Viimane aus mees

No mina ka ei tea, igatahes sain usaldusväärsest allikast kuulma, kuidas üks tubli inimene jäi paraja portsu papi võrra vaesemaks, sest saatis selle astronaudile, kes istub kuskil kosmoses kinni ega saa muidu koju. Eks kõik need seesugused kirjad tekitavad normaalsetes inimestes küsimusi, aga no see eriti. 

Uurisin veidi asja ja sattusin kõigepealt sellise kirja otsa:

 

mida jagati ühes foorumis kui "ilmselt võlts, sest liiga hea". Teiseks, tuleb välja, on kirjast ka raamat inspiratsiooni saanud.  

Seoses sellega käis kolleeg välja imelise mõtte - see on ilmselgelt see viimane aus mees, kes nägi, et Maa pole mitte ümmargune ning seepärast teda tagasi ei lastagi. Teised kõik võtsid altkäemaksu vastu. Jagaks seda mõtet kuskil teatud foorumis ja raha tuleks nagu aganaid. Pagan, miks nad pangas kontot avades id-kaarti nõuavad meil...Lööge või maha, aga kui selliste kirjadega päriselt kelleltki raha välja petetakse, siis mina kaasa ei tunne.

Mu elus on muutusi

See pealkiri on irooniline, loomulikult. Viskasin täna kingad minema ja meenus, et olin neist kunagi siin kirjutanud ning otsisin postituse üles. Et siis seitse aastat pidasid mu armsad "surnusussid" Tamarised vastu. Irooniline on, et oleks veel pidanud, lihtsalt...jäid väikseks. Olen veel selles eas, et jalg kasvab höhöhöhöö. Märgiline on ka see, et olen seal kommentaariumis maininud, kuidas ma kaltsukast jalatseid ei ostaks ning mu praegused Tamariste asendused on just nimelt kaltsukast (uueväärsed Oxfordid, 6 eurot). Rakverest küll (Tartus ma pole endiselt midagi head näinud) ja ilmselt ära antud seetõttu, et üks king kandis numbrit 37 ja teine 38, aga mina vahet ei tajunud. Kui jalg 38, siis ilmselt tajuks. Aga neid kaltsuka kingi olen pidanud juba kaks korda liimima, seega Tamarised olid ikka kvaliteetsemad.

Uudiseid veel - OMG! Ma leidsin ta üles! Oma geniaalse sõbranna! Kaks blogijat, keda ma loen, jälgivad teda Instas. Ta on niiiii palju normaalsem kui mina! Tuhanded inimesed jälgivad teda! Kusjuures, ma poetasin pisara, kui seda teada sain. Mitte kadedusest, krt, uhkusest! Ma ei saa aru, mis mul viga on - sündinud halliks kardinaliks? Minu tibu on niiii tubli! Ainuke kurb asi on see, et ma tajun - meist ei saaks enam kunagi selliseid sõpru.

Goodreadsis kommenteeris meie kõigi lemmikautor Fredrik Backman (ja ärge tulge mulle ütlema, et ta teile ei meeldi, nagu päriselt!) oma Karulinna raamatut ja ütles, et "Anger can fuel good things, I think. Bitterness can only fuel bad. " Hästi tähtis, mu meelest. Aus viha - jaa! Õel vimm - ei! Ma just lugesin üht arvustust, kus räägiti raamatust, mis mulle ka meeldis, aga nii salvaval toonil teistsuguse arvamuse suhtes, et ma muutusin kohe morniks, no miks peab siis kohe nii? EDIT: Lõi pähe, et äkki võib keegi arvata, ma viimasest VVN-i postitusest tõukun, siis ei, see on absoluutselt ok. 

Geni andis mulle teada, et keegi on lisanud andmeid mu vanaisa kohta ja ma veetsin pool ööd tundi, mõeldes, kuidas ma olen loll, mitte midagi ei tea ega ole iial analüüsinud, sest aastaarvud. Ma olen alati arvanud, et vanaema-vanaisa elasid õndsal Eesti ajal, aga tegelikult oli nende vanusevahe selline, et kogu romanss sai olla vaid põgusad hetked Teise maailmasõja ajal, mil venelasi korraks siin ei olnud ja kõik. Et see nende "sajandi armastus" oli veel traagilisem, kui ma arvanud olingi. Miks ma ei küsinud, kui veel võimalus oli? Teine hääl sosistab kõrva - "a mis vahet seal on?" Siis ma loen Martin Alguse absoluutselt geniaalset "Tagamaad" ja mõtlen, et ainult need inimeste lood ju olulised ongi. Seejärel tuleb see hääleke - sa ju tegelikult oled ka Knausgårdi paadis ja usud, et nad on kusagil seal alles, sest see oli esimene raamat, mis meenutas mulle mu elupõlist usku ("ma suren ära ja siis pärast irvitan!"), mitte aga omandatud uskumust, et surm on lõplik. Loomulikult, viimane võidab, sest pagan, neid surnuid on ikka lademetes, iga nurga tagant peaks neid irvitama. Aga see usk on ikka seljaajus, mitte midagi ratsionaalselt, aga lihtsalt on. Kõik on kusagil olemas. (Siinkohal meenutame Indigoaalase postitust, milles nüüd saab järjekordse punkti kirja - "Teine, keda pidasin harituks ja intelligentseks ( ja ta ongi)läks kaasa uhhuuga.")

Kas teie peamine probleem on ka see, et teie peas elavad inimesed on nii vastuolulised? Ma armastan neid ainult siis, kui nad mind positiivselt üllatavad. Viimati - jutujaht, ma olin kindel, et etteantud pealkiri viib selleni, kus mõlemad tegelased - suvilaomanik ja valimiskandidaat ootavad, millal ükskord sellest pealesunnitud olukorrast minema saaks, aga nad mängisid mu nurka ja lõpplahendus tuli täiesti ootamatult ja ei-tea-kust. Seda ma naudin. Äkki see on auhind, mille ma saan igapäevase võitluse eest nende üdini negatiivsete, kohati sadistlike ja järgmiselt hetkel elujaatavate, õnnest nõretavate sisehäälte talumise eest? Näide: tuli vastu vanem meesterahvas, kes õhinal tutvustas oma plaane kaaslasele: "Mina ootan..." Kommenteerin oma kaaslasele: "No ainuke asi, mida veel oodata, on see, et muld kerge oleks!" Haa-haa-haa! Jube inimene.

L.-l oli siin sünnipäev. Sünnipäevad toovad alati morbiidse meeleolu. L. mainis, ma pean veel oma 40 aastat elama. Ma hakkasin planeerima, kuidas ma peale tema surma (minu suremine esimesena on õnnelik juhus, millele ei saa lootma jääda) edasi elan. Esimene valik oli, et ei elagi, teisena tuli mõttesse äärmiselt hoolikas koristaja palgata. Hiljuti kirjutas Nirti FB-s, miks tema kui täiskasvanud naine endiselt vanaemaga elab. Ämblikud noh, vanaema on vapper. Ma oleks võinud lisada, et samal põhjusel pean ma meest. FB-s ei või muidugi nii kirjutada, inimesed loevad seal sõna-sõnalt. Muidu oli täielik ebaõnn, mu planeeritud kink L.-le pole siiani kohale jõudnud. Nii viimasele hetkele polegi mul veel õnnestunud jääda. Häbi!

#jutujaht Ma juba ise ootan ka

Mirjam oleks pidanud selleks valmis olema, et lõpuks mõne Andrussoni valija otsa satub, oli ta ju ometigi Raadikveres, Andrussoni põlise kantsi kõrval, aga siiani ei olnud keegi talle midagi nina alla hõõruma hakanud. Kõige vähem oleks ta seda sellelt muruniidukiga suvilaperemehelt oodanud, selliseid tavaliselt absoluutselt valla asjad ei huvitanud, käisid suvilas ainult nädalavahetusiti, mis neil sellest, kes siin muul ajal valitses. Üldse olid inimesed näost-näkku hoopis viisakamad kui internetis, sinna poleks Mirjam mingi hinna eest valijatega vaidlema läinud, uurib veel keegi su kontaktid välja, pärast siis kustuta neid tillipilte ja ähvarduskirju, ta teadis küll, miks paar muidu söakamat preilit oma kandidatuuri maha olid lasknud võtta. See suvilaomanik ei näinud iseenesest sugugi sellise moodi välja, kes neid pilte saadaks või kirju kirjutaks, aga mine sa neid tea. Miskipärast oli Mirjamile neist ähvardustest kuuldes alati Andrussoni erakonnajuhi Kräämani irvitav lõust silme ette kerkinud, aga võib-olla oli see vaid soovunelm, äkki võisid ka muidu pealtnäha normaalsed inimesed selliseid tegusid sooritada? Ta võttis veel ühe lonksu külma õlut ja küsis: "Kas olete siis rahul kõigega, mis siiani koduvallas toimunud on?"

Raimo juba kahetses oma ootamatut lõugadelõksutamist ja pomises rohkem temalikus stiilis midagi peenhäälestamisest ja sellest, et on nagu on ja mis see teisiti ikka parem oleks. Selleks oli Mirjam juba valmistunud, avatud küsimused olid talle alati sobinud. Nüüd sai ta vestluse endale sobivasse sängi tagasi tüürida, kus ühel pool ähvardasid Andrussoni pooletoobised ja teisel pool terendas peresõbralik lasterohke kogukonnaelu. Mirjamil tuli endale tunnistada, et ega muus osas suurparteile ju midagi ette heita olnudki, ideoloogilises plaanis nende eeldused valla valimisliiduga kattusid, ainuke häda oli see, et jalga partei ukse vahele saada oli hirmus keerukas. Seal olid kõik soojad kohad juba ammu täidetud ning mingeid väikevalla aktiviste ei oodanud enam keegi. Oleks ta siis vähemalt meeski olnud või, Mirjamile tõusis sellest mõttest isegi natuke puna palgele, veidi noorem ja kabedam. Teadagi ju, kuidas tegelikult pumba juurde pääsetakse. Ei jäänud muud üle, kui võimalikke luukeresid kappidest välja tirima hakata ning nii oligi Mirjam pealt kuulnud kõlakat, et Andrusson plaanib Raadikverre hooldekodu. Loomulikult me kõik toetame puuetega inimeste elus hakkamasaamist, aga...Raadikverre see kõik siiski ei sobi. Kuhugi ääremaale, rahusse ja vaikusesse - palun väga, tehke aga! Raadikveres on aga lapsed! Kas keegi laste peale ka üldse mõtleb?!

Kui Raimo midagi kohe üldse ei sallinud, siis olid need pikad noomivad jutlused. Ema tuli meelde - "millal maksan memme vaeva?" Raimos tekitas see ainult trotsi. Kissu talle sellepärast silma oligi jäänud, et tema eelistas pigem korra käratada ja seejärel kiiresti unustada. Süütunnet Raimo ei kannatanud - miks tema pidi midagi valima üldse? Tehku, nagu tahavad, tema tahab rahus muru niita ja õlut juua, mis see kõik temasse puutub üldse! Vihale ajas teadmine, et ta on ise oma Andrussoni valimise mainimisega selle endale kaela toonud. Kuidagi piinlik oleks ju nüüd tunnistada ka, et "ma tegin nalja, pole kunagi seda Andrussoni valinud!" Mis mulje see temast jätaks? Ei taha ju narri muljet kah võõrale jätta. Sellises nurkaaetud olukorras ei osanud Raimo muud teha kui rünnata.

"Minul pole ühtegi last ega tule ka! Vasektoomia lasin teha! Et ei peaks laste peale mõtlema ka! Mis need hullud teistmoodi on kui lapsed! Tänapäeva lapsed, ma olen kuulnud, on vaata et hullemad kui hullud ongi!"

Siin ei olnud Mirjamil muud teha kui suud maigutada. Selge see, et naiseliku sarmi ja pereväärtustele rõhumisega ei tee sellise tümika juures mitte midagi ära. Teisest küljes tikkus talle miskipärast pisar silma ja ta prahvatas: "Teate, teil on absoluutselt õigus! Tänapäeva lapsed on kohutavad! Ma juba ise ootan ka, millal minu omad kodunt välja kolivad, aga ilmselt seda ei juhtugi! Igavesed saamatud memmepojad, kõik tee neile ette ja taha ära, hooldekodu oleks neile vaja, ma ütlen!" Ta vaatas veel vilksti! õllepudeli poole, kas järsku sel keskmisest enam kraade sees pole ja vajus siis nuuksudes Raimo rinnale.

Reedene rõõm

 Mitmesuguseid mõtteid tekitav video ilmus:

Psychoterror Tapke noori from Zbanski Kino on Vimeo.

Mulle tuli meelde kohe ritsiku viimane postitus (see osa, kus vanem põlvkond naerab idealistlike kliimanoorte üle), üks EKRE poliitik kommenteerib FB-s video all, et tore aborditeemaline lugu...

Loomulikult arvan mina, et minu vaatenurk on õige, teie võite muidugi hoopis midagi muud välja lugeda, teie viga õigus. Lihtsalt mulle meeldib, et meil on vähemalt üks vanakooli (punk)bänd, mis astub teist jalga, kui enamik. Ok, tegelt ma teen liiga siin, bändid ei ole tavaliselt üldse need peamised meelsuse kandjad, fännid on kuidagi imelikud kokku sattunud tavaliselt. Ehk nagu L. kunagi ühe koosluse kohta ütles: "Hmm, fännid on kolm korda rohkem natsid, kui bänd ise üldse ongi!"

Kui juba põlvkondade võrdluseks läks, siis käis mul isa külas ja ütles kuldsed sõnad, et vene okupatsiooni all võid sa viiskümmend aastat elada, aga vot hiinlaste all sa juba ei ela, nemad torkavad sulle kiibi p**** ja betoneerivad maja välisukse kinni kui vaja. Õhtul sattusin muidugi selle artikli peale, seal all olevalt kaardilt on näha, et meile lähim jaoskond asub Stockholmis. Mulle tundub lihtsalt see erinevus kõnekas, kuidas vanem põlvkond on nõus kannatama  - elasime korra üle, elame veel. Meie ei ole kannatanud (tegelikult kannatas kõige kõvemini üle-eelmine põlvkond, tuleks ilmselt nende käest küsida, mida nad uuesti üle elamisest arvavad, aga paraku pole enam eriti, kelle käest küsida) ja me arvame seetõttu, et me ei ole nõus kannatama. Ma ei kujuta ette, kui hästi see reaalsust peegeldab. Küll kannatame, kui muud üle ei jää. 

Hmm, kuidagi irooniline pealkiri sai nüüd tagantjärele vaadates. Ausõna, tahtsin ainult muusikat jagada.

Muusika, mis pole mingi meelakkumine

Lihtsalt imeline plaat on ilmunud: Witch Fever - Congregation (huvitav, kuidas nii palju head muusikat on pärit Manchesterist või on vähemalt sealt mingi tõuke saanud)

 

Kõigepealt kuulsin ma seda lugu

ning koheselt tuli meelde mu meelest üks kõige rajumaid live-esinemisi üldse, mida ma näinud olen. Kvaliteet on kehv, paremat pole võtta, aga see Hole'i ülesastumine aastal 1990 - 

on tõsiselt brutaalne kogu oma ehtsas emotsioonis. Sellist viha ei suuda enamik metal bände endast välja pigistada kui üks pisike kleidis tütarlaps. Witch Feveri kogu plaat on sarnaselt emotsionaalselt laetud ning väga sünge. Ma ei tea, mulle jõledamal kombel meeldib. Kui autos kuulasin, küsis L. piinatud häälel, kas midagi paremat ei ole. Õudne inimene.

Kole tüdruk

Igalt poolt hakkab silma, kuidas inimesed ei ole oma välimusega rahul, kannatavad ja teevad igasugu hullusi kaunima välimuse nimel ja ma püüan leida põhjust, miks mul seda häda küljes ei ole, sest äkki oleks see teadmine kasulik. No et oma lastele edasi anda või nii.

Meenutagem siis. Ma ei olnud mingi imeliselt imetletud imeline imik, kelle pilte ema kõigile tuttavatele näkku surus. (Ma kunagi olin ühel piinlikul bussireisil, kus paralleelklassi tüdruku ema just seda tegi - näitas tervele bussile, kui ilus laps tema silmaterakene ikka olnud on). Minu ema pigem leidis minus alati midagi kritiseerimisväärset, samas ma ei uskunud teda kunagi. Miks? Kas tõesti sellepärast, et mu vanaemad olid mulle selgeks teinud, et ma olen üks imetabane olevus? Võib-olla tõesti.

Igal juhul ei ole ma mitte kunagi uskunud, et ma oleks kole. Ja selle kõige juures ma teadsin, et ma olen kole. Kohe selgitan! Ma nägin enamiku oma põhikooliajast välja umbes selline nagu Katy Perry "TGIF"-i videos:

Mind tegi koledaks kogu see mind ümbritsev atribuutika, ma oleks tahtnud karjuda, et kogu selle jama taga olen ma täiega ilus! Aga keegi ei kuulanud mind. Katy Perry video ja Ugly Betty sarjani oli veel aastaid aega, kuigi ka need rõhusid faktile, et "te ei usuks, et see tüdruk võib tegelikult ilus olla!". No kamoon, ma omast kogemusest tabasin selle kohe ära!

Ma vihkasin prille. Tolleaegsed prillid olid muidugi ebamugavad ka oma traadist konksudega kõrva taga, aga kõige hullem oli see, et toona ei olnud prille mitte kellelgi meie klassist ja miskipärast olid prillid nohiku tundemärk number üks. Pealegi ei olnud ma üldse pime, ma nägin prillidega sama hästi kui ilma, aga mul oli laisk silm ja seda prooviti siis järele aidata. Ei õnnestunud absoluutselt. Mu ema väitis alati, et "pisikesed prillud" on kõige armsamad, aga ma olin kindel, et ta ütles seda ainult seetõttu, et ta oli mu ema. Ma siiamaani ei suuda vaadata romantilise pilguga prillidega noormehi, liiga traumaatiline minu jaoks. 

Siis mingil hetkel sain breketid. Loomulikult esimese ja ainsana klassis. Klassi popp tüdruk käis eraldi mainimas, et ükskõik kui õudsed ta hambad ka poleks (olid muuseas üsna õudsed), midagi sellist ta endaga teha ei laseks. Mitte et mina oleks rõõmsalt lasknud, ma nutsin ja halasin, vandusin vanematele, et nad teevad must paaria, sama hea, kui kohe ratastooli panna! Breketitest oli vähemalt kasu.

Breketitest hullem oli aga riietus. Sel ajal kui teised käisid turult ostetud neoonvärvi mikrominidega, leidis mu ema kuskilt villase alla põlve ruudulise seeliku - nii kvaliteetne, kindlasti kallis firma! - ja sundis mind seda kandma. Mäletan veel ühtesid õudseid-õudseid kingi, mida mu tütar nüüd kannab kui erakordselt ägedaid...Ehk siis mu ema maitse oli kallis ja kvaliteetne, ta ei võinud näha odavaid Poola hilpe, mida toona kanti, ega saanud aru, et minu jaoks oli Poola hilp elu ja surma küsimus. Hiljem hakkasin söögirahast kõrvale panema ja ostsin salaja neid odavaid kaltse, kandsin neid viisakate riiete all, mille koolis seljast heitsin.

Lisaks oli mul poisipea. Tragöödia, mille ema lasi lõigata, kui ma läksin suvel laagrisse, täide profülaktikaks. No täisid ma tõesti ei saanud, aga trauma küll. Muuseas, värskest poisipeast kordi hullem on väljakasvanud poisipea, mida jätkus ikka minu hinnanguil aastaiks, kuni juuksed taas normaalse pikkuse saavutasid. Selle tulemusena lehvin ilmselt vanuigi ringi nagu Ingrid Rüütel, sest ma lihtsalt ei suuda seedida mõtet lühikestest juustest (endal).

Äkki siis, kui ma oleks olnud pikalakaline, prillideta, breketiteta ja uusimais Poola hilpudes ning mind poleks ikkagi aktsepteeritud, oleksin hakanud oma päris välimuses vigu otsima? 

Mida siit õppida? No breketid saavad mul ilmselt mõlemad järeltulijad, need on tänapäeval suisa popid. Poisipea lasi Mini ise lõigata. Prillid on poolel klassil ja koledaid riideid kannavad nad vabatahtlikult. Täielik ikaldus! Minu kui ema käed jäävad siinkohal lühikeseks. 

Tõsiselt rääkides - on tänapäeva noorte jaoks üldse mingeid välimusse puutuvaid asju, mis ilma mingi kahtluseta nende silmis koledad oleks? Minilt ei julge küsida, äkki vastab midagi sellist, mis minu meelest kohe kindlasti kena ja elegantne on.

Raske elu, kui vägivalda ei talu

Sattusin eile ühte raamatuarvustust lugema, mille autor nimetas loetud raamatut nii õudseks, et tema tahtis lugemise lausa pooleli jätta ning mainis ära ka selle, et antud teost on tahetud nii ära keelata kui ka kooli kohustuslikuks kirjanduseks pakkuda. Silma hakkas märkus, et antud raamatust tehtud lavastust mängib parajasti Vanemuine ning siis ühendas ära, et oot - kas see on ehk see "kõmuline tükk", mida Mini klass varsti vaatama läheb?

Selgus, et ongi ja süüvisin seejärel juba teatriarvustustesse. Danzumees ütleb otse, et "oli üks vastik vaatamine". Mnjah. Jättes nüüd selle konkreetse teose kõrvale, siis Mini on viimasel ajal päris tihti teatris käinud noortele mõeldud lavastusi vaatamas. Noorsooteatris ja VAT Teatris. Iga kord on tulnud tagasi kommentaaridega, et temale absoluutselt ei meeldinud ja piinlik oli vaadata. Ta isegi mainis, et läheks hoopis parema meelega vaatama muusika- ja tantsulavastusi, mis minu meelest on kummaline, sest mina tema vanuses eelistasin ikka sõnateatrit, sest sellest sai kergemini aru. Mis talle siis ei meeldi? Kohutav ülemängimine, väidab ta. Eks lavaline suhtlus ongi veidi erinev pärissuhtlusest, püüan selgitada. Viimatinähtud etenduses "Miks me varastasime auto" olevat üks näitleja miskipärast kasutanud vene aktsenti, see olla olnud kohatu negatiivsete stereotüüpide taastootmine. Pakkusin, et äkki see näitleja lihtsalt oligi vene rahvusest? No sel juhul ei oleks pidanud teda sinna autovarga rolli panema! Liiga woke oled, aasin. Ma ei tea, kas selle vastumeelsuse taga võib olla reageering sellele, et noorte etendused on eelkõige selleks, et noortele midagi õpetada ja nö parodeerivad noorte elu ning noor inimene tajub selle ebasiiruse selgelt ära? Näitlejad on ju siiski oluliselt vanemad kui põhikooliealised.

Teine teema on mul vägivalla ja ebaõigluse kujutamisega. Miks seda peab näitama, küsib Mikro, kes on eriti õrn ja noor ja roheline. Seletan, et õppimiseks: nii on vale ja halb, ei tohiks kaasa minna ega tuimalt kõrvalt vaadata, tuleks sekkuda. Tema, täiesti siiralt: "Aga seda teavad ju kõik!" Ma olen tegelikult nõus, ma ei pea sundima end vaatama ebameeldivat asja, et seda mõista, samas, kui vägivalla võikust ei taju, ei tee seda mu arvates ka ükski etendus, film või raamat selgeks. Normaalsel inimesel on paha vaadata, hingelt rets saab ideid juurde?

Hiljuti tahtis Mini minna sõpradega õudukat vaatama ("Naeratus"). Ma küsisin, mispärast on tal seda vaja? Mina vabatahtlikult oma kujutlusvõimet mingite ebameeldivate kaadritega ei mürgitaks. Vanasti jah olid õudukad midagi pigem thrilleri sarnast, tänapäeval trumbatakse üksteist võigaste detailide näkku surumisega üle. Hiljuti just räägiti mingist "uuest ägedast" õudukast, mille esilinastusel suur osa rahvast oksele hakkas. Imeline kogemus, mida igatseda? "Naeratusel" oli reiting "keelatud alla 14" ja kuna Mini on alla 14, siis see jäi põhjuseks, miks ta vaatama ei läinud. L. pakkus, et K14 pole eriline reiting ju, vaatasin, et "Halloweenil" oli sama, aga ühel filmil, mille plakatil mees ja naine voodis, oli K16. Selge - seks paha, vägivald sobib. Lõpuks siis selgus, et osa Mini sõprade kambast läks kinno ja osa hängis niisama kaubanduskeskuses, seega ei jäänud ta üksi halliks vareseks, kelle paranoiline ema ei luba kinno minna. Need, kes käisid, hindasid filmi muuseas ilgeks jamaks ja üldse mitte õudseks. Tüüpilised teismelised.

Ma ise hiilisin omal ajal ainult "Ehast koiduni" vaatama, kui vanus välja ei mänginud, aga kedagi ei huvitanud. Vampiirifilmid olid ainukesed õudukad, mis mulle meeldisid. No kuni "Videvikuni" siis.

Ja nüüd kõik koos üten rütmin!

Kunagi hallil ajal, kui veel telekast Wremjat näidati, kurtis Laar seal, kuidas Ämm ja Maie muud ei vahi, kui "ainult üks Tantsud Tähtedega ja Luz Maria!" Ta ise tahtis miskit muud vist vaadata, aga ma ei saa guugeldada, sest piisab sõnapaarist "Tantsud tähtedega", kui ette visatakse miljon artiklit pealkirjadega: "Vaata, kuidas see või too tantsusaates midagi tegi!" Mu jaoks ülimalt kummaline, kuidas seesugune saade nii popp on, mida on seal vaadata?! Mina näiteks ei tea tantsimisest midagi, ma ei oska seda hinnatagi, põhimõtteliselt sama, kui iluuisutamine - kui pikali kukkus, järelikult läks halvasti, muud ei oska öelda. Ja iluuisutamine olla ka popp ala, mida vaadata. A miks? Kas kõik teised on tantsueksperdid?

"Jüri Nael ja Ants Tael!" - see on meil kodus üks nalju küll. Teine siseringi nali, mis meil on, tuleneb sellest, et ükskord tuttav meesterahvas küsis täiesti siiralt L-i käest, kui tihti ta oma naist välja tantsima viib. Tookord me vist suutsime mitte kõva häälega naerma hakata, aga omavahel ikka vahest tögame: "No millal sa mu siis "välja tantsima" viid ükskord?" Sest no me ei tantsi. "I don't dance not that I can't there's a pistol in my pants" nagu räppis Fat Joe. Mul pole isegi midagi püksis, lihtsalt ei kutsu tantsima. Mis imelik instinkt see on, et inimesed tantsivad? Miks mul seda küljes pole?

Ma olen olnud sunnitud käima seltskonnatantsude kursustel (vanemad väitsid, et eluks vajalik oskus, pole vaja läinud) ja rahvatantsus (põhimõtteliselt sama, mis iga teine trenn, esineda meeldis, muidu oli tüütu). Aga mulle on jäänud mulje, et enamik inimesi peab tantsimist nauditavaks tegevuseks, millekski, mille järele tekib loomulik soov ja mille üle ei arutleta, et miks. Tantsimine on pidu! Tantsides ei saa ju normaalselt suheldud, miks pidu sellega ära rikkuda, küsiks mina.

Ega laulmine parem pole, muuseas. Miks peaks üheskoos mingi laulujoru üles võtma? Päriselt tekib sisemine tunne, et laulaks? Mul küll ei teki. Laulgu need, kes oskavad. Ja siis ka muuseas iseenda loomingut, igasugused laulusaated, kus suvalised inimesed laulavad tuntud laule - jube ju, milleks? Et vaata kui hästi laulab? No laulgu, aga see on ju paljas etlemine, mitte looming. Etlemises pole mingit hinge. Juba lapsena jälestasin Entel-Tentelit ja Laulukarusselli, piinlik oli vaadata. 

Muusika on privaatne asi, mitte mingi kambaga nautimise värk. Kui ma olen ka mitmetuhandelise publikuga kontserdil, siis ma olen oma peas üksinda. Mind pigem segab seltskond, aga ma olen õppinud end välja lülitama. Ei ole nii, et publik annab kontserdile mingi lisaväärtuse. Ja publikuga lindistused, need on päris õudsed asjad - mingid jobud pläkutavad loo peale, huilgavad, sahistavad  - olge ometi vait! Kollektiivne nautimine on võimatu. Individualist maksimumini. Küll on hea, et arvuti taha rohkem kui üks ei mahu, keegi ei jõllita üle õla! Kõnekas fakt - me L-ga ei vaata isegi koos filme, mõnikord, kui ta avastab mingi filmi, mis ka mulle võiks huvi pakkuda, salvestab ta selle mulle hilisemaks, mitte ei kutsu, et tule, vaatame nüüd koos. Nii kena temast. 

Teatris ja kinos ju ka tunned, et oh, oleks ma siin üksi, oleks palju lihtsam süüvida - ei ole nii või? Mitte, et mulle inimesed ei meeldi, meeldivad küll, mulle meeldib inimestega suhelda, aga mitte nendega koos midagi kogeda. Ma saaks oma elamuse ise omaette kätte ja siis räägiks pärast teistega, kuidas neil oli. Aga koos laulda või tantsida? See võtab mõlemast variandist halvima, ega anna midagi vastu - ei ole midagi nautida ega pärast rääkida.

Andrew Solomon. Käbid ja kännud : vanemad ja lapsed oma identiteedi otsinguil

 

Tegemist on tohutu tellisega, mille autor on üle kümne aasta tegelenud laiapõhjalise uurimistööga üleüldise inimlikkuse ilmingute üle. Põhiliseks uurimisteemaks siis see, kuidas inimesed tulevad toime endast erineva identiteediga ja seda eelkõige oma laste puhul. 

Teada on ju inimkonna tohutu binaarsusarmastus, kiindumine omasugustesse ja teistsuguste vaenamisse. Solomon vaatleb, mis juhtub siis, kui inimestele sünnivad lapsed, kes on selgelt vanematest erinevad ning käsitleb siinkohal eraldi peatükkides kurte, kääbuskasvu lapsi, Downi sündroomi, autismi, liitpuudeid, skisofreeniat, lisaks ka erakordsete annetega imelapsi, vägistamisest sündinud lapsi, lapsi, kes on toime pannud kuritegusid ja transsoolisi lapsi. Ampluaa on lai, ühesõnaga. 

Raamat on kindlasti hariv, samas on minu jaoks vägagi küsitav, kas kogu selle töö tulemusena saab siiski paika panna mingisuguseid üldistusi nagu kaanetutvustuses lubatud ("Raamatusse koondatud käänulistest lugudest koorub sügav iva, kuivõrd inimesed on oma suuremates või väiksemates eripärades siiski sarnased. ") Solomon sellest pigem hoidub ja isegi kui ta toob välja mingisuguse silma hakanud reegli, mainib ta ära ka terve hulga erandeid. Mina, võib-olla pessimistlikult, sellest raamatust mingit üldist inimkonda puudutavat imelist "iva" küll välja ei lugenud. Me ei ole sarnased, me kõik oleme erinevad - ehk pigem just see?

