kolmapäev, jaanuar 10, 2007

Kollid, keda tegelikult olemas ei olnud

Rob Zombie osad fännid pidid hingepõhjani solvunud olema, et mees oma dread'id maha lõikas ja punased läätsed silmast võttis ning nüüd täitsa tavaline varajases keskeas (vabandan, kuid ei suutnud sobivamat vanusemäärangut leida - hilises nooruses?) mees välja näeb. Ma möönan, et sümpatiseeris mullegi tema varajane look rohkem, kuid mis teha. Muusika sellest halvemaks pole läinud, kuigi osa fänne seda usub. Üldiselt ma nimetaks seda fantaasiavaeguseks - "koll peab olema suurte sarvede ja punaste silmadega! Phühholoogilisi õudukaid ma ei aktsepteeri!".
Teine pool sellest fantaasiavaegusest on aga minu jaoks palju šokeerivam - igasugu oiged sel teemal kui hirmus ikka Manson on ja kuidas keegi teda Disneylandis nähes peaaegu püksi oleks teinud. Lordi on ka kohutav saatanakummardajate punt ja neid nähes tuleks kohe nutma pursata. Ma saan aru, et nimetatud esitajad on ühed vähesed, keda mitte-seesuguse-muusika kuulajad kohanud on, kuid tundub suht elementaarne arusaam olevat, et tegemist on rollidega, mitte reaalsete koletistega. OK, enamik seesugustest oietest on olnud pärit teiseltpoolt lompi ja me ju alati arvame, et meie hulgas selliseid ei ole.
Igaks juhuks peaks aga äkki seletama, et roll ja seda mängiv inimene ei ole üks ja sama. Tegelikult on aga selle lihtsa tõe mõistmine fantaasiat mitte omavale inimesele täielik mõistatus.
"Mismoodi saab kirjutada asjadest, mida tegelikult juhtunud ei ole? Kust sa siis tead, et nii saab olla?"
Vat nii juhtub teie lastega, kui ütlete neile "mida sa mõtled asju välja, paneme su hullumajja!". Seda ma ei mõelnud välja vaid lihtsalt dramatiseerisin veidi üle - olen selliseid lapsevanemaid kohanud küll.
Vanasti mõtlesid lapsed puupulgast nuku välja, tänapäeval pakutakse lastele absoluutselt kõike täiskasvanute maailmast - ainult väiksemal ja ohutumal kujul. Nautigem kolle kuni saame - tulevikus ei suuda ehk keegi neid enam välja mõelda.

Kommentaare ei ole: