Kust kaltse saab?

Avastasin enda jaoks netipoed ja olen paar päeva mööda netti ja FB-d nende jahil kolanud. Eile tellisin Inglismaalt 3 paari kingi, mis koos saatmiskuludega läksid maksma vähem kui paar susse kohalikus kaubanduskeskuses. Iseasi, kas need mulle sobivad, sest enamikku asju ilma proovimata osta on ikka üsna riskantne. Vähemalt minu jaoks, kelle jalad on eriti tundlikud igasuguse hõõrdumise suhtes ja kelle keha on ülevalt otsast üks suurus ja alt otsast teine. Õnneks saab ju kõik edasi müüa.
Aga üks probleem on ka - enamik neid poode ja eraisikuid, kes Aasiast ja Inglismaalt kaupa tellivad omavad pehmelt öeldes, noh, haraka maitset. Eks ilmselt on sellisel kaubal siis turgu. Aga jah, põhikaup on neoonvärvides 18 cm killer-heelsid ning litrikestega ööklubikleidid. No kuhu sa lähed sellistega? Killer-heelse ma tahaks tegelikult, igasugu neetide ja pealuudega värke on ka müügis aga oma jalakesi teades ei raatsi ma raisata 50 eurot lihtsalt selleks, et järele proovida, kuidas nendega siiski kõndida ei saa. Ma kohe ei taha uskuda neid tibisid, kes väidavad, et mugav on. Ilu nõuabki muidugi ohvreid. Riietega on veel hullem lugu, ägedaid asju üldse ei ole. Ok, oli üks Barbie-kleidike aga see maksis kah 35 eurot ja ma ei ole kindel, et kõik irooniast aru saaksid kui see selga panna. Enamasti on need beibe-kleidid aga üsna odavad võrreldes kraamiga Eesti disaini müüvatel lehekülgedel.
Teisalt tiksub kuklas see mõte ka, et mingist vanusest peaks äkki inimene soliidselt riietuma hakkama. Õnneks olen ma üsna miniatuurne tegelane, haiglas taheti mul lausa laste vererõhuaparaadiga rõhku mõõta kuna "suurte inimeste" oma lotendas mul ümber käe, ning ei anna veel tädi mõõtu välja. Igatahes ootan ma huviga Evestuse fänniriiete tellimise võimalust. Aga kuskohast veel ägedaid riideid osta saab? Ja käekotte?

Milleks mulle lapsed?

Mad Max soovitas seda artiklit lugeda ja ma hakkasin siis kah kaasa mõtlema, et miks mina endale lapsed "soetasin". Ja kas kahetsen. Kõigepealt märkasin artiklis üht huvitavat kohta: "Kõik tema lastega sõbrannad pidavat kahetsema, et neil on lapsed. (Seejuures kõik tema lastetud sõbrannad kahetsevat, et neil lapsi pole.)" Et siis kahetsed igal juhul, see on ilmselt väga inimlik, et mõtled, aga mis oleks kui. No mina näiteks kahetsen, et ma rikkana kusagil soojal maal ei sündinud. Laste omamist ma aga päris niimoodi kahetsenud küll ei ole nagu artiklis nimetatud naisterahvad - et lapsed lausa ülehinnatud oleksid. Mingi lapsi ülistav kanaema ma kah pole, lihtsalt arvan, et mida rohkem kogemusi, seda parem ja lapsed on kahtlemata kogemus, mida mul lastetuna ei oleks. Mis mul lastetuna aga rohkem oleks? No ilmselt oleks rohkem ära joodud alkoholipudeleid...Ehk veidi rohkem külastatud üritusi...kuigi viimasel ajal on kõik üritused üheks massiks sulandunud ega paku enam suurt midagi ja huvitaval kombel tundub, et ühelgi üritusel ei käi ka need lastetud üle kolmekümnesed, ma ei tea, mis muud huvid neil on aga kuidagi igav on üksi äsja kahekümneste massis, kes kuulavad bände, mille hiilgeaegadel nad veel sipupükstes olid. Kas ma oleks tööalaselt edukam? Ei oleks, ja siin pole süüdi mitte lapsed vaid mu enda laiskus. Esimest last oodates olin ma lausa rõõmus, et pääsen töölt just selleks ajaks kui seal olid käimas tüütud ümberkorraldused - jah, selle asemel oleksin ma võinud ju härjal sarvist haarata, muutuste tuules esile kerkida ja karjääri näha..aga no krt, ei viitsi ju. Ma olen kõrvalt näinud, mis see karjääriinimese elu on - üks töö töö otsa, pappi küll tuleb aga pole enam aega, et seda kulutada. Ma tahaks hoopis palmi all puhata...Mõtlesin veel sedasi, et nii tore kui lapsed suuremaks saavad, on mul reisikaaslased omast käest võtta, sest L mul palmi alla ei taha ja muid sarnaste prioriteetidega tuttavaid kah pole ning üksinda ka nagu igav. Kuigi nüüd tuleb nentida, et tänapäeva maailmas ei olegi vist sooja sihtkohta, kuhu üks valge naine koos oma kahe tütrega reisida julgeks...Üldist enesearendamist lapsed mu meelest ei sega. Vähemalt siis kui sa päris üksinda nendega toime tulema ei pea. Kahtlustan, et need, kes koos lastega Lolo kanalit vahtima jäävad ja kodus manduvad, oleksid seda nii või naa ka ilma lasteta teinud. No ei tea mina ühtegi ärksa vaimuga inimest, kelle lapsed ära nüristanud oleks.
A miks ma rohkem lapsi ei taha? Ei taha mina rohkem sünnitada, mulle aitab - just sellest füüsilisest poolest - rase ma võiks olla, sellega mingeid probleeme mul pole aga see ööpäev valutamist, seda ma tõesti rohkem kogeda ei soovi. No ja eks materiaalne külg ka - ruumi pole kodus. Aga et ma ootaks pikisilmi laste suureks kasvamist, et oma eluga edasi minna, seda nagu ei ole. Nad ei takista.

Palgalõhest, süüdistavalt

Vaikselt hakkavad meenuma asjad, mis enne haiglasaagat kopsu üle maksa ajasid. Iroonia korras - päeva, mille ma õhtuks haiglas lõpetasin, alustasin sellega, et tõmbasin endale potitäie suppi kaela, seejärel murdsin küüne (ei, selle pärast ma õhtuks haiglasse ei sattunud) ning lõpuks kuulsin asja, millest ma nüüd kirjutada tahan, kusjuures terve päeva veensin end, et paar halba kokkusattumust ei tähenda veel, et terve päev maha kanda tuleks...
Teemast siis, tegelikult mõtlesin ma, et ei hakka sellest üldse kirjutama, sest inimesed võivad ennast ära tunda jne. Aga täna mõtlesin, et mida iganes! See asi häirib mind tõeliselt ja ma arvan, et kuna mina ei ole milleski süüdi, siis võin ka oma suu puhtaks tatistada. Mis sest, et teiste pihta, sest krt küll, vahel ongi teised süüdi. Postimehes ilmus ka täna selline artikkel. Ehk siis palgalõhe on palgaootuste lõhe - miks peaks keegi maksma rohkem palka sellele, kes end ise madalaks hindab. Evelin Sepp võttis kah ses suhtes kunagi sõna, et miks naised nii vähe palka küsivad ja sai muidugi sõimata, et kuidas tema, kõrgepalgaline, riigikogu nuumpõrsas, julgeb üldse sõna võtta - tema ju ei tea, millega lihtinimesel rinda pista tuleb. Mina peaks ikka nagu lihtinimeseks kvalifikatseeruma aga julgen küll palka küsida ja olen sellega siiski pidevalt rahulolematu. Võib ju öelda, et ma olen õnnelik lollpea, kes pärit toetavast perest, selline, kel nälg ja võlg selja taga ei kummita ning seega võin endale töökohast loobumist lubada aga pigem tundub mulle, et üksinda enda eest rabades oleks motivatsioon normaalset sissetulekut omada isegi suurem. Miinimumpalka saavad endale lubada need, kes hobikorras tööl käivad. Ok, on piirkondi, kus tõepoolest midagi muud ei pakutagi ja inimesi, kes olude sunnil kuhugi mujale minna ei saa aga minu meelest peaks ikka püüdma tööandjapoolse nöögi vastu astuda. Miks ma pahandan? Olles kogu aeg üritanud oma töökohal palku ülespoole suunata põhjendades seda inimeste ootuste ja teiste ettevõtete palgapoliitikaga, tegid mõned magistrikraadi omavad naistöötajad selgeks, et natuke üle miinimumpalga on absoluutselt vastuvõetav pakkumine. Mis ma siis enam tööandjale valetan, eks? Saab küll ka sandikopikatega elatud. Tuleks lisada, et eelnevalt lahkus just palgatingimuste tõttu töökohalt meesterahvas. Temal oli kesk-eriharidus. Ta sai rohkem palka kui summa, millega kõik kolm magistrikraadiga naist rahul olid. Ma ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa aru. Kas ma olen mingi puuk kui leian, et kõrgharidusega, laia silmaringi eeldavat tööd hästi tegev inimene võiks vähemalt Eesti keskmist palka teenida? Või olengi mina loll ja targad on need netikommentaatorid, kes väidavad, et keskmist palka pole olemas ja 90% eestlastest teenibki 350 eurot ning ülejäänud istuvad riigikogus ja riigifirmade juhatustes?

