neljapäev, veebruar 04, 2010

Mida rohkem lugejaid seda parem?

Kas selleks indikaatoriks, mis näitab, et blogi on hea, on lugejate arv? Kas blogija peaks alati lähtuma oma lugejatest ja nende soovidest? Mina nii ei arva. Esiteks on mass rumal ja rumalate eest on parem varjul püsida. Kellel on viitsimist vaielda karja hulludega, kes ühe lause põhjal järeldusi teevad? Jah - üüratult kommentaare nii ilmselt saab aga ma ei kirjuta blogi selleks, et inimestega vaielda. Tunnistan ausalt, et mulle meeldivad rohkem inimesed, kes minuga nõustuvad (sa ütled, et hindad konstruktiivset kriitikat - kui palju selliseid kommentaare on võrreldes labase lahmimisega?), seega ei lähe ma vabatahtlikult vastuvaidlejaid otsima. Hea nipp lugejate huvi äratamiseks on loomulikult tabavad pealkirjad - no teame küll, isegi mina läksin varem nende õnge. Mõnikord tuli välja, et kogu postitus vaid pealkirjast koosneski, enamasti kirjeldati ligimeelitava pealkirja all hommikust pohmakat või pelmeenikeetmist. Blogi pidavat ka ilus välja nägema, et lugejatesse usaldusväärsust sisestada - aga mis kasu on disainist kui ma kasutan Feedreaderit (see vist ei ole väga popp programm aga mingeid analooge kasutavad ka popid inimesed)? Igavesti innovatiivsed on ka nupud Twitterisse ja Facebooki. Paljud seda Twitterit üldse kasutavad? Ja Facebook - tegin kah sinna überkeskkonda konto aga tuleb välja, et vähemalt minu tuttavad käivad seal vaid lilli kasvatamas ja lambaid adopteerimas ehk siis kõvasti mõttetum koht kui Orkut. Mõistuslik elu üldiselt puudub. (Mitmendal sajandil ma sündisin, et kirju sigri-migri mul pigem pea ringi käima paneb kui süvenema sunnib?) Ma ise vist ei loe ka ühtegi ülipopulaarset blogi - mõni üksik on sinna oma sisukuse tõttu sattunud, enamik pigem ikka nende ligimeelitavate pealkirjadega. No ei meeldi mulle see pugemine. Kui ma olin nii 13, siis vastasin alati igale poole, et tahan suureks saades kuulsaks saada. Praegu oleks see lihtsalt jube. Mitte et mulle imetlejad ei meeldiks - kellele ei meeldiks siis? Aga mida ma 13-aastasena ei teadnud, oli see et inimestes prevalveerivaks tundeks on siiski kadedus (mõnedel ka lihtsalt labasus) ja mina oma õrna hingekesega küll seda sopatormi üle ei elaks. Kunagi enam-vähem 7 aastat tagasi ütles keegi mu rate pildi kohta, et mul on koledad hambad (minu viisakas interpretatsioon originaalist) - mis te arvate, kas ma olen sellest üle saanud ega küsi ikka veel paari kuu tagant, aga tegelt - kuidas mu hambad on?

2 kommentaari:

  1. Appi =D Mida veel! =)

    Su hambad on täiesti okeid, tegelt ka!
    Mu ema on eluaeg hambaravikabinetis töötanud, I should know... ;)
    Besides, sa ju tead, et ma ei ütle kunagi midagi lihtsalt selleks, et meeldida.

    VastaKustuta
  2. No ma tean ju ise ka, et on...kunagi sai mitutuhat krooni raisatud, et nad korda teha...

    VastaKustuta