Ma armastan linnu, suuri

Ma olen alati elanud linnas. Eesti suuruselt teises, maailmalinnadega võrreldes külas. Mulle meeldib Tartu, sest see on minu kodu, sellega on mul palju mälestusi, Tartu on mulle tuttav ja hubane. Ma ei ole kunagi tundnud, et elan kusagil kolkas, kust oleks tingimata vaja välja murda (ok, ilmselt pubekaeas tundsin - mida kaugemal vanematest, seda suurem vabadus-stiilis), kuid ma imetlen suurlinnu. Kuidas mulle meeldivad kõrghooned! Kaur Kender on oma armastusest kunagi nii kirjutanud - ma ise tunnen enam-vähem samamoodi, kuid ei oska oma tunnet nii hästi kokku võtta.

"See oli kõige ilusam õhtu. Linnale oli langenud punakas ja udune valgus, sadas seenevihma. Pühapäevaõhtuses vaikuses kõrgusid linna kohal pilvelõhkujad (kas Eestis on pilvelõhkujaid?). Inimesi eriti ei olnud. See sügav tühjus, hiigelmajade massiivne vaikus. Ja siis korraga tõusis kusagilt asfaldilõhna. Ikka veel ehitati – uusi teid ja suuri klaasmaju. Kesklinna Klamber armastas. See oli unenäoline. Tekkis tunne, otsekui oleksid täiesti üksinda Tokiosse sattunud. Nii sügavat üksindust ei olnud puitmajade rajoonis kunagi – ikka keegi kusagil karjus, koer haukus ja uks löödi pauguga kinni. Puitmajade rajoonis oli inimeste ja elu hõng, kuid siin tekkis tunne justkui võiks iga hetk nurga tagant robot välja astuda. The end of the world. Maailmalõpp oleks nii hämmastavalt ilus olnud. Mitte kedagi enam, tühjad kontorid, katustel hõikumas kajakad."

Nii olen mina kunagi seda kõike kirjeldanud. Muuseas, see hetk on päriselt olnud ja mul siiani meeles. Tulin Tartu bussilt ja jalutasin mööda Tartu maanteed Viru keskuse poole. Swissoteli kaksiktorne alles ehitati.
Tallinn - ainuke maailmalinnade moodi linn Eestis. Kahjuks ei jõudnud mul selle 9 kuuga, mis ma seal elasin, linnaga mingit suhet tekkida. Ilmselt olid selles süüdi mu isiklikud probleemid töö ja elamispinnaga. Harvem kohtudes on Tallinn mulle armsam aga seal elada ma enam ei tahaks. Tundub, justkui kaoks linnas elades linna maagia ja ta muutuks lihtsalt koduks - kui palju sa ikka satud väljapoole oma trajektoori? Ilmselt ei ela sa ka just linnasüdames, kus kõik ilus tegelikult paikneb. Elamurajoonid on igal pool ühesugused. See ei tähenda, et mul tollasest pealinnaperioodist rohkem ilusaid mälestusi ei oleks. Äkki ma ise ei oska linnas elada? Jah, mulle tundski, et Tallinnas elades jäin ma ikka tartlaseks, kes ammulisui vahtis suurlinna tulesid aga ise milleski kaasa rääkida ei osanud. Minu kodu on seal, kus mu juured?
Mulle meeldib reisida. Kõige ihaldusväärsem reisisiht on minu jaoks New York - linnade linn. Ma pean sinna ükskord saama. Kõik suured linnad on ilusad (kui sa satud sinna ilusa ilma ja hea tujuga - sellepärast pole mul erilisi mälestusi Londonist ja Viinist), kuid ükski neist ei ole nii linn kui NY. Üks kummituslinn on mul veel - Varssavi. Olen sinna sattunud 2 korda magades - lihtsalt bussireisil sealt läbi sõites, ma ei tea, kas asi on unesegasuses, kuid mõlemad korrad ärkasin järsku üles keset tohutut suurlinna. See unenäoline linn tundus mulle kordi võimsam Stockholmist või Prahast, mul oli lausa tunne, et olen seal mingis dimensioonis varem viibinud. Ilmselt oli siiski tegemist unisusest tekkinud meeltesegadusega.

Kui ma sõidan mööda Eestit jäävad tee äärde sageli külad, mis koosnevad paarist nõukaaegsest paneelmajast. Kuidas saab sellises kohas elada? Mina ei saa sellest aru, see tundub mulle jubedaimana võimalikest saatustest aga inimesed elavad seal. Ma ei suuda uskuda, et nad võivad neis tolmustes ja unistes külakestes end hästi tunda. Mina lihtsalt ei kujuta seda ette.