Morbiidset biiti hoides

Unustage ära, mida ma siin ja seal (varjamatu promo postitustele, mis mu enda hingele lähimad, aga mida keegi lugeda ei taha) rääkinud olen, aasta parim album on vaieldamatult see:

 

Ehk siis jõulukingitustega läks sel aastal nii, et enne kui uued kõrvarõngad kätte sain, leidis mees saunalava alt vana kõrvarõnga üles ja enne kui Kosmikute plaadi arvutisse jõudsin tõmmata, oli see juba Spotifys ka üleval. Aga ma ei kahetse, ei. 

See on ülihea plaat! Ma leiutasin selle jaoks isegi omaette määratluse - raevukalt morbiidne! Ferociously (mu lemmik ingliskeelne sõna!) morbid! Kui muidu ollakse morbiidne melanhoolselt, siis siin jätkavad Kosmikud võimsalt rada, mille esimesteks pääsukesteks loeksin ma "Öö ei lase magada" albumilt lugusid "See lend veab tänagi meid alt" ja "Üks võimalus kuuest" - kõik läheb sinnasamusesse niikuinii, mingu siis juba pea püsti ja pauguga! Uuel albumil on kohe üsna mitu sellest tundest laetud lugu: "Tantsin kaua tantsin" (iseenesestki mõista), "Ma põlen tules" (ehk krematoorium meid ootab), "Valu" (tuleks juba!). No nii tore! Ainuke lugu, mida ma rohkem ei kuula, on albumi nimilugu. Saaks kuidagi vokaali instrumentaalist lahutada, siis ehk... Nimelt seisneb selle vokaalne osa lämbuvas köhas. Ma olen inimene, kes ei kannata köhimist, seda juba ammu enne käesolevat katku, nagu ka aevastusi, röginaid, muid ebameeldivaid inimlikke häälitsusi. Olgu öeldud, et teiste poolt tehtuna ikka. Õudne mölakas olen, kuskil oli pealkiri, et selline sättumus olla suisa vaimne häire. Tuleb leppida sellega. Mul on muide diagnoositud astma, rääkides pindudest ja palkidest siis.

Mõtlesin veel, miks mind morbiidsus nõnda kütkestab. Välja mõtlesin ka, suisa kalambuuritsedes - mulle ei meeldi elu, sest mulle ei meeldi inimesed. Ära tappa ka ennast ei saa, sest äkki ei meeldi mulle surnuaialgi mitte üks põrm? Mulle meeldivad tegelikult inimesed, niimoodi ükshaaval, lähemalt uurides, aga kaugemalt...kui nad moodustavad inimkonna, ühiskonna, mingi grupi, kõik see on puhtalt kole vaadata, kõik see halb, mis niimoodi võimendub. Sellele mõeldes on surm veetlev lahendus ise mitte selles süsteemis osaline olla. Ega ma sellega ka lõpuni ei lähe, ma ei ole mingi Caitlin Doughty, mind asja praktiline pool üldse ei huvita, ma olen siiski teoreetik. Caitlin'i raamatu "Kas kass paneb mu silmamunad nahka?" lugesin ma läbi, see ei olnud ei õudne ega ka silmiavav kogemus, lihtsalt paar huvitavat fakti (mille ma praeguseks ammu unustanud olen...) ja muu selline info, mida ma üldjoontes enne ka teadsin või mille teadasaamine mind lihtsalt ei huvitanud. Aga kui minna, siis ikka püstipäi ja hoiakuga "ei suutäitki teie poolt pakutavat toitu ega silmatäitki teie poolt pakutavat und!" Phäh - ei lind ega loom! Muide, sõbranna kinkis mulle jõuluks nahkhiirega helkuri, olla mind meenutanud, mul jäi suu üllatusest lahti, sest muidugi mina ju! 

Ma olen siin ennegi öelnud, kuidas mu hingeloom on see nõukaaegsest multikast pärit nahkhiir, kes vedeleb üksi koopas ja käratab, et ei tema ole lind ega loom, sest lihtsalt ei viitsi mingeid lillekesi kokku tassida ja jääd sulatada. Käige kuradile oma peoga, ei tahtnudki sinna!

/Tantsib üksi Morbiidi taustal./

Jõulukass

Kirjutatud 23.12.

Kuidas siis jõululõhnadega on? Saadeti just selleteemaline kirjake. Nooh, meil igatahes on kuusk äädikaga üle valatud ja jõulud võivad tulla. #kassiomanikujõulud #catsofxmas. Kass ei taha enam tõesti väga kuuse ligi minna. Ainult et ega meie ka mitte...

Koristasin hambad ristis. Saabub Mikro nina kinni hoides: "Nii vastik keemia hais on!" Vastan ärritunult: "Puhtus haisebki kõige kõvemini!"

Pärast, kui olen juba rahunenud ja õudsed mälestused küürimisest ununema hakkavad, tuleb endal ka naer peale. See võimatu puhtus! Koristamine on kõige ilgem töö, sest see on absoluutselt kasutu. Kilplaslik sõelaga veekandmine. Jõuad just laua puhtaks küürida, kui sinna kargab kass, äsja kassitualetist tulnud. Koduloomadega koos elades tuleb õppida seda kõike ignoreerima, puhtust ei saavutata siin majas mitte iialgi. Mingi näivuse loetud tundideks ehk, see on ka kõik. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma ei tea ühtki koduloomaomanikku nende hulgas, kelle jaoks puhtus on üks elueesmärkidest. Äkki akvaarium mõnel on? Aga kui ma mõtlen meie kunagisele basseinile, kuidas selles vesi libedaks läks ja igasugune elu vohama hakkas, siis ei. Kindlasti mitte. Täispuhutav bassein oli, mis te siis mõtlesite. 

Veel jälki. Ükskord istun mina diivanil ja imestan, mis mõttes on tigu toas, ronib mööda seina, nii umbes silmade kõrgusel. Lähen lähemale ja ei, see ei ole tigu, see on junn, kassi junn, keset seina. Johhaidii! Meie kass on nimelt suur ja pikakarvaline, kassivetsude standard seesuguseid ette ei näe. Ma ei tea, kus Meini kasside, Norra metskasside ja muude suurte tõugude omanikud oma loomi pissitavad, aga meie lihtne pärslase-tavakassi segu ei mahu igatahes oma pellerisse hästi ära. No mahub, aga väljatulemisega on tal tihti kiire, siis ta tormab sealt välja ja alles seejärel raputab end. Ma olen kuulnud, et inimesed on selle teema tõttu oma kassidel lausa "püksid" ära ajanud, aga see tundub liiga ekstreemne. Nii need junnid lendu lähevad.

