Head ja halvad söögid*

Ei tea, mis minuga toimub aga juba mitu viimast nädalat ei taha miskit "maalähedast" süüa. Ei kartulid ja kaste, makaronid hakklihaga ega plov tekita mingeid positiivseid emotsioone. Sügavkülmutatud woki aedviljad ajavad päris öökima ning purgisupp läheb hädaga alla. Tahaks midagi head ja värsket, huvitavaid maitseid - Hiina toitu, sushit, õiget Itaalia pitsat, kasvõi Caesari salatit. Oma kulinaarsest saamatusest olen mingi meemi käigus vist kirjutanud ka. Ei, ma täitsa usun, et oleksin võimeline ka hea toidu valmis tegema aga takistused on hoopis teised. Heade toitude koostisosad on tavaliselt mingid spetsiifilised asjad, mida läheb vaja ehk näpuotsatäis aga mis on äärmiselt olulised roa maitse juures - koju pead endale ikkagi suurema koguse ostma. Meenub lugu selleriga, mida mul supi sisse paari varrekest vaja oli aga poes müüdi neid parajasti suure pundiga ning hiljem tuli välja, et tallele pandud seller haiseb külmkapis lausa võikalt (ilmselt vaid minu konkreetne lõhna-kiiks) ja ma pidin ülejäägid ära viskama, mis on mulle kangesti vastumeelne tegevus. Mojitode jaoks ostetud fariinsuhkur kuivas ka järgmiseks korraks pakki ära.
Teine asi on kaupade värskusega - ma ei käi iga päev poes vaid ainult paar korda nädalas. Tavaliselt saab siis nö tavaline nädalamenüü ära planeeritud, et ikka karp hakkliha - sellest ikka mingi söögi saab ja siis mõned külmutatud jälkused (frikadellid, pelmeenid, friikad, kalapulgad, köögiviljad) ka, mida hea kiire soojendada kui häda käes. Kartulid, makaronid-spagetid või riis juurde ja ongi muretu. Kui ma tahaks iga päev korralikku värsket toitu teha, peaksin ka iga päev poes käima ja seda ma ilmselt ei viitsiks. Lisada tuleks siis ka toidu valmistamise aeg.
Nüüd olengi lõunaste kiirnuudlite või Selveri valmistoitude asemel hakanud paar korda nädalas väljas söömas käima. Eks ta paar korda kallim tuleb aga vastik on ka päevast päeva endale mingit poolkõva värki sisse ajada kui hing paremat asja tahaks. Lõunase korraliku söömise tõttu ei taha ma nüüd õhtuti eriti midagi süüa ja hakkan mõistma oma kunagisi pealinna kolleege, kes leidsid, et kui päevas on vaid 1 suurem söögikord, siis olgu see vähemalt korralik ja olid nõus lõunale ca 100 krooni kulutama. Kooner minus võrdleb muidugi 5 ja poole eurost lõhega Caesari salatit üheeurose Selveri nuudliroaga...Aga no ei ole normaalne niimoodi elada, et elad ühte elu ja mõttes unistad teisest, mis oleks ka kättesaadav aga lihtsalt kokkuhoidlikkusest keelad seda endale. No võib ju olla, et juhtub midagi ning sul oleks seda kõhu kõrvalt säästetud raha kangesti tarvis aga samas võib ka nii juhtuda, et see raha lihtsalt seisab seal kontol ja muud head temast ei saa.
Igatahes tegin endale ühe gourmet-koha kliendikaardi, kokkuhoid seegi.
Huvitav aga kui palju on neid keda rahuldabki kartul-kaste ja nad lihtsalt ei soovigi muud süüa? Neid, kes isegi välja sööma minnes valivad mingi koduseid roogasid pakkuva pubi ega eksi kunagi šnitslist kaugemale. On see maitseline eelistus, teadmatus või soovimatus uut proovida? Ahjaa, isa kaebas kunagi, et läksid sõbra noore väimehega suusareisile ja väljas söömise all mõistnud too noormees ainult burgereid. Ka raske juhus.
Kindlasti on maitseeelistustes suur roll harjumustel. Samas tuleme me ju pea kõik kartuli-kastme ja viineri-makaroni maailmast. Kas ma olen vastik snoob ja reetur kui eestlasele sobimatut sööki ihkan? Nagu reetlikud külamehed Kivirähu raamatus "Mees, kes teadis ussisõnu", kes leiba sööma hakkasid? Eks kodu ümber kasvanu ole ju inimesele sobivam toidus, kust ta kõige paremini oma kehale vajaliku kätte saab. Samas pole see meie söögilaud just eriti tervislik - no võtkem või meie majoneesi salatid. Ema just väitis, et vene ajal ei olevat algul üldse mitte värskeid mingeid salateid olnud. Tõepoolest ka mina mäletan poodidest vaid hapukapsa-porgandi salatit aga ka see olevat nö uuema aja leiutis.
Eks ju keha dikteerib ka, mida tal vaja on ja selle järele ka isu tuleb. Ilmselt on minu kartulinorm mingiks ajaks lihtsalt täidetud saanud.

*Kurjamil on sellenimeline laul ka