esmaspäev, aprill 02, 2007

Who’s Your Daddy?

Ma saan aru, et mu vanavanaisa oli ülbe sakslane ja ema väidab ka, et tal on kõvasti sinist verd veenides, samuti olen avastanud, et kõik mu austusväärsed tuttavad väidavad endal kaljukindlalt võõra vere sees mässavat. Jah, ega Eestis ju puhast eestlast olegi, kuid kõik inimesed vähemalt ei toonita, et nemad küll orjarahva hulka ei kuulu.
Mul viskab silme eest mustaks, kui keegi kasutab minu suhtes nö sundivat kõneviisi (ma pole tegelikult grammatilisi termineid kunagi õppinud) „siis sa teed selle ära, siis võtad selle ja paned sinna.” Ega need ütlejad vist mõistagi, kui rämedalt nad minu isiklikku ruumi tungivad ja ega ma neile seda välja ka ei näita tavaliselt. (Kuigi mul on üks legendaarne krüpteeritud tapmisähvardusi täis koosolekuprotokoll ka olemas…)
Kui inimesed mul midagi teha paluvad, siis ma ei tõrgu. Võlusõnad „palun” ja „kas sa saaksid” töötavad.
Huvitav seik on, et ma pole seda „sunnitud kõneviisi” mitte kellegi teise, kui ainult eestlaste suust kuulnud. „Sa siis toimetad sellega?” (see sõna „toimetama” tekitab mus tõelise okserefleksi). Eestlane armastab jubedalt hierarhiat ja juba seetõttu ei taha ma enam ühtegi eestlaste juhitavasse ettevõttesse tööle minna. Sõnad „ülemus” ja „alluv” peegeldavad kõiki tumedaid jõude, mis meie kultuurile nii omased on. Minu jaoks on allumine ja alandus sünonüümid. Loomulikult on ka välismaiseid ettevõtjaid, kes oma tööjõudu orjadena kohtlevad (äärepealt oleks kirjutanud „alluvatena”, aga see oleks ju täiesti loogiline olnud), kuid oma maal ja oma rahva peal on neil seda millegipärast raskem teha.
Kui ma ikka kuulen alaealistest, kes töötavad lepingut omamata 16 tundi päevas ja saavad vähem kui miinimumpalk ning imestavad, et üldse mingi seadus olemas on, mis seda keelab, siis ajab ikka karvad turri. Põhiline vastus on, et mis ma siis teha saan, kuhu ma kaeban, mis siis saab, kui kaeban jne. Kõik pätid elavadki meil nii hästi rõõmsas teadmises, et ega keegi ju niikuinii vastu ei hakka. Ise kutsusin eelmisel nädalal 2 korda naabritele politsei ja tundsin vist lausa õigustatult hirmu, et kas nüüd minuga seetõttu midagi halba ei juhtu…

„Sa peaksid oma naisele käitumist õpetama!” Ok, selline lause kuulub küll madalalaubalisele taksojuhile, kuid üldjoontes iseloomustab mingi osa inimeste suhtumist naine olemisse. Õnneks kasvatati mind üles teistmoodi kui Barbie-raamatutele tuginedes ning keegi osanud mind uskuma panna, et olles sellest õnnetust soost, pean ma alati kellelegi toetuma ning kellegi teise selja tagant välja piiluma. Ükspäev kohtasin just naisterahvast, kes küsis: „kas see pole mitte inimväärikust alandav, elada kellegi teise kulul?”. Sellele vastab kohe üks tubli neiu naistefoorumist: „kui naine on seda väärt, siis miks ta ei võiks lasta mehel endale kõike osta kui too tahab!”…Tegelikult ma saan aru, et peaks rahulik olema – ma ei puutu ju sellise seltskonnaga kokku, aga ikka millegipärast nad häirivad kui kusagil silma/kõrva ette jäävad.
Jah, Skandinaavia feministid on hirmsad, rikuvad kogu ühiskonna ära. Aga kui meil on pool ühiskonda sellised, kes enda eest seista ei oska ega üksinda toime ei tule?

Kommentaare ei ole: