Joomisest ja suitsetamisest. Ausalt.

Miks inimesed joovad ja suitsetavad? Kogu elu räägitakse, kuidas need kaks su ära tapavad aga enamik vähemalt proovib nad ära ja suur osa hakkab armastama. Eilse Postimehe vahel oli jälle alkoholi halbdust tutvustav erileht - kahtlustan, et enamik inimesi isegi ei lugenud seda läbi. Mina teatud põhjusel lugesin (sellest hiljem) ja mõtlesin, et tore on aga mitte keegi, kes ei ole plaaninud joomist maha jätta, seda selle informatsiooni järel ikkagi ei tee. Joomine on ju absoluutne norm - seal lehel näiteks tuuakse välja ideid alkovaba peo korraldamiseks. Esiteks peaks enamik inimesi sellise peo korraldanut täielikuks soodaks, teiseks ei aita mingisugused filmi- ja lauamänguõhtud joomist vältida - juuakse hoolimata sellest, et toimub ka mingi muu tegevus. Suur osa lauamänguõhtuid lõppebki sellega, et keegi pehmejalgne ajab lihtsalt kõik mängunupud laua pealt maha...
Põhjus siis, miks ma alkovastase propaganda (see ju kõlab negatiivselt nagu oleks see miskit loomuvastast?) lehte lugesin on see, et viimasel ajal ei mõju alkohol mulle eriti hästi. Magama ajab. Mingit lõbu ei ole. Ei maiste ka nagu ükski jook. Kui see mulle midagi ei paku, siis äkki ei peaks jooma? Pealegi mäletan raseduse ajast, et kainena peol olla ei olnud üldse hull. Ainult, et siis oli mul põhjus, miks mitte juua. Niisama mitte joomine tekitab ju küsimusi, kahtlusi, inimesed arvavad, et sa hakkad kindlasti pidu ära rikkuma jne. Igatahes on paar viimast pidu alkohol mulle nii vastu hakanud, et ma lihtsalt ei suuda seda juua (ühel korral oli tegemist kalli kvaliteetveiniga, nii et asi on tõsine!).

Teine asi on suitsetamine. Miks suitsetatakse? Mu ema ütleb, et suitsetavad ainult koledad naised. Ma nii ei ütleks, tean küllalt ilusaid ka aga mingi tõde seal vist isegi on. Ses mõttes, et vähemalt mingis eas teeb suitsetamine su cooliks ja ebakindlal inimesel on seda vaja. Ilus tüdruk tavaliselt ei ole nii ebakindel kui mitte nii kena tüdruk. Samas ilusaid, tarku ja enesekindlaid inimesi on tegelikult äärmiselt vähe ja seeõttu võib ka väga ilus tüdruk sisemiselt äärmiselt ebakindel olla. Teisest küljest on suurem osa intellektuaale suitsetajad (+joodikud), ilmselt seotud jälle sellega, et inimene, kes on tark, on sageli siiski ebakindel. Aga see "koleda suitsetava naise" tiitel häirib ikkagi. Ma ei ole kunagi suitsetamisest sõltuv olnud, veel hullem, ma olen alati mõelnud, et justkui peaks suitsu tegema. Et noh, teised teevad või et nüüd on selline hetk, kus võiks teha. Mingitel elumomentidel on suitsetamine mulle äärmiselt vastikuks muutunud - pea hakkab kohe valutama, süda läheb pahaks jne. Mu "päris-sõltlastest" sõbrad väidavad, et see on jube hea ja oleks vaid neil nii, saaks suitsetamise maha jäetud. Mina vastupidi pole kunagi tundnud, et peaks maha jätma. Endal mul viimastel aastatel pakki pole olnudki, alati on pakkujaid ja ära öelda on ju kole. Viimati ostsin paki suvel klassikokkutuleku jaoks. Et noh, oleks midagi teha. Pärast tuli välja, et tüdrukute hulgas oli suitsetajaid minuga koos vist 2. Mille kuradi pärast ma suitsetan kui ise ei tahagi? Isegi siis kui juba vastik on? Mulle meeldiks juua ja suitsetada siis kui see mulle midagi pakuks aga vastu tahtmist? Ilmselt ei suuda suur osa inimesi sellist asja üldse mõista. Aga mittejoovalt ja mittesuitsetavalt elada tundub kuidagi nii imelik, justkui oleks järgmiseks sammuks tsölibaat ja kogudusse astumine.
Oh, oleks ma ometi ilus, tark ja enesekindel aga enamasti jääb igas kategoorias midagi puudu. Selleks, et poleks end vaja ilusaks ja targaks juua ning ägedaks suitsetada piisaks ju tegelikult vaid enesekindlusest. Millal küll see enamikel inimestel ära hävitatakse? Vähemalt olen ma aru saanud, et enesekindlus on miski, mida enda lapses iga hinna eest säilitada tuleks. Ma ei ole kindel, kuidas seda saavutada aga see oleks ilmselt ainus asi, mis inimese elu õnnelikuks teha saaks. Olgugi, et enesekindlad lollpead on häirivad, on nad seesmiselt ilmselt õnnelikumad kui ilusad ja targad, kes end inetu käpardina tunnevad. Ja kui sa ennast ise oma nahas hästi tunned, ei lähe teiste arvamused sulle korda ning sa hakkad oma keha ka väiksema tõenäosusega kahjustama.

Winny Puhh ja Megazone

Reedel sai käidud Plink-Plongis Winny Puhhi vaatamas. Olen juba ammu tahtnud nende laivi näha, igasugu hulle jutte räägitakse, aga varem pole võimalust olnud. Päeval rääkis nende laulja muuseas raadios sellest, miks bändid sageli kole hilja lavale tulevad. Ma ise olen selle üle vingunud ja ka tema ütles, et see ei ole esinejalegi eriline lõbu ning et nemad olid vist maksimaalselt kell 2 lavale läinud. Plink-Plongis läks muidugi enam-vähem samamoodi. Rahvast oli nagu murdu, hingata polnud midagi aga esimene bänd tuli lavale alles kesköö paiku. Winny Puhhi ajal läks asi muidugi veel hullemaks aga me surusime ennast sellest hoolimata üsnagi lava ette. L., kel rohkem massi ronis lõpuks muidugi päris ette välja. Huvitavaid tüüpe oli seal lava ees - meie ees seisid näiteks kaks keskealist beibet (kelle ma äärepealt oleks täis oksendanud, sest keegi lasi meelelahutuseks erakordselt aromaatset kõhutuult...), oli seal pintakutes daame ja härrasid, üks hullunud kahemeetrine ja umbes 150-kilone tüüp, kes endale värskenduseks õlut pähe valas, ühel poisil oli pea lõhki ning tooni andis ka kamp nahkpäid, kes kohvikus Vilde pildi all istusid (teatud konditsioonis ja teatud nurga alt võis Hitleri ja Vilde juures mingeid sarnasusi ilmselt märgata - kõik vuntsidega mehed on ühte nägu?).
Kontsert ise oli tõepoolest parajalt hull või õigemini mõjusid laval karglevad värvitud nägudega koledaid grimasse tegevad tüübid inimestele kui Aafrika šamaanid, kes rahva hulluks ajasid. Värvitud nägu muudab mehed ka naistele salapärasteks kättesaamatuteks keerubiteks. Puuris õõtsutas ennast bikiinides seamaskiga tütarlaps ning ükski feminist ei läinud teda päästma. Kõik oli äärmiselt ebamaine tol õhtul vanamuttide pealinnas Tartus. Ainus kole reaalsusesse kiskuv hetk oli see kui lavale astus keegi kiitsakas räppar, kes üritas asendada G-enka vokaali loos Peegelpõrand, kuid ei suutnud eriti midagi korda saata, sest hääl ei kandnud ja sõnad polnud peas.

Laupäeval oli meil firma sünnipäeva puhul õhtusöök + üllatus. Üllatuseks osutus laserlahing Megazone's, mis algul minus pigem negatiivseid tundeid tekitas. Kohale läksin ma ka muidugi kontsaga saabastes ja seelikus...Broneeritud oli kaks 20 minutilist mängu ja peale esimest mängu olid kõik näost lillad ja higised nagu pärast türgi sauna. Teise mängu olime sunnitud rahulikumalt võtma ja passisime tervist säästes enamasti kuskil nurga taga mitte ei jooksnud enam keel vestil ringi. Esimeses mängus õnnestus mul kuidagi -600 punkti koguda ja viimane koht oli kindlustatud (enda arust läks mäng hästi) aga teises sain isegi 7. koha 9 mängija hulgast. Jee! Kokkuvõttes oli tore ja mõistlikult riides olles ning pärast sauna kasutades oleks see mäng ilmselt väga nauditav. Ahjaa, päästiku vajutamise sõrmed on mul siiamaani valusad...Võib-olla oleks veel toredam kui sul on keegi eriti vastik kolleeg ja saad teda mõnuga selja tagant maha kõmmutada? Eelis on ka pikematel, kes üle seinade tulistada ulatavad ning mustanahalistel mustas riietuses. Meie pikakasvuline mustanahaline kolleeg oli tema kahjuks valges pluusis :)

Esmaspäeva hommikul šampust juua on ka tegelikult tore. Veel on meil siin traditsioon, et laseme kolleegidel endale Rootsist Eestis puuduvaid või väheesindatud kaupu tuua. Minu soovitav kaubaartikkel on tavaliselt Bregott'i nimeline või. Mõtlesime, et sellest lähtuvalt võiks järgmisel korral näiteks WC paberit nõuda.

