reede, veebruar 11, 2011

Vastutus elu eest

Eelmisel nädalal sain teada, et mu laps sai lasteaiakoha munitsipaallasteaias, ei mingit ootamist - ime! Praegu käib ta lastehoius, mille koha eest tuleb maksta. Lükkasin ikkagi lasteaiakoha aasta võrra edasi. Miks? No esiteks kaalutlused, et rühm on lastehoius ikkagi väiksem - seega ehk ka vähem stressi ja haigusi. Teiseks aga...kole öelda ja mõelda aga äkki käivad rahalises lastehoius siiski vaid nende vanemate lapsed, kes eelistavad oma raha pigem laste kui millegi muu peale kulutada. Ehk siis vähem neid lapsi, kellega kodus ei tegeleta ja kes seetõttu vastikult käituda võiksid. Vähem "teise Eesti" järglasi. Ilge snoobijutt. Vastupidine kõigele sellele, mida ma varem eliitkoolide kohta arvanud olen. Praegu olen ma 100% kindel, et meie piirkonnakooli mu laps ei lähe, sest selle maine pole just kõige parem. Kirjutan ta oma ema juurde sisse ja läheb minu vanasse kooli või kui raha on, siis panen erakasse või Waldorfi. Mis inimeseks ma muutunud olen! Aga ikkagi oma laps...
Ise käisin täiesti tavalises koolis ja olen sellega väga rahul. Ega tollalgi räägiti, et osad koolid on teistest paremad, näiteks meie eramajade piirkonnas asuv kool oli hea seetõttu, et ümberkaudu elasid "normaalsed" pered, kusagil magalarajoonis asuvad koolid olid halvemad - sealsed lapsed hüperaktiivsed, kasvatamatud ja õppimise vastu meelestatud. Miks? Aedlinnas oli rahulikum ja maalähedasem elu kui stressis kivilinnas. Eks praegugi kiidetakse, et maakoolides on hea ja rahulik, miinuseks aga see, et pädevad õpetajad ei taha kuhugi kolkasse tööle asuda. Kui kuulata õpetajate ja teiste lastega kokkupuutuvate vanemate inimeste juttu, siis tundub küll, et asi on halvemuse poole läinud - lapsed on närvis ja stressis, trenni ei tee, teleka ja arvuti taga istumisest ning krõpsude õgimisest ülekaalulised, kitsa silmaringiga, ülbed jne. Selle arvuti mõjuga olen ma nõus - absoluutselt ei kujuta ette, milliseks kujuneb sünnist saati arvutiga ühendatud lapse elu. Otse sünnitusmajast Facebooki on ju pigem reegel kui erand. Ma ei ütle, et see on halb, ma ütlen, et see on teistmoodi ja ma ei kujuta ette, mida ja kuidas see mõjutab. Tänapäeva laste elu on palju laiahaardelisem kui varem - kui meie mängisime vaid oma aias ja selle ümber, siis tänapäeva laps võib suhelda ükskõik kellega kasvõi Hiinas (kui neil just internet blokeeritud ei ole). Ma kahtlustan, et see muudab tänapäeva lapse elu keerulisemaks, valikuterohkemaks ja seeläbi ka stressirohkemaks - stress omakorda kutsub ju esile negatiivset käitumist. Kas ei ole siis loomulik, et vanemad püüavad laste maailma veidikenegi kitsamaks muuta ja neid mitte kõigega koormata? Panna laps väikesesse kollektiivi, kus au sees nö "vanaaegsed" meelelahutused, mitte telekas ja arvuti, millega ta kodus paratamatult kokku puutub. Äkki on see hoopis negatiivse mõjuga? Tuleviku tulemustele orienteeritud maailmas on oluline läbilöögivõime ja mida rohkem kogemusi seda edukam laps on? Ma loodan siiski, et äkki on stressivabal elul ka omad plussid. Kui lapsele ei tekita just stressi see, et ta konkureerida ei oska...
Eks ole ju õige, et laps kasvab ikka omamoodi aga ei saa eitada, et mingid valikud on vanemate teha ja need võivad lapse hilisemat eluteed mõjutada. Kool ja sõpruskond on ju üks suurimaid mõjutajaid üldse. Vastutus on siiski suur.

3 kommentaari:

  1. Anonüümne11:14 AM

    Hea teema. Mulle endale tundub, et üha olulisem on õpetada lapsi selliseid valikuid tegema, mis on tema enda jaoks kõige õigemad. Ehk siis meeletus valikute rägastikus peab suutma kuulata iseennast ning läbi selle valikuid tegema.
    Kui ennast kuulata ei oska, siis võib olukord kujunedagi selliseks, kus käib närviline tõmblemine ühe asja juurest teise juurde, et võimalikult palju teha jõuaks ning jumala eest millestki ilma ei jääks.
    Kohati tundub, et praegune ühiskonna selgrooks olev põlvkond (need, kes kõige suurema mahuga raha teenivad ja otsustavad) tõmbleb ringi suuresti vanema põlvkonna mõttelisel survel, et kasutada ära neid võimalusi mida vanematel polnud.

    VastaKustuta
  2. Hmm...see viimane mõte on päris huvitav. Olen isegi oma vanematelt kuulnud, et miks ma ometi välismaale õppima ei lähe, mul ju on see võimalus ja et nemad oleks küll läinud kui neil vaid võimalus oleks olnud. Ise tundsin tollal, et erilist tungi minna ei olnud ja ka eriala, mida õppida, ei huvitanud nii väga. Jäi minemata. Tagantjärele mõtlen, et olin arg ja äpu, oleks võinud ikka minna. Ikka selles vaimus et kui kodus konutad, siis ei juhtugi sinuga midagi huvitavat. Aga äkki ei peagi juhtuma? Äkki peaks kõigepealt niisama õnnelik olemise ära õppima kui seda mujalt otsima minna? Nagu vanades muinasjuttudes...

    VastaKustuta
  3. Anonüümne5:12 PM

    Vanemad ikka peavad oma lapsi julgustama huvitavaid asju ette võtma. Samas, kui pool elu leelutad mõtet, aga kui oleks... siis on ka paha. :(

    VastaKustuta