Veel veidi haiglatest

Hämmastusega lugesin tänasest Postimehest Põlva haigla sünnitusosakonna juhi kommentaari väikehaiglate sünnitusosakondade sulgemise kohta - taas loen: «Ma tean, kuidas käib Tallinnas või Tartus sünnitamine. Naine saadetakse 24 tunni pärast koju, kuna kohti ei jagu. Noor ema ei suuda kohaneda ei oma lapse, lapse eest hoolitsemise ega ka iseenda muutustega. See on väljatõukamine,» Täpselt sama juttu kuulsin mõlemal korral ka enda raviarstilt, natuke kirjutasin sellest siin, vihje korras võib öelda, et temagi praktiseerib Põlvas. Mul soovitati lausa Viljandisse sünnitama minna, sest Tartus on ju nii jube. Kus siis sel juhul see kodukohas sünnitamise soodustamine jääb? Nii mu enda kogemus kui ka mitme Postimehe artiklit kommenteerinu kogemus on siiski vastupidine - Tartus on täiesti normaalne sünnitada ning mitte keegi ei aja sind 24 tunni pärast kuhugi. Eriti ei aeta kuhugi mujalt sünnitanuid, kohalikud kogenud emad võivad end küll koju küsida - kui lubatakse. Kust pärineb Põlva haigla sünnitusosakonna juhi ja minu raviarsti info? Jääb mulje, et enda töö kadumise hirmus tehakse teiste tööd valimatult maha. Eks muidugi oleks hea kui kvaliteetset sünnitusabi suudetaks igas väikehaiglas pakkuda ja ma usun, et ilmselt Põlva haigla seda pakubki, kuid miks on vaja Tartut mustata? Minu silmis ei tee see Põlvat kuidagi paremaks. Jah, ka ma ise ei tahaks olla selle sünnitaja nahas, kes peab valudes sada kilomeetrit haiglasse loksuma aga lahmivast kriitikast suurhaiglate vastu ei ole ju kah kasu. Eriti kui sellega kaasneb patsiendile tunne, et oled suurhaiglas sünnitades milleski süüdi - minu ja lapse elu sai tänu erakorralisele abile päästetud ja mulle üldse ei meeldinud stiil, kuidas mu Põlvat propageeriv raviarst seda fakti täielikult eirates üritas vaid Tartus tehtus vigu leida. Meenutab jälle seda "keisrilõige on vägistamine"-suhtumist, mille puhul millegipärast hoitakse suu kinni selle koha pealt, mis siis saama peaks kui loomulik sünnitus natuke nihu peaks minema. Eks ilmselt oled ise süüdi, et piisavalt positiivselt ei mõelnud ja oma "keha ei kuulanud". Kõrvaltvaatajana on kurb näha, et mingi probleemi lahendamise asemel kukutakse hoopis üksteist mustama ega nähagi võimalust koostööks, mis näiteks haiglate puhul ju täiesti võimalik oleks - järjekordne näide "õelusest"?

Aasta halvim ilutoode ehk dramaatiline ilupostitus

Ok, ilmselt on hullemaid aga praegu ma olen vihane. Niisiis mõtlesin, et teeks ennast kah kord ilusaks, täna ikkagi üle pika aja loengusse minek ja leidsin naisteajakirja vahelt Loreali uue BB-kreemi. "Revolutsiooniline toode, mis kohandub täpselt sinu nahatooniga, ideaalne loomulik jume, katab märkamatult ja 24-tunnine niisutus." Sobivat kõigile nahatüüpidele. Eks proovisin siis ära ja ausõna, ei ajanud tervet testerit näo peale laiali vaid täiesti mõistliku koguse võtsin. Ma ei hakka oma näonahast siia pilti panema aga panen pildi, kus on näha, millised nägid välja esimesed 4 vatipatja, millega ma seda ilgust näo pealt maha üritasin saada. Et siis kui juba vatitupsud niivõrd "negriidsed" välja näevad, siis kujutage ette, milline mu nägu veel välja võis näha ! Aga noh, ilmselt see siis ongi see minu nahatooniga ideaalne kohandumine, ma lihtsalt ei mõista kunsti. Ok, toon tooniks aga lisaks kuivatas see toode mu näonaha silmapilkselt ketendavaks ja kortsuliseks. Võtsin peotäie vatipatjade ja poole pudeli meigipiimaga selle jama maha ning laksasin ruttu hunniku Orto mesilaspiima kreemi peale, äkki suudab veel enne väljaminekut näo tagasi normaalseks muuta.
Ja see oleks pidanud olema BB-kreem, mis nii hooldab kui jumestab? Tule taevas appi!

Tegelikult on muidugi tänuväärne, et kreemide puhul testreid jagatakse, mõelda vaid kui oleksin kirjelduse järgi selle kreemi endale ostnud. Aga jah, kahjuks tuleb nentida, et kevadisel perioodil ei sobi minu nahaga vist mitte üks jumestuskreem kokku, kaasa arvatud BB-kreemid - nahk lihtsalt ketendab nii palju ja igasugune pigmendiga kreem toob selle koheselt välja. Lahenduseks olen kasutanud mineraalpuudreid, kuid isegi neil ilmneb päeva peale kuivatav efekt.

Kui palju on piisavalt?

Enda lapsepõlvest ei mäleta ma, et oleksin eriti kahetsenud oma ainsa lapse saatust. Mõnikord oleks suurest kurjast vennast küll palju abi olnud aga üldiselt nohisesin ma edukalt üksinda ja mõtlesin erinevaid imelikke asju välja. Näiteks jälgisin õues sipelgaid ja hakkasin välja andma nende päevalehte. Erinevate ajalehtede-ajakirjade ja raamatute "kirjastamine" oligi mul üks põhitegevusi, sekka taaslavastasin pabernukkude (ok, tehniliselt oli tegemist poolloomade-poolinimestega) peal erinevaid raamatutest loetud situatsioone, lemmikteemadeks muidugi erinevad sõjad ja katastroofid. "Normaalseid" mänge ma eriti ei mänginud, aeg-ajalt saadeti mulle külla üks vanaema sõbranna lapselaps, kes minus igasuguse soovi kodu, poodi või muud tavalist oma entusiasmiga (teeme nüüd nii, et sina oled see ja ütled seda) hävitas. Eks muidugi meenub ka see, kuidas ma pesu triikivat ema oma "mul on igav!"-joruga tüütasin aga seda ainult siis kui ema kodus oli. Olin ju enne kooli kodune laps ja päev otsa sain ilusti omaette hakkama (ega ma üksi kodus ei olnud aga vanaema toimetustes ma end väga osalevat ei mäleta). Minu suurem laps möllab päev otsa lasteaias ja õhtul kodus on ikka seesama virin, et temal on igav ning ainsaks meelelahtuseks on passida, mida "suured inimesed" teevad. Lugeda ta veel ei oska. Paljud mitmelapselisest perest inimesed on väitnud, et nemad seda "mul on igav"-teemat üldse ei valda, sest neil oli ju õde või vend, kellega igavust peletada.
Eks nüüd saab näha, mismoodi olukord muutub. Praegu pole suuremal küll titest veel erilist seltskonda aga nii suur nende vanusevahe ei ole, et tulevikus üldse koos mängida ei saaks.
Igatahes, nii nagu ei leia ma, et inimestel peaks üldse lapsi olema, ei arva ma, et üksik laps olla oleks kuidagi halb. Aga ma pean hetkel tunnistama, et kaks last tundub nüüd kuidagi etem kui üks. Kuigi mul on ikka veel tunne, et see üksiku lapse igavus annab talle suure eelise oma fantaasiamaailma arendamiseks ja vanade inimeste jutu kuulamine ei jookse kah mööda külgi maha, sest reeglina on nende jutt sisukam kui eakaaslaste vada. Alles hiljuti pidasin kohatuks tuttava FB tarkust, et alles 4 on perekond. Ilmselt oli see lihtsalt enda rõõmuks öeldud aga nagu ikka, loen mina sellistest avaldustest välja kriitika ülejäänute kohta. Noh, nüüd on mul siis kah 2 last - huvitav, kas ühiskond on nüüd lõpuks rahul? Haa-haa-haa! Juba haiglas avaldati arvamust, et eks nüüd tuleb ikka poeg kah muretseda, sest no mis õiged lapsed need tüdrukud ikka on, eks? Pärijat on vaja mehele, pärijat! Mis sest, et midagi pärida pole peale nime. Naljakas on see, et mingist hetkest muutub ühiskonna arvamus laste arvust aga vastupidiseks. Kolm last on kah suhteline, tänapäeval tundub edukate hulgas trendiks olevat pesamuna peale esimeste suureks saamist aga see on ok siiski hästi toimetulevate puhul, miinimumpalgalise ja/või noore pere kolme last peetakse enamasti ikka "hooletuseks". Mul on üks minust veidi noorem tuttav, kellel on suisa kuus last ja tema on väitnud, et mitte ükski inimene, kes teda tundmata temast kuuleb, ei jäta küsimata, kas tegemist on asotsiaaliga. Ehk siis ühiskonnale on võimatu meele järele olla. No ega ei peagi, peaasi, et ise õnnelik oled. Aga ei saa öelda, et ühiskonna arvamus ei loeks. Haiglas olin koos lasteaiakasvatajaga, kes rääkis, kuidas lapsed pidid üksteist hindama stiilis "sa oled vaene, sa elad korteris!" Kust lastele sellised mõtted pähe tulevad?

"Õelus"

Käisin täna arsti juures. Kuna mu arst mingitel, ilmselt isiklikel põhjustel, vihkab täielikult haiglat, kus mind raviti, siis oli ta kindel, et mulle pandi valediagnoos. Kui ma siis teavitasin, et mul tõepoolest olid kõik antud diagnoosile viitavad sümptomid, jäi ta lihtsalt vait ja alustas muu teemaga. Haigusloosse ta süvenema ei hakanud. See antipaatia konkreetse haigla suhtes on päris naljakas - 4 aastat tagasi püüdis ta mind veenda, et haigla on liiga uus ja sissetöötamata, mine tea, mis võib juhtuda kui keegi õigel hetkel ei tea, kust vatitupse otsida, nüüd teadis ta rääkida, et haigla pidavat juba lagunema, hea on kui minu sealviibimise ajal lagi pähe ei lange. "Ega ma ei käse muidugi, aga eks te ise teate... (millega riskite) (ja kui riskite, siis ilmselt ei hooli te oma lapsest piisavalt). Vähemalt selline tunne jäi mulle küll sisse. Minu jaoks on ebamugav olla kaasosaline kellegi subjektiivses antipaatias - no objektiivseks kriitikaks peaks seda vist vaid mõni tõsine naiivik, ja ma ei leia, et see oleks eriti professionaalne käitumine.
Kahes erinevas haiglas "aega surnuks lüües" jäi mulle veel mõndagi sarnast silma. Just selle ebaprofessionaalsuse ja suhtlemisoskuse puudumise koha pealt. Miks pean mina end tundma kui üleliigne rahurikkuja kui tegelikult on hooldajad ja õed seal minu tarvis tööl? Kui ma seisan valvelaua juures, siis peaks ju ilmne olema, et ma miskit soovin ning ma eeldan, et valveõde viitsib oma nina Postimehest või Farmvillest kõrgemale tõsta ka ilma minu "vabandage, kas ma võiksin küsida..." palveta. Ja no tõesti - kas piinlik ei ole Farmvillet lahti hoida, kui patsient näeb, millega sa tegelikult tegeled? Ma tegelen ka töö ajal kõrvaliste asjadega aga nii pohhuist ma veel pole, et seda üldse varjatagi ei üritaks. Ühe tädi hüüdnimeks oligi lausa "MSN-i mutt" ja nii kui ma seda nime kuulsin, teadsin kohe, kellest jutt. Loomulikult ei olnud kõik inimesed sellised aga ma ei saa aru, kuidas mõnele see "mõisa köis, las lohiseb"-suhtumine nii tavapärane on, justnimelt sellise töö juures, kus see jube hästi silma hakkab. Miks sa töötad inimestega kui sobiksid tegelikult inimtühjale saarele majakavahiks? Või mingisugusele tööle, kus töö tegemise asemel saaks sõbrannadega klatšida. Eks see valveõe töö ju ideaalis selline võikski olla kui need kuradima patsiendid oma hädadega vahepeal idülli rikkumas ei käiks. Ja see klatš - no miks te ometi seda varjatagi ei püüa? Kui mina kuulen mõnest laisast ja lollist patsiendist koridori peal räägitavat, siis tekib ju ikka kahtlus, et selja pöörates olen ise järgmine, kes ette võetakse.
Ilmselt see töö nüristab, valdav osa inimesi ongi tüütud lollpead ja palgast pole üldse mõtet rääkida aga on see igalpool nii või on tegemist siiski nõukapärandiga, kus tuli elada hammas-hamba vastu ja empaatiavõime ei toonud kellelegi plusspunkte? Või on tegemist puhta "õelusega", mis naistekollektiivis tekib ja mida siis ka patsientidele välja paista lastakse? Ma näiteks kuulsin pealt hindamatut vestlust teemal kuidas kõik mehed on mõttetud idioodid lihtsalt seetõttu, et pole sünnitusvalu tundnud (need tädid võiks abordivastaste meeste peale lahti lasta, aga ilmselt kohtuksid siis võrdsed võrdsetega). Ma arvan, et just õhkkond mitte ainult valusad süstid, on see, miks haiglast koju saamist nii väga oodatakse.
Ja müts maha kõigi nende toredate, tublide  ja empaatiavõimeliste arstide-õdede-hooldajate ees, kes hoolimata kõigest endaks jääda on suutnud. Aga nagu ikka, märkab silm ja kuuleb kõrv (ning trükib sõrm) eelkõige negatiivset.

Frustratsioon

Erinevad soovitused rinnapiima koguse suurendamiseks:
 - toida last võimalikult tihti (võib juhtuda, et isegi iga poole tunni tagant)
- söö vähemalt 3 korda päevas sooja toitu, joo palju
- jaluta värskes õhus
- ole rahulik ja rõõmus
- puhka välja ja ära närveeri
Kas  ma olen ainus, kellele tunduvad need soovitused vähemalt meie teadaoleva 24-tunnise ööpäeva juures ühildamatud? Jalutan koos supitaldrikuga tänaval, vihast ja näljast röökiv imik tissi otsas, ise rõõmus ja rahulik, vahepeal magan püstijalu?

Kehaline kasvatus ülikooli?

Facebookis oli täna huvitav jututeema selle artikli põhjal. Minu kogemus on selline, et kui ma põhikooli lõppedes tundsin suurimat kergendust käsitöö tundide kadumisest, siis peale keskkooli valdasid mind samad tunded kehalise kasvatuse suhtes ja ma tundsin siiralt kaasa neile, kes kutsekoolidesse siirdudes seda jama edasi kannatama pidid. Asjatu kriitika vältimiseks tuleb öelda, et ma ei ole päriselt ka kunagi ülekaaluline olnud. Kooli kehaline kasvatus aga kasvatas mind selles suunas, et enamasti ajab sport mind öökima. Miks? Sellepärast, et sport ei olnud mitte meeldiv ajaviide ja harrastus, mis muuhulgas ka tervisele kasulik vaid peamised olid normid ja tähtis see, kes kellest kuipalju parem. Ja mõlemal minu õpetajaks olnud naisterahval ei olnud veel vaimne puberteet üle läinud. Ma olen nimelt õudne õigluse tagaajaja ja nõrkade eest seisja ning kehalise õpetajad millegipärast selliseid vihkasid - no näiteks pidin ma kord tunni lõpuni ümber saali ringe jooksma kuna juhtusin õpetaja tähelepanu suunama sellele, et korvpalli võistkondade koosseis oli äärmiselt ebavõrdne. Ma, ülbe teismeline, ei jooksnud, vaid demonstratiivselt kõndisin, tema sundis mind ähvarduste saatel jooksma. Kobisesin veel selle üle, et miks saab inimene, kes ennast ületades kilomeetri ära jookseb aga alla nõutud normi, ikkagi kahe ja lootustandev trennitüdruk, kes aastast aastasse sama ajaga jookseb, alati viie, mis sest, et arengut pole kuskil. Vastuseks oli, et norm on vanem kui meie. Kõige lõbusam näide on see, et kord juhtus üks masin jõusaalis minu all ära surema (kordan, ei ma tõesti ei kaalu sadat kilo) ja kuna see olin va intrigandist mina, siis oli õpetaja veendunud, et ma õnnetuse oma lollusest ja oskamatusest põhjustasin. Selle eest mind väga karistada ei saanud aga oma õnnetuseks ja õpetaja õnneks juhtusin ma hajameelsusest veel ka kingadega riietusruumi minema. Pealtnägijad kinnitasid, et minu WC-s viibimise ajal oli riietusruumi tuhisenud marus õpetaja ja mu kingad likvideerinud. Läksin siis kingi otsima, eeldades, et õpetaja need lihtsalt koridori pani, kus nende koht aga sealt ma neid ei leidnud, õpetaja oli kah kadunud, lõin käega ja läksin spordijalanõudes koju. Järgmise tunni alguses teatas õpetaja, et keegi oli oma kingakesed jõusaali unustanud. Unustanud? Hmm, nojah, ilmselt lahtus ka tema viha. Igatahes ei osanud ma eriti säärasest inimesest lugu pidada ja tema ei suutnud mulle kuidagi spordiarmastust süstida.
Facebookist jäi kah mulje, et õpetaja isik on tegelikult väga olulise tähtsusega - inimlike õpetajate käe all sporti teinud inimesed reeglina seda ka ei vihka. Aga artikli autor arvab ju suisa, et "Ja kui vabatahtlikult ei liiguta, siis tuleb sundida. Äkki hakkab meeldima?". Ei, ei hakka. Päris kindlasti kohe. Ma tegelikult ei saa aru, miks seda liikumise teemat nii raevukalt peab esitama, kas lihtsalt oma lõbuks ei või kuskil rahulikult sörkida või võimelda? Millegipärast on mulje jäänud, et ei või - pea kõik spordifanaatikud ju postitavad netti oma uusi saavutusi ja jooksuteekondi, mõni halab suisa, et "täna sai jälle koogikesega patustatud - nädalavahetusel topeltrenn!" Milleks see kõik? Mina selliste inimeste seltskonnas küll treenida ei tahaks - vaatavad ainult, kas mul kuskil mõnd lõtva lihast ei ole ja mõõdavad mitu meetrit ma jooksen. Mingi pidev edukultus - kas ei või lihtsalt olla ja tegutseda, ilma end kellegagi võrreldes? On jäänud mulje, et spordis ei ole siiski suurim rõõm osalemisrõõm vaid peamine on ikka "kiiremini, kõrgemale, kaugemale!" Põhiprobleem oleks nagu see, et ei osata kasulikku asja inimestele meeldivaks teha, selle asemel sunnitakse ja hirmutatakse - on selline asi kunagi töötanud?

Lilledest ja liblikatest ja kõhu lõhki lõikamisest

Mulle tundub, et niipea kui avastatakse-leiutatakse mingi moodus leevendamaks osade inimeste kannatusi, hakkavad seda meetodit ära kasutama ka need, kellel lisaabi tegelikult vaja ei oleks ja seetõttu hakatakse kõiki antud meetodi kasutajaid alavääristama. Antud hetkel hakkavad ses osas silma keisrilõige ja pudelist toitmine. Ameerikas vist tõesti on loomulik sünnitus vaid entusiastide teema nagu meil taimetoitlus ja rinnaga toitmisest loobutakse lihtsalt sel põhjusel, et algul on natuke ebamugav tunne. Meil (veel) nii ei ole ning ma ei tea, kas selleks, et nii ei läheks, on ka teisi võimalusi peale keisrilõike ja pudelist toitmise demoniseerimise, sest mulle tundub, et kohati seda ikka tehakse. Keisri kohta sattusin lugema näiteks seda artiklit ja hea on, et lugesin seda peale enda keisrit.  Mulle paistab (ilmselt olen liigtundlik), et artikkel on lisaks hirmutamisele lausa alandav ja parastav. Julgen kraaksuda, kuna olen omal nahal tunda saanud nii loomulikku sünnitust kui ka keisrit ja võin öelda, et kuigi kumbki protseduur pole kuskilt otsast meeldiv, siis eelistaksin ikkagi keisrit kui see võimalik oleks. Ma saan aru, et tegemist on operatsiooniga ja sel võib olla tõsiseid tüsistusi aga oma otsuses tuginen eelkõige olukorrale endale, mitte "aga mis siis kui" -faktorile, ning tegelikult on ju ka sünnitus protsess, mille käigus võib nii mõndagi ootamatut ja ohtlikku ette tulla. Ja kindlasti olen teadlik, et inimesed ja olukorrad on absoluutselt erinevad. Loomulik sünnitus? Ilmselt otsustaksin selle kasuks kui mul oleks selline tore koostööaldis keha, et laps sünniks nii alla 12 tunnise pingutuse tulemusena. Paraku ma see õnnelik ei ole ja eile lugesin just kusagilt (mälu, mälukest), et tänapäeval kestavad tuhud ca 2,5 tundi kauem kui varasemal ajal (põhjust seal kirjas polnud, eeldati tingitust sünnitajate kõrgemast vanusest). Ma alati imestan neid kodussünnitamise filme, kus naised rõõmsal näol vanni ronivad, paar korda punnitavad ja siis õndsa näoga titakese rinnale võtavad - mis inimesed need küll sellised on? Filmides tundub alati kõige raskem see punnitamine, tegelikkuses on see aga üsna kiire lõpp võrreldes lõputu eelneva valutamisega olukorras, kus sa ei tea, kaua veel läheb ja kas kõik ikka õigesti läheb. Ma juurdlen lause üle, mis lõpetab selle lingitud keisri-artikli: "Üks-kaks ema seitsmest tunneb siirast rõõmu küll terve lapse üle, mis aga vaevadesse-valudesse puutub, siis on nad aktiivsete sünnitajate peale kadedad." Et mis need ülejäänud ei suuda peale keisrit isegi lapsest rõõmu tunda või? Mis keisrist taastumisse puutub, siis ma siiralt imestasin selle üle - kui sa esimesel õhtul vaatad käeulatuses olevat joogikruusi, milleni ulatumisest 2cm puudu jääb ja mõtled, et ilmselt läheb aastaid enne kui sa selleni küünitada julged, siis järgmisel päeval oled sa juba püsti. Su kõht lõigati lõhki ja sa funktsioneerid siiski! Sa oled praktiliselt surematu! Eks see ole muidugi individuaalne, kuulsin koridoris õdedelt (ja nii kuuleb mõndagi...), kuidas mõni ema ikka üldse voodist üles tõusmast keeldub aga ma ei julgeks küll öelda, et ma ise erilise vaprusega hiilgaksin (paberiga sõrme lõikamine on üldiselt elu halvav vigastus).
Ma ei taha sugugi öelda, et nõudke kõik keisrit aga jutud kõigile võimalikust orgastilisest sünnituskogemusest on mu meelest kah natuke valed. No ei ole see elu nii ilus midagi. Pealegi tundub see mõtteviis levitavat arusaama, et ise oled süüdi kui sünnitus "ebaõnnestus" - sellega ma aga kuidagi nõus ei ole. Isegi kui sa tõesti olid eriti piinlikult äpu, nõudsid eutanaasiat ja lubasid oma mehe ära tappa, siis ilmselt oli sul ikka põhjust nii käituda. Keegi ei saa teise inimese valu üle otsustada ja eesmärgiks pole ju lõppude lõpuks võimalikult "puhas sooritus" - naeratus näol ilma ühegi piuksuta sünnitamine vaid lapse tervelt kätte saamine. Proua Maibaum (vahvad arvamused siin ja siin) vaidleks mulle ilmselt vastu...Huvitav, et inimene, kes väidab end olevat tundlik natuur loobib niivõrd äärmuslikke arvamusi - ega need ju teistele haiget ei tee?!

Millist RSS-lugejat valida?

Ja ma ei paku siin lahendusi vaid lihtsalt küsingi seda, et kohe alguses segadust ei tekiks. Nimelt piisab mul ainult natukeseks ära käia kui kohe mõni õnnetus juhtub või kuidas see Mart Laar ütleski - aga tuleb välja, et Google Reader pannakse 1. juulist kinni. Et vähe kasutajaid ja lugupeetud ettevõttel on muid suundi kuhu ennast arendada kui perspektiivitu Reader. Ilmselt ei ole ma ainus, kellel on tunne, et kohe kui temale mingi asi südamelähedaseks muutub pannakse see kinni või võetakse tootmisest maha. Mitme õllega see nii juhtunud (sest no eesti tarbija soovib ju vaheldust!), üksikute heade lõhnaõlidega üldisest p***merest, mõne kena kohviku ja poega, nüüd siis järjekordne ohver Readeri näol.
Millist uut lugejat ma sooviks siis? No eks ikka täpselt samasugust nagu Reader! Tõmbasin FeedDemoni aga see ei istu mulle, sest on liiga kirju ning millegipärast muudab ta osad blogides olevad pildid imepisikesteks. Lisaks tahaks ma kangesti Androidi app-i ka, Google Readeri oma oli isegi etem kui tavaarvuti versioon, hea lihtne ja selge ilma üleliigse jamata. Või kuidas üldse on moodne blogisid ja muid lehti jälgida?

Rase ja listeeria

Ma päris kaua kahtlesin, kas kirjutada sellest siia või mitte aga kuna ma ise antud teema kohta pea mingisugust adekvaatset infot Internetist ei leidnud, siis teistele hoiatuseks on see äkki kasulik.
Igatahes juhtus siis minuga selline asi, et sattusin kaks ja pool kuud enne sünnitustähtaega gripilaadsete sümptomite ja sünnitusvaluga haiglasse. Ei osanud miskit erilist arvata, ilmselt libavalud. Tegelikkuses osutus asi karmimaks - minu veres oli põletikunäitaja väga kõrge, sünnitustegevust peatada ei olnud enam võimalik ja vähem kui 12 tundi hiljem tehti mulle erakorraline keisrilõige. Olin õnnelik, et rasedus oli piisavalt kaugel, et laps võiks tänapäeva meditsiini juures ellu jääda. Mis olukorra põhjustas, ei teatud. Paar päeva hiljem selgus platsenta analüüsimise käigus, et mul oli listeeria. Enamik rasedaid teab seda haigust küll - et ei või sinihallitusjuustu süüa ja sushit vist ka, sest võib saada mingi koleda haiguse. Perekoolis kerkib see teema aeg-ajalt ikka üles - üks kokkuvõtvam näiteks siin. Arvamused jagunevad sealjuures kaheks - ega keegi ei tea eriti kedagi, kellega miskit juhtunud oleks ning sellest tulenevalt ühed väldivad igaks juhuks kõike ja teised peavad esimesi napakateks kuna võimalus haigestuda on väga väike. Mina küsisin antud teema kohta eelnevalt ka oma arstilt ning tema arvamus oli see, et listeeriasse meil nakatuda võimalik ei ole, kuna kõik poes müüdavad juustud on eelnevalt pastöriseeritud. Ka netist leidsin sarnase ekspertarvamuse. Mina sõin päev enne haigestumist linna ühes nooblimas restoranis juustutaldrikult kitsejuustu ja gorgonzolat. Hiljem väitis mu raviarst, kes listeeria kohta täpsemalt uuris (kõik arstid väitsid, et pole sellest haigusest varem eriti kuulnud ja seda ei ole Eestis aastaid esinenud rasedail), et listeeriaga võib saastuda ka pastöriseeritud juust, samuti võib seda saada mustadelt puu- ja juurviljadelt. Tervele inimesele ei tee listeeria suuremat häda, hullemal juhul väljendub sarnaselt kõhugripiga aga ohtlik on see eelkõige rasedatele. Ülejäänud info lugesin ingliskeelsetest materjalidest - ka sealt leiab enamuses arvamusi, et tegemist on ülepaisutatud hirmuga haiguse ees, mille kellegi lehma lellepoeg olevat kusagil saanud aga keegi ühtki konkreetset juhtu nimetada ei oska - kuid leidsin ka paar juhtumikirjeldust (näiteks see siin) ning meditsiiniajakirjade täpsemaid teemakäsitlusi. Mis kohe silma hakkas, oli see, et tegelikult seisab selle diagnoosi puhul hullem alles ees - listeeria kutsub emal esile sünnituse, kuid võib lapsel põhjustada meningiiti ja veremürgitust. Lastel, kes listeeria ema käest kaasa saavad on ellujäämisvõimalus u 50 %.  Selleks hetkeks ma teadsin, et ka minu laps oli haiguse sündides kaasa saanud. Ei olnud meeldivad tunnid oodates lumbaarpunktsiooni tulemusi ja saades teada, et see jube protseduur ebaõnnestus. Aga ilmselt meil lihtsalt vedas. Bakter sai välja ravitud aga sellegipoolest ei ole antud diagnoos midagi, mida kergekäeliselt võtta. Ma ei tahagi öelda, et hoiduge kõigest, sest ilmselt oli minuga juhtunu ka üks päris paras kehvade juhuste kokkulangemine ning enamiku tavaliselt toituvate rasedatega ei juhtugi mitte midagi aga las see info olla lihtsalt selleks, et ei jääks muljet, et seda haigust üldse ei esine. Ja selleks, et oleks võimalik uskuda, et kõigiga ei lähe isegi halvima variandi puhul kõige halvemini.

Räpased ökoinimesed

Juhtus nii, et kuna kõigil oli meie esimesel ühistukoosolekul suu vett täis ja ainuke, keda sugulussuhete põhjal mõjutada sai ühistu vedamist enda kätte võtma, oli L, siis nüüd on meil olemas väike piilumisvõimalus kõigi teiste kanalisatsiooni ehk siis omab L ülevaadet terve maja korterite veekulust. Eile oli seoses kuu lõpuga taas see tore piilupäev ning kui eelmine kord pidasime seda mingiks sissekolimissegadustega seotud anomaaliaks, siis nüüd selgub, et me kasutame keskmiselt umbes poole vähem vett kui ülejäänud korterite elanikud. Eelmisest korterist mäletan, et rekordkogus kuus oli 4 ja pool kanti  ning seda siis kui laps oli väike ja teda tuli vannitada (nüüd käib ta duši all). Hiljem on meie keskmine kulu nii 3 poole kandi peale jäänud. Võrdluseks võib tuua, et üksik vanem naine, kes meie vanasse korterisse kolis, kasutab nii 7 kanti vett kuus (ma saan ka tema arvetele netis siiani ligi ja kunagi võrdluse mõttes piilusin). Meie majas elav lastetu paarike on kahe kuuga suutnud kulutada rekordilised 22 kanti - sealne pereisa on ameeriklane ja seal teatavasti võetakse dušši vähemalt 2 korda päevas nii et see ehk veidi seletab seda. Et nagu kuidagi piinlik hakkab - mis me oleme mingid räpakotid või? No meil on A klassi pesumasin aga ilmselt on selline enamikul, samas on mul pidevalt teema, et pesumasinat ei saa täis (ses  mõttes, et pestakse ju värvide järgi ja musta pesu võib olla aga kui "komplekti" kokku ei saa, on jama) ja mingi kahe särgi ja paari pükste pärast seda ju käima ei pane. Enamik ilmselt paneb? Ühe naabri pesumasin undab üsna kuuldavalt igal õhtul, tal on kaks väikest last ka aga isegi beebiga ei olnud mul seda teemat, et masin peaks kogu aega töötama - lapse riided on üsna väiksemahulised ning neid oli piisavalt palju ka, et alati oleks vahetuskomplekt võtta ja no mähkmed pidasid ikka midagi kinni ka. Iseasi, kui tõesti kasutad pestavaid mähkmeid aga üheks põhjuseks, miks mina neid kasutada pole soovinud ongi just see, et sel juhul peaks pesumasin kogu aeg töötama. Ennast peseme ikka ka vahel, kuigi tegelikult on enamik L-i sõpru punkarid ja need ju teadagi on üks kaltsakate kamp ning mul eriti sõpru pole, ehk on sinna  see koer maetud? See oli tegelikult siiski naljana mõeldud...Hommikul lugesin karikate emanda blogist, kes kirjutab enam-vähem samast asjast aga just vastupidise nurga alt, et tema näiteks duši all seebitamise ajal laseb veel voolata. Mina nii ei tee. Mind kohe füüsiliselt häirib kui kuskil vesi kasutuseta lahiseb või tilgub. Hambaid ma ei pese ka voolava vee all vaid lasen kõigepealt loputusvee tassi. Selle minu kombe üle naerab isegi L. Mäletan, et kodus ema pesi pead kah kausis, loputusvett kannuga pähe valades - tema väitis, et nii on parem. Mina niimoodi ei saanud, erinevalt emast olid mul vist liiga pikad juuksed selle jaoks. Elektriga on vist enam-vähem samad lood - arved on kuidagi kahtlaselt väiksed aga eks ma käin pidevalt ja passin peale kah, et põrandaküte ei töötaks kui kedagi vannituppa minemas pole ja kustutan toast lahkumisel sekundi täpsusega tulesid. Ja meenub, et kui ma kord puhkusereisil käies elasin ühes toas neiuga, kes telefonilaadijat pidevalt seinas hoidis, tekitas see mulle peaaegu füüsilist valu...Mingiks ökoinimeseks ma ennast see-eest ei pea kuigi eeldusi ilmselt oleks - mingist hetkest kaalub mugavus ikka öko üle (n. ise toidupoolise kasvatamine), või siis hind, mis mõnede toodete (n. toidud) puhul ületab minu taluvuspiiri.

