapäeval enam selliseid vanaemasid, kes lastega kodus saaksid olla kuna nad enamasti samuti 8 tundi tööl on. Isegi paariks päevaks nädalas ei oleks võimalik hoidjat leida - kontvõõraid ikka oma lapse juurde ei tahaks lasta. Lapse isa võiks kodus olla - no täiskohaga kodus oleks majanduslikult kahjulik ja osaajaga töötades oleks ju täpselt samad probleemid, mis minul praegu. Ma kardan, et tuleb siiski valida, kas üks või teine või siis üritada tablette süües ja mööda teraapiaid joostes (krt, isegi selle jaoks tuleb lapsele hoidja organiseerida) kuidagi nii lapse kui tööga hakkama saada.
Ei tasu sugugi rasedaks jäädes tööandjale lubada, et otse loomulikult teed tööd osaliselt tite kõrvalt edasi - hiljem on raske antud lubadusest taganeda. Veel hullem kui ise tunned, et peaks tööd tegema, sest ilma sinuta kukub maailm kokku. Kõige parem ongi ilmselt olla selline ema, kes on õnnelik, et mingiks ajaks töölt minema pääseb. Nii et naiste karjäärihimu ja haridus on ikka need koledad asjad, mis neid korralikust emadusest võõrandavad...

Köögiblogi

Aastas mõnikord ikka juhtub, et tuleb tuju midagi süüa teha. Ja siis neist mõnest korrast üksikutel see ka õnnestub. Saan aru, et tegelikult see kokanduse alla ilmselt ei käi, aga poleks ma teada saanud, et poes müüakse sellist asja nagu muffinipulber, poleks ma üldse neid tegema hakanudki. Igatahes tulid minu šokolaadi-metsmaasika muffinid ilgelt head välja. Krt, ükski isetehtud muffin ei saa ligilähedalegi! Saan aru, et nipp on metsmaasikate loomulikus veetluses, aga ikkagi. Eriti hea oli muide tainas (damn, ma olen kogu elu arvanud, et tainas on selline kole kõnekeel ja taigen õige aga ÕS väidab, et tainas on soovitatavam). Ma ei saagi tihti aru, miks on vaja head tainast raisata ja sellest keskpäraseid kooke teha kui võiks seda ka niisama süüa - no pannkoogid, täiesti mõttetud asjad ju aga see-eest tainas on väga hea. Muffinid olid head aga välja nägid nad muidugi nagu tüüpiline minu tehtud söök - no kust mina teadsin, et nad ruumi vajavad! Arvasin alati, et muffinipannidel on lihtsalt müügiedu nimel (no et sa ikka rohkem panne ostaksid) neid auke nii hõredalt peale tehtud...
Aga et ennast kiita pean mainima, et eelmine nädal tegin Tom Kha suppi (loomulikult Tom Kha supimaitseainega), mis maitses täpselt sama hea kui Truffe kohviku kana-ingveri kookospiimasupp cappucino vahuga. Ja Truffe toidud on minu hinnangul ühed Tartu parimad. Aga mul on see kiiks, et kodune miljöö pole ikka see ja seetõttu ma ei viitsigi midagi erilist pingutama hakata. Isegi koju tellitud hiina toit ei tundu nii hea kui restoranis söödav. Ma olen vist ilge snoob.
Peagi on plaan teha spagette kooreses päikesekuivatatud tomati kastmes. Tomatid on juba ostetud, koor jäi täna poodi, seetõttu täna veel ei saa. Aga gurmaanid jääge ootele :)

Musklis mässajat igatsedes

Kahe päevaga sai vaadatud kahte filmi, mille tegevus toimub suuremalt jaolt psühhiaatriahaiglas: "Lendas üle käopesa" (1975) ja "Veronika otsustab surra" (2009). Mõlemad filmid on tegelikult head, aga kuna esimene neist on siiski maailmakuulus klassika, mis saanud 5 Oscarit ja teine Paulo Coelho teose ekraniseering, siis võrdluses on esimene teisest muidugi üle.
"Lendas üle käopesa" - võimatult tugevate rollide ja näitlejatega šedööver. Film, mis jutustab ühe loo ning sellega vaataja kaasa elama ja- mõtlema panna suudab. "Veronika otsustab surra" on see-eest tüüpiline Coelho - kõik seletatakse vaatajale ilusasti ära, et iga blondiingi aru saaks (ja pärast teose tohutut sügavamõttelisust kiidaks). Filmi aluseks olevat raamatut ma alles plaanin lugeda (sest nii mulle soovitati kuna film olevat raamatu koopia ja seega eelnevalt lugenuna ei üllata), kuid arvan, et ehk oleks olnud võimalik filmi paremaks muuta just Coelho seletavast stiilist loobudes.
Ma ei tea, milles viga on, kuid kõik uuemad filmid lähevad kuidagi väga kiiresti minust läbi - vaatan ja unustan. Vahetult peale vaatamist on samuti selline õlgukehitav tunne, et noh, oli kah, päris hea vist. Ükski tegelane ei pane endale niimoodi kaasa elama nagu vanemates filmides - on neid tegelasi siis liiga palju või tõesti ei osata neid huvitavalt kujutada. Heas mängus saab tavaliselt kindel olla vaid vanade ja tuntud näitlejate juures - uued on sageli vaid ilusad näod. Viimati jäi uutest filmidest meelde näiteks "The Wrestler" (2008) Mickey Rourke'ga peaosas. Tavaliselt aga tegelased endale kaasa elama ei pane - vaatad lihtsalt, et näha, mis saab ja kuidas lugu lõpeb või ootad, et vähemalt nalja saaks. Vanemates filmides oli tavaliselt üks keskne tegelane, kelle saatusele sai kaasa elada ja kes tavaliselt mingis mõttes kangelane oli - Krokodill Dundee, Rocky, Rambo, Han Solo, erinevad Clint Eastwoodi või Kevin Costneri tegelaskujud näiteks. No more heroes anymore...No mis kangelane on mingi äpust Ämblikmees või uus igati tavaline Batman! Ilmselt on just minu ootused ebarealistlikud, kuid mulle meeldib kui kangelane pööblist eristub aga sedasorti romantikasse enam kellelgi vist usku ei ole...
Huh, ja "Veronika otsustab surra"-filmis kohutas mind ka kõige rohkem see kui tavaline või veel õudsem, vana, nägi välja Sarah Michelle Gellar. See meenutas juba mulle mind ennast! Aga kas filmides ei peaks inimesed siis kuidagi ilusamad ja paremad olema kui päriselt? :)

Psychoterror "Parmakarma"

Kogemused ütlevad, et plaati peab ikka õige mitu korda kuulama, enne kui temast midagi arvata saab, seetõttu ka see jutt siin, mis sisaldab lisaks juba paarinädalataguse esitluskontserdi muljeid, nii hilja ilmavalgust näeb.
Psychoterrori uus plaat Parmakarma üllatas esimesel kuulamisel autos sellega, et ma ei oleks hääle järgi kuidagi arvanud, et lauljaks on Freddy, kuidagi hoopis teistmoodi kõlas. Hiljem, kodus krabisevatest kõlaritest tundus juba rohkem Freddy olevat. Ah, ei ole seal midagi nii uut mu meelest nagu teadjamad arvustajad on hirmutanud - ei ole nii, et ootustele ei vasta. Võib-olla tõesti on osad laulud raadiosõbralikumad kui varasem looming aga eks sealtki leiaks midagi. Üldse, Psychoterror plaadilt tundub selline ilus ja romantiline, kurb saatus ja koledad lood - selline plaat, mida kuulad just sõnade ja meeleolu pärast aga laivis on asi hoopis teine. Ehk siis pannakse täiega nagu viimase plaadi esitluskonterdil Tartus, kus Freddy oli nii omas elemendis, et ei tahtnud pärast lavalt üldse ära minna ja üritas veel peale bändi lahkumistki laulujoru üleval hoida. Rahvast oli muuseas kõvasti rohkem kui sellele paar nädalat eelnenud pungiüritusel, kus peaaesinejaks oli J.M.K.E*. Ja L, kes on meie oma Freddy-gruupi ning alati meeleheitlikult otsib võimalust oma iidoliga kontakteeruda (enamasti tema nime rohkem kui viis korda röökides ja muidu häbi tehes), sai seekord väledate jalgade tõttu Freddyle ka suitsule tuld pakkuda :) Ükskord andis ta Kilingi-Nõmmel isegi meie eelviimase õlle Freddyle ära (oleks ka viimase andnud, aga see oli paremini peidetud), peale seda kui ma ei saanud pool ööd telklaagris magada kuna Freddy telkide vahel kõigile unelaule laulis (mis oli muidugi elamus omaette - ikkagi spontaanne looming). Parmakarma esitlusel läks mul taas kehvemini kui L-l - kukkusin baaritäie inimeste ees külili, kuna letiesine oli lögast libe ja pärast pidin taluma naisjoodikule osasaavaid kaastundlikke pilke.
Mulle meeldivad Freddy tekstid - nii nagu tema on see surnud punkar, kes mängib lõpuni, on Courtney Love see üksik tõeline rokkar, kes läbi sopa end ikka välja veab. Midagi nende tekstides, või õigemini tundes, mida need annavad on üllatavalt sarnast. Võib-olla on see ka kogu nende elatud elu, mis mõlema häälest vastu kõlab. Mulle see meeldib, sest ma olen snoob, kes pole kunagi midagi kogenud.
"Naistele ma valetan
ja mehi ma ei salli
ning omaenda ******
pole miski mulle kallim"

