Järjekordne kodumaine film sai ära vaadatud - (kuri)kuulus "Kirjad Inglile", mida siis arvustuste põhjal tavaliselt kas taevani kiidetakse või maapõhja kirutakse. Linke erinevatele arvustustele leiab filmi Facebooki lehelt, toon siin ära ühe minu meelest parema, mis mulle kui filmivõhikule paljuski abiks oli.
Huvitav film, peale filmi lõppu valutas mul pea ja valutas kohe terve öö, hommikuni välja. Ega see ei pruukinud filmiga seotud olla aga varem pole nii juhtunud. Üldse oli tunne, et see film sõi mu energia ära. Täpselt nii nagu peale mõne hea raamatu lugemist ei taha pikka aega ühtegi teist kätte võtta, sest ei saa veel mõtteid loetu küljest ära. On lausa tunne, et tahaks seda filmi ühe korra veel vaadata (ma tavaliselt ei vaata filme kaks korda, sest elu on lühike). Kuidagi palju oli seda kõike, tundus, et esimese hooga ei jõudnud kõike ehk märgatagi.
Vahetu elamus oli umbes selline, et hea film aga mille pagana pärast oli seda groteskselt nilbet seksistseeni sinna vaja? Paistis kuidagi soovina šokeerida. Nüüd, erinevaid arvamusi ja seletusi lugedes hakkab endalegi koitma, et see stseen ehk ei olnudki nii eraldiseisev - hea on vahel targemaid inimesi ka lugeda (pean silmas siis mõningaid arvustajaid). Võib-olla peakski peale filmivaatamist mingeid arutlusõhtuid korraldama, sest teiste peegeldusest võivad endagi mõtted selgema sihi saada?
"Kirjad Inglile" olevat seisundifilm nagu ka "Püha Tõnu kiusamine" ja "Sügisball". Mulle see žanr sobib. Sobivad ju ka seisundiraamatud mulle rohkem kui krimkad ja armastuslood, kus rohkem tegevust kui "kaamerat, mis näitab halli seina". Eks vahel tahad ju isegi meelelahutust aga mul kipub olema nii, et rohkem tahaks mingeid ideid ja mõttekäike lugeda-vaadata-kuulata. Ja ei saa öelda, et antud filmis ka meelelahutust poleks olnud - suur osa stseenidest olid ka ilma sisu jälgimata silmale huvitavad vaadata. Ja mu meelest sai nalja ka, mis sest et julma ("aga siis peaks minema ülevalt süstla tooma" või "tule ruttu sisse, enne kui nad su täis situvad!").
Minu jaoks oli tegemist filmiga, mis pani mõtlema. Kas äkki võibki olla, et üks keskealine meesterahvas näebki tänapäevaelus vaid ohjade enda kätte haaramisest hulluks läinud ja ära mandunud eitede karja, kes muud ei oska kui kohustuslikus korras keppida ja pärast suurest ängist röökida? Naised ei oska olla, sest ühtegi normaalset meest ei ole - mehed mängivad kusagil sõda ja naised peavad kogu maailma enda õlule võtma. Naised muutuvad meesteks. Mehed keeravad maailmale selja ja leiavad, et kusagil mägedes ükskõik kelle vastu sõdides on lihtsam.
Ja siis see vana tõde ka, et kui midagi on läinud, siis see on läinud ja kätte seda enam kunagi ei saa. Nii palju kui ka tahaks, ei ole sellised õnnelikke lõppe, et ollakse 20 aastat kadunud ja siis tullakse tagasi ning kõik ootavad sind käed avali.
Selle seansi ajal, mida mina vaatasin, küll keegi poole pealt ei lahkunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar