Pühapäev, detsember 13, 2020

Mudlum. Mitte ainult minu tädi Ellen

Seda raamatut lugema hakates on esimesest leheküljest saati selge, et tulemas on midagi head, mille endasse ahmimisega ei tasuks kiirustada. Aga see hea on samas ka raske, umbes nagu siis, kui seisad surnuaial, haua ees, aga samal ajal hakkab sadama õrna valget lund. 

Mudlum kirjutab ju kõige kardetumatest siin elus - vanadusest, üksindusest, vaesusest ja vaimsetest häiretest. Ometi on see raamat kaunis ja nauditav. Kõik need koledad teemad on ju tegelikult kõikjal meie ümber, varitsevad ja tuletavad end meelde, aga meie püüame kramplikult kõrvale vaadata. On hea, et kirjutab just Mudlum, kelle kirjanduslik anne selliste keerukate teemade puhul eriti hästi esile tuleb. Ta suudab kuidagi kogu selle viletsuse kauniks, vapraks ja poeetiliseks muuta. Ma ei usu, et igaüks suudaks või julgeks katsetadagi.

Ometi ei ole see sugugi "ainult Mudlumi tädi Ellen", statistiliselt on üksikuid vanu naisi ühiskonnas väga suur hulk. Palju rohkem kui üksikuid vanu mehi. Kui palju neist aga räägitakse? Ok, on mõned kangelaslikud vanaemad õunapuude otsas, aga need teised, need päris? Kui mitu aastat keskmiselt elab üks naine oma elu lõpus üksinda? Võib-olla see arv on kahanemas, aga vähemalt selles põlvkonnas, kellel tuli sõda üle elada, on see arv üle mõistuse suur. Minu emapoolsel vanaemal oli see 46 aastat - see on pikem, kui kogu minu elu! Teisel vanaemal jookseb neid aastaid veidi üle kahekümne, pole ka väike arv. 

Raamatu tutvustuses öeldakse, et see räägib asjadest nagu Mudlumil ikka, ma leian, et asjad on siinkohal ainult pealispind, rohkem keskendub lugu sellele, kuidas me elame endi peades, mitte aga ümbritsevas keskkonnas. "Ja kui suur on maailm, kui igas peas on kadunud asjade maailm, see maailm on täpselt nii suur, kui kaugele mälu ulatub. Ehk siis mitte rohkem kui sada aastat. Lühike maailm. Lühike, aga hirmus paks. Sest kui sa paned kokku kõikide peade mälestused, siis saab sellest saja aastaga paksem raamat, kui maailma algusest on olnud päevi." (lk 193) Kas elu, mis elatakse rohkem oma peades, kui reaalses maailmas, on kuidagi kehvem? Mu vanaema veetis oma viimased kuud mõeldes ja magades, sest muud ta enam ei suutnud. Ma arvan, et see on loomulik eluga lõpparve tegemise viis, otsade kokkusõlmimine, miks see nii traagiline tundub? Vanaema viskas ära ka kõik oma fotod, sest "kui mind enam ei ole, ei tea keegi, kes need inimesed siin piltidel on, need fotod ei oma tähtsust mitte kellelegi peale minu enda." Ka Mudlum kirjutab, kuidas peale inimese surma on temast järele jääv teistele tähtsusetu või siis suisa koormav. Me oleme ikkagi pigem saared, kui üksteisega tihedalt seotud süsteem. 

Meenus ka P. Deville'i mõttetera "Katkust ja koolerast": "Kui igaüks meist paneks oma elu jooksul kirja kas või kümne inimese elu, siis oleksid nad kõik unustusest päästetud." Samas ei ole see mingi elulooraamat, see räägib paljust muust, kui "ainult Mudlumi tädist Ellenist". Väga tabav pealkiri, muuseas. Pigem räägitakse üldinimlikest teemadest läbi üksikute (ja ka üksikute) inimeste kogemuse. Me istume kõik kinni oma peades ja oma mälestustes. "Tõesti, kell seisab. Aga hoolimata sellest, et ta seisab, tiksub ta siiski. Osuti lihtsalt liigub ühe minuti võrra ülespoole ja kukub siis tagasi alla. Aeg on paigal, aga liigub siiski." (lk 207)

Võimas, kurb ja samas nii ilus on see raamat.
 

