teisipäev, aprill 10, 2007

Üks tõsine mure

Ma võib-olla ei tohiks seda siia kirja panna, kuid vaikida ka ei suuda.
Minu viimase poole ja natuke peale aastase kogemuse tulemusena võin öelda, et suurem osa TÜ lõpetajatest ei suuda end riigikeeles vigadeta väljendada. Ja ma ei pea silmas võib-olla tühiseid komavigu vaid "mata"-vorme, tegija-vormi, liitsõnu ning isegi kaashäälikuühendeid. Keeleoskust ei garanteeri ka eesti filoloogia lõpetamine. Mina seda lõpetanud ei ole, mul puudusid üldse ülikoolis igasugused kohustuslikud keeleloengud, kuid mul on vähemalt ettevaatust (ja austust lugeja vastu nagu mõni väidab) oma tekst hiljem üle lugeda. Kuidas sa kirjutad, et oled täpne ja tähelepanelik kui ennast tutvustavas kirjaski osa tähti vahetuses või puudu?
Kole mõeldagi, et mõnedest õnnetutest filoloogidest tulevad ju ka tulevased õpetajad. Mul juhtus kord selline lugu, et õppejõud, kes uhkelt tahvlile "effektiivne" kirjutas, noris selle kallal kui töös kõik read ühepikkusteks polnud aetud . Jah, ma saan aru, et enamik õppejõude on kaua kaugel välismaal inglise keeles tudeerinud jne aga ikkagi tahaks sisiseda...
Mu vanaema ohib alati kui "Kes tahab saada miljonäriks" vaatab, et kust see inimeste kitsas silmaring küll tuleb. Ma siis üritasin talle seletada, et kui keskmisele inimlapsele koolis võrdse tähtsusega matemaatikat, ajalugu, psühholoogiat, majandust ja veel sadat asja õpetatakse, siis tal ei jäägi palju muud üle kui kõik valimatult pähe tuupida ning peale tunnikontrolli unustada.
Samas ei ole kirjakeelt mitte oskava inimesega tööturul suurt midagi teha isegi siis kui ta kõiki koolis õpitud fakte üks-ühelt teab. Kõrgharitud inimene, keda arvuti taha lasta ei saa, sest jumal teab, mis kokku kirjutab. Välja arvatud muidugi juhul kui tulevikus kõik sellised on ja kedagi ei üllata, et sa "hea programeeria" oled...

7 kommentaari:

Jànus Robert ütles ...

Ühinen Sinu murega. Kokku-lahku kirjutamine on üks viga, mis mind eriti närvi ajab. Ma arvan, et see on mingi mental disorder, kõik liitsõnad lahku kirjutada.

Carry ütles ...

Minu arvates on mental disorder see, kui keegi meitevanune järjekindlalt "müüa" asemel "müüja" kirjutab ja vastupidi. + muud taolised näited. See on küll asi, mida 12 klassi järjest korratakse ju.

Ja eriti ajab mind negatiivses mõttes pöördesse see, kui keegi väidab, et vahet ju pole, et tema tekstis pea kõikidel sõnadel pooled tähed kuidagi väga valedes kohtades paiknevad, sest "kiiresti lugedes saab ju ikka aru". Minu jaoks on see probleem, kuna mulle, vaadake, meeldib aeglaselt lugeda =)

yyx ütles ...

noh kuna see on kirjavigade teema, siis mainin ära, et mitte peale, vaid PÄRAST tunnikontrolli :)

Margot ütles ...

Sa ehk juba tead, kuidas ma hilja ja suurelt oma kommentaaridega välja kargan. Ma ei suutnud ennast jälle tagasi hoida.

Kui ma õigesti mäletan, siis soovitatakse koolis kahtluse korral sõnad lahku kirjutada.

Ma nüüd ei mäletagi, mis toimus, aga kuidagi juhtus, et järjest tuli minu erinevatel õpetajatel (põhikool/gümnaasium) end eesti keele tunni andmisega proovile panna. Ma olin vapustatud, kui sügavalt mitmed orki jooksid, ning muusika õpetaja paneb mingist ajast alates absoluutselt iga pealkirja lõppu punkti. Õpetajate puhul on õigekirja teema tegelikult ju kaunis oluline, sest idee poolest peaks nende kirjaoskus olema see, millest eeskuju võtta. Enamus inimesi ju ei õpi kirjutama emakeeletunnis, vaid jätab sõnu pidevalt elust enesest meelde, ehkki igas allikas ei või kindel olla, kuid õpetaja peaks ju kindel tugipunkt olema.

Ausalt öelda mind ei huvita mitmed väiksemad vead ja mind isegi häirib, kui ma lugedes täiesti arusaadava lause puhul automaatslt ennast vale õigekirja üle mõtlemisega segan. Perfektsust on minu meelest mõttetu taotleda, see väljendab pigem vaimupuudulikkust, sest keel on ju ometi inimeste tööriist, mitte vastupidi. Siiski, üldine kirjaoskus ja keeletunnetus peaks inimesel loomulikult ikka olema, et tema kirjutatu oleks sujuv ja mõistetav lugeda. Igaäevaseid sõnu peaks oskama kijutada, ajavormid peaks paigas olema ning lauseosasid võiks ma mõista komadega eraldada, ning siis mõned pidikesed tähtsad reeglid nagu näiteks üte ja jutumärgid tsitaatidel. Sellest on mul näiteks sügavalt ükskõik, kui lause algab sõnaga "aga". Samas eks see ole paratamatult inimeste puhul erinev, mida nad elementaarseks ja mida kõrvaliseks peavad.

Margot ütles ...

Vabandan paari trükivea pärast.

Marit ütles ...

Ma olen ka ise nõus sellega, et kirjavead, trükivead ja kõnekeel on 3 täiesti erinevat asja. Trükivead omavad tähtsust ametlikes dokumentides ja näitavad pigem inimese tähelepanelikkust, mitte aga intelligentsi. (võrdluses näiteks "tähelepanelikust" ja "intelligntsi")
Kõnekeelega on veel teised lood "peale" ja "pärast" või "enamik" ja "enamus" ei ole kuidagi seotud õigekirjaga. Näiteks sain kunagi üllatuslikult teada, et sõna "kuna" eesti keeles ei eksisteeri - see olevat Lõuna-Eesti murrak, millest pealinna ümbruses keegi kuulnudki pole...Mõni inimene kasutab "osa" asemel "muist" ja minu jaoks on see imelik, kuid kindlasti ei ole see kirjaviga.
Üldiselt olen aga ühe filoloogist tuttava kaudu kuulnud, et enam-vähem igal aastal antakse välja uued reeglid, mis omal ajal õpitu ära nullivad. Ühel aastal olevat näiteks kirjapilt "gümnaasjum" lubatud olnud...Milleks selline jama, ei tea, loogiliselt võttes võiks nende seadustega määrata asju, mis keelele niigi omased, mitte aga uusi jaburusi välja mõelda, mida keegi veel kasutadagi pole taibanud.

Carry ütles ...

Aga mulle tundub neid uusi reegleid uurides, et tullakse hoopis justkui vastu kaheksandikele, kes õigekirja asemele internetiportaalides ringi jõlguvad. Et oleks lihtsam, ei peaks palju pead vaevama mingite õigekirjareeglite pähetuupimiga. Mu põhikoolis käiva õe sõprade seas oleks "gümnaasjum" täiesti tavaline sõna. Ei nemad tea, et nad tegelikult varsti hoopis gümnaasiumisse peaksid astuma...