Lihtsalt üks muretu päikeseline päev

Mida hing veel tahta oskaks - ilm on ilus päikeseline, külm küll aga kui kilomeetreid kõndima ei pea ja torude ärakülmumise ohtu ei ole, siis on täitsa tore. Ah, mis ma jahvatan - ega siis ilm tuju heaks tee...Tegelikult sain jõulupreemia kätte (teine osa tuleb maikuus), maksuamet õnnistab ka kuu lõpus kenakese summaga ning lisaks peaks rahalaev saabuma linnavalitsusest, kes lapse teiseks sünnipäevaks viimase osa linnapoolsest sünnitoetusest üle kannab. Raha, raha teeb ikka hinge rõõmsaks.
Lõpuks ometi sain ka natuke oma vana tööd teha ehk siis ühe toreda memo koostada ja teise armsa juhendi takkaotsa. Grafomaania*, mis muud.
Lisaks on meil nüüd kontoris oma Jura - ei, mitte slaavlasest kolleeg vaid eeskujulik kohviaparaat, mis pidavat su ühe nupulevajutusega baristaks muutma. Ainus miinus on see, et nüüd kaob ära mõte lõuna ajal kohvikus kooki ja lattet nautimas käia. Kohviku lattel kipub siis liiga raha maitse juurde tulema. Peaks kuidagi koogid siia transportima.
Ja ma sain sõbrapäevaks nelke. Ma lasen endale alati nelke kinkida, sest kõik ju kaagutavad, kuidas nelk olla kole ja nõukaaegne lill. Minu mässajahing näeb selles väljakutset. Nii nagu mu ema armastab kallasid ega pea patuks lilli paarisarvu kaupa kinkida (on juhtunud, et vanaema käseb mul seepeale üks õis kuhugi tee peale ära kaotada...).
Lapsesuu-nalja ka natuke. Saabuvad siis lilled, paberituutu sees nagu ikka.
Laps: "Mis on?"
Mina: "No arva, mis on?"
Laps: "Saiii!!!" (iseenesest loogiline ju aga kus on tema sellist pikka saia näinud?)
Mina: "Ei ole sai. Nuusuta siit otsast! No arva, mis on?"
Laps: "Ajaleht."

Peab minema Montonisse uut kevadmoodi üle vaatama. Pildi peal nägid küll ilusad välja. Samas Montoniga on alati see lugu, et varsti tuleb linna peal mitu tädi samade riietega vastu...Aga toetame ikka eestimaist. Igasugu Nu Nordikud ja Tallinn Dollsid ju meie linna ei ulatu ja ilmselt ei ulatu minu rahakott nendeni ka.

*Pikka aega oli selle sõna sisu mulle arusaamatu, nüüd tegin lõpuks seletava sõnaraamatu lahti... "Haiguslik tung kirjutada, kusjuures kirjutatu on sõnaohter ja sisutu" - esineb sellist asja tõepoolest? Oleneb ju, mida keegi sisutuks peab ja enamasti sõimatakse selle sõnaga minu silmis päris adekvaatseid kirjatükke. Miks on osa maaniaid negatiivse sisuga, teised aga mitte? Melomaan ei ole ju nii häbistav olla kui grafomaan?