*pilt on tegelikult sellelt ürituselt just
******ropp sõna seestütlevas käändes

Elajad meie keskel

Olen tähele pannud, et on kaks regiooni, kus tehtud filme ja kirjutatud raamatuid vaadates/lugedes võib hämmastuda sealsest fantaasiast ja sageli saada šoki, milliseid jubedusi seal välja mõeldakse/tehakse - üks on Aasia ja teine Skandinaavia. Või on just minuga nii juhtunud. Kuigi vähemalt 2 inimest on mulle tunnistanud, et ka nemad on seda tähele pannud. Selliseid piinamisviise, mis Aasias välja mõeldi ei olevat keegi ületada suutnud ja ise olen ka ikka totaalse šoki saanud mõnda "toredat" filmi vaadates (ma ei vaataks iial selliseid filme aga tavaliselt unustatakse mõned seigad arvustustes ära...). Sama ka nö perverssete Skandinaavia filmidega, millesarnaseid nüüd küll ka meil tegema on hakatud (a la Somnambuul). See sama Stig Larssoni triloogia on ju ka ikka šokeerivam kui mõned tavalised krimkad. Igatahes, sattusin lugema taaskord ühte äärmiselt rõvedat Rootsi raamatut. Rõvedat siis teema suhtes, kuid tegelikult äärmiselt mõtlemapanevat. Ainuke arvustus, mille leidsin on siin.
Ehk siis ootamatu lõpuga lugu, kus mõeldakse selle üle, kuidas reageerib ühiskond kui kord juba karistatud pedofiil vabadusse pääsedes oma kuritegu kordab ning kui tema tapjaks osutub mõrvatud lapse isa, kes teeb seda põhjendusega päästa järgmiste laste elu kuna võimud laste ohutust tagada ei suuda. Me võime selle isa õigeks mõista, sest see, mida ta läbi on pidanud elama on ilmselt hullem hullemast ja pedofiil tundub igale inimesele jäledam võimalikest kurjategijatest, kuid jamaks kisub asi siis kui selgub ühiskonna reaktsioon. Nimelt hakkavad inimesed omakohtu korras karistama tüüpe, kes neile pedofiilidena tunduvad - sageli täiesti ohutuid, kuid lihtsalt veidi veidraid inimesi. Teisi vanemaid enda saatusest säästa soovinud isast saab vastu enda tahtmist kangelane, kelle õigeksmõistmise eest rahvas meeleavaldusteni läheb, sest ei tundu ju õiglane saata trellide taha mees, kes tappis tõelise elaja. Ühele erandi tegemine mõjutab aga kogu ühiskonda ja nii võitlebki prokurör selle eest, et õigusemõistmine käiks seaduste, mitte emotsioonide põhjal. Antud olukorras muutub see aga ilmvõimatuks.
Raamat on tõesti jube ja ma ei soovita nõrganärvilistel seda üldse lugeda, eriti neil, kel endal lapsed. Üldse oleks hea kui selliseid teemasid ei eksisteeriks. Paraku see nii ei ole. Ise lugesin ja ega pärast hea olla küll ei olnud. Samas kujutan ette kui reaalne see teole järgnenud stsenaarium oleks, just selles osas, kus rahvas arvamust avaldama asub. Eks ole ju meilgi iga kuriteo kahtlusega loo all kommentaarideks, et tuleks maha tappa jne. Kui paljud tõesti selle teoks teeksid kui võimalus on? Ja kui paljud tegelikult süütud oleks? Meie tänavas vägistati ja tapeti mõned aastad tagasi noor naine. Täiesti kohutav lugu, eriti veel meie vaikses eramajade rajoonis. Ma ei tea, kas kurjategija saadi kätte, aga kuulsin oma kõrvaga kui räägiti sellest, et ühed ümbruskonna noormehed, kes sageli valjult pidutsesid ongi ilmselt süüdi. Üldise vaikuse taustal piisas vaid nende tegelikult tüüpilisest teismelise käitumisest, et kahtluse alla sattuda, ja mitte lihtsas õunavarguses vaid mõrvas. Ilmselt on inimlik otsida süüdlast aga kui palju see kahju võib tuua kui tõesti tuleb mingi väiksemgi signaal, et omakohus võiks olla lubatud?