Nalja kah. Ikkagi minu geenid! Istub laps koos enam-vähem samaealise sugulasega söögilauas, sugulane võtab suust nätsu, paneb selle taldrikuäärele ja hakkab sööma. Minu laps vaatab seda pika pilguga, osutab nätsule ja pistab kisama: "Mis asi see on??! ÖÄKKKKK! Jälk! Võta see ära!" Kusjuures vähemalt kodunt pole ta sellist reaktsiooni õppinud, sest meil ometigi ei saaks selliseid situatsioone tekkida.

Bitching

Lugesin täna Daki kolumni Delfist ja hakkasin mõtlema, et minu jaoks on need probleemid vist võõrad...Ma olen küll kirjutanud ühiskondlikust survest olla "hea ema" aga seda pigem Kaja Kallase stiilis ("kukkusin trepist alla ja kedagi ei kottinud, et mu tagumik haiget sai vaid ainult see, kas lapsega on kõik korras!") - noh, et oled selline isetu lapsele elav tädi, kel mitte mingeid muid huvisid ja ambitsioone enam pole vaid ainult alati lahke naeratus näol ja süli maailmale lastele avatud. Minu rikutud maailmavaate kohaselt on sellised tädid pigem viitsütikuga pommid, kes tegelikult oma Xanaxi-maski taga on valmis iga hetk plahvatama ja oma imelised järeltulijad naeltega seina külge lööma (vabandan väljenduse pärast!). Aga, et ma peaksin "normaalne" olemiseks veel lapse kõrvalt nii erialase töö kui kodutöödega tegelema, seda ma küll ei tunne. Ok, erialase tööga ma tegeleks tegelikult meeleldi - lihtsalt need kodutööd on minu jaoks siiani miskit hoomamatut. Ükspäev küsiti mingis netiküsitluses näiteks, et mis marki triikraud mul on. Hakkasin mõtlema ja meenus, et triikraud jäi teadmata kadunuks vist eelmise aasta augustis kolimise käigus. Ma pole tast ausalt öeldes siiani puudust tundnud - järelikult on triikraud täielik mõttetus, mida elamisse tegelikult vaja ei ole. Mu meelest ei näe pesumasinast tulnud ja sirgelt kuivanud riided sugugi nii kortsus välja, et peaks oma aega triikimise peale raiskama. Kunagi rääkis sama juttu Norras koduabilisena töötanud sõbranna - siis ilmselt pööritasin silmi, et issand, mis inimesed seal küll elavad! Mu ema näiteks veedab nädalas tunde pesu triikides - ta triigib kõike kaasaarvatud aluspesu ja taskurätte - aga mulle tundub, et talle meeldib seda teha. Mulle ei meeldi ausalt öeldes ükski nn kodutöö, ilmne jälgi laiskuse tunnus aga samas - mul on ainult 1 elu ja miks ma peaksin seda veetma tehes asju, mida ma ei salli? Sealaudas ma ka ei ela muidugi. Vahel olengi imestanud, kuidas inimestel, kes väidetavalt veedavad aega koristades, on kodud rohkem korrast ära kui minul. Äkki ma, teades, et koristada niikuinii ei viitsi, hoolitsen rohkem selle eest, et kõik saaks kohe silma alt ära ja korjan vahepeal tolmu nö jooksu pealt. Laps on mul kah drillitud. Ja mees.
Tööde teiste kaela lükkamisest veel - lapse juuste lõikamise plaan sai ootamatult täidetud kui ta eile lasteaiast poole vähemate karvadega tagasi saabus. Keegi "tore" poiss oli nätsu juustesse pannud ja kasvatajal ei jäänud muud üle kui käärid haarata. Vähemalt sai asi aetud.
Aga tegelikult tunnen ma ühiskondlikku survet vist juba seetõttu vähem, et ma ühiskonda enam eriti ei kohtagi (ehk siis mul pole mitte ühtegi sõpra! keegi mind ei armasta! koht). Või siis olen ma juba niivõrd vana inimene, et ei hooli enam. Naljakas, kuidas psühholoogi juures peeti seda teiste arvamusest mitte hoolimist üheks ohuks psühhopaatsuse suunas. Et pidev süütunne ja usk ühiskonna silmadest sinu kuklal aitab sul saada paremaks inimeseks ja mitte langeda ühiskonna äärealadele? Isemõtlevad inimesed on ju ometigi ohtlikud.
Üks raamatusoovitus kah lõppu. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on tegemist vististi parima raamatuga, mida ma üldse kunagi lugenud olenud - Richard Dawkins "Luul Jumalast". Ainus naljakas asi raamatu juures on see, et autor arvab end kirjutavat raamatut inimesele, kellel on Jumala suhtes kahtlusi. Mina arvan, et mitteateistil on seda siiski raske seedida. Ega seal miskit väga uut ei olegi (ok, tegelikult on raamat mul hetkel veel pooleli), lihtsalt hea on vahelduseks lugeda terve mõistusega inimese mõtteid, taustaks näited hirmsalt ameerikamaalt, kus möllavad kreatsionistid ja geist president on tõenäolisem kui ateist.
Ahjaa, tulin veel sellisele järeldusele, et ma ei pea mingit magistritööd kirjutama enne kui ma ei taha ja kuna ma hetkel ei ole suutnud oma mõtteid kuhugi koondada, siis ma ei lähe kevadel, üks titt käekõrval ja teine tissi otsas, oma cum laude diplomile järgi.

Anna-Maria Penu "Kes kardab Aafrikat?"

Tegelikult tahtsin sellest raamatust juba siis kirjutada, kui seda lugesin, kuid ilmselt tuli jälle midagi vahele, üritan nüüd uuesti. Kahjuks pole aga raamatut enam käepärast ja seetõttu pean usaldama oma mälu, mis teatavasti oskab edukalt petta.
Igatahes võtsin selle raamatu kätte väikese eelarvamusega, sest Anna-Maria Penu tundub olevat inimene, kellega ma päriselus vist väga hästi läbi ei saaks - loomulikult on adekvaatne anda inimestele hinnanguid nende üksikute loetud kirjutiste põhjal :) Miks ma nii arvan? Sest mulle on jäänud mulje, et Anna-Maria on erinevalt minust kui keskmisest eestlasest - kaagutab palju aga mune ei ole, selline tüüp, kes pigem tormab uljalt võitlusse, enne läbi mõtlemata, kas on üldse lootust. Meie, urueestlased, selliseid ju päris normaalseteks pidada ei saa. Ses mõttes oli raamat "Kes kardab Aafrikat?" ju lausa näidiseksemplar. Esiteks - normaalne inimene ei lähe üldse mustale mandrile ja kui lähebki, siis korralikult turvatud kallihinnalisele safarile, mitte uurima seda, kuidas elu tegelikult käib, sest me ju siiski eeldame, et me väga ei taha teada. "Tehku need hullud seal, mis tahavad, meie oleme õnneks siin, normaalsete inimeste maal ja midagi muuta me niikuinii ei saa!"
Anna-Maria (tegelaskuju?) teeb hoopis teisiti - läheb Ugandasse ja sukeldub kohaliku ajalehe juures tööellu. Ok, püsiks ta siis seal nurgas ja vait nagu ilmselt eeldatakse - ei, ta hakkab oma nina igale poole toppima ning avastab loomulikult mitmeid vajakajäämisi kohalikus demokraatias ja inimõiguste tagamises. M.O.T.T.? Anna-Maria siinkohal ei peatu vaid asub probleemidega tegelema - mis sest, et teda eriti ei lasta. Mul on alati selliseid raamatuid lugedes tunne, et tahaks peategelast takistama joosta - no kuidas sa aru ei saa, et head nahka sealt tulla ei saa, päästa vähemalt enda oma ära! Mõnes osas meenutas raamat üht teist võõras kultuuris hakkamasaamise raamatut Amélie Nothomb'i "Jahmatus ja värinad", kus peategelasel tuleb rinda pista Jaapani kontorikultuuriga - erinevus selles, et sealne peategelane üritab alati käituda kultuuriga kooskõlas, kuid satub sellest hoolimata lõpuks kontorilaua tagant WC-sse koristajaks. Anna-Maria aga ei üritagi kohanduda vaid läheb ja räägib mustadele meestele, kelle arust naise koht on kinder-küche-kirche, homoseksuaalsete õigustest. Tule taevas appi, eks! Kuigi Anna-Maria on teatavasti siiamaani elus ja terve ning tegutseb ilmselt oma eesmärkide poole edasi (ma ei väida sugugi, et tema eesmärgid valed oleksid - lihtsalt minu meelest on tegemist lootusetu võitlusega), kardan mina lugejana endiselt Aafrikat. Ilmselt annab Anna-Maria kohalikust elust päris tõetruu pildi ja ma kaldun arvama, et enamikku ei haara tema kirjeldusi lugedes meeletu rännukihk, pigem mõtleme, et eks see Aafrika oleks oma looduse ja kultuuriga huvitav paik külastada aga inimesed seal küll meiesugused tsiviliseeritud ei ole. Või noh, mõni šovinistlik siga ehk leiaks, et ongi õiged mehed ja mõnus machokultuur, aga sellised inimesed vaevalt raamatuid loevad (küll mul on palju eelarvamusi!).
Minu jaoks oli raamat huvitav sisevaade teistmoodi elavate-mõtlevate inimeste maailma.

Mõnitamine!

Eelmise huumoriteemaga haakub ka järgmine - kust jookseb piir huumori ja mõnitamise vahel? Ajendas tegelikult hoopis see artikkel isadepäevast, kus iseenesest huumorist juttu ei ole. Miks siis mehi mõnitatakse sundides neid "osalema tobedates teatevõistlustes, mängima lumeleopardi, õppima tantsusamme ja osalema näidendis ?" Naised saavad seevastu kooki õgida ja lapsukeste laulu kuulata. Kujutasin ette, et tegelikult pööritab suur enamus selle artikli peale silmi  - mis mõttes see mõnitamine on? Aga loo kommentaare lugedes tuleb välja, et hoopis vastupidi  - suurema osa Naine24 lugevate meeste (!) arvates ongi tegemist jälgi mõnitusega.
Mis veel huvitavam, või noh, mina teadsin seda ette, samasugusel seisukohal on ka mu kodune sotsiofoob. Miks peab isadele üldse mingit tähelepanu pöörama? Miks seda tähtpäeva üldse vaja on? Miks seda on vaja tähistada?  Selguse huvides - ta on samal seisukohal kõigi muudegi tähelepanu pööramist eeldavate pühade suhtes  - sünnipäevad, jõulud näiteks. Et miks on vaja teha kingitusi, soovida õnne kui tegelikult tahaks vaikselt oma urus mossitada. Mulle tundub, et kuigi pealtnäha vähenõudlikkus, on vastupidiselt tegemist hoopis egotsentrismiga  - mina ei taha ja mulle ei meeldi, järelikult peaks ka kõigil teistel niimoodi olema. Ise kingitusi ja tähelepanu ei soovi - samamoodi käitun ka teistega, mis sellest, et teistel võib erinev ettekujutus olla. Isadepäeva juurde tagasi tulles - miks üldse eeldada, et isadepäeva on isal vaja? Et olen häbelik ega tule tolategemisele kohale? Äkki on see päev oluline hoopis lapsele, kes näeb, et teised isad ju tulevad ja rõõmustavad, ainult tema oma susiseb nurgas, et las lollid kargavad, mina ei taha! Kusjuures ma olen ise täpselt samasse ämbrisse astunud emadepäevaga  - olen ka siin mitu korda kirjutanud, kuidas emadepäev seostub mulle sunnitud tänulikkusest tingitud häbitundega. Nüüdseks olen aru saanud, et kui lapsele selliseid seoseid vanemate poolt ei tekitata, ei teki tal ka seesugust tunnet  - emadepäev võib ju olla lihtsalt üks tore kevadine päev, kus süüakse kooki ja ema tuleb vaatama, kuidas laps tantsib ja laulab. Oma komplekse ei pea lapsele edasi andma. Lihtne rääkida, keeruline teostada muidugi.
Isadepäeva artikli juures on aga veel üks kommentaar, mis paneb mind mõtlema, et naised polegi vist need ainsad ülemõtlejad: "Isadepäeval mõnitatakse isasid tegelikult palju rafineeitumal moel. Kuigi mängude vastu pole mul midagi siis sisaldab see tegevus eeldust, et "isad ei tegele lastega". Isadepäeval edastatakse pidavalt ridade vahel sõnumit, et isad jätavad pered maha, laisklevad, on tööl, on väsinud ja tahavad ainult puhata. Tegelikult on see kõik muidugi jama. See on lihtsalt räige seksistlik propaganda."  Mina kui ülemõtleja võiksin siia omalt poolt näiteks lisada, et emadepäev sunnib naist mõttele, et tema ehk polegi mingisugune hea ema, kellest kõik need "emakese-hellakese" laulud pajatavad ning et see on kõik üks suur etteheide emale, kes lapse hommikul lasteaeda viskab ja õhtul väsinuna ära korjab ning poolfabrikaatidest õhtusöögi valmistab, ainsaks sooviks oma voodisse vaikusesse magama saada, selle asemel, et lapsega miskit toredat ette võtta. Aga ma saan õnneks aru, et see on mu oma kahe kõrva vahel kinni - ideaalseid inimesi ei ole tegelikult olemas.

Huumorist

Paar päeva tagasi levis FB-s ülalolev pildirida.
Peab tunnistama, et ma ikka naersin natuke. Seejärel aga postitas sama pildi oma seinale üks mu meestuttav, kelle FB-sõprade hulka kuulub üks meie tuntud feministlik poliitik, kes pildist mitte vaimustatud polnud, vaid süüdistas postitajat hoopiski labasuses.
Minu arvates on antud pilt üsna süütuke, mina isiklikult mingit stereotüübistamist ei tunne - sest no päriselt  - kes meist ikka teaks, mida ta tahab?
Samas on mul sõbralistis üks kunagine klassivend, kes lahterdub  nn ossi-kategooriasse ja peab tunnistama, et tema jagatavad pildid on mind häirinud küll. Jagas ta muidugi seda pilti ka. Ehk oleksin minagi pildi suhtes vaenulikum kui esimeseks jagajaks oleks see tüüp olnud, kellest ma usun, et ta saabki asjadest täpselt nii aru nagu kirjas on ja irvitab, et niisugused kõik eided ongi? Kusjuures ma pole selle inimesega aastaid suhelnud ja kogu mu arvamus temast põhineb sellel, mida ta oma FB seinal jagab...
Ehk siis nalja mõistmine sõltub vähemalt minu puhul kõvasti sellest, kes on nalja tegija. Ehk kui mina ütlen: "Ma olen naine, ma ei mõtle!" siis on see sarkasm aga kui keegi mulle võõras seda ütleb, võin kahtlustada, et tegemist ongi idioodiga.
Mõni korralik feminist vaidleks kindlasti vastu, et seksistlikke ja stereotüüpseid nalju ei tohiks mitte mingil juhul sallida, ükskõik kes ja mis olukorras neid tarvitab - selline huumoriliik tuleks üldse maailmast välja juurida! No ma ei tea, ma väga ei usu selliste asjade toimimisse. Minu arvates võivad naljad olla, aga endale tuleks aru anda, et tegemist ei ole päris eluga ning päriselus ei ole kõik ämmad parimad keldris kaelani külmas vees ja kõik naised ei aja krediitkaarti nähes jalgu harki. Ma võin juudi- ja neegrinalju kah teha nendega, kes saavad aru, et tegelikult ma rassist pole. Selle peale pahandas mu sõbranna kord, et mis ma siis teeks kui mõni venelane mulle okupatsiooninalja teeks. Ma kaldun arvama, et sõltub venelasest.
Aga huumor ongi vist väga õrn teema. Hiljuti saatis mulle oma CV inimene, kes kirjeldas ennast kui üdini positiivset inimest, kes töökollektiivi elavdama sobiks, mina mäletan antud inimest kui nn musta huumori ema, kelle puhul ma algul tõesti ei teadnud ka nutta või naerda mõrult muiata.

Matslus või mitte?

"Inimene on oma miljöö produkt" olevat juba Lenin öelnud - ehk siis mu vanaema sõnul ainuke mõistlik asi, mida Lenin teinud oli, iseasi muidugi, kas ta ikka ütles just nii. Ilmselgelt sõltub arusaam matslusest just sellest, millises keskkonnas sa üles kasvad. Olen näinud näiteks perekonda, kus tühjaks joodud liitrine limpsipudel üle õla tänavale visatakse ja keegi ei leia, et see miskit taunimisväärset oleks - enamik teisi ilmselt siiski peaks seda sobimatuks käitumiseks. Küsimus mis mind vaevab, aga nii must-valge ei ole.
Nimelt käin ma lõunat söömas söögikohas, kus on buffee ehk siis iseteenindus. Tahvli peal on kirjas, mis söök on ja siis ise võtad. Mis mind aga häirib on see, et 50% sööjatest näib olevat lugemispuudelised ehk siis tõstetakse kaas üles, songitakse veidi toidus ja kui meeldib, siis võetakse, kui ei, siis jäetakse. Ega nad ilmselt ei sülita sinna ja maniakaalne pisikutekartja ma ka ei ole aga kuidagi on ebameeldiv. Kodus justkui räägiti, et söögis sonkimine või selle eelnev nuusutamine on lugupidamatu söögi valmistaja suhtes - et justkui ei oleks kindel, et solki ei pakuta. Ega avalikus söögikohas vist saagi selles kindel olla, aga ikkagi.
Rääkisin siis oma murest ka inimesele, kes mulle väärtushinnangud külge on kasvatanud ja tema küsis kõigepealt, kas ma söön kusagil matsisööklas või. Ei söö, kesklinn ja keskmine sonkur on kontorikostüümis kenasti sätitud daamike. Seejärel sain oma osa mina, et miks ma ometi ütlema ei lähe. No vot, ma olen üritanud pika pilguga vaadata aga ütlema ei tihka justkui minna, sest minu vaatluste järgi on tegemist vägagi levinud teguviisiga. Ja mida ma ütleks? Et nii lihtsalt ei tehta, ei ole viisakas? Äkki olen hoopis mina haiglane pedant? Miks näen mina probleemi seal, kus pea pooled inimestest ei näe? 

Ma olen elanud

...ja mul on piinlik. Nimelt on mul enda elamise kohta nüüd üks, minu jaoks üliloluline tõend - kirje Esteris. No liblikad on kõhus lausa. Varem oli seal ainult mu isa diplomitöö aga nüüd on sinna lisatud ka uuemad lõputööd. Ma saan aru küll, et minu suurepärane üllitis on seal samahästi kui mõne tüübi hädaga E-le tehtud käkk, kes ka nüüd ajalukku on raiutud. Ilmselt on see professionaalne kretinism, et kirje mingis arhiivis on mulle tähenduslikum kui näiteks järeltulija omamine. Ehk siis pole sigimine minu jaoks eneseteostusena arvesse minev ja seda isegi juhul kui ma ise sellega tegelenud olen. Lapsel pole ju minu nime peal! Kohutav egoism ikka.
Loomulikult on see kõik kaugel ideaalist - universumi saladusi avava teooria väljamõtlemisest, kõiki hädasid raviva medikamendi avastamisest või kasvõi surematu kunstišedöövri autorlusest.
Avastasin selle maailmaraputava uudise üldse niimoodi, et ühe rahataotluse jaoks on kõik oma saavutused vaja kirja panna ning ma ei suutnud kuidagi meenutada oma lõputöö pealkirja. Saavutuste ülelugemise käigus avastasin muidugi, et ei olegi miskit nagu üle lugeda. Kuidagi imelik oleks kirja panna keskkooliajal võidetud kirjandus- või etlemiskonkursse, sest tekiks õigustatud küsimus - kas peale seda algas mandumine? Muidugi nii tehakse, olen isegi lugenud CV-sid, kus ühiskondliku tegevuse all kirjas võidetud Laulukarusselli kuni 5-aastaste vanuserühm ning mudilasviktoriinid aga mind paneb see küll pigem kukalt kratsima kui tunnustavalt noogutama. Aga kes seda teab, hindajaid on ju igasuguseid - miks peaks oma (äkiliselt katkenud) ime-lapsepõlve salgama?

Muust teemast kah. Palkasime 2 nädalat tagasi paar naist oma üldiselt maskuliinsesse töökeskkonda ja täna tööle tulles leidsin tampooni keset söögilauda. Tüüpiline. Varsti pean vist jälle hirmuga WC-d külastama hakkama, et koristada kõik piinlikkust tekitav enne kui mõni meeskolleeg märkab ja võib seda minu "teeneks" pidada. Või on probleem minus kes ma häbenen kõike loomulikku?

Armukadedus tapab

Juhtusin lugema Delfist katkendit Helmi Vela ja Katrin Buchanani uuest raamatust "Minu Albaania". Jube lugu, nõrganärvilistele ei soovita aga minu jaoks hullemad kui lugu ise olid selle kommentaarid. Mitmendat korda ma juba ei nea ennast netikommentaaride lugemise pärast? Aga eks see ole ikka see haiglane uudishimu, et kui öeldakse "Ära vaata!", siis kohe kindlasti vähemalt piilud. Mina pole veel aru saanud, missugust kasu see anonüümne lahmimine annab - viimati lugesin Postimehe arvamuskülje kommentaare, kus saab arvamust avaldada vaid oma nime all - kohe lust oli lugeda Jaan Kaplinski ja Kalevi Kulli omavahelist mõttevahetust - anonüümse mölakluse lugemine paneb aga pigem päriseluski kahtlustavalt selja taha piiluma.
Igatahes, nagu tavaliselt leiab suurem osa Delfi-debiilikuid, et Albaania-loo peategelane oli poolsurnuks peksmise ära teeninud - mis ta siis, rsk ronib sinna välismaale! Teine osa arvas, et ära oli ta teeninud peksu muidugi aga seda ka põhjusel, et mis ta siis, rsk iriseb mehe kallal! Peksu vallandas siis see, et naine, kelle peale mees ise kangesti armukade oli, avastas, et mees flirdib ise netis terve karja tibidega. Loomulikult on teise inimese FB konto vaatamisele võrdne karistus kangiga pähe tagumine, eriti olukorras, kus sama mees teadis kõiki oma naise paroole ning naine sattus mehe kontole mitte spetsiaalselt nuhkides vaid juhuslikult. Kommentaariumis uhkeldas keegi Krõõda-nimeline (iroonia?), et temagi on liigse inina pärast rusikaga näkku saanud ja tagantjärele leiab, et eks see õige oligi  - nüüd oskab ta parem naine olla. Päriselt, kas selliseid kommentaare kirjutavad need peksjatest mehed ise või ongi sääraseid tädisid olemas?
Mina olen kodunt kaasa saanud õpetuse, et naine, kes laseb end peksta, pole inimese nime väärt. Ok, jah, ilmselt on see vähemalt minusse õiget suhtumist vägivalla osas õpetanud ning ma ei laseks end tõepoolest sõrmeotsagagi puutuda, vaimsest vägivallast rääkimata AGA ma ei leia, et põlastav suhtumine ohvritesse õige oleks. On olemas tüdrukuid, kes kasvavad üles vägivaldes suhtes - neil ei ole ilmselt nii lihtne taibata, et armastus ei ole peksmine või veel vähem aimata, et omanditunne on see, mis eelneb vägivallale. Enamik peksulugusid algab ju sellega, et leitakse unelmate prints - selline hästi hooliv ja kontrolliv - ju ta siis hoolib kui ei lase mul üksi kuhugi minna ja sorteerib mu sõpruskonnast ebasobiva elemendi välja. Armumine on enamasti pime - pole väga kuulnud, et keegi oleks rõõmuga alustanud kooselu mehega, kes esmakohtumisel sinise silmaga kostitab, esimene keretäis tuleb ikka alles hiljem. Öeldakse, et lase kohe jalga kui see juhtub. Kahjuks suudavad aga need peksjad välja selekteerida just sellised madala enesehinnanguga tüdrukud, kes seda ei suuda - ilmselt eelneb füüsilisele vägivallale ka vaimne  - kuhu sa ikka lähed kui sulle on selgeks tehtud, et sa oled ise oma lollusega löömise ära teeninud, kõik su sõbrad on likvideeritud ning eraelu mehe kontrolli all.
Ainus asi, mis ehk aitaks ja mida peaks minu arust endale selgeks tegema on see, et armukadedus ei ole armastus vaid omanditunne. Ei tea, miks selles sõnas on üldse mingi seos "armuga"? Pigem nagu "minu armust sa elad!". Üks mu tuttav neiu küsis kunagi sünnipäeval, et kas minu mees saab ka pahaseks kui ma lauas mõne teise mehega räägin. Nii nunnu paarike oli - mees hoidis naisel kogu sünnipäeva käest kinni. Miks on see mõne arvates südantsoojendav ja minu arvates kõhedusttekitav?