"Mind on siin alusetult laimatud. Ja see pilt on ka väga halva nurga alt, tundun paks ja pulstis, mida ma kindlasti ei ole. Lase end vaid korra lõdvaks ja kohe on nad oma kaameraga kohal..."

Aasta 2020 parimad albumid, vol 2

 Esimene osa tabelist asub siin. Siinses osas on kohanumbrid üsna suvalised, põhimõtteliselt tegemist enam-vähem võrdselt heade albumitega.

11. In This Moment - Mother

Minu jaoks on see In This Momenti siiani parim plaat, varasematel on olnud üksikuid häid lugusid, aga siin...on rohkem. "We Will Rock You" coverlugu mulle aga näiteks üldse ei meeldi.

 

12.  Ängie & Harrison First - Not Pushing Daisies

Ängie ma avastasin ka alles eelmisel aastal. Sellel plaadil ei ole nii kõva lugu nagu "Kiss Me in Slow Motion", aga on siiski väga palju häid. Selline mõnus tiksumine, aga mitte liftimuusika, vaid selline, mis ennast kuulama sunnib.

 

13. Powerman 5000 - The Noble Rot

Rob Zombie väikevenna bändil on varem mõned üksikud huvitavad lood olnud, aga see plaat on kohe täitsa tore. Veidi rohkem gooti vaibi, kui muidu, mu meelest. Esimene singel "Black Lipstick" tõi meelde suisa Type-O-Negative'i ja sellepärast jäin kuulama. Jälle need 80ndad, eks.

 

14. The Smashing Pumpkins - CYR

 Üks mu ammuseid lemmikuid. Jah, ega sealt enam selliseid absoluutseid pärle ei tule nagu kunagi  - "Bullet with Butterfly Wings" on üks mu kõige lemmikumaid lugusid maailmas üldse, aga hoos on nad endiselt. 20 looga plaat tundub isegi kuidagi liiga palju, et kõike hoomata. Aga vähemalt pooled lood on väga head.

 

15.  Body Count  - Carnivore

Kellele ei oleks kunagi muljet avaldanud Body Counti esimene plaat? Aasta oli siis 1992. Body Count leiutas metal-räpi. No ja see kord, kui nad Motörheadiga koos loo tegid, "Born To Raise Hell" meeldib isegi mu lapsele. Sellised tüübid, keda sa ilmaski tunda ei tahaks, aga kes sulle sellest hoolimata meeldivad. Viimasel plaadil kaverdab Ice T supergrupp Lemmy auks "Ace of Spades'i" ja see tõi sõna otseses mõttes pisara silma. Võrreldes vahepealse ajaga on Body Counti viimased plaadid täitsa head olnud. 

 

16. Sõpruse Puiestee - Klaveritoas 

Oli veidi nõrgem plaat, kui eelmine "Selle suve nägu", aga ka siin oli päris mitu head lugu. Üllataval kombel meeldis see Kino kaver, muidu mulle nende kaverid üldse meeldinud ei ole. 

 

 

17. Charli XCX - how i'm feeling now

See on Charli koroona-plaat, mille ta üksi kodus kokku pani ja lasi fännidel sealjuures endale nõu anda. Uskumatu, aga töötab paremini kui ükski tema varasem plaat, mu meelest. Kuidagi mõistlikum ja meloodilisem, kannatab kuulata. 

 

18. The Elysiums - Sick Again (Live At Broken Goblet)

Neid lugusid mujal pole, kui sellel live-plaadil. Tavaliselt ma live plaatide mõttest väga aru ei saa, ei liha ega kala, aga kui muud võtta pole siis...Lihtsalt nende saund meeldib mulle nii väga, et kõik uus, mis neilt tuleb, sobib. Kurb, et nad kunagi kuulsaks ei saa, sest grunget ei kuula ju enam keegi.

 

19. Dead Furies - Midnight Ramble

See on kõige uuem plaat tabelis, ilmus alles 18. detsember, seetõttu korralikult süvenemata. Esmakuulamisel tundub siiski, et Dead Furies oma tuntud headuses. Uskumatult viljakas bänd, igal aastal korralik album välja anda ja nii juba neljas aasta järjest!

 

20. Ghostemane  - ANTI-ICON

Milleks meile enam Marilyn Manson, kui meil on Ghostemane? Esimene andis tänavu välja vanainimeste kantri-plaadi (ok, mõni kuulatav lugu sellel oli..), teine muundus kehvast mõminaräpparist...monstrumiks. Lahedaks monstrumiks.

Aasta 2020 parimad albumid, vol 1

Numbriliselt tooks välja esimesed 3 kohta, edasised üsna võrdsed, aga vol 1-s siiski veidi eelistatumad valikud kui vol 2-s. ERR-i tabeliga võrreldes tundus mulle seekord, et kriitikud olid rohkem popi ja elektroonilise poole kaldu, põhitabelis kattus ainult 1 plaat mul nendega ja isiklikes edetabelites oli pigem neid, mida ma ka kuulasin, aga mis erilist muljet ei avaldanud. Aasta lõpus ostsin hunniku cd plaate, sest no ei taha need kodumaised artistid mitte oma loomingut Spotifysse panna, vähemalt osa neist. Metro Luminali eelmise aasta plaat, DnD, Singer Vinger ja Kosmikud on kuulatavad hetkel vaid füüsiliselt helikandjalt, Pedigree uut saab BandCampist. Teisalt, nii palju häid eesti plaate polegi vist varasematel aastatel ilmunud.

1. Bush - The Kingdom

Avastasin ma Bushi ju alles eelmisel aastal, kuigi inimesed küsivad pigem "kas nad tõesti ikka veel tegutsevad?". Vahepeal tundus, et nende vanad albumid on ikka paremad kui uuemad, aga see viimane on nii hea, et enam nõnda ei arva. (Vihane vahemärkus, veetsin 15 minutit, et leida, kuidas Spotify eelvaadet siia lisada, eelmine aasta piisas koodi lisamiseks otse postituse loomise aknas, nüüd tuleb vahetada HTML mode'i. Ok, tunnen end kui professionaal, aga miks see nüüd niimoodi käima peab?) Mõnus plaat meenutamaks aegu, kui veel "normaalset muusikat" tehti :)

 

 

2. Hank von Hell - Dead

Endise Turbonegro laulja teine sooloplaat. Meeldib mulle rohkem kui Turbonegro ise. Selline mõnus 80ndate vaib, kiire ja kaasakiskuv. Lugu "Fake it", mida albumil pole olevat valitud esindama Norrat Eurovisioonil, ma ei teadnudki. Just lugesin ühe järgneva esitaja video alt kommentaari, et miks kõik aasta 2020 kõige kõvemad lood kõlavad nagu 80ndail tehtud? Mulle ka tundub nii miskipärast.

 

3. Seether - Si Vis Pacem, Para Bellum

 

Kolmandaks bänd, mille kuulsaim lugu on samuti "Fake it". Seether on mulle tundunudki sellise bändina, mille mõni üksik lugu on õnnestunud. Viimane plaat on aga väga hea täies ulatuses, stiililt ka natuke kurjem kui Seether muidu.

 

  

4. The Weeknd - After Hours

Ma olen nõus, et tegelikult see mingi väärtuslik kraam ei ole, selline bitches'n'money, oh ma vaene rikas poiss-ulg. Samas lugesin "Minu L.A." raamatust, kuidas peategelane sattus Weekndiga samale peole ja olevatki säärane nukker tuim värk, nagu tüübi lugudes - näljutatud narkomodellid ootavad, millal rikas poiss tuleb ja riputavad end talle kaela, poiss ise on kogu kammaijaast täiesti tülpinud ja tühi. Järelikult on aus mees ja laulab elust nagu see temale paistab. Hääl on tal siiski imeline. Ainus plaat, mis mul ja kriitikutel tabelites ühine.

 

5. Machine Gun Kelly - Tickets To My Downfall

MGK oli räppar, Eminem süüdistas teda kopeerimises ja ta pani Eminemile väärikalt vastu, et vanamees, sul häbi pole, ma olin lapsena su fänn ja eks sellepärast kindlasti kopingi, aga see peaks olema sulle au, mitte koht, kus nooremat kolleegi mõnitada. Eminem lüpsab oma vana lehma edasi, aga MGK tegi hoopis pop-punk plaadi, mis kõlab värskelt ja lõbusalt. Päris mitmed muu žanri loojad on sel aastal kitarrid kätte võtnud ja mulle see meeldib.

 

Selle aasta kõige meeleolukam lugu, raudselt! 

6. The Birthday Massacre - Diamonds

Bänd, mis ei vea mind kunagi alt. Isegi, kui kõik nende lood on absoluutselt äratuntavalt nende omad ja üsna ühe käekirjaga, siis ikkagi on need ju head. Nii ka see viimane plaat.

 

7. Ozzy Osbourne - Ordinary Man

Vanameister sai Post Malone'iga hängimisest uut energiat ja plaat pole mingi vanuri soigumine. Poleks arvanudki, et ta eelmine plaat enne seda ilmus 2007, võimas comeback igal juhul!

 

8. Miley Cyrus - Plastic Hearts

Miley tegi rockialbumi, mis väga vingelt esindab 80ndaid, ja appikene, ta hääl on selleks absoluutselt ideaalseks muutunud. Vahepeal räägiti mingist untsuläinud opist, mille tõttu Miley ehk üldse enam laulda ei saa, aga läks hoopis paremini. Mulle meeldib!

 

9. Sibyl Vane - Duchess

Mu arust seda plaati reklaamiti kui Sibyl Vane'i popilikumat poolt ja natuke isegi kartsin seda, aga õnneks polnud üldse põhjust. "White Trash" on mu lemmik siit.

 

Aga üks mu lemmik visuaaliloojaid Zbanski Kino tegi just äsja neile uue video, seega ka see ilus siia:

10. Esimene osa tabelist kõigi tehniliste viperuste vaatamata lõpule jõutud, on ikka jube see uus liides! Paneme kümnendaks Kosmikud - Morbiit. Ma olen seda plaati tervikuna vaid korra kuulnud, siis kui sõbrannale kinkisin, enda oma veel ootan, aga tundus, et on kõva sõna. Vähemalt muusikaline pool, sõnu ei jõudnud seltskonnas järgida. See on pagana äge lugu ju:

jätkub...

Viktor Pelevin. iPhuck 10

See on kõige pungim raamat üldse! Kõik need muud "poliitkorrektsusele sülitajad", "täpsed aja närvi opereerijad" ja "valusalt lajatajad" on kiisukesed selle kõrval. On see nüüd düstoopia või utoopia hoopis?

Ma olen vaimustunud, et lõpuks ometi on üks kirjanik pihta saanud, et seks toimub peas ja säästab meid tüütutest võõrastest kehadest. Meid ei kallata üle higi, kehavedelike ega elundite kirjeldustega, mingi mehaanilise jamaga, vaid viiakse maailma, kus füüsiline armastus on põlu all ja tegeldakse hoopis kõigi meie fantaasiate realiseerimisega* seal, kus need tekivad - prillid ette ja läks! (tehnoloogia kohta lugege ise, ma ei oska ega viitsi selgitada, see oli raamatu suur miinus minu jaoks, ma olen selline, kellele piisab, kui öeldakse, et nii on ja jutul lõpp.) 

"Kuid mina teha, kui te olete kümneaastane laps, kes on vangistatud neljakümneaastase kehasse? Te tahaksite astuda ligi oma eakaaslasele, olgu poisile või tüdrukule , et hoida kinni tema käest, mängida temaga, temaga kahekesi alasti hüpelda ja murul veerelda.../../Kõigest mõnikümmend aastat tagasi oli transageist people'i saatuseks keemiline kastreerimine." (lk 116) Ja see ei ole mingi "kui me laseme homodel abielluda, siis järgmiseks tahavad  zoofiilid sama!"-stiilis hambutu targutamine, vaid igasugu tabudest vaba laia joonega fantaasia, mida on vägagi lõbus ja nauditav lugeda. Seks on eelkõige lugu, mitte sooritus.

Kui mõelda praktilisele oskusele, millest ma oma elus kõige rohkem puudust tunnen, siis on selleks kindlasti kirjanduslik haridus. Kes oleks võinud arvata, et seda kellelgi elus päriselt vaja läheb? Sehkendaja kirjutab samast raamatust ja minagi (kindlasti oluliselt rohkem kui tema!) langen sinna lugejate kolmandasse kategooriasse, kes oma harimatuse tõttu nii paljut lihtsalt ei mõista. Ma olen päris tõsiselt mõelnud kirjandushariduse peale, aga kardan, et äkki see viib hoopis küllastumiseni - ega ma kohustuslikku kirjandust küll ei viitsinud lugeda. Pealegi, isegi kui ma midagi loen, ma ei mäleta pärast. Siinkohal annaks vene kirjanduse tundmine raamatu nautimisele palju kaasa. Mina nautisin seekord paraku peaasjalikult küünilisust ning mängulisust, miinuspunktid kohatise liigse detailidesse laskumise eest arvutiasjanduses. 

Huvitav on see, et minule raamat ropp ei tundunud, kohe üldse mitte. Pigem on rõhk huumoril, kui lugeja ninapidi intiimpiirkonda surumisel (a la Houellebecq). Ju siis ikka mõjub naer paremini kui nutt. Mulle tundub isegi, et "küüniline" on veidi vale sõna, aga ma ei tea ka, mis õige oleks, sest ega see ju mingi labane lugeja naerutamine iga hinna eest ka pole, õelusest on aga asi samuti kaugel. Sama naeruväärne, nagu elu ise - "Жить ой. Но да."

Lõppjäreldusega, et inimkond ja elu on naeruväärne kannatus ning iga loogiliselt mõtlev algoritm tõmbaks endal selle jama peale juhtme seinast, ei luba ju inimese hing ka päris rahule jääda. Me oleme programmeeritud elule "jaa!" ütlema, teisiti me ei saa. Samas on värskendav lugeda niivõrd pohhuistlikku ringikäimist meile kõigile pühaga**. 

*Kui ma nüüd korralikult mõtlema hakkan, siis ega seegi väga lootustandev ole - ka fantaasia on peas etem kui reaalsuses. Joonistamist ma ei salli, sest iialgi ei tule pilt selline nagu plaanin, kirjutamisega on vaid see boonus, et tavaliselt valmis asi suudab mind ennastki üllatada, kuigi ka see pole iial selline, nagu peas. Mul ei ole erilist usku ka virtaalreaalsusesse, see on ikkagi kraad kangem kui mõte peas, aga on see üldse vajalik? Eriti sellises peenes kunstis nagu seksuaalsus?

** "Ära ütle, et mulle pole miskit püha! On küll, see on üsa!" Cool D esimeselt kassetilt "O'Culo" (1995) mingi lugu, aga ma ei viitsi praegu kaevata, milline just. No, et oleks kah kirjanduslikke viiteid, haritusele vastavaid...

 

Kuidas planeerida enda surma ja hinnata teiste õnne

Praegusesse pidudehooaega nii sobivaid morbiidseid teemasid! Tõukub Mudlumi raamatu arvustusest ja sealsest Kauri kommentaarist - "Et miks elada kaua, kui sellega seonduvad igasugu piinad? Ehk on nupukam elada lõbusamalt ja vähem? "

Ka koroonateemal kuuleb ju arvamusi, kuidas "surevad need, kes vanad, aga see ongi loomulik, milles probleem?" Mulle tundub see kõrvalpilk teiste eludele, nende õnnele ja väärtusele siiski üsna mõttetu. "Inimese sisse ju ei näe" nagu see klišee nendib. Kas vana inimene tahab tingimata surra? Kui me elame peamiselt enda peades, siis kuivõrd üldse füüsiline tervis meie heaolu mõjutab? Kõvasti, arvaks loogiliselt. No aga on ju olemas inimesed, kes kätetuna-jalutuna sündinutena sporti teevad, raamatuid kirjutavad, pilte maalivad, elurõõmsad suudavad olla. Ok, nad on sündinud, nad on harjunud, pole teistsugust elu tundnud, teises skaala otsas on kõik need ravimatult haiged, kes eutanaasia seadustamist ootavad. Kust läheb see piir, millest alates elu on väljakannatamatu piin? Mõni inimene ju oigab vähimagi vaevuse puhul nagu oleks surm silme ees, teine kannatab saatuse lööke naeratus suul.

Meie silmis armetu vanainimene ei pruugi end ise niimoodi tunda. Max Blecher kirjutab enda elust ja kannatustest "Valgustatud urus" ja see on päris silmiavav lugemine - seesugused füüsilised piinad ja takistused, aga ometi milline elutahe ja isegi -rõõm! Viktor E. Frankl mainib oma "... ja siiski tahta elada" raamatus, kuidas tema ei saanud sugugi aru, miks inimesed leidsid, et pildid koonduslaagrist, millel näha luukõhnu kehi naridel reas, on kohutavad, sest tema teadis, et neil piltidel on inimesed laatsaretis, inimesed, kes vähemalt tol konkreetsel päeval ei pidanud välja tööle minema, kes suurema tõenäosusega elasid selle konkreetse päeva üle. Frankl väitis, et tema pilgule olid need pildid pigem antud situatsioonis õnnelikest inimestest. Kõik sõltub vaatepunktist, oled sa sees või väljas. 

Ma tean ka mitmeid, kes räägivad, kuidas nemad küll kellelegi kaela peale ei jää ja mingi X vanuse saabudes endale otsa peale teevad. Noh, Deicide'i laulja plaanis ka end 33-selt maha tappa, aga nüüd peab siiani seletama, kuidas see ainult üks rumal nali oli...Kaugemalt vaadates võib küll tunduda, et mis elu see peale 33 45 50 jne enam olla saab, aga kui sinna kohale jõuad, siis enamasti kannatab edasi tiksuda küll. Tegelikult ju annab elada ka lõbusalt ja kaua. Lemmy näiteks elas ju. Keith Richards on siiani elus. Pigem on vist ikka nii, et kui eluisu päriselt otsa saab, siis suredki ära. (Koonduslaagri uurimused kinnitavad seda näiteks.) Need, kes on elus, on seda põhjusega. 

Ühel jaanipäeval ühines meiega lõkke juures kohalik joodiknaine, selline rõõmsas tujus, kalpsas oma taarakottidega ringi ja leelotas. Tuttav mainis, et "nii kurb tegelikult." Ma mõtlesin, et miks kurb - kurb, et ei saa teda tootvale tööle suunata? Kurb, et ta ei aita iibele kaasa? Mulle ei paistnud, et too naine oleks õnnetu olnud. Teisalt mõne pealtnäha "normaalse" inimese enesetapu puhul leidub ikka keegi, kes imestab - "aga tal oli ju kõik olemas!" 

Elu lihtsalt ongi õudusttekitavalt ebaõiglane. Lugesin just ühest vanast naisteajakirjast kellegi elust - kõik ta ümber surid ootamatult ära, jäid koledatesse haigustesse, raha sai otsa, eluruumid lagunesid kätte. Kogu kompott, korraga selga selgest taevast! See inimene tuli kuidagi välja, rabeles ja suutis ajakirjapildil tagantjärele veel naeradatagi. Uskumatud õnnetused, mispärast ometi? Miks tema? Millal mina? Ja ärge tulge mulle rääkima, et kusagil on mingi loogika ja põhjused, ei ole. Sa ei saa mitte midagi planeerida, ei oma surma ega õnne. Ok, mööndustega.

Aastal 2020 kuulatud lugudest parimad

Ja hakkabki see imeline aastake lõpule jõudma! Traditsiooniliste edetabelite aeg. Esimesena siis lood, mis on head, aga ei kuulu ühelegi albumile, mis albumite edetabelisse jõudis. Mõned neist ka varasemast ajast kui aasta 2020, aga sel aastal minu poolt avastatud. Muuseas märkasin, et eelmise aasta lugude topist lausa 3 esinejat jõudsid sel aastal albumite toppi (mis mul hetkel veel ainult peas formuleerumas on). Järjekord on üsna suvaline.

1. Igal aastal ilmub vähemalt üks suurepärane soundtrack, sel aastal oli selleks õuduka "The Turning" oma. Filmi pole ma loomulikult näinud ja plaadi avastasin ainult tänu sellele, et selle avalooks on Courtney Love'i "Mother". Mis on ka hea lugu, aga siiski mitte võrreldav tema varasema loominguga (arusaadav, kui sa tõmbad pool elu üle paki päevas ja tarvitad lisaks aineid, siis millegi arvelt tuleb ka lõivu maksta). Aga, seal plaadil on veel 2 ülihead lugu, mõlemad esitajatelt, keda ma ei tea ja kelle muu looming mind väga tõmmanud pole. Videopilt on hoopis mingist teisest filmist siin, aga tundub kuidagi sobivam, kui päris staatiline taust.

2. Teine lugu "The Turning" soundtrackilt on järgnev. "My womb is hollow!" on selline imeline refrään, mida kõva häälega avalikus kohas kaasa laulda :P Siin peate staatilist pilti vahtima, sest Youtubes miskit paremat pole kahjuks.

3. The Menzingers'i lugu "Strangers Forever" on lugu nende eelmise aasta plaadilt, mina avastasin selle aasta hiljem. Meenutab kangesti Roy Orbisoni ja Gaslight Anthemit. Mulle meeldib õudselt see tekst, mis sest, et klišee. Ma vahel ikka mõtlen, et mis siis, kui ma mõne inimesega mitte kunagi kohtunud ei oleks. Selline õõnes tunne tekib, justkui vaataksid nendesse eludesse, mida sul kunagi olnud ei ole ega olema saa. Nutmaajavalt hea, aga see on juba minu probleem :)

4. Ville Valol (ex-HIM nüüd VV) ilmus tegelikult kolme looga plaat "Gothica Fennica Vol.1" ja kõik lood sellelt vääriksid ära märkimist. Albumitetabelisse oleks teda natuke meelevaldne toppida. Põhimõtteliselt HIM-i uus tulemine, lihtsalt uue nime alt ja õige natuke muudetud kujundusega. Nii ilus!

5. Veel nuttu, jee! Lugu aastast 1999, mina avastasin alles nüüd selle bändi ja "Everything You Want" ongi nende kuulsaim lugu. 90ndate alternatiivrocki selle parimas vormis. Hästi kurb laul. Forever in friendzone.

6. Sufjan Stevens teeb üliimelikke plaate, enamik lugusid neilt ei kõlba kuulata ja kõige selle vahel on tõelised pärlid. Võib-olla tuleks öelda, et enamik lugusid on pärlid arenenuma kõrvaga gurmaanile, seal vahel üksikud hitipotentsiaaliga lood mainstream publikule? Sest Stevensit kiidavad tavaliselt ka muusikakriitikud. Uuel plaadil on kõige muu kõrval selline imeline lugu. 

7. See laul lõi mul suu lahti kohe esimesel kuulamisel. Ausalt öeldes pole ma kogu nende diskograafiaga veel tuttav, aga hakkan lähimal ajal süvenema. See konkreetne lugu meenutab kõiki häid bände, mis mulle meeldivad - Rammstein, Ozzy, Type O Negative. Kommentaaridest avastasin, et refräänis möirgab tausta Corey Taylor, Ah sellepärast siis tunduski midagi tuttavat seal! Äge lugu!

8. Lauren Tate ansamblist Hands Off Gretel on mitmekülgselt andekas. Oma bändiga teeb ta punk-rocki, sooloesinejana laulab meloodilisi viisikesi ning sel aastal hakkas oma alter ego Delilah Bon´i nime all veel räppima ka. Tal on ka asju, mis vaja välja öelda. Peaaegu plaadi jagu materjali on juba olemas ka, tase on lugudel veidi kõikuv, aga samas on tal kontseptsioon, ta teeb kõik ise ja mulle meeldib juba pelgalt kogu esteetiline pool. Mingitki eeskuju noortele neidudele igasugu pool-paljastisside "pane mind" räpparipreilide kõrvale.

9. Turmion Kätilöt on üks mu vana lemmik teispoolt lahte, eriti nende esimene plaat Hoitovirhe. Siis nad meenutasid natuke põhjamaist Rammsteini, hiljem läksid nende taustad liiga diskoks-reiviks kätte minu jaoks. Samas igal plaadil on mõni hea lugu ka olnud, selle aasta omal näiteks see, natuke isegi melanhoolne (nendesuguse bändi jaoks) "Viha ja rakkaus". Kahjuks ei leidnud normaalse audioga liikuvat pilti, peate jälle staatilisega leppima. "Vitun kova biisi!" nagu soomlased ütlevad...

10. Viimaseks jälle üks vana laul, mille mina alles sellel aastal avastasin. Butthole Surfersi kõige kuulsam lugu. Jube hea, nagu see Becki ainuke kuulus lugu "Loser". Oh, wait, see ongi sama lugu..:)

Mudlum. Mitte ainult minu tädi Ellen

Seda raamatut lugema hakates on esimesest leheküljest saati selge, et tulemas on midagi head, mille endasse ahmimisega ei tasuks kiirustada. Aga see hea on samas ka raske, umbes nagu siis, kui seisad surnuaial, haua ees, aga samal ajal hakkab sadama õrna valget lund. 

Mudlum kirjutab ju kõige kardetumatest siin elus - vanadusest, üksindusest, vaesusest ja vaimsetest häiretest. Ometi on see raamat kaunis ja nauditav. Kõik need koledad teemad on ju tegelikult kõikjal meie ümber, varitsevad ja tuletavad end meelde, aga meie püüame kramplikult kõrvale vaadata. On hea, et kirjutab just Mudlum, kelle kirjanduslik anne selliste keerukate teemade puhul eriti hästi esile tuleb. Ta suudab kuidagi kogu selle viletsuse kauniks, vapraks ja poeetiliseks muuta. Ma ei usu, et igaüks suudaks või julgeks katsetadagi.

Ometi ei ole see sugugi "ainult Mudlumi tädi Ellen", statistiliselt on üksikuid vanu naisi ühiskonnas väga suur hulk. Palju rohkem kui üksikuid vanu mehi. Kui palju neist aga räägitakse? Ok, on mõned kangelaslikud vanaemad õunapuude otsas, aga need teised, need päris? Kui mitu aastat keskmiselt elab üks naine oma elu lõpus üksinda? Võib-olla see arv on kahanemas, aga vähemalt selles põlvkonnas, kellel tuli sõda üle elada, on see arv üle mõistuse suur. Minu emapoolsel vanaemal oli see 46 aastat - see on pikem, kui kogu minu elu! Teisel vanaemal jookseb neid aastaid veidi üle kahekümne, pole ka väike arv. 

Raamatu tutvustuses öeldakse, et see räägib asjadest nagu Mudlumil ikka, ma leian, et asjad on siinkohal ainult pealispind, rohkem keskendub lugu sellele, kuidas me elame endi peades, mitte aga ümbritsevas keskkonnas. "Ja kui suur on maailm, kui igas peas on kadunud asjade maailm, see maailm on täpselt nii suur, kui kaugele mälu ulatub. Ehk siis mitte rohkem kui sada aastat. Lühike maailm. Lühike, aga hirmus paks. Sest kui sa paned kokku kõikide peade mälestused, siis saab sellest saja aastaga paksem raamat, kui maailma algusest on olnud päevi." (lk 193) Kas elu, mis elatakse rohkem oma peades, kui reaalses maailmas, on kuidagi kehvem? Mu vanaema veetis oma viimased kuud mõeldes ja magades, sest muud ta enam ei suutnud. Ma arvan, et see on loomulik eluga lõpparve tegemise viis, otsade kokkusõlmimine, miks see nii traagiline tundub? Vanaema viskas ära ka kõik oma fotod, sest "kui mind enam ei ole, ei tea keegi, kes need inimesed siin piltidel on, need fotod ei oma tähtsust mitte kellelegi peale minu enda." Ka Mudlum kirjutab, kuidas peale inimese surma on temast järele jääv teistele tähtsusetu või siis suisa koormav. Me oleme ikkagi pigem saared, kui üksteisega tihedalt seotud süsteem. 

Meenus ka P. Deville'i mõttetera "Katkust ja koolerast": "Kui igaüks meist paneks oma elu jooksul kirja kas või kümne inimese elu, siis oleksid nad kõik unustusest päästetud." Samas ei ole see mingi elulooraamat, see räägib paljust muust, kui "ainult Mudlumi tädist Ellenist". Väga tabav pealkiri, muuseas. Pigem räägitakse üldinimlikest teemadest läbi üksikute (ja ka üksikute) inimeste kogemuse. Me istume kõik kinni oma peades ja oma mälestustes. "Tõesti, kell seisab. Aga hoolimata sellest, et ta seisab, tiksub ta siiski. Osuti lihtsalt liigub ühe minuti võrra ülespoole ja kukub siis tagasi alla. Aeg on paigal, aga liigub siiski." (lk 207)

Võimas, kurb ja samas nii ilus on see raamat.
 

Eesti Laul 2021

Teeme siis ka selle patu ära, näe Kristallkuul (siin ja siin) ja Madli juba omi muljeid jagasid. Mina kuulasin klappidest ja videoid üldse ei vaadanud. Kuulasin suisa kaks korda, sest mul mõned arvamused ei läinud eelkõnelejatega üldse kokku ja siis ma, vana konformist, püüdsin end parandada :) Tegelikult olid sel aastal üllatavalt normaalsed lood võrreldes eelmise aastaga, mil ma üldse seda ülevaadet teha ei suutnud, sest mulle ei meeldinud mitte üks laul. 

Edasine on kopeeritud Wordist, sellepärast kujundus lonkab, uue Bloggeri rõõmud, aga ma tõesti ei viitsi kõike siia ümber trükkida. 

1.       Heleza – 6

Minu meelest oli see nunnult kodukootud. Ma ei saanud küll aru, miks see refrään prantsuskeelne olema pidi, aga muidu täitsa meeldis. Mingit läbilöögivõimalust sel muidugi ei ole, aga lihtsalt armas katsetus.

2.       Alabama Watchdog – Alabama Watchdog

Siin mind häiris meie kohalik aktsent. No et kohe saad aru, et see on eesti lugu. Muusika oli oluliselt parem kui vokaalne osa. Instrumentaal on äge, kaasahaarav, professionaalne. Jah, vokaal rikub selle muidu väga hea loo ära, kahju.

3.       Tanja – Best Night Ever

See lugu oleks jumala kõva, kui nad ei oleks orginaalitsemise jaoks sinna mingeid imelikke tükke vahele toppinud. See „paramparaaa“ – no misjaoks? Muidu refrään on väga kaasahaarav ja üldse jätab sellise professionaalse hiti mulje. Kuskilt viskas Lady Gaga paremate päevade (praegu tal neid enam pole väga) vaibi sisse.

4.       Nika Marula – Calm down

Jälle, refräänis nagu midagi on, aga see ei jõua kuhugi välja. Häält lauljal täitsa on, aga laul on selline igavake, itsitamine ja koori kaasamine lõpus tunduvad ka kuidagi punnitatud.

5.       Kadri Voorand – Energy

Selleks, et ballaad mulle meeldiks, peab sellel mingi tugev kandev meloodia olema, siin ei ole. Algab tugevalt, aga siis vaibub täitsa ära. Selline tunne, et „aa, ikka veel see laul käib või?“ tekib vahepeal.

6.       Kristin Kalnapenk – Find a way

Selline rahulik chillimise muusika pole üldiselt minu teetassike. Ma ei saa üldse aru, mis selles paeluvat võiks olla. Hiljuti kolleegiga vaidlesime selle üle, kui mina ütlesin tema lemmiku kohta, et see võib kuskil taustal tiksuda, mind ei sega, aga et „lemmik“ – kuidas? Ta teatas, et ega kui ei süvene, siis aru ei saa. Ju siis mu kärsitu temperament ei võimalda sellist muusikat nautida. 😊 Liftimuusika, noh.

7.       Egert Milder – Free again

Eh, siin tundus jälle, et enne oli tekst, mingi luuletus, millele hakati meloodiat taha sobitama. Väga hästi ei sobinud nagu kokku minu meelest.

8.       Suured tüdrukud – Heaven’s not that far tonight

Oeh, see laul hakkas niiii paljulubavalt! Esitajatel on fantastilised hääled, aga see tümps, mis sinna taha visatakse, muudab selle suvaliseks eurotümakaks. Selline aegunud stiil. Jala tatsuma muidugi paneb, aga need hääled vääriksid palju paremat! Kahju. Gloria Gaynor, ei, tegelt see on nii kõigi hitireeglite järgi tehtud lugu, ei saa mitte meeldida, aga ikkagi.

9.       Kea – Hypnotized

Ilmselt minu probleem, aga mu meelest laulab see neiu sellise maneeriga nagu „oeh, no olgu, teeme ära siis, saab rutem õhtale..“ Ei mingit kirge ega tundeid, hästi tuim. Ei tekita ka kuulajas mingeid erilisi emotsioone. Üritatud teha sarnast stiili nagu eelmine lugu, aga oluliselt nõrgem.

10.   Uku Haasma – Kaos

Ma ei pea ise üldse viisi, aga….kas ta vahepeal mööda ei laula? Sõnadest ei saa ka aru. Oot, see on nii imelik lugu, et ma kuulan kohe teise korra veel... Hmm, mulle vist täitsa meeldib see lugu. See on selline festivali teise päeva keskpäevane lugu, chill, aga meeldivalt.

11.   Karl Killing – Kiss me

Oeh, eriti romantilise teismeliste tütarlaste laul. Kõigi poistebändide klišeede vaimus. Iu.

Päriselt on sellised poisid olemas või? Minu kalestunud hing kujutab ette, kuidas ta pärast selle laulmist röhitseb, sülitab paari roppuse saatel maha ja nendib, et „tehtud, purgis, eitedele läheb peale nii mis kole!“

12.   Gram-Of-Fun – Lost In A Dance

Korralik lugu – hea hääl, meeldejääv meloodia, ei tundu kodukootud. Kuulates jalg tatsub ja pole piinlik.  Mida veel tahta?

13.   Ivo Linna, Robert Linna ja Supernova – Ma olen siin

Ei ole minu maitse, selline rahulik vanainimestemuusika. Üldse ei haaku, ma ei tea, miks.

14.   Jüri Pootsmann – Magus melanhoolia

Mulle ei meeldi, kui inimesed oma häält niimoodi väänutavad, justkui püüavad laulda võimalikult nii, et keegi ühestki sõnast aru ei saaks. Meloodiat ei ole üldse, hästi trendikas muidugi. Laul, mis mulle kohe üldse ei meeldi.

15.   Helen – Nii kõrgele

„Ma kõrvust pööratud“? Nõrk mu meelest, igav lugu, tüütu kordamine.

16.   Hans Nayna – One By One

Kuum kartul suus? Häiriv aktsent ja hääl ka nagu ei kanna üldse. Selline punnitamise maik juures.

17.   Rahel – Sunday Night

Juba kirjutasin kellegi kohta, kuidas itsitamine ja koori kaasamine ei tööta, siin sama. Kui laulu ikka ei ole, siis ei ole. Kõige vähem meeldejääv lugu üldse.

18.   Redel – Tartu

No see haarab vähemalt kohe kogu su tähelepanu. Trendikas biit ka ikkagi. It’s going viral! Mis ma oskan kosta, eks naljalembestele peab ka igal aastal oma lugu olema.

19.   Uku Suviste – The Lucky One

Teate. Mulle täiega meeldib see laul. Uskumatu. Kõige parem laul siiani. Kuidas ma seda oma lastele selgitan? Nad just ei ole erilised Uku fännid nimelt, Mikro mõtles kunagi välja suisa loo „Küll on raske olla ilus mees!“ Uku Suviste esituses…Ma naersin kõht kõveras, ja nüüd…

20.   Sissi – Time

Sissil on nii huvitav hääl, aga kohutav mainstream muusikamaitse, miks ta muidu selliseid keskpäraseid lugusid esitab. Jälle jääb mulje, et „noh, tulin, tegin ära“, ei mingit emotsiooni, kirge, isiklikku puudutust.

21.   Wiiralt – Tuuled

Mõtlesingi juba, et kus on selle aasta etnolugu. See vist peaks olema. Õnneks oluliselt etem kui tavaliselt. Täitsa mõnus lugu.

22.   Koit Toome – We Could Have Been Beautiful

See on ilus. Sam Smith’i parimate lugude stiilis. Uku ja Koidu vahel läheb rebimiseks. Ise ka ei usu, mida just ütlesin. Siin mainiks veel seda, et vastikult lühikesed on need võistluslood. Kuulasin järjest mitu korda Ukut ja Koitu. No ei oska valida!

23.   Andrei Zevakin & Pluuto – Wingman

Üldiselt selline keskpärane kodukootud mõminaräpp, kus kõigil tüüpidel on sama hääl ja samad tekstid. Fraas „Kuid nime veel ei tea“ viskab millegipärast Musta Q meelde. Mulle meeldib emoräpp rohkem kui selline lõbusate peopoiste värk. Vanaks jäänud, rsk.

24.   Tuuli Rand – Üks öö

Laul, millest on algusest peale aru saada, et siit küll midagi ei tule. Suvaline tümakas, mõttetud sõnad, „ooled saaa mu ekstaaas!“. No milleks? Lühem kui Koidu laul, aga tundub lõputu kordus. Lõpus teeseldud „kõik on nii fun!“ kiljumine ja tšikk vaatab ärevalt üle õla, et „no kas sai lõpuks purki vä, ma enam ei jaksa!“

 Kokkuvõttes siis - Uku või Koit. Uskumatu, ma ütlen! Päris mitu kuulatavat laulu oli ju veel, vist hea aasta seekord.

Ellen Støkken Dahl, Nina Brochmann. Tüdrukute raamat - murdeea teejuht

 

Osta see raamat oma teismelisele tütrele, enne kui hilja ja see ära keelatakse! Tundub, et praegusel ajal ei olegi see nii utoopiline mõte?! 

Mina olin omal ajal oluliselt paremas olukorras, kui paljud mu eakaaslased, sest mu ema sai aru, et parem on asjadest rääkida. Tagantjärele olen avastanud, et ma olin ainulaadne erand. Suur osa teisi ei saanud informatsiooni mitte kusagilt. Oli üks saksa keelest tõlgitud raamatuke "Oliver ja Ulrike", aga selles olid jubedad pildid (mismõttes isa ajab vannitoas ihualasti habet ja laps vahib pealt?) ning ilmselt enamiku vanemate käsi seda raamatut ostma ei tõusnud ka. Olemas olid ainult kured, kapsalehed ja vastukaaluks Maa(r)ja. "Tütarlapsest sirgub naine" ja "Avameelselt abielust" pöörasid mu mäletamist mööda suuremat tähelepanu hirmutamisele, kui millegi lahtiseletamisele.

Koolis natuke räägiti, aga sealtki on mul meeles, kuidas O.B. tuli oma tooteid tüdrukutele reklaamima ja õpetajad nägid kurja vaeva, et üks "kiuslik" poiss sellest tunnist eemale saada, sest tema ei tohi ju sellest mingil juhul teada, sellest tüdrukute "häbiväärsest asjast!". Paljudel toimus ka terviseõpetus stiilis "lugege see peatükk ise kodus läbi". Praegusel ajal on olukord õnneks paranenud, Mini käis hiljuti inimeseõpetuse loengus, kus keskenduti eelkõige just häbi murdmisele, tehti rühmatöid teemadel "kuidas aitaksid sina tüdrukut, kelle kotist veerevad tampoonid vahetunnis põrandale/kes peab jagama tuba vennaga ega tea, kuhu hügieenisidemed peita". Poistele olid omad teemad, "midagi seoses erektsiooniga" nagu Mini silmi pööritades puhises, aga vähemalt olid need tunnid kõigile ühised, ühe soo muresid ei varjatud kiivalt teise eest. 

Ega ei saa salata, et teema on ikkagi tundlik, ebamugav ja punastama panev, eriti teismelistele, kellele suur osa asju selles eas piinlikkust valmistavad. Sealhulgas vanemad, kes sellistest asjadest räägivad, ilmselt. Seetõttu on ka antud raamat oluline. Rääkis mu ema, mis ta rääkis, mõned asjad jäid ikka selgusetuks, sest nii detailselt ei tahtnud ometi küsida. Siin raamatus on isegi pildid ja need ei ole anatoomiaõpiku arusaamatud läbilõiked vaid asjad, nagu need paistavad. Raamatu tekst on toetav, sõbralik, kõigiga arvestav, iga inimese väärtuslikkusest ja omapäradest lähtuv. Mitte mingit naeruvääristavat Doktor Noormanni!

Minnes tagasi alguse juurde, siis mis on siin sellist, mida konservatiivsem publik ära keelata tahaks? Kehaliste funktsioonide olemasolu ja vajadusega neist aimu saada nõustuvad ju siiski nemadki? Sooline identiteet, depressioon ja väärkohtlemine, näiteks. Mõnede meelest saab kõiki probleeme vältida pead liiva alla pistes. Või siis "Jeesus aitab" nagu teatas hiljuti avaldatud intervjuus abordivastaste eestvedaja Eestis. Ma saan aru, et kõik me tahame tegelikult head, me tahame, et pahasid asju ei oleks, aga paljalt usust ja silmade kinnipigistamisest ei ole mitte mingit kasu. See aitab ainult neid, kes soovivad enda peakese teiste muredest puhtana hoida. Mõeldagu siis ise ainult lilledest, aga miks arvatakse, et ka teisi aitab see, kui nad muust abist ilma jätta ja lilledele mõtlema sundida? Siit raamatust leiab noor inimene ka muid abisaamisvõimalusi ning need on kenasti kohandatud Eestiga st aadressid, organisatsioonid, telefoninumbrid. Praktiline ja vajalik. 

Ausalt öeldes leidsin ka mina ise siit nii mõnedki uued tõed:

- enamasti lõpetab neiu kasvamise kaks aastat peale esimest menstruatsiooni.

- komedoonide must pea on melaniinist, mitte mustusest.

- munarakk ei ole passiivne, lugu vapratest rüütel-spermatosoididest ja uinuvast kaunitarist munarakust on soostereotüüpidel põhinev muinasjutt.

- päevad on ainult inimestel, ühel nahkhiireliigil, ühel rotiliigil ja mõnedel inimahvidel. Me veritseme, kui munarakk jääb viljastamata. Koerad veritsevad ovulatsiooni ajal, mil nad võivad tiineks jääda, tehnilises mõttes teine asi.

- viimaseks minu piinlik teadmatus, millest sain lahti peale Feministeeriumi vastavasisulist artiklit, aga igaks juhuks jagan ikka - neitsilikkuse kontroll ei ole tegelikkuses võimalik. Neitsinahk on loll sõna hüümeni kohta.

- pesemishullus - küsisin igaks juhuks Minilt ka, mida neil koolis räägiti ning see on selges vastuolus raamatuga. "Mõistlik on pesta end ainult pärast trenni ja kasutada seepi nii harva kui võimalik." "Riideid on mõtet pesta vaid siis, kui need haisevad või on määrdunud." Mulle tundub, et selline tervemõistuslikkus on tänapäeval kohe täitsa sitahipinduseks tembeldatud ja meeldiv oli näha midagi nii ebatavalist raamatusse raiutuna. 

Tore, et tänapäeva tüdrukutel on võimalik selliseid raamatuid lugeda, mille peamine mõte on see, et sina ise oled väärtuslik. Mitte aga see, kuidas valutumalt sobituda etteantud vormi. Abimees ja teejuht, mitte käsulauad.

Aitäh Varrakule selle raamatu eest!