Jagatud. Müügimehed päriselus ja Facebookis

Õige imelik asi juhtus. Istume kontoris ja järsku sammub sisse keegi noormees ning alustab soravalt juttu selges vene keeles hõlma alt lõhnatestreid välja tõmmates. Kõik vahivad suud ammuli, enamik millestki aru ei saa. Poiss ise on väga enesekindel ja laia naeratusega. Lõpuks viskab mul üle - tüüp oleks nagu teiselt planeedilt, kus on normaalne, et astutakse luba küsimata võõrastesse ruumidesse sisse ning eeldatakse, et tema emakeel kõigile arusaadav on. Näitan siis käega ukse poole. Imelikul kombel tüüp taandubki jättes meile laua peale hunniku haisvaid analooglõhnade testreid. Väidab end Lätist tulnud olevat. Lätis on selline müügitaktika ok? Kas sellised ongi need paljuräägitud Läti mustlased? Kui palju ta meil sellise müügitaktikaga müüb?
Sellise kõrval tunduvad need meie müügimehed lausa leebekesed olevat. Samas minu jaoks on taoline tõeliselt ebamugav müügitaktika isegi parem, sest mul jätkub siis julgust müügimees julmalt minema ajada, viisaka telefonimüüjaga on palju raskem. Võõrastesse ruumidesse tunginud võõrast keelt rääkiva inimese suhtes tekib vähemalt minul lausa mõte, et ega ta jumala pärast taskutest midagi ei varastanud. Võib-olla on julm ja kitsarinnaline lähenemine inimesse, kes end lihtsalt kuidagi ära elatada püüab aga ilmselt on parem karta kui kahetseda. Tegelikult ei olnud ju asi vene keeles, oleks ta eestlane olnud, oleks olukord veel kummalisem olnud. Üks vaikne ja tagasihoidlik eestlane ju niimoodi ometi ei tee! Ja kui teeb, siis on ta kohe kindlasti hull ja/või varas.

Asi, mis mulle seoses agressiivse müügiga veel seondub on Facebook'i "jagamise"-teema. Viimasel ajal on tekkinud teatud hulk inimesi, kes "like'ivad" enam-vähem igat lehekülge, kust on lootust midagi saada. Hea küll, piisaks siis kusagil loteriis osalemiseks vaid inimese fänniks hakkamiseks aga enamasti on nõutav ka enda vaimustuse teistega jagamine ja nii siis saadetaksegi kõigi oma sõprade "seintele" mingi link, juures lakooniline tekst "jagatud". No ikka igasugust jama loodetakse saada ja laiali jagada! Võida endale iga kuu uus paar kingi ja nii aasta otsa! Kas poleks osalejaid rohkem kui loosis oleks 12 paari kingi 12-le inimesele? Ilmselt on psühholoogilised testid paljastanud, et ahnus müüb paremini - võidab ainult 1 aga see-eest kõvasti. Kuhu krdi kohta ma topiks need 12 paari jalanõusid? On mul vaja iga kuu uusi jalanõusid? Ok, "normaalne" inimene ilmselt nii ei mõtle, tema mõtleb, et kui tasuta saab, siis suva mida. A la "nii odavalt ostaks isegi sitta!"
Eks ma tahaks ka vahel midagi võita aga mind paneb justkui häbenema see, et pean võitmiseks teiste inimeste seina nö "risustama". Varem kui reklaampakkumisi peamiselt e-maili teel saadeti oli ka seal enamasti klausel, et saada see edasi viiele sõbrale - sõprade tülitamise vältmiseks (ja äkki ka enda võiduvõimaluste suurendamiseks) sai siis tehtud "fake" e-maili aadresse. Ma polnud ainus, kes nii tegi nagu ma kuulnud olen...
OKIA Blogist saab muuseas lugeda seda, et osa selliseid ülimalt levinud loteriisid on Facebooki enda reeglite kohaselt hoopiski keelatud. Ilmselt paras üllatus. Samas blogis on juttu ka sellest, et Facebook pole reklaamivallas erilist arengut esile kutsunud - pigem korraldatakse mingi loterii, läbi mille kogutakse oma firmale kari "fänne" kui kasutatakse Facebooki keskkonda kuidagi loovamalt inimesi ka sisuliselt kaasates. Eks tulemuseks ole see, et osade jaoks muutub reklaam Facebookis okserefleksi tekitavaks, teised on aga rahul võimaluse eest tasuta nänni saada. Ma ise tahaks siiski "fännida" tooteid ja teenuseid, mis mulle meeldivad ning heal juhul oma lojaalsuse eest mingit boonust saada.

Kuidas leida hea küünetehnik?

Ettevaatust - tibiteema!
Kuna ma ise vaevlesin hea küünetehniku otsingutel päris palju, siis äkki kellelgi on minu tähelepanekutest abi. Kunstküüsi olen kandnud umbes kuus aastat, algul akrüüle, hiljem geelküüsi (vahetasin kuna tehnikul tekkis allergia, ise kandmisel mingit vahet ei tunneta). Eelistan lühikesi ja kandilisi, pikkadega toimetulek jääb mulle mõistatuseks :)
Kuidas siis ära tunda head küünetehnikut? Küünetehnikute oskused ja töömeetodid on minu kogemuste kohaselt seinast seina - on tõelisi professionaale ja on ka sellised mökerdajaid, et ma tõesti ei mõista, kes ometi selliste juures käivad. Ja halb küünetehnik ei tee sulle lihtsalt koledaid küüsi vaid võib need ka täiesti kihva keerata nii et küüned saavad vigastatud või hullemal juhul saad ka seene küüne alla. Olen kohanud ka selliseid "tehnikuid", kes on "professionaaliks" saanud pelgalt enda küünetehnikut hoolikalt jälgides - "mis see siis ära ei ole, ma olen ju näinud küll, kuidas ta seda teeb!". Normaalsed inimesed siiski õpivad enne kui teiste inimeste elutähtsate organite kallale asuvad ja tore oleks kui salongi seina peal ka mõni sellekohane diplom ripuks. Samas ei ole see ka alati mingi näitaja.
Minu tähelepaneku kohaselt kasutab hea küünetehnik elektrilist puuri (või on see viil, sest ta ju ei puuri sellega otseselt, kuigi see agregaat näeb välja nagu puur?) mitte ei usalda vaid enda musklijõudu. Puuriga saab nimelt vana geelikihi palju efektiivsemalt maha kui viiliga ning vana kihi maha võtmine on äärmiselt oluline! Väga halb on kui küünetehnik selle asemel vana ja lahtitulnud geelikihi lihtsalt tagasi liimib - esiteks see ei püsi ja teiseks võib niimoodi niiskus küüne ja geelikihi vahele sattuda. Eranditult kõik halvad küünetehnikud, keda mul on olnud ebaõnn külastada, on niimoodi teinud. Ma ei tea, kas tõesti kusagil õpetatakse sellist tehnikat? Olen kuulnud ka põhjendust, et ma ei julge/saa kogu vana geelikihti maha viilida. Saab. Teine vale, mida mu esimene küünetehnik mulle kinnitas on see, et enda küüs tuleb küüneotsa alles jätta, siis on küüs tugevam. Tõde on hoopis see, et kui küüneotsa alt enda küünt ära ei viili (ja seda saab teha vaid elektrilise puuriga), lööb see varem või hiljem geeli küljest lahti. Üldse ei tasu karta küüne murdumist (ja selle hirmus teha pakse, mutilabidana tuntud küüsi) vaid geelikihi lahti löömist enda küüne küljest. See esimene küünetehnik, kes mul oli, väitis muidugi, et küünte igapäevane murdumine, lahtitulek jne on absoluutselt normaalne asi. Tegelikult ei juhtu korraliku tehniku puhul tavaliselt 4 nädala jooksul mitte midagi sellist.
Tavaliselt on neil küünetehnikuil, kes kodulehte omavad seal üleval ka tehtud tööd - hämmastaval kombel on seal tihti näha täielikud mäkerdised - küüned kõverad, küünelakk üle äärte, vaese kliendi veriseks viilitud küünevallid (nakkusoht!) jne. Selliseid pilte võib näha ka wannabe-tehnikute orkuti ja Facebooki kontodel, all hulkades sõbrantside kommentaare, et jube ilus. Kui käsi ikka väriseb, siis pole see töö ilmselgelt sinu jaoks. Samuti ka siis kui kunstiannet pole grammigi antud - mulle tehti kunagi tähtsaks ürituseks küüned, mille kohta hiljem lausa 3 inimest ütlesid, et justkui laps oleks vesivärvidega mäkerdanud.
Minu jaoks on oluline ka aeg. Kui küünetehnik ikka väidab, et alla 2 tunni on võimatu hakkama saada või sõnab uhkusega hääles, et on ka viis tundi küüntega "vaeva näinud", siis see on pigem ohu märk. Lühikesed küüned ja tund (koos kaunistamisega), pikkadega võib kauem minna (nii pool tundi kauem) - nõnda ütles minu väga hea küünetehnik.
Hinnast ka. Üle 300 krooni ma maksnud ei ole. Aga olen kuulnud ka sellistest tehnikutest, kes küsivad kaunistuste puhul raha iga pandud kivikese pealt - see tuleb enne endale kindlasti selgeks teha (õigemini ma ei soovitaks sellisesse kohta üldse minna), sest muidu võib arve ka tuhandetesse ulatuda. Ja see ei ole normaalne.