Mõnitamine ja kadedus - inimlikkuse alustalad

See telefoniteema jõudis kommentaarides lõpuks hoopis kaugemale välja ja kuna mul on selle mõnitamise koha pealt rohkem öelda kui kommentaariks sobilik, siis teen uue teema.
Kui palju on üldse inimesi, keda keegi kunagi millegi pärast mõnitanud ja alavääristanud ei ole? Suurem osa selliseid episoode juhtub lapsepõlves, sest lapsed on julmad ja neile tuleb inimlikkus alles kätte õpetada, iseasi, kas see alati õnnestub. Tüüpiline mõnitusohver on kindlasti paksude prillidega, trullakas, hästi õppiv ja tagasihoidlik poiss või plika, keda siis erineval moel terroriseeritakse. Omal ajal ei läinud meil asjad küll iialgi ligilähedaseltki sarnaseks juhtumiga filmist "Klass", kuid täiskasvanute eirav suhtumine oli ka siis tunda. Laste asjad - las lapsed klaarivad. Tänapäeval, kahjuks seoses koolitulistamiste jms, on aru saadud, et tegelikult tuleks nendesse "laste mängudesse" siiski sekkuda. Ja mitte sekkuda nii nagu "meie ajal" tavaliselt tehti - kannatanu erilise tähelepanu alla viimisega (konkreetne näide elust - õpetaja ütleb: "Ta on ju ilus poiss! Ilu on vaataja silmades - tule vastama, ilus poiss", tulemus - terve klass naerab mürinal ja mitte kaasa vaid üle.) Tundub, et just see kaaslastepoolne kiusamine/eiramine on põhjuseks, miks nii paljud suureks kasvada tahavad - samas ei arene need kiusajad tavaliselt sugugi edasi vaid nende käitumine paraneb lihtsalt tänu olukorra muutumisele. Tegelikult on ka täiskasvanute hulgas ääretult palju selliseid, kellele teistele s*** keeramine määratut naudingut pakub - olgu ohvriks siis ekskallim või lihtsalt mõni imelik inimene, kelle üle hea naerda. Normaalseks eluks on hädavajalik sellistest võimalikult kaugele hoidmine.
Ilmselt on see kõik inimlik. Tegelikult ei sallita erinevaid ju ka loomariigis. Endast erinevate tõrjumine hävitamiseni välja on evolutsioonilise tagapõhjaga - inimene on sellele veel enda jaoks meelelahutusliku tahu juurde loonud...Ja pole mitte mingit valemit, kuidas sellisest ebameeldivast olukorrast eemale hoida - hiljuti oli juttu tüdrukust, kes oli end tapnud, sest oli ilus ja kaaslased kadestasid ja mõnitasid teda seetõttu. Kadeduse tõttu mõnitamine on ilmselt omane eriti naissoole - kui just kätega kallale ei tulda, siis selles on ohvrile (vastavalt tema enesekindlusele) arusaamise korral isegi midagi koomilist või lausa meelitavat. Kadedus võib tõesti kõrvalt vaadates lõbus olla (kõik laused elust enesest):
"Ma ei tahaks küll ülikooli minna, seal on ainult mõttetud erialad!"
"Ma ei kannaks iialgi hambaklambreid, enne oleks kõverate hammastega!"
"Mehed, kes aitavad kodutöödes polegi mingid mehed!"
"Kui mul ka raha oleks, siis reisima selle eest ikka ei läheks!"
"Suurte rindadega ei sobi ühedki riided!"
ja nii edasi, ja nii edasi.
Ehk siis kooli ajal olin ma hästi õppiv, hambaklambrite ja prillidega, kuid samas arenenud kehaehitusega ning teistest rohkem reisinud ja välismaa asju omav. Loomulikult arvasin ma, et olen kõige õnnetum tegelane üldse, ma ei leia endale iialgi ühtegi sõpra, boyfriendist rääkimata ning mu eluunistus oli olla populaarne ning selle saavutamise teena nägin ainult ilu ja rumaluse kombinatsiooni. Kui mina juba tol ajal maailma sellisena nägin, siis kuidas need tänapäeva lapsed end veel tunda võivad? Äkki ei olegi muud võimalust kui lapsele Armani selga osta, et ta koolis peksa ei saaks?