7 kommentaari:

  1. Laigiks, aga siin pole seda nuppu =P
    mul on lugemata, "POOLA POISIDKI" veel raamatupoest saadud pakendis. Aga kus ta pääseb, on juba paberil küll jõuab minugi pähe =)

    VastaKustuta
  2. On hommikuid,
    kus voodis tahaks näha kedagi,
    aga ainult mitte minu tädi Ellenit :)

    Ma olen oma elus piisavalt kooselanud,
    et mõista Vana maailma lihtsat tõe alust:
    paljunemine (seda teab isegi koroonaviirus,
    ehkki "teab" on liialdus, sest ta ei ole elus,
    selles mõttes et saaks oma levikuga ise hakkama),
    on ELU alus.

    Voodi on inimkonna alus.

    Seal toimub paljunemine, tõsi,
    enamusel inimkonnast ei ole voodit, ega ka
    elementaarset privaatsust, rääkimata teadmisest,
    misasi on suguühe, ja mis tagajärjed sel on.
    Meile kõigile.

    VastaKustuta
  3. Mehed surevad nooremalt (st vähem vanemalt) kui naised ja nii need naised üksi on. Ja ühiskond peab meeste lühemat eluiga probleemiks ja püüab neid pikemalt elus hoida.

    Aga äkki on mehed lihtsalt kogemata targemad? Ma mõtlen et nagu kollektiivselt ja kogemata. Et miks elada kaua, kui sellega seonduvad igasugu piinad? Ehk on nupukam elada lõbusamalt ja vähem?

    Sest ma väga ei usu, et sellest teemast kirjutamine päriselt aitab. Ühiskond vananeb ja võõrandub. Noortel on vanadest aina rohkem ükskõik. Ma ei usu ka sellesse, et virtuaalmaailm suudaks eakate kogukonda nii palju köita, et üksindus ja tervisehädad ära kompenseerida. Meditsiin suudab meid kõiki elus hoida väga kaua, aga mis elu see on ja kas me tahame selle kinni maksta?

    Kui sa spoilerdada ei karda, siis mida Mudlum ise lahendusena näeb?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei ole,
      mehed ei ole targemad,
      naised lasevad meil olla targemad.
      Lihtsalt, nii on mugavam...

      Kustuta
    2. Mudlum pigem ei tegele selle teemaga kui probleemiga, millele lahendust leida. Ta kirjeldab, kuidas see asi olema hakkab, kui ükskord kätte jõuab ja et see ei pruugi olla nii kohutav, kui kaugelt ehk paistab. Pigem leppimise, kui lahenduse leidmise teema.

      Kustuta
    3. Ma mõtlisklesin eile selle üe pikalt ja jõudsin järeldusele, et see üksilduse teema on vist pigem neil, kes aastaid koos elanud ja siis teine pool järsku kaob. Sellest saaks ma aru... aga muidu, miks üksiolemine kuidagi kurb olema peaks? Füüsiliselt siis. Hullem muidugi kui suhtes olles üksi ollakse, see oleks väljakannatamatu. Vist.

      Kustuta
    4. Üksiolemine on ilmselt kurb ja traagiline nende jaoks, kes sellega kunagi arvestanud ei ole. Ikka lootnud, et ükskord keegi...Samas kui aastaid koos elatud, siis vähemalt jääb inimene alles mälestustesse, saad oma peas temaga rääkida. Aga eks see ole inimeseti väga erinev nagu enamik asju.

      Kustuta