Maetud laps Vanemuises

Üritasin mobiiliga blogida aga on ikka absoluutselt võimatu kirjutada kõvasti aeglasemalt kui mõte liigub. Isegi klaviatuuriga telefoni puhul on kiirus ikka niivõrd aeglane, et mõistus jookseb enne kokku kui lause valmis saab. Käsitsi kirjutamine tundub samuti aeglane ja kuna pole harjunud, siis sureb ka käsi kole kiiresti ära, mis teha - tehnikasajand.
Juhtmeta kõrvaklapid seevastu on igati tänuväärt leiutus - jääb ära see pidev juhtmetesse takerdumine, päeva lõpuks oli juhe tavaliselt risti-rästi tooli ümber põimunud ja minu nägu vastu ekraani, sest kaugemale enam ei ulatunud ilma, et juhe oleks katkenud.

Aga siis see, millest ma mobiiliga blogida üritasin.

Reedel sai üle väga pika aja teatris käidud, etenduseks Sam Shepardi "Maetud laps" Vanemuise Sadamateatris. Lavastuse esimene vaatus oli väga hea - algselt koomilinegi olukord võttis peagi tumedama tooni ning pidevalt rippus õhus eelaimdus millestki õõvastavast, kulminatsioon saabus vaatuse lõpus ning šokeeris korralikult (metafoorne vägistamine? järgneva valguses mõjus see küll kuidagi imelikuna). Teine vaatus jättis kahjuks esimeses alanud pinge kuidagi poolikuks ning lõpp saabus liiga kiirelt ja ootamatult. Etenduse suureks plussiks oli küll mõtetetekitamine, kuid samas oli enamus neist mõtetest seotud pigem etenduse enda kui sellest tekkinud assotsiatsioonidega - mis oli see põhjus, miks selline olukord üldse tekkis? Ehk seletab lavastuse aluseks olnud raamat selle paremini lahti, kuid etendusest oleks oodanud midagi rohkemat kui lihtsalt kriminaaldraama stiilis lahendust. Jutustatud lugu oli vähemalt minu jaoks piisavalt õudne ja küsimusitekitav või siis mõtlesin hoopis mina oma peas mingi teise loo välja?
Kui inimene tapab oma lapse, siis ei saa ju põhjuseks olla lihtsalt see, et lastenorm oli juba täis? Ja miks oleks just see laps perele häbi tekitanud kui kogu küla teadis pereema ringitõmbamistest? Miks oli see laps oluline just pere vanimale pojale? Verepilastus? Ei saanud ju olla kui seesama poeg ütles, et too maetud laps olevat ainus pereisa veri? Kust see vanem poeg lõpuks ise lapse sai? Miks nad kõik seal niimoodi alla käisid? Põhjuseks ei saanud olla süütunne tapmise pärast, sest pojapoeg mäletas ju kuue aasta tagust perekondlikku istumist, kus kõik veel normaalsed olid?
Näitlejatööd olid seevastu väga head, eriti meeldejäävad olid Aivar Tommingas ja Margus Jaanovits. Meeldejäävalt mängiti välja Ameerika spooky maapiirkonna perekond, kes elab kuskil maisipõldude vahel ja peidab võigast saladust a la "Vale pööre".
Täpsemat etenduse arvustust saab lugeda siit.

Ööklubi?

Eelmisel reedel kutsuti mind ööklubisse. Mulle need kohad ei istu, sest kunagi ei saa seal end vabalt tunda - iga hetk võib keegi sinuga rääkima tulla ja see vestlus on enamasti tüütu ja piinlik ("oi tere nukuke! kas sa tantsida tahad? kus koolis sa käid?"). Ma ei saa kunagi aru, kas a) see kooliteema on sihilik kompliment b) kõik minuga rääkima tulijad on esmakursuslased c) kõik minuga rääkima tulijad on kole purjus d) see on lihtsalt Tartust tingitud teema. Igatahes üritatakse seejärel sind tantsima vedada, mis on veel piinlikum, sest pead võõra inimese vastas seistes imelikke liigutusi tegema ja üritama talle otsa mitte vaadata, sest a) muidu ta võib sellest midagi järeldama hakata b) ta võib üritada midagi öelda aga sa ei kuule niikuinii, mille tõttu a) sa pead talle lollakalt naeratama b) sa pead talle lähemale nihkuma, mis omakorda võib temas valesid järeldusi tekitada. Normaalseid mehi ma veel ööklubides kohanud ei ole (või vähemalt pole ükski minu vastu huvi tundnud), seega variant, et ma tõesti inimesest huvitatud oleksin, jääb ära. Ööklubisse võib minna suure kambaga, sest siis sind enamasti ei tülitata aga sõbrannaga kahekesi minnes on jama garanteeritud. Tantsimine pole mind kunagi tõmmanud (kord ütles üks sõber mu elukaaslasele, et millal sa oma naise viimati tantsima viisid, mul vist lendas jooki ninast selle naljaka küsimuse peale), joogid on klubides üle mõistuse kallid, süüa ei anta ja rääkimiseks on muusika liiga vali - ei mina saa nende fenomenist aru.
Ja see kõik on siis kui sa klubisse jõuad. Kõige hullem on see, et klubid ju avatakse tänapäeval kell 23. Vanasti, kui mina veel noor olin ja tihedamini klubidesse sattusin, avati veel kell 22 - ja alati olin siis mina seal esimese kümne külastaja hulgas. Miks? Mul on öösiti uneaeg. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin kusagil passima kella 23-ni, et peole minna. Kodus olles on selle aja peale ammu uni peale tulnud (isegi kui on jooke ja külalisi), pubis olles ei ole jälle põhjust kuhugi edasi minna. Pubis saab ju rääkida, keegi ei roni tavaliselt luba küsimata sinu lauda, süüa saab ning ainsaks kohustuseks on (mõnes kohas pole seegi) jookide tellimine. Pubis ma võin istuda ka uneajal, sest enamasti on seltskond vana ja hea. Klubis on põnev ilmselt neil, kes uutest tutvustest (kvaliteedist hoolimata) rõõmu tunnevad.
Tegelikult meeldib mulle kõige rohkem kontsertidel käia. Ajad sõbraga enne eeskava algust juttu, hiljem kuulad esineja ära ja saad koju magama minna. Vanasti oli ka ööklubides rohkem kontserte kuigi nende miinuseks oli see, et esineja astus lavale öösel kell 1. Kui ma lähen peole mingit esinejat kuulama, siis ei ole mu meelest normaalne, et pean enne mitu tundi kohale kassat tegema.
Ma ei ole ööinimene, alla 10 tunni und ööpäevas on minu jaoks suht keeruline. Tänu lapsele olen nüüd rohkem hommikuinimene aga ülikooliajal üritasin endale ikka sellised loengud valida, mis algasid minimaalselt 12 ja lõppesid maksimaalselt 18. Mulle lihtsalt meeldib magada. Ja eelmisel reedel ma klubisse ei läinudki.

Ürgemased ja need teised

Oli kord üks noor naine, kes sai Apgari skaalast valesti aru ning pidas seda hinnanguks oma sünnitusele. Et kui maksimumpunkte ei tule, siis on sünnitus aia taha läinud. Tänases Postimehes (netis see artikkel tasuline) kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme hindamisest hariduses ja ka selle mõjust edaspidisele elule. Lühidalt siis muutub hinnete tagaajamine asjaks iseeneses ja ka tulevases elus ei pruugi inimene suuta ilma hindamiseta hakkama saada, eriti tihti juhtuvat seda tüdrukutega, kes kõigest hingest tublid ja korralikud olla üritavad.
Hindamine. Enda võrdlemine teistega. Kas need ei ole mitte seotud? Näed - naabri-Pillel on kõik viied, miks sinul kehaline kolm on?
Aga kas sellise võrdluse käigus halvema hinde saanul läheb kindlasti ka eluteel halvemini? Ei lähe, enamasti. Kas see hindamine aga mõjutab teda ja ta enesehinnangut? Ilmselt küll.
Võrdlemine ja hindamine, mis mulle kõige rohkem meelehärmi põhjustab on taaskord seotud naiseks olemisega. Rents kirjutab ühest artiklist, mille kommentaarides üks "ürgemane" möllab - 99.9 % naistest on emainstinkt, laste kasvatamine on ainult naiste asi ja mehed hoidku eemale, sünnitamine on tore ja lastega kodus olemine samuti ERANDITULT nauditav. Ok, tegemist on äärmusega, aga ikkagi. Mida peavad tegema need õnnetud erandid kui tegelikult ongi enamik vaateid emadusele sellised?
Võtame kõigepealt sünnituse, mis peaks nii loomulik asi olema, et kõige parem oleks sellega kodus lemmikmuusikat kuulates tegeleda. Minu puhul ei alanud sünnitegevus iseenesest peale mitmetunniseid valusid. Mida ma valesti tegin? Ilmselt oleks ma vanal ajal olnud lihtsalt üks mutrike statistikas "sünnitusel surnud"...Kõik mu esivanemad jäid sünnitusel ellu, ilmselt hilisemaid aitas selles ka meditsiin ja seepärast minusugune erandlik "sünnitusvõimetu" sündiski. Kas minu laps on selle võrra aga kuidagi kehvem kui kahe tunniga kodus vanni sündinud? Kahtlen selles. Muide, lugesin sünnitusmajast kaasa saadud ajakirjast juttu naisest, kes oma kolmanda lapse stressivabalt kodus sünnitas ja kellel see sama laps sellest hoolimata oli beebieas palju närvilisem kui tema vanemad, haiglas stressiga ilmaletulnud vanemad õde-venda.
Järgmiseks imetamine - imeline võimalus oma lapsega koos olla ja tõelist lähedust nautida. Mina ütlen nüüd ausalt, et ma enne sünnitan uuesti kui soovin läbi elada rinnaga toitmise õudust. Ma tegin seda kokku 6 kuud ja tagantjärele mõtlen, et ehk oleks sellest loobumine olnud nii mulle kui lapsele stressivabam. Ilmselt siiski üritaksin järgmine kord uuesti rinnaga toita, sest see on ju lapsele äärmiselt vajalik. Samas on minu laps kõvasti vähem haige olnud kui tuttava 1,5 aastat rinda saanud järeltulija.
Ilmselt peaksid nii "korralik" sünnitamine kui ka imetamine ühe tõelise ema arsenali kuuluma. Rasket sünnitust ja/või keisrilõiget peetakse muide lausa sünnitusjärgse depressiooni üheks tekkepõhjuseks - naine mõtleb "ma ei saanud hakkama". Kas ilmaletulnud laps ei ole siis tõestuseks hakkamasaamisest? Aga kuidas, kui igal pool räägitakse loomulikust sünnitusest, rinnaga toitmise rõõmudest, edukast töö- ja pereelu ühildamisest ning sealjuures kommenteerivad "tõelised ürgemased"? Miks me neid kuulama peame? Ei peagi, aga oleme nii kangesti harjunud ennast teistega võrdlema ja oma sooritusi hindama.
Kui sellest lahti saaks, oleks ilmselt mitu korda ilusam elada. Enda poolt aga annab vist teha ainult seda, et ei pea enda eluviisi ja valikuid kõige õigemaks ega suru teistele peale. Ja ei loe "ürgemaste" arvamusi.

Skeptiline tibi

Ööklubid ei ole just minu teema aga sama hästi tean ma ka seda, et paljude jaoks oled sa tibi juba siis kui küüsi lakid või noh, pead pesed, seega julgen ma absoluutselt avalikult öelda, et Susan Luitsalu "Küsimused kõikidele vastustele" on väga hea raamat. Seda, et Susan äge tibi on, mäletasin ma mingist Orkuti klubist, kus tema sõnavõtud alati väga värvikad olid. Natuke hirmutas ainult Kaur Kenderi kiitus raamatu tagakaanel, sest viimasel ajal on see minu üks kunagisi lemmikuid ikka väga imelikke "šedöövreid" kiitnud. Raamat on tõepoolest nii hea, et pea iga Susani tähelepaneku juures saab pead noogutada, et no täpselt nii ongi ju! Kellele siis ei meeldiks inimesed, kes maailma asjadest sinuga sarnaselt õigesti aru saavad? Ja naerda saab ka kõvasti - eriti selles peatükis, kus kirjeldatakse värvikalt võimalusi inimesi suisel aal närvi ajada. Õpetlikku on ka - prügisorteerimine ja taaskasutus ning seda mitte Cosmo Glämmilaada stiilis. Ainuke peatükk, mis algul kulmu kortsutama võttis rääkis MILF-idest aga eks endalgi ole aeg sinna kategooriasse üle kolida...
Pidavat räägitama, et Susan on jube julge tšikk, et nii avameelselt rääkida julgeb. Nagu mida?! Minu meelest on see kõik vana tõde ju, lihtsalt lõbusamas pakendis. Või tahate tõesti öelda, et inimesed usuvadki sinisilmselt naiste sõprust, austavad rahanäljas tibisid, šoppavad trendikalt kaltsupoodides ning on igati ratsionaalsed oma meessuhetes? Elu ei ole eneseabiõpikud, elu ongi haige huumor.
Mis puudutab Susani enesekindlust, siis see on ju tõesti märgatav, kuid samas pigem positiivne eeskuju kui irisemiskoht stiilis: "mis temal viga, ta ju ilus ja rikas!" Mulle kui ilu ja lolluse mitte käsikäeskäimise teooria pooldajale temasugused tšikid meeldivad kõvasti rohkem kui rõhutatult intellektuaalsed rasvase peaga vinninäod. Minu mõistus ütleb, et kui on võimalik ennast mingis osas "parendada" - no näiteks ripsmetušš osta, siis on parem seda teha kui targutada, kuidas sinu jaoks välimus tähtsust ei oma. Enda välimus siis, sest teiste kallal võetakse endiselt mõnusalt.
Ja enesekindlus on muide elutähtis, sest nii kui seda kahtluse alla seadma hakatakse, muutud freak magnetiks! Su kõrvale sigineb karjade kaupa "heade kavatsustega" jutu lõppu "Päikest!" soovivaid tegelasi, võluväel riputatakse kvantripats kaela ja oledki kadunud. Jama on see, et ausust aetakse sageli enesekindluse puudumise ja hullumise esimese staadiumiga segi...
Viimaste arengute taustal on tekkinud endalgi äriidee mõnda imeriista kergeusklikele ropu raha eest pähe määrima hakata...Mitu teie sõpra jättis teile saatmata õnnetoova kettkirja sellest, kuidas praegune oktoober erakordne suisa 823 aasta jooksul? Minu puhul kahetsusväärselt vähe.
Kui kunagi üritasin vaktsiinivastaste (tegelikult lihtsalt noorte emade) foorumis tasakaalu luua paari lingiga skeptik.ee-st, siis sain muide päris tabava märkuse ühelt tüübilt, kes vastas, et ta on seda kõike lugenud, ent talle ei meeldi selle lehekülje ülbe stiil...Äkki peaks ka neile soovitama artiklite lõppu "Päikest!" lisamist?

Endiselt jah irooniale ja skeptilisusele!

Söömisest, natuke palvetamisest, armastusest rääkimata

Mulle tundub, et pean nüüd ka sellise tüüpilise "filmiarvustuse" kirjutama - käisin vaatamas filmi "Söö, palveta, armasta", oli kah. Mitte midagi ei jäänud meelde. Halb film ju ka ei olnud. Märkimisväärne oli see, et kaks korda aimasin ära, mis oli peategelase järgmiseks öeldav lause. Räägitakse, et film jutustavat eneseleidmisest. Minu meelest võttis tädi ette huvitava teekonna, kuid mingit "kirgastumist" seal küll ei toimunud. Mida minu arvates oligi vaja tõestada - puhtalt sellega, et lähed kuhugi palvetama palvetamise pärast, ei muutu mitte midagi. Ma ei usu kirgastavaid momente. Mille poolest oli tema uus suhe etem varasemast? Lihtsalt selle poolest, et see oli uus. Muidugi on tore puhata, hästi süüa, ilusaid kohti ja inimesi kohata, seda peaks ju elu loomulikuks osaks pidama aga et selles mingit õnne valemit näha? Imelik tegelikult, et sellest raamatust/filmist hitt on saanud - ilmselt on siis tõesti nii palju õnnetuid inimesi, kes endale normaalset elu ei luba. Iseenesest oli tore ilusaid kohti näha ning silmadega häid sööke õgida. A. arvas, et peategelast oleks võinud mängida keegi vähem kena naine kui Julia Roberts - ei olevat usutav, et nii kaunil naisel säänsed probleemid kaelas on. See oleks muidugi hea idee, saata psühholoogi ukse pealt tagasi kõik liiga ilusad inimesed - "haa-haa - sa oled ilus, mis probleemid sul olla saaksid? tule tagasi vana ja paksuna, siis võime rääkida!".
Kõrvalistmel kihistasid mingid pubekad iga kord kui keegi kedagi musitas vms - mõtlesin, et ütleks kui vait ei püsi ja midagi kõrva taha ei pane, siis hädaldate 10 aasta pärast samamoodi nagu tädi ekraanil.
Pärast läksime veini jooma, mille käigus ma laua alla kukkusin kuna seinale ronis ämblik. Ja teenindus on endiselt meil imelik. Tahtsin tassikest teed, sest peale 5 peaaegu tervet päeva oli haigus mu jälle kätte saanud, kuid teed pakuti vaid kannuga ja oli täiesti ilmvõimatu saada vaid tassitäit. Segane värk mu meelest. Kusjuures ma olin üsna meeleheitel ja pahane, kuid isegi sellest ei olnud mitte mingit abi. Niisiis pidin kurku veiniga ravima. Absoluutselt iga kord kui ma mõtlen, et läheks välja ja julgen ette kujutada, kuidas kõik kenasti laabub, läheb ikka midagi viltu. Ja eriti kui ma lähen välja koos mõne eesti teenindust niikuinii jamaks pidava välismaalasega, juhtub kindlasti mõni täielik jama. Saa siis söögist seda naudingut! Kuigi jah Itaalias olid meil sarnased probleemid - ilma kohalikku keelt mõistmata on seal üsna keeruline midagi autentset süüa saada, eriti arglikul inimesel nagu mina. Niisiis käisime üle kahe korra Itaalias McDonaldsis...
Palvetamisest rääkides on minu meelest kõige probleemsem see, et enamik neid, kes on endale mingi "kultuse" leidnud hakkavad seda mormoonide kombel ka kõigile teistele peale suruma. Ole omaette õnnelik, ära tule mulle rääkima, et ma olen kindlasti õnnetu kuna ma ei usu seda, kuulu sinna või tarvita seda. Mu ema üritati just veenda näiteks selles, et kõik tema hädad on tingitud valest nõudepesuvahendist.

Minu külmkapp

Milleta on külmik lage?

Külmik on lage siis kui seal midagi head ei ole, mida parajasti tahaks. Sellega, mida seal leidub pole külmiku lagedusel mingit pistmist. Külmkapp võib olla täis aga kui seal pole seda asja, mida parajasti tahaks, siis on ta paratamatult lage.

Mis peab köögikapis alati olemas olema?

Makaronid võiksid olemas olla, leib ka. Lapsele vähemalt 3 eri sorti putru. Mingid maitseained ka, et ei juhtuks nii nagu nädal tagasi, et tacod olid ja hakkliha ka aga ei ühtegi maitseainet.

Mida külmikus kunagi ei leidu?

Kilusid. Iga ülejäänud toidu kohta suutsin välja mõelda põhjuse, miks seda võiks külmkapist leida.

Mida pole mõtet poest koju tassida – poolel teel saab nagunii otsa?

Ma ei kuulu sellesse inimgruppi, kes toidupoe parklas kohta kinni hoides oma õhtusööki sisse kugistavad. Nagu ma olen märganud on selline inimrühm täiesti olemas, minu kaastunne neile. Teine seltskond, millega ma õnneks enam kokku ei puutu, on bussisõgijad - ükskord pistis üks tädi mu kõrval terve karbi assortiikomme nahka. Jumal küll - kas niimoodi siis nauditakse toitu? Ainus asi, mida pole mõtet poest koju vedama hakata on jäätis palava ilmaga.


Mis võib külmikus seista kas või aasta – sa ei pane tähele ka, et see seal on?

Pole sellist asja. Iga seismajäänud asi riivab mu silma. Aga seisma jäävad sageli sügavkülmutatud marjad kuna ma tervet karpi korraga ära ei tarvita, siis ei hakka poole pärast üldse karpi lahti tegemagi. Varem seisid moosid ka aga nüüd tarbib neid laps oma putrude peal. Vahel võib mõni kreem või ravim külmkappi ununeda. Praegu seisab seal näiteks saialilletinktuur, mida oli vaja lapse naba puhastamiseks...


Mida avastasid viimati ootamatult sügavkülmast?

Ei ole nii suurt sügavkülma, et keegi end seal peita suudaks. Ahjaa, pool aastat vedelesid seal lapsele tehtud külmutatud kapsapüreekuubikud (väikse lapse puhul on päris kaval teha valmis suurem kogus püreed ja see siis kuubikuteks sügavkülmutada), mille valmistamise lõhn mul pikka aega ninas püsis ja mida ma eriti puutuda ei tahtnud.


Mida sa külmkappi koristades alatasa minema viskad?

Ma olen tavaliselt kas nii korralik, et mul toit halvaks ei lähe või siis nii laisk, kes ilmselgelt vanaks läinud (kuid mitte endast märku andvaid) toite lihtsalt ignoreerib ja ootab, et keegi teine nad silma alt ära viiks (kapsakuubikud).

************************************************************************************

Aga muidu - mina ei saa aru, kuidas suudetakse ilma poolfabrikaate tarbimata elada, sest mina olen tavaliselt peale tööd nii näljane, et võimalusel poodi ei lähe ja kiirustan koju sööma. Ja ma ei suuda oodata, et normaalset sööki teha. Normaalseks söögiks on ju vaja värsket kraami (iga päev poodi) ja ka valmistamine on omajagu aeganõudev. Nii et minu külmkapis on alati pelmeenid, frikadellid, kalapulgad, külmutatud aedvili, friikartulid - mitte et ma neid kangesti armastaks. Purgisuppe söön ka.

Minu lõbus elu

Täna avastasin, et kui poleks olnud minu "imetoredat" esimest sõiduõpetajat, oleks mul juba 8 aastat load.

Täna lendas esimene linnuke potsti vastu kontori akent ja kukkus alla. Ma ei näinud. mis temast edasi sai aga millegipärast pidi see linnudraama siin tavaline olema. Ja me oleme kõigest teisel korrusel. Nüüd on aknaklaasil suletuust. Kole.

Hommikul vaatas laps telekast muusikavideote (mis on multikate asemel) asemel Trainspottingut ja kuulas autos Motörheadi. Õhtul keeldus lasteaiast koju tulemast ning ainuvalitses liumäel näpistades põsest ühte temast suuremat tüdrukut. Endine lasteaia "bully" ei julgenud ka talle ligidale minna. Lohutasin end mõttega, et vähemalt pole äpu.
Hiljem kasvataja rääkis, et laps on väga pai. Kallistab ja musitab uut tüdrukut, kes üksi nurgas häbeneb. Midagi minust - ma sõbrustasin ka outsideritega.
Nad annavad lapsele lasteaias lisaportsu, sest muidu sööb ta teiste toidu ära. Kaval. Ega ta sööks kodus meie toidu ka ära. Ütlesin talle, et tulevikus vaatame pilte ja ütleme, et ilus tüdruk kuni sööma hakkas. Ei ole midagi julm - minu kodune hüüdnimi on eluaeg "paks" olnud, kuigi olen kogu aeg alakaalus olnud.

Ma luban, et ei osta enam mitte ühtegi naisteajakirja. Mitte kunagi. Mind tuleb takistada kui seda teha üritan. Ostsin eile Anne&Stiili, mida hoolimata Cosmo-Merle juhtimisest kiidetakse. Ainuke loetav asi oli vibraatorite test, ülejäänu ajas nutma. Ma saan aru, et olin juba klaasi veini ära joonud (ma joon, sest mulle maitseb - vastus kunagisele poleemikale, miks naised joovad) ja võib-olla šokeeris see mind seetõttu nii palju aga - kui uudisena esitletakse seda, et lõvid seksivad mitu korda päevas, siis no kamoon! Kes seda ei teaks? Või olen ma mingi erandlik zoo-friik? Ei ole, L. ütles ka, et seda teavad absoluutselt kõik inimesed.

Alkoholist veel...mul ei olnud plaanis seda veini osta aga Selveris oli väga hea müügitädi, kes mulle 2 doosi veini ja 2 doosi Vana Tallinnat tühja kõhu peale sisse jootis, lisades, et need on just noortele naistele mõeldud joogid. Isegi minul tekkis väike eetiline dilemma sellist juttu kuulates aga see tädi oli isegi mu emast vanem ja halli pead tuleb ju austada. Või tundus ta mulle lihtsalt võluvalt ebaeetiline nagu need tšikid, kes pubides suitsu jagasid. Nendega läks muidugi hiljem pahasti, sest tuli välja, et nad on ise mittesuitsetajad (peale seda jätsid nad lihtsalt ärakasutatud mulje).

Egotripp

Ma ei usu eriti teiste inimeste võimesse nõu anda - mitte et ma neid rumalaks peaksin, vaid seetõttu, et igaüks ju lähtub endast ja teiste sisse ei näe. Avastasin aga seda, et raputamise mõttes on see kõrvaline nõu isegi kasulik. Ainus viga, mida selle juures teha, on seda kuulda võtta - hakata kaaluma, et äkki olengi midagi valesti teinud ja peaks ennast muutma hakkama. Tegelikult on ainuke järeldus, mille tegema peaks see, et jumal tänatud, et olen selline nagu olen. Ainult niimoodi tundes on võimalik ennast rohkem austama ja armastama hakata ning ennast hästi tunda.
Mäletan, kuidas kunagi umbes 12-13 aastaselt küsis klassiõde teiste plikade käest, kes on endaga rahul. Mina astusin ette - mitte sellepärast, et ma endaga 100% rahul oleks olnud, vaid seepärast, et teadsin, et keegi teine nii ei tee. Miks ei võiks vastandumine inimest õnnelikuks teha? Ma ei või pead anda, kuidas asjad tegelikult olid, kuna lugesin "Kuristikku rukkis" pikka aega tagasi, kuid mis mind seal võlus oli just peategelase vastandumine idioote täis ühiskonnale. Ja kui siis õpetaja üritas meile selgeks teha, et raamat räägib täiskasvanu paratamatust kohanemisest ühiskonnaga, justkui vähendades selle vastandumise perioodi tähtsust, siis tundsin ennast koledalt petetuna. Kuidas saab haritud täiskasvanu nii rumalat juttu ajada?
Palju on räägitud ka inimese mentaalsest/emotsionaalsest vanusest, suhtlemistasanditest või kuidas iganes seda laps/vanem/täiskasvanu jaotust nimetatigi. No mina jään ilmselt eluks ajaks sinna teismelise tasemele. Ja hea meelega jään, sest enamik, kes enda arvates täiskasvanu tasandil on, käituvad rohkem despootse vanemana teistele reegleid ette kirjutades. Ausalt öeldes olen kohanud väga väheseid tõelisi tasakaalukaid täiskasvanuid - minu austus neile.
Muuseas, üks väga tõsiseltvõetav ja paikapanev psühholoogiline test pidas minu kõige suuremaks riskiallikaks ühiskondliku arvamusega mitte arvestamist ja vähest hoolitsemist enda maine eest. Olen riskigrupp nagu Võsa-Pets, kes ütles ausalt, et talle meeldib inimesi šokeerida. Tal vaesekesel enam see eriti ei õnnestu, sest kõik teavad, et ta selline "hull" on. Minul õnnestub see sageli tahtmatult (ja alati see mind ei rõõmusta).
- SINA ja jood?!
- SINA ja olid kaine?!
- SINA ja ülikoolis?!
- SINA ja said lapse?!
Ja minule jääb alati võimalus selliseid inimesi taktivaesteks pidada. Krt, isegi Postimehes kirjutati "solvavatest komplimentidest" nii et ma pole ainuke, kes selliseid asju tähele paneb. Minu lemmik seal kommenteerinud inimeste kogemustest: neiu, kelle boyfriend kommenteeris tema kuuldes, et ilusad naised on tavaliselt voodis halvad. Palju õnne, eks.

Privaatsfäär

Otsisin arvustusi viimatiloetud raamatu, Sonia Rossi "Tudeng ja poole kohaga hoor" kohta. Ühe pikema leidsin Sirbist. Mind jäi seda raamatut lugedes esimestest hetkedest peale kummitama peategelase oskamatus elada. No vähemalt mina nimetaks tema valikuid niimoodi. Oletame, et olete tark tüdruk aga vanematel pole raha, et teie ülikooliõpinguid toetada, mida te teete? Otsite koristajakoha, rügate päeval ja ööl ning sööte kiirnuudleid või lähete litsiks, rügate päeval ja ööl ning võite endale vahel ka šampanjat lubada? Paistab, et mingeid eneseväärikuse probleeme sellise küsimusega peategelasele ei kaasne - kes ikka tahaks iga päev nuudleid süüa - noor inimene tahab ju elada ka. Kummaline kuidagi. Kummalisi valikuid teeb tšikk edaspidigi - otsus abielluda pidevas kanepiuimas ja pidevalt töötu endise meesprostituudi ja tänavalapsega, kes lihtsalt on nii nunnu. Armumine armumiseks aga halloo! Tervet raamatut ei hakka ümber jutustama aga neid "halloo!" momente seal ikka on. Samas selliseid inimesi on ju küll, kes suudavad alati kõige halvema valiku teha. Tore vähemalt seegi, et Sonia eriti midagi hiljem ei kahetse. Ilmselt peab see aga mingi inimtüübi probleem olema, et prostitutsiooni juures midagi inimsusevastast ei nähta ja see mistahes muu tööga samale palgale asetatakse. Sama teema on meeste puhul varastamise töötamisega võrdsustamine. Kuidas keegi üldse tuleb selle peale, et kui töötuks jään, hakkan varastama või lähen litsiks? Lapsepõlvekogemused, mis ei lase neil tegevustel kuidagi "teistsugustena" paista?
Väga raske on tegelikult leida arvustusi raamatute kohta. Heal juhul on arvustus mõnes meediaväljaandes avaldatud, kuid "tavainimeste" arvamusi oleks ka huvitav lugeda. Blogivasteid ju leiab ka, aga enamasti on ainsaks märkeks, et lugesin seda raamatut ja tore oli. Enamik inimesi vist kirjutavadki rohkem sellest, mis nende elus toimub, mitte sellest, mis nende peas...Ma olen selline friik, et võõrad elud mind eriti ei huvita, võõrad mõtted aga küll. Kas mõtted on privaatsemad kui elud?

Haigeid mõtteid

Olen nädal aega koos nohuse lapsega kodus passinud, teed joonud, mett, küüslauku ja piima erinevates kooslustes ja kogustes näost sisse ajanud ja tulemuseks on see, et laps on siiani tatine ja mina jäin kah täna haigeks. Mis toimub nagu, tahaks küsida. Tahaks võtta kõik teod ja olukorrad ette ning välja uurida, kus täpselt ja mis valesti läks, et järgmine kord targem olla. No nagu siis kui jääd haigeks kohe peale õhukeste riietega külma käes lõdisemist. Või ei saagi asjad nii selged olla? Kõik oleks nii ilus ja lihtne kui kogu elu sedasi osadeks lahti võtta saaks - kodanik X-st sai pätt selle ja selle episoodi tõttu tema elus, oleks tal tasakaaluks olnud läbi elada selline ja selline kogemus, temast pätti tulnud ei oleks. Kui palju on kirjutatud raamatuid igasugustest hädadest ja nende põhjustest, milles on lihtne end ära tunda - ma olen selline hädavares just selle kogemuse tõttu! Ja siis loed teist raamatut ja vaatad, et äkki ma olen hädavares hoopis selle probleemi tõttu, mida siin kirjeldatakse. Kui lihtne oleks elu kui me oleks mudelid - kui teen nii, juhtub nii, kui teen naa, läheb naa. Aga peale ühe sellise seose mõjutavad meid tegelikult kümned seosed ja mitte kunagi ei saa teada, kas mingi üksik hetk võib põhjustada muudatuse kellegi elus. Põhjuste paljususe tõttu on enamikke probleeme nii keeruline lahendada ja samas ka oma vigadest õppida. Võib-olla see, mida ise veaks peame, ei olnudki viga ja õige viga jäi meil kahe silma vahele? Me võime asjatult aega kulutada vale põhjuse ravimiseks, eemaldamiseks, vältimiseks ning kukume samasse olukorda sattudes ikka sama orgi otsa. Kui ma lähen operatsioonile, siis kes kindlustab, et mul pärast parem on? Kui ma söön antidepressante, siis kes kindlustab, et see mu probleemid kaotab? Kui ma üritan vältida oma vanemate kasvatusmustrit, kes garanteerib, et minu lapsed õnnelikuks kasvavad? On väheseid õndsaid olukordi, kus põhjuse ja tagajärje seos on enam-vähem kindel a la hammas valutab, tõmbame valutava hamba välja, aga enamik probleeme jääb ikka sinna kahtluste alasse. Kogu aeg tuleb midagi valida ega ole eriti mahti kahetseda oma tehtud otsuste pärast, väga hea, et ei ole ilmselt, muidu läheks inimene päris hulluks - kui ma oleks vasaku asemel paremale pööranud, äkki siis oleks minust miljonär saanud? Aga siiski on väga inimlik küsida, et miks mina? Mida mina tegin, et see kõik minuga juhtub?
Siin tulebki vist mängu usk. Usk kas kellessegi kõrgemasse, kes on meie eest juba otsused ära teinud, usk saatusesse või usk juhusesse.