Kerli uus video ametlikult väljas

Kerli - Tea Party [Official Video] from KerliTv on Vimeo.


Kerli uus lugu filmist Alice Imedemaal. Muusika ei ole küll my cup of tea aga visuaal on see-eest väga ilus. Nagu Lady GaGal, noh :) (Sellest Kerli vs GaGa loost saab lugeda siit) Hea reklaamitrikk muidugi...Kummalisel kombel võib netist tõesti lausa kümnete kaupa selleteemalisi artikleid leida. Nii Eestist ku ka mujalt.

Üks sünnipäev ja üks matus

Pean suure kurbusega tõdema, et minu telefon (jah, see siin pildil on tõesti telefon) hakkab ennast ammendama - aku ei ole enam nii hea kui viimased 5 või rohkem aastat. Kahjuks ma ei mäleta enam, millal ma selle ostsin (tavaline reageering - sa OSTSID sellise? miks jumala pärast?), kuid vähemalt 5 aastat on ta kindlasti mind truult teeninud, sest 5 aastat tagasi elasin ma Tallinnas ja tegin endast sellega Viru keskuse mingi poe proovikabiinis pilti :) Ja need telefoniga tehtud pildid olid nii kõva kvaliteediga, et Rate'i läksid need ilusti üles :) Isegi praegu on kaamera kvaliteet veel võrreldav tänapäevaste mobiilide omadega. Ja kogu Kurjami plaat mahtus sinna sisse. Ning Tallinn-Tartu bussis terve tee Tetrise mängimine ja pleieri kuulamine ei võtnud tal ühtegi posti akut...Oh, nostalgia. Kõige hullem on see, et ma ei tea, millist telefoni nüüd osta. Mulle lihtsalt ei meeldi telefonid, mis näevad välja nagu telefonid :P No mõned nõuded on mul ka - wifi peaks peal olema, sellel praegusel ei ole ja GPRS on vahel ikka näruselt aeglane, lisaks tahan muusikat kuulata ja korralikke pilte teha ning soovitavalt võiks olla tegemist Nokiaga. Poes käies tundus ainuke kena telefon olevat IPhone, kuid ma natuke kardan seda puutetundlikku ekraani - erinevalt mõnest Nokia väljaandest ei paista saavat sellele katet peale panna ja üldse tundub see IPhone mulle kuidagi eriti õrnake. Lisaks sellele, et ma olen käpard, olen ma ka hüsteeriline eit ning lisaks mahakukkumistele on minu praegune üle elanud ka mitu vastu betoonseinaga põrkumist, mis on ka üheks põhjuseks, miks ma ei osta uut akut vaid olen sunnitud uut telefoni vaatama - selles jublakas, mille külge saab ripatsi kinnitada, on väike mõra. (Haa-haa, enamik telefone viskab peale paari kokkupõrget ju lihtsalt sussid püsti). Ma saan aru, et minusugune peaks vist tänapäeva õrnadest disaini+tehnikaimedest suu puhtaks pühkima ja hoopis mõne nö ehitajatelefoni soetama...
Lisaks sellele kurvale uudisele on aga juba homme aasta aega möödas sellest kummalisest inimliku eksistentsi piire ületavast kogemusest, mille tulemusena siin üks blondiin mööda tube jookseb. Ja hämmastusega avastasin, et ma ei olegi kuhugi oma detailset sünnituslugu kirja pannud :P (dream on!). Ahjaa - minu arvates on esimene sünnipäev selline vanemate jaoks tore üritus, et ega kingitusi ju pole vaja kui tüüp ise veel aru ei saa, et neid nõuda tuleks :P Või peaks ikka mälestuste (?) huvides korraldama ürituse, mille jaoks pannakse kinni mõni mängutuba, lastega tegelevad Pipi ja Limpa, šampus voolab ojadena ning kutsutud on 40 külalist (no lapse sõbrad oma vanematega)? Kui teil ei ole ühtegi last ega kogemusi nendega, siis võib-olla te tõesti kujutate ette, et üheaastasel on mõni sõber aga muidu tundub see teile siiski koomiline. Aga selliseid üritusi korraldatakse. Ma ise läheks ka rõõmuga kui süüa pakutakse ja mõni Pipi või muu elukas samal ajal lastega tegeleb...

Olen vist punane vol. 2

Sellest häbiväärsest asjast, et mulle uusaasta jõuludest rohkem meeldib, ma juba kirjutasin. Nüüd tuleb üles tunnistada ka see, et mulle meeldib naistepäev kõvasti rohkem kui emadepäev. Emadepäev seostub mulle süü ja häbiga. Just nimelt - täna nüüd oma ema, sest ta on pidanud sinusuguse läbi valu sünnitama ja siis veel üles kasvatama ka. Ole tänulik, raisk! Ilmselt olen hälbega aga juba lapsena tekitasid kõik need emade ülistamise laulud minus tohutut ebamugavust (Millal maksan memme vaeva?). Kohe rõõm oli mõnda isadele pühendatud harva laulu kuulda - Freud muidugi teadis, mida arvavad väikesed tüdrukud oma isast ja mida emast...Kõik need laulusaated olid minu jaoks lapsena seetõttu häirivad - tundus, et ema jälgib silmanurgast, kas mul on vähekenegi häbi, et teised nii kenasti oma emmedest laulavad, samal ajal kui mina selline häbitu jõmpsikas olen. Mu ema on täiesti normaalne inimene ja mina ka (meie pere standardite järgi :P) aga meil on mõlemal 1 viga ja see on enesekesksus. No ei saa mina aru, miks peaks laps olema tänulik oma vanematele, kes ta siia ilma tõid - tema ise ju ei tahtnud sündida (muuseas, mu ema vaidleks siin mulle vastu). Kasvatamine seisneb enamasti samuti lapse enda reeglitele allutamises. Justkui ori peaks isandale lilli tooma. Ma tean - ma ei ole võimaline normaalseks eksisteerimiseks ühiskonnas, sest ma ei talu juhtimist, juhendamist, õpetamist aga kuidagi olen siiamaani hakkama saanud. Kui nüüd mõelda, siis ühes aspektis on see omadus siiski kasulik - ükski domineeriv isane, kes pikemas perspektiivis mind peksma sooviks hakata, mulle huvi ei paku :)
Aga naistepäev on tore! Saada kinke ilus olemise eest on palju toredam kui oodata tähelepanu lapselt, kellega tahes-tahtmata domineerivalt käitutud ollakse, ise lootes, et ehk laps on unustanud ja tõesti toob need lilled heast südamest ja mitte seetõttu, et issi käskis.
Naistepäeval leidsin pargist just enda number (36 ei ole just kõige levinum jalanumber) punased kontsaga kingad, kenasti pingile asetatud. Loodan, et tegemist ei olnud kuriteo asitõenditega aga igaks juhuks jätsin need sinna. Äkki kellelgi läheb rohkem vaja - näiteks sellel elatud välimusega tädil, kes kord hindavalt prügikastis kellegi stringe mõõtis...

Ma panen hullu

Avastasin raamatu millesarnast pole juba aastaid lugenud. Algul arvasin, et autoriks ongi see sama, kelle raamatud viimasena sellise emotsiooni tekitasid, kuid täna sain teada, et see nii ei ole. Jah, mul ei olegi ainult üks elav alter ego vaid neid on mitu. Ja see täna avastatu on ära teinud kõik, millest mina olen unistanud - kogu pühendumusega ja samas headuses. Seega võin mina siin vabalt edasi oleskleda - sellest ei jää maailmal midagi saamata. On nii hea avastada, et keegi, kes on sinust mitu korda andekam ja erudeeritum ajab sama asja, mida sina ja sa ei peagi oma hädiste oskuste ja teadmistega mingit jama välja punnitama, et inimesteni jõuda, kes niikuinii millestki aru ei saa. Ma pean oma alter egosse veel süvenema, et kindel olla kas ta oma kohta ikka väärib aga esmakohtumine oli paljulubav.