Raamat on küllaltki ameerikakeskne ning pani mu seoses sellega ikka mitmeid kordi kulmu kergitama - ma kipun eeldama, et meil siinpool suurt lompi need asjad ikka nii hullud (veel) ei ole. Kogu see meditsiinisüsteem, kohtusüsteem, relvade ja narkootikumide kättesaadavus, usuhulluse ja verepilastuse levik tundub täiesti õõvastav. Sageli tekitas lugemine minus koleda äratundmise, et nõrgema peksmine pole mitte mingi toksilise maskuliinsuse väljendus vaid puhta inimlikkuse ilming. Orbiku anekdoodid ei ole must huumor vaid elu ise. (Seadused, mis keelustavad kääbusteloopimisvõistlused pannakse küsimärgi alla - esiteks, selleks on vaja seadusi? Teiseks, keegi arvab, et need seadused on ebaõiglased?)

Solomon leiab, et võime aktsepteerida endast erinevat tuleneb võimest armastada. Samas tundub mulle, et armastust ei ole võimalik kuidagi üheselt defineerida. On inimesi, kes peavad armastuseks seda, et lasevad oma lapsel olla õnnelik, teised peavad armastuseks oma lapse kaitsmist võimaliku ühiskondliku hukkamõistu eest lapse enda õnne hinnaga. Mõni pole võimelinegi armastama, aga vaevalt ta seda tunnistab. (Vanessa Mae ema, kes peale tütre tema võimu alt pääsemist suhte lõpetamise kohta lihtsalt mainis: "See projekt on lõpetatud.") Inimesed tapavad oma lapsi ja enamasti mõistetakse nad õigeks, sest nad ütlevad, et tegid seda halastusest. Solomon ei ole selles alati kindel. Mina ka ei oleks. 

Ebavõrdsus on eludesse sisse kirjutatud. Nii hakkab ka Solomoni raamatu puhul silma, kuidas edukad aktsepteerimislood on enamasti lood kõrgema sotsiaalse klassi inimestest ning vägistamised, verepilastus ja muu väärkohtlemine ning alaealised kurjategijad tulevad pigem vaesemast klassist. Igaüks tegutseb oma võimaluste piirides. Ameerika vaesema klassi inimeste elutingimused tunduvad pehmelt öeldes võikad. Kindlasti elavad mõned meil ka nii, aga see lõhe hakkamasaamise vahel tundub seal kuidagi eriti kõnekas. Ehk pole siis ime, kuivõrd levinud on oma lapse allutamine rangetele sotsiaalsetele normidele, sest vastasel juhul võib ju ka tema sinna alamasse klassi sattuda. 

Usuteemat on raamatus ka harjumatult palju. Solomon ei kommenteeri seda omalt poolt kuidagi, ta lihtsalt toob ära inimeste sõnu, kellest suur osa ongi usust jõudu ammutanud, teine osa aga läbi selle märkimisväärselt kannatanud. Näiteks leidus raamatus üks muidu kristlikku kogukonda kuulunud pere, kes avastas, et peale seda, kui selgus nende lapse transsoolisus, ei arutatud kogukonnas mitte seda, kas nende laps tappa, vaid lihtsalt seda, millal ja kuidas seda teha ning enne kui pere linnast põgeneda jõudis, suutsid "head kristlased" nende koera ära veristada. Ei, see ei toimunud ülemöödunud sajandil. 

Selliseid, "mida paganat?!"-momente on raamatus omajagu, mis pigem panevad arvama, et inimkond on midagi väga valesti toimivat, mitte aga mõtlema, kuidas armastus on ülim ja kõik me oleme üks. Jõledad, jõledad inimesed!

Üks, minu jaoks kõnekas koht on raamatus see, kus tsiteeritakse kellegi arsti sõnu, kuidas "paljudel vanematel on liigutav usk, et kui nende lapsed on samasugused kui nemad, siis tugevdab see perekondlikke ja sotsiaalseid sidemeid." (lk 182) Autor seda ei kommenteeri, aga mu meelest on see üks olulisemaid sõnastatud probleemkohti, sest just see "liigutav usk" viib teiselt poolt ka teistsuguste mittesallimiseni, aga kuna see konkreetne tsitaat on seotud kääbuskasvu lapsevanemate sooviga saada ka ise kääbuskasvu lapsi, siis tundub see siinkohal asjakohasena. 

Solomoni raamatu suurim pluss ongi mu meelest see, kuidas ta (enamasti) erapooletult kajastab erinevaid seisukohti erinevate inimgruppide poolelt vaadatuna ning läbi selle avardab lugeja silmaringi ja võimet asju tema jaoks harjumatu nurga alt käsitleda. Asja miinus on muidugi see, et lugedes taipad, et mitte mingisugust kompromissi, kõiki rahuldavat lahendust või õiget teed ei saagi mitte kunagi olla. Tugev reaalsuslaks, olge hoiatatud!