Minu laps on ilusam kui sinu oma

Märkasin Facebookis üht reklaami, mis kutsub üles oma perest pilti tegema ja siis selle hindamiseks välja panema - kes rohkem hääli saab, võidab auhinna. Eelmiste jõulude paiku oli sarnane võistlus ka ühe raadio kodulehel, kus otsiti "jõulubeebit". Mind panevad sellised võistlused ikka hämmastama. Mu meelest oleks normaalne öelda, et kõik lapsed on ilusad ja enamik inimesi ju nii vist ka arvab. Mis vajadus on aga välja selgitada ikka see kõige ilusam? See, et võidab kõige rohkem sõpru agiteerinu, on veel teine teema. Ameerikas on need laste "talendivõistlused", kus siis lasteaiaelaisi tüdrukuid täismeigis, spraypäevituse ning kunstjuustega üksteisest matti võtma saadetakse. Tähtis on ainult võit, teise koha saanu valab tavaliselt palavaid pisaraid. Ilmselt ei leidu inimest, kes seda jama nähes vihale ei läheks (Discovery peal jookseb sellest oma seriaal Toddlers&Tiaras) aga kas ei üritata ka meil samasugust arusaama peale suruda? Rate.ee on ju juba täiesti normaalne laste üksteisehindamise portaal - sealt saad kohe teada, kas oled ilus või kole ja ka seda, et sageli määrab sinu staatuse rahakott ja pugemisoskus. Nii, vahepeal avastasin, et otse loomulikult on juba olemas ka selline "tore" koht nagu beebirate (mõistlik artikkel sel teemal EPL-s). Ma tahaks ka väga teada, et mida vanemad tahavad sellega saavutada? Ma saan aru, et igaühe jaoks on oma laps armas ja enamasti soovitakse teda ka teistele näidata aga miks ei piisa selleks oma tutvusringkonnast? Miks on vaja võistlusmomenti, hindamist? Kangesti kumab läbi arusaam lapsest kui omandist, mille "eriti hästi välja kukkumise" eest loodetakse tasu saada. No nagu kauni kodu konkursil. Ei tulda selle pealegi, et lapse enesehinnang võiks taolisest "võrdlemisest" mõjutatud saada.
Teine seletus oleks ehk viimasel ajal populaarseks saanud arvamus, et konkureerida on vaja maast madalast, sest ainult nii tagatakse lapse tulevane edu. See oli vist Tartu Lastehoiu Seltsi koduleht, kust sai lugeda, kuidas mõned vanemad samal põhjusel eelistavad suuri lasteaiarühmi väikestele hoiurühmadele. Tule taevas appi, tahaks öelda.
Kui ma oma lapse panen väikesesse hoiurühma ja hiljem Waldorfkooli, siis seda ilmselt sellepärast, et minu laps on teistega konkureerimiseks liiga inetu ja rumal???

Hobiks on teleka ees joomine

Mäletan, et Meie Meeles oli populaarne rubriik kirjasõbrad, kus siis endale sobivaid sõpru enamasti hobide alusel otsiti. Et saaks siis omavahel udukaid ja BSB postreid vahetada. See oli isegi hiljem, alguses olid ümbrikupildid, margid ja kleepsud. Tänapäeval on hobid enamasti CV-des kirjas kuigi ma eriti selle mõttekust ei taba - enamus ju märgib sinna võimalikult intellektuaalsed asjad. Ainult ühel korral oli kellelgi ausalt kirjas, et päevitamine ja peod, teda muidugi ei valitud (kandideeris ta sekretäriks ja "päevitamine ja peod" oleks võib-olla stereotüüpses sekretärirollis hoopiski kasulik olnud, seega võisid ka need hobid nö strateegilised olla).
Mis need hobid üldse on? Mul on sellega alati suur probleem, sest kui märgin enda hobiks muusika, siis tegelikult valetan, sest ise muusikat teha ma ei oska. Milles see hobiga tegelemine siis seisneb? Kuulan muusikat? No enamik teeb seda. Kuulan rohkem ja tunnen huvi selle vastu, mida kuulan? No pane see kuhugi niimoodi kirja...Teiseks hobiks oleks kirjutamine. Küsitakse, mida sa kirjutad. Jube, piinlik hakkab. No äää, igasuguseid asju. Kes seda tahaks öelda, et ta blogi peab - kes teavad, need teavad ja kes ei tea, need peavad enamasti blogipidamist millekski imelikuks. No mulle meeldib kirjutada aga sellel hobil ju muud erilist väljundit ei olegi kui just sahtlisse kirjutada ei viitsi ja avaldamiseks raha ei ole (ilmselt on see õnnistuseks teistele, sest kui ikka ühelgi konkursil äramainimist ei leia, siis ilmselt poleks vaja ka avaldada - iseasi, kui objektiivsed need konkursidki on). Kunagi lapsena sai konkurssidel ka käidud ja avaldamist leitud aga kuidagi imelik on esitleda üle kümne aasta vanu töid. Sama asi ka näitlemisega - näidelda mulle meeldib aga peale keskkooli näiteringi pole erilisi võimalusi enam avanenud. Mis avanenud - mine peksa ise jalaga uks lahti! No ei ole sedasorti inimene. Lugeda meeldib mulle ka aga loevad ju paljud ja see peaks justkui loomulik asi olema, mitte hobi(kuigi mu isa ütles kunagi, et pane ikka CV-sse hobiks lugemine sisse, sest sellega eristud...).Sageli on mulle öeldud, et otsi endale hobid. See kusjuures solvab - kas mul siis ei olegi hobisid? Mis need muusika, kirjutamine, lugemine ja näitlemine siis on? Kuigi, igaühega neist on jah omad agad nagu ma mainisin.
Kas hobidel on mingid kategooriad? Oleks mu hobiks mingi ekstreemsport või mõni muu asi, mille harrastamiseks kõvasti pappi kuluks, siis see oleks õige hobi? Sellised asjad nagu lugemine, filmide vaatamine, kokkamine ei olegi nagu hobid vaid pigem tavaline igapäevaelu ja markide või muu kogumine juba mingi naljakas "oma ringkonna" tegevus, mille harrastajaid veidi imelikeks peetakse? Kui võtta hobi mõistet sellena, millega inimene on meelt lahutab, siis oleks keskmise inimese hobideks ju joomine ja TV ning kõik, kellel midagi sellest erinevat meelt lahutab, peaksid õnnelikud olema...

Mida teha kriitikaga?

Lugesin ükspäev ühte raamatut, see jäi mul pooleli, sest raamat oli niivõrd halb, et kui mõningaid eriti halbu kohti L.-le ette lugesin, sai ta mingi aja peale vihaseks ja küsis, miks ma oma aega sellise jama peale raiskan. Algul olin muidugi L.-i peale vihane, et ta ei jaga mu õhinat kohutavast raamatust aga hiljem jõudis kohale, et tegelikult on tal õigus ja raamat jäigi lõpuni lugemata (ma olin juba poole peal, nii et ei saa mind süüdistada raamatu hindamises kahe esimese lehekülje põhjal).
Igatahes tekkis mul otse loomulikult soov oma halba lugemiskogemust jagada ja nagu tavaliselt üritasin kõigepealt leida antud raamatu kohta erinevaid arvustusi. Eriti palju neid ei olnud ja silma hakkas see, et leitud positiivsed arvustused olid kõik sellistelt inimestelt, kelle suust seda oodata võiski ehk siis inimesed, kes eriti raamatuid ei loe ning hindavad kergemat meelelahutust - "Aga muidu raamat meeldis, väga kergesti loetav". Muidugi on kergesti loetav kui autor kasutab vaid lihtlauseid... Ma ei ole ise mingi kõrgem intellektuaal aga eks igaüks liigitab selliseid inimesi enda jaoks kuidagi. Negatiivsed arvustajad olid enam-vähem samal meelel, mis mina. Arvustuste vähesus pani mind mõtlema, et mis mõte sellisel kriitikal üldse on? Öeldes, et kellegi raamat on halb, ei taha ma haiget teha isikule, kes selle kirjutas vaid mõista anda, et raamat oli halb, kuid ilma kirjutajat haavamata seda ju teha ei saa. Eriti kui raamat on nii halb, et lausa vihaseks ajab. Samas, oma lugejaskond on ju ka sellisel, minu jaoks saastal, kirjandusel. Mina ei soovitaks inimestel seda lugeda aga äkki on see parem kui et nad üldse ei loeks? Mis läheb teistsuguse maitsega inimestele üldse korda see, mida keegi vastasleerist ütleb - ilmselgelt oleksin mina nende arvates loll. Ilmselt peaks igaüks oma liistude juurde jääma ja usaldama soovitustes vaid endale sarnase maitseeelistusega inimesi.
Aga, aga...Ja siit tuleb see, miks ma tegelikult jubedalt tahaksin öelda, et too raamat on õudne saast - aga kui ühel hetkel saab etaloniks just saast, sest vastased ei julge viisakusest midagi öelda?
Äkki ühel hetkel hakataksegi kirjanduseks pidama Facebook´is "turundatud" ja sõprade poolt haibitud pooleteise tunniga läbiloetavaid käkke, mida lugedes nõudlikumal inimesel piinlik hakkab? "Viru keskuse"-põlvkond on aga rahul, sest kalleid kaubamärke nad tunnevad ning mõistavad ka seda, mis tunne on püstolit tagataskus kandva, rikka ja salapärase mehe järele hull olla (haahaahaa). Minu jaoks on see nii kuradi igav ja arusaamatu - miks kirjeldada asju, millel sisu sees puudub? Pealiskaudsus aga pidigi ju tulevik olema: Twitter sööb välja blogid, Facebook foorumid.

Enda sees on asju

Endine kolleeg ütles kunagi, et inimeste ainus probleem on see, et nad ei tegele eneseanalüüsiga. Aga äkki on ka selliseid inimesi, kes ennast üle analüüsivad? Naised olevat ju üldiselt ülemõtlejad aga siis nad analüüsivad enamasti teisi, mitte ennast. Kas pole ka enda sisse vaatamisega nii, et nähakse ikka ainult seda, mida otsitakse?
Mõtlesin näiteks ajendatuna Ramloffi suhte- ja mittesuhteinimeste postitusest sellest, kuidas ma tegelikult kogu oma täiskasvanuelu jooksul pole mitte kordagi (max 2 kuud...)suhteta olnud. Kui sellele mõtlema hakata, tundub see hirmutav. Ma olen harjunud arvestama, ka sellega, et keegi teine mu aja sisustab. Loomulikult ma vajan oma aega ja ruumi, kuid ma ei oskaks sellega ilmselt toime tulla kui seda lõpmatuseni käes oleks. Mul on suhe, millele olen pühendunud ja kui ma sealt kõik vajaliku saan, siis ei viitsi ma enam tähelepanu pöörata muudele võimalikele suhetele - ma ei tunne erilist vajadust sõprade järele. Aga mis saab siis kui suhet ühel hetkel enam ei ole? See on siis üks tahk, mida võib lõpmatult edasi kaevata ja avastada näiteks, et ükskord ei läinud ma ülikooli sisseastumiseksamitele, sest tuli tahtmine võõra linna asemel kodus (koos teise inimesega) filmi vaadata. Täielik suhtesõltlane! Psühhoanalüüsi tehes - kasvasin üles päevad läbi koos vanavanematega, sõpru eriti ei olnud, üksi kusagil käima ei pidanud ega oleks lubatudki - ime ka, et selline klammerduja ei tulnud!
Kui nüüd aga mälusoppides teise nurga alt kaevata, tulevad välja ka seda ideed põrmustavad faktid: asi pole sugugi nii hull, mul on alati olnud omad teemad ja huvid, millega olen tegelenud ning millesse teisi seganud ei ole. Oma peas olen ma täiesti üksi ega pea seaduseks seda, mida teine pool öelnud on. Kindlasti leiab mu elust paljugi seltskondlikke hetki, nurgaskonutaja ma ei ole ja inimestega ühise keele leian ka kergesti. Milles siis probleem on? Ega seda ei olegi - liigselt mõeldes võib endale, teistest rääkimata, terve hunniku erinevaid probleeme külge pookida. No nagu naabrinaised - "mul on vist ka see haigus, mis sul, kui hästi mõelda".
Kuskil peaks ikka piir olema, milleni ennast analüüsida kasulik on - mingi probleemi puhul kindlasti aga kui niisama probleemi otsima hakatakse, siis ilmselt see ka leitakse. Sellepärast ma ei kiidagi heaks igasugu meditsiiniajakirju - sealt leitud sümptomite järgi on väga lihtne endal igasugu ammuunustatud džunglitõbesid avastada.

Miks naised ei sünnita? Mida sina, mees, ka sellest tead?

Tegelikult ei ole selles artiklis midagi otseselt valesti öeldud ju. Asi, mis mind häirib, on see kui mehed võtavad sõna laste sünnitamise koha pealt (kui palju meenub naiste kirjutatud sünnitama suunavaid artikleid võrreldes meeste poolt kirjutatutega?). Otsene sõnastus Andres Arraku artiklist: "(sotsiaal)maksu maksjate sünnitamata jätmine peab kuidagi karistatud saama." Ehk siis kuna naised sünnitavad, siis nemad on ainusooliselt selles jamas süüdi? Mehed aga omakeskis arutlevad, kuidas neid pahasid naisi sünnitama saada (no umbes nagu kuidas lehma piimatoodangut suurendada). Tavaliselt ei kasutata väljendit "laste saamist planeerima", mis sisaldaks ennast paari otsust laps saada, ikka ainult sünnitus kui akt on oluline. Abortide puhul ju samuti - mis sest planeerimisest, oluline on ainult sünnitamine või selle mitte tegemine. Tegelikult olen nõus, et laste saamine ongi ennekõike naise otsus - tema peab arvestama 24 tunnise jõhkra valuga (kõigil on see erinev ja kõik loomulikult ei kannata, kuid arvestada tuleb ka hullemaga), võimalike tervisekahjustustega, vähemalt mõningase teovõimetusega - need on kõigest füsioloogilised riskid, mida lapse sünnitamine endaga kaasa toob. Lisandub sissetuleku, endaga hakkamasaamise kindluse kaotus, mida riik kompenseerida püüab. Võttes puhtfüsioloogilise poole - mehed ja naised on siiski erinevad ning mehed võiks suu kinni hoida asjade juures, mida neile kogeda pole antud. Sama hästi võiksin mina selgitada meestele, et size does not matter.
Mis meist saab siis kui naised, raiped, ei sünnita? Mis siis ikka saab? Mõtleme globaalselt ja näeme, et polegi midagi erilist lahti - rahvast tuleb kogu aeg juurde, lihtsalt üks tsivilisatsioon asendub teisega. Võib-olla ka ei asendu, pole nii pädev, et mingeid statistilisi mudeleid teha kui vähe peab meid ja kui palju neid olema, et ühe eksistents kahtluse alla satuks. Tume geen on ju niigi dominantne, milleks looduse vastu võidelda? Meile see ei meeldi? Kas mammutitele meeldis välja surra? Ma ei ole pessimist aga ma arvan, et areng on alati olemas ning pole meie hinnata, kas see on positiivne või negatiivne.

Miks osta raamatuid?

Eile alustasin ja ka lõpetasin Daki uue raamatu "Ööd kollases autos" lugemise. Ma loengi suhteliselt kiiresti ja palju, sellega seoses hakkasin mõtlema, kes küll üldse raamatuid ostab? Daki raamat on näiteks ilusas kõvas köites, kuid samas selline kiire ajaviiteraamat, mille sa korra läbi loed, kuid mis ilmselt nö klassikaks ei saa. Ma ei tee üldse seda konkreetset raamatut maha - enamus tänapäeval ilmuvaid raamatuid on sellised ja võib-olla on see minu viga, et ma raamatuid mitu korda lugeda ei viitsi - nii palju uusi raamatuid jääks ju siis lugemata. Viimane raamat, mille ma ostsin oli Mart Juure "101 Eesti muusikaalbumit", mis pigem juba aime- mitte ilukirjandus on. Varem juhtus vahel, et ostsin hetketuju ajel mõne ilukirjandusliku teose, kuid kodune raamaturiiul sai kiiresti täis. Sama lugu on ju ka plaatidega - tõmban need alati arvutisse ja kestad jäävad tuppa tolmu koguma. Vanematekodu on samuti raamatuvirnade all lookas, kuigi parim kink on raamat, ei luba mu ema enam kellelgi raamatuid kinkida...Palju mõistlikum on laenutada. Kuigi laenutamise eest saab ka kirjanik mingi kopika, siis on see ikkagi väga vähe ja kirjanduse tarbijana oleks ju ilus kirjanikke nende raamatuid ostes toetada (kuigi ega sellega vist niikuinii rikkaks saa). Milleks siis trükkida neid ilusaid kõvas köites raamatuid, mida vaid vähesed ostavad? Kui ma ise midagi avaldamiskõlblikku kirjutaksin, siis tahaksin muidugi, et mu raamat ilus ja vastupidav oleks, kuigi oleks üsna kindel, et klassikut minust ei saaks. Eks ta ole, et igaüks tahab märgi maha jätta, huvipuudus kirjutamise vastu oleks veel halvem. Ilmub ju igasuguseid raamatuid, mida rohkem on valikut, seda enam lootust leida miskit head.
Ehk oleks olukord teine kui mu elamisruum suurem oleks? Eks ole ju raamatuid täis elutuba teatud näitaja võrreldes alkoholipudelite kogu täis elutoaga (kunagi korterit vaatamas käies nägin sellist, kus originaalis raamaturiiul oli baaririiuliks muudetud). Samas on selline väljanäitus veidi "võidab see, kellel on surres rohkem asju"-hõnguline. Ääremärkusena kujutan tihti ette, milline mu kodu võiks olla ja siis ma rõhuks küll igasugu detailidele - raamatud, plaadid jne, reaalsus on aga see, et kodus valitseb kaoootiline elamisest tingitud segadus ning ruumi millegi eksponeerimiseks ei ole.
Kas ostetud raamatud ongi siis pigem mingid staatuse näitajad ja laenutatud raamatud tarbeesemed? Laenutatud raamat kui makaronid, ostetud raamat kui pasta merikarpidega? Või peaks raamatu puhul ikka sisu lugema? Kas hunnik Barbara Cartlandeid on ikka staatuse näitaja? Cartlandit vist ei ostetagi eriti - suurem osa tiraažist läheb kohe raamatukogudesse.
Minul on küll raamatud, mida ma tahaksin lugeda ja raamatud, mida ma tahaksin omada. Viimaste hulgas on lisaks vähestele minus silmis klassikalistele pärlitele ("Mees kes teadis ussisõnu" näiteks) ka suur osa ilusate piltidega muusikaajalugu käsitlevaid raamatuid. Eks enimmüüdud raamatute hulgas ole ju ka väga suur osa koka-, aiandus ja muud tarbekirjandust, mida enamasti lihtsalt kena vaadata on (ok, mõni ka kasutab neid, aga suur osa lihtsalt kujutab ette kui ilus oleks omada sellist aeda või süüa